MARTTI PALOHEIMO „LAPSEPÕLVE MÕJUD“ (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12KÕ1
MARTTI PALOHEIMO „LAPSEPÕLVE MÕJUD“
Referaat
Õppejõud:
MÕDRIKU
2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.TÕDE JA OLETUSED 4
2. PSÜHHIAATRIA INIMESEKÄSITLUS 6
3.KODUKAHJUSTUSE SÜND 7
4.EMOTSIOONIDE TÄHTSUS 8
5.ELUVALED 9
6.KODUSED OLUD 11
7.ILMA ISATA POISS 13
8.EMAD 15
9. ALKOHOLISM JA KODUKAHJUSTUS 16
10.VIHA 17
11.ANDEKSANDMINE 18
12.RAVI 20
KOKKUVÕTE 22

SISSEJUHATUS

Raamatu moto ütleb: „ Lõpuks ei ole millelgi muul tähtsust, kui vaid sellel, et lapsi armastataks.“ Selles raamatus saab ainu sellest, mis on kodukahjustus ning, mis seisneb selle taga. Me ei suuda aimatagi ka kõige parema tahtmise juures, mis toimub inimeste kodudes, kuid neist suletud uste tagant võib leida jahmatamapanevat hoolimatust, füüsilist ja eriti hingelist vägivalda laste suhtes. Selles referaadis toon välja põhilisema, mis annab suure tõuke kodukahjustuse kujunemiseks. Milliste meetmetega saab kodukahjustust leevendada, sest ravida seda ei saa, kuid saab õpetada sellega elama. Kui oluline on ühe väikese lapse jaoks vanemate hoolitsus ja armastus, et tal oleks turvaline keskkond ja kiindumussuhe .

TÕDE JA OLETUSED

Jumal lõi inimese. Lähedasi suhteid eriti perekonnasuhteid käsitledes kasutame sõna armastus. Armastus kas on-või on see nii peidus, et seda pole näha-või pole seda üldse. Eriti oluline on perekonnasuhetes just täiskasvanu ja lapse suhe, see erineb teistest suhetest just selle poolest, et üks on tugev ja teine nõrk, üks on suur ja teine väike. Siin oleneb kõik sellest kuidas suhtub suurem väiksemasse ja mil viisil ta oma armastust välja näitab kui ta seda üldse teeb. Kujuneb välja kiindumus ja kaitseinstinkt. Isa ja ema tunnevad - või vähemalt eeldatakse, et nad tunnevad, kui kõik on õigesti, et nende lapsed on mingil olulisel kombel omad. Kõige olulisem on kiindumussuhe ema ja lapse vahel see saab alguse juba sünnist, esimestest hetkedes, kui laps asetatakse ema kätele, sellest omakorda kaitseinstinkt. Kuid inimese traagika paistab olevat selles, et see instinkt võib vanematel mingil ootamatul põhjusel kas närbuda või sootuks puududa. Igal lapsel on omad õigused, mis saavad alguse juba lapsepõlves. Nendeks õigusteks on: Õigus olla olemas – see on õigus sündida kindlasse kodusse, kindlate vanemate omaks lapseks nõnda, et lapse mõlemad vanemad on aktsepteerinud. Neil ei ole seatud lapsele mingeid tingimusi või lapse suhtes plaane mida ta peab täiskasvanuks saades täitma. Vanemad lihtsalt hoiavad ja armastavad teda sellisena nagu ta on. Õigus olla mina ise – tal on õigus olla selline nagu on teda kujundanud temas peituvad geneetilised pärilikkusetegurid. Vanemad ei suhtu temasse eelarvamustega või sooviga, et ta oleks keegi teine. Näiteks sünnib tüdruk, kuid vanemad ootasid nii väga poissi ning suhtuvad tüdrukusse tõrjuvalt ja ootavad temalt rohkem. Õigus hellusele – see õigus jõuab lapsele erinevate aistingute vahendusel: hella ja sooja pilguna, sõbraliku hääletoonina ning silituste kaudu. Õigus kasvamisele – sõprussidemete loomisele kogu lapsepõlve ja noorpõlve jooksul ilma, et teda piirataks usuliste, poliitiliste ja vanade mõtteharjumuste tõttu. Õigus kogeda, et temast hoolitakse – Igale lapsele on äärmiselt oluline teada, et vanemad temast huvituvad ja võtavad teda tõsiselt ning sellisena nagu ta on. Siinkohal on ka lapsele oluline kogeda, et vanemad seda talle ka väljendavad ja tunda huvi tema käekäigu üle. See kuidas vanemad seda välja näitavad tekitab lapsele turvatunde ja tugevdab kiindumussuhet. Õigus enda väljendamisele – siia kuulub ka see, et lapsel on õigus sellele, et teda ära kuulatakse. Lapse mõtteid võetakse tõsiselt, tema juttu ja soove kuulatakse ning võetakse tõsiselt. Õigus saada kasvatust – lapsele tuleks selgitada ühiskonnas valitsevaid piiranguid ja kohustusi, et laps saaks neid tundma õppida ja omandada. Vanemate kohustus on anda lapsele teadmisi ja õpetusi mida igaüks peaks vältima ning, mis pole lubatud ning ühiskond vaatab selle peale viltu. Näiteks tuleb hoiduda kuritegevusest.
See kõik on lapsepõlve hea pool, kuid sellega kaasneb ka halb külg, mis tuleneb sellest, et vanemad ei pea lapse õigustest kinni. Siin ei peeta meeles, et lapse ootused ja lootused on samas ka tema õigused. Need piirid kujunevad välja vastavalt pere elutingimustele. Seda mõjutavad eriti kodus valitsevad tülid ja riiud ning vanemate alkoholi tarvitamine. See mõjutab last sügavuti kuna alkoholi tarvitanud inimene ei kontrolli oma käitumist. Väga halba mõju avaldab ka vanemate tihe kodust ära olek, kus laps jätetakse üksinda hoolimata sellest kuidas ta hakkama saab. Oma jäle jätab lapse ka kodune kohtlemisviis, milleks võib olla pilkamine ja halvustamine eriti kui see toimub teiste inimeste ees. Kehaline karistamine iga pisemagi asja eest, mis tundub lapsele ebaõiglane ning kohmetust, sest ta ei tea mida või kuidas ta käituma peab, sest vanematele ei meeldi see niikuinii. Ta ei suuda oma vanematele meele järele olla ning see kutsub lapsel esile alalhoiu ning ennast haletseva instinkti.

PSÜHHIAATRIA INIMESEKÄSITLUS

Kujunev välja inimese maailmapilt, mis põhineb meie läbielatud kogemustele . Sigmund Freud on loonud hingeelu ülesehituse , kus kolmnurga kõige tippu jääb ülimina . Keskmine korrus on mina, seal valitseb mõistus ja kõik otsused tehakse ülemiselt astmelt tulenevatest juhtnööridest. Kolmnurga alumisse ossa jääb aga teadvustamatus, kust pärinevad kõik impulsid ja instinktid. Seal möllavad mitmesugused agressioonid , kired, kadedus ja viha. Sellest võib järeldada, et kõik mõjutab kõike. Kui aga lapsepõlves on pigem kogetud halbu asju kui häid, siis domineerib last kolmnurga alumine osa. Uuringud on näidanud, et laste suhtes võidakse rakendada üllatavalt palju täiesti põhjendamatut vägivalda isegi otsest viha ja halvakspanu, mis ei ole saanud mööduda lapse arengule jälge jätmata. Psüühiliste häirete põhjusi uurides tuleb muude asjaolude kõrval välja selgitada, kas asjaosaline on oma lapsepõlve varastel aastatel kogenud hingelist või kehalist vägivalda või halvustamist. Sellist kohtlemist võib ette tulla juba varakult ja igas ühiskonnakihtides. Psüühilist abi ei vaja need lapsed, kellele on lapsepõlves osaks saanud rohkelt armastust ja mõistmist ning ei ole kogenud vägivalda nii füüsilist ega vaimset.
Kuid nendel kellel on psühhiaatrilist abi vaja saavad seda läbi erinevate teraapiate ja sotsiaalfondi abil. Kuid ka siin tuleb silmas pidada seda, et terapeudid on inimesed ja tihti ei pruugi nad tähelepanu pöörata kliendi tegelikele probleemidele ega lasku sügavuti. Teraapiaid on erinevaid pikemaajalised ja lühiajalised. Pikaajalised teraapiad võivad kesta mitmeid kuid , samas kui lühiajalise puhul võib piisata juba esimesest korrast. Ravi aitab ja toetab patsienti , et too võiks oma raskustega hakkama saada, kuid see ei paranda olnut, sest seda ei saa muuta.

KODUKAHJUSTUSE SÜND

Kodukahjustuse taustaks olevad psüühilised kahjustused saadakse varases lapseeas , eelkõige ajal, mil laps kasvab abitust imikust umbes kooliealiseks. See kõik mõjutab aga lapse edasist arengut täiskasvanuikka. Laps vajab hoolistust juba esimesest sünni päevast kui ta on täiskasvanust täiesti sõltuv. Ilma vajaliku hoolitsuseta, näiteks hüljatuna sureks ta juba mõne päeva jooksul, külma ja nälja kätte. Lisaks soojale ja toidule vajab iga väike imik veel ka silitusi, kiigutamist, hellitavat kõnelemist ja teadmist nende kohalolekust. Kui aga ema naiselikkus on häiritud ei ole lapsel võimalik saada seda hellust, mis oleks talle kõige vajalikum. Juba ema kõhus oldud ajal areneb imiku aju suhteliselt palju. Vastavalt geneetilisele programmile arenevad enne sünnitust need närvisüsteemiosad, mille vahetuks ülesandeks on kindlustada lapse eluks ja hinges püsimiseks vältimatud toimingud, need mida läheb vaja vahetult sündimise järel. Ülejäänud ajurakud on veel tegevuseta, kuid siiski valmis uute mõjutuste vastuvõtmiseks. Väljastpoolt tulevaid signaale võtab laps vastu kõikvõimalike haistmismeeltega. Siin kohal on oluline roll emal, et ta oleks esimene kes lapsega kontakti astuks. Geenid tekitavad ainult peamisi ühendusi, neid mis on eluks hädavajalikud. Ümbruskonnast tulenevad signaalid edendavad aga uute tegevuste arengut. Selleks, et emal tekiks lapsega imepärane suhe peaks heade ärritajate hulka kuuluma : piisavalt pikalt kestev imetamine, see loob erilise sideme imiku ja ema vahel, sest nii saab ta olla kontaktis emaga ja vahetada õrnasid pilke . Hellitavaid puudutusi, musisid ning rääkides sooja hääletooni. Kindlasti peaks vanemad last sülle võtma ning ära kuulama lapse soove või muresid , et neile ühiselt sobiv lahendus leida. Lapsega tuleks mängida erinevaid mänge ning kaasama teda erinevatesse toimingutesse, et ta tunneks ennast vajalikuna. Lapsed tuleb kasvatada ebatäiusliku, ohtliku ja kurja maailmaga hakkama saada ja kuidas tuleks ennast kõige selle eest kaitsta. Kasvatamise meetoditest peaks siiski välja jääma füüsiline karistamine ja karjumine, mis mõjutab last sügavuti.

EMOTSIOONIDE TÄHTSUS

Emotsioon on kogu isiksust haarav nähtus. Emotsioonide kaudu saame me avaldada mingi nähtuse puhul erinevaid tundeid, mis meid valdavad . Siia kuuluvad hirm, vihastumine, meelehea, ebakindlus ja rahutus . Siinkohal on eriti oluline lapsepõlves osaks saanud kohtlemine ja kogemus. Lapse meeles, tema ajus tekib ähvardava ohu suhtes alati teatud reaktsioon, mis võivad olla erinevad. See paneb lapse iga tema tegude mõtlema, et kuidas vanemad nüüd reageerivad. Lapse reageerimine võib olla ükskõik milline, kas mõistlik ja asjakohane või kisamine ja siplemine. Kui lapse reageeringus ei ole jõudu, et laps ei suuda olukorraga hakkama saada võib sellele järgneda abituse ja jõuetuse seisund. Tekitatud valu võib aga ületada taluvuse piiri ja sellisel juhul on tulemuseks hoopiski ebamäärane tardumus või lihaspinge ning see võib kesta päris pikka aega. See kõik jääb aga lapse mällu, ja mõjutab teda näiteks kui ta kuuleb kedagi karjumas või muul moel vihastamas tekib temas kohe suur hirm ja abituse tunne. Tingitud on see sellest, et aju mandeltuum reageerib vahetult hirmutava signaali peale ja täidab närvikanalid neurokemikaalidega enne kui ajukoores toimuv mõtlemine järele jõuab. Sellise reaktsiooni käivitavad just varasemalt kogetud valulised kogemused. Avaldub see näiteks nii, et kui laps on õppinud oma ema kartma , siis ehmub ta igakord kui ema või keegi ema meenutav inimene teda eksimuse eest karmide sõnadega ja ebasõbralikult hurjutab. Vanematelt kogu aeg hurjutada saamine tekitab lapses alatine häda oma vanematele meele järele olla ja tunneb, end kõlbmatuna, mis omakorda tekitab hirmu hülgamise ees. Hiljem täiskasvanueas see teda igas kohas nii töökohal, sõprussuhete loomisel kui ka pereelus seal kus vea tegemine võimalik on ning see sunnib neid ebamääraselt alandama. Lapsepõlves kogetud armastuse puudumine või ebapiisavus on alati üheks kodukahjustuse tundemärgiks. Emotsioonid on alati kiiremad kui mõistus, mille tulemuseks on hulk väärtoimingid. Seepärast on oluline aru saada, et lapse ja nooruki arendamine toimub kahel viisil: ta nii omandab aju kui ka õpib neid. Tõeline õppimine toimub läbi kogemuse, üritamise, õnnestumise või eksimuse kaudu. Õppimine võib toimuda ka otsese õpetamise või juhendamise kaudu. Omandamise puhul on protsessis kaasas kogu hingeelu. Siinkohal on väga tähtis, et vanem ei hurjutaks last ega piiraks teda vaid laseks tal proovida ja selle kaudu saada kogemusi.

ELUVALED

Iga inimene on indiviid ja teistest erinev. Samuti kannab iga inimene endaga kaasas saladusi, mida keegi kõrvaline isik ei tea. Need on seotus nii tema enda kui ka tema jaoks tähtsate inimestega. Iga perekond peidab endas hulgaliselt saladusi: juhtumeid, millest ei soovita rääkida olgu selleks siis omaenda libastumine, erinevaid tundeid, armukadedust kibestumist ja viha. Sellised tunnete ja emotsioonide kokkupõrked võivad aga viia enesetapuni. Inimene, keda on lapsena armastavalt koheldud ei soorita enesetappu vähemalt mitte noorena. Enesetapp on üldiselt väga intiimne asi ning sellest ei soovita rääkida. Inimesed kes otsustavad sooritada enesetapu on määravaks faktoriks tunded mis on seotud häbitunde ja madala enesehinnanguga. Seepärast on väga oluline inimesi hoolikalt kuulata. Kodukahjustusfilosoofia vaatenurgast võib aga enesetapp olla täiesti arusaadav. Seda eelkõige kuna lapsele on saks saanud vanemate poolne tõrjutus või vägivald samuti armastuse puudumine ning tunne, et ollakse üleliigne ehk vajamatu. On selge, et oma lapsesse kiindumine ei ole alti kerge, sest lapse lakkamatu nutt võib põhjustada paanikahoo , mis viib lapsevanema tegema tahtmatuid ja läbimõtlematuid asju. Lisaks sellele võib vanemat peale lapse ilmale tulekut tabada depressioon, kus ta ei ole oma lapsest huvitatud ja hiljem võib lapsega kontakti saavutada sootuks raske olla. Enesetapu põhjusteks võivad olla veel töötingimused, tööpuudus , majanduslik surutis ja alkohol kuid tavaliselt on selleks siiski palju intiimsemad ja sügavamad põhjused. Kodukahjustuse seisukohast on kõige olulisemad intiimsed valed, seda võib nimetada eluvaleks. Eluvale tähendab, et inimene elab teatud ebatõe võimuses. Esineb mingi arusaam, mille tõepärasuses ei kahelda kunagi. Näiteks kui vanemad nimetavad last juba maast madalast saamatuks, siis ei saagi see laps kunagi teisiti mõelda, sest talle on seda kogu aeg öeldud . See ei pruugi aga teiste inimeste arvates üldse nii olema. Kui lapsepõlve kogemustega seondub jäme ja väga ilmselge ebaõiglus või vägivald on inimene üldjuhul ise oma raskuste peamistes põhjustes selgusele jõudnud. Armastuse puudumise ilmingud võivad olla peidetud nii osavalt, et laps võitab neid puhta tõena ja usub neid võib-olla kogu eluaja. Välja arvatud juhul kui keegi need peidetud saladused paljastab. Kodukahjustuse puhul tuleb just rõhku pöörata emotsioonidele ja valdavatele tunnetele. Tuleks hoiduda süüdistustest, sest süüdistades asetad ennast abivajajast kõrgemale. Teisi inimesi süüdistades püüame oma osa maha vaikida. Üldiselt püsib eluvale pikka aega ning seda puuta on praktiliselt võimatu ning tingitud armastuse puudumisest, kus vanemad ei ole lapsest hoolinud ka karistanud kas siis füüsiliste või vaimsete meetoditega ning laps ei suuda hoolimata püüdlustest vanematele meelepärane olla.

KODUSED OLUD

Laste kodune kohtlemine järgib alati mingil määral rahvuslikke tavasid. Erinevatel maadel ja rahvaste hulgas on need erinevad. Iga komme paneb erinevalt proovile inimsoole ühiseid ja geenidesse ankurdunud bioloogilised protsessid, mis seostuvad peamiselt aju arenguga ja seal kujunevate psüühiliste toimingutega. Kodukahjustusest rääkides on peredes ikka see kus vanem laps kiusab nooremat ning vanemale antakse õigust. Samas on suur osakaal kodukahjustuse puhul vanavanematel, kes hirmutavad lapsi näiteks jumala kohutavate karistustega, kui tegemist on usklikega. Mõjutab suuresti ka kodune muster, mida vanemad on kogenud oma lapsepõlvest ja kuidas on nende vanemad neid kasvatanud ja milliseid tehnikaid selleks rakendanud. Kodukahjustuse areng seondub koduste raskustega ja need omakorda mitmesugustest sotsiaalpoliitilistest väärnähtustest või lihtsalt rahapuudusest. Raskused seonduvad paljuski tööpuudusega või abielus ning suhtes toimuvate raskustega. Abielulahutuse tagajärjel jäävad lapsed teisest vanemast ilma kui neil teda kõige rohkem vaja oleks. Abielulahutuse järel sõlmitud kokkusaamised muutuvad peagi kohustusteks veel enam siis kui ühel vanemal on olemas ka uus perekond. Ja näiteks mehe uus kaasa võib korraldada skandaali kui mees kohtub oma lapsega või toetab teda rahaliselt. Tõrjuv hoiaks võib külge jääda lõpuks ka vanemale endale. Üha sagedamini nähakse ja tunnistatakse, et psüühilise kahjustuse põhjust tuleb otsida kodust. Samuti võib lapse saamine toimuda suhteliselt varakult, kus ema pühendub rohkem hariduse saamisele või käib tööl väljaspool kodu kuna muidu ei tule lihtsalt toime nii jääb aga lapse jaoks liiga vähe aega. Päris ilmne on ka see, et noorte meeste täiskasvanuks saamine on muutunud raskemaks. See on võib-olla tingitud sellest, et poisina on lahutuse tagajärjel jäänud ta ilma isalikust nõust ning tema kasvatamisega on tegelenud ainult ema. Ema aga ei suuda täita isa kohustusi ega rolli. Isad tahavad olla oma poegadele autoriteet ning kodukahjustusega lapse suhtes on nad tõrjuvad ja vägivaldsed ning tahavad, et laps oleks neile alandlik. Sellele viitab see, st peale füüsilist vägivalda ei võeta last kunagi sülle ega püüta leida lepitust vaid nuttev poiss jäetakse sinna kus ta on. Kui last lüüakse tõmbub ta küüru, kui seda tehakse sageli tõmbub ta küüru juba eelnevalt, seda mitte löökide kartuses vaid alandusest. Alati ei ole halvaks inimeseks peres just isa ka emad võivad olla väga julmad ja karistada oma last. Seda seepärast, et vanemad arvavad , et see on üheks oluliseks kasvatusmeetodiks ja nii saab laps aru temale antud korraldustest ja selle täitmata jätmisest või hooletult tegemise pärast. Vanemad on arusaamal, et läbi kehalise karistuse saavad lastest korralikud kodanikud.

ILMA ISATA POISS

Meist pole keegi surematu ka mitte isad nad haigestuvad ja surevad nagu kõik teised inimesed. Mõned aga lihtsalt kaovad laste elust. On palju lapsi kes on kaotanud isa väga varakult, et neil pole isast mingit mälestust . Teiseks on ka selliseid lapsi kellel on isa küll olemas, kuid teda ei ole kunagi kodus. Ta võib kodust lihtsalt aeg ajalt läbi jalutada, selle põhjuseks võib olla kas mõni teine naine või töökoht kuskil teises riigis. Selle puhul võib poeg küll oma isa tundma õppida ja on temaga ka kokku saanud. Neid lapsi kes sellises olukorras on võib nimetada vallaslasteks ning lapsel on ka sellise käitumisega meest raske oma isaks pidada. On olemas ka selliseid mehi kelle peres ja kodus on isa küll kogu aeg olemas olnud, kuid kes pole olnud isa selle sõna tegelikus tähenduses. Ta ei ole olnud õpetaja, nõuandja, kasvataja ning temaga ei ole kindlustunnet . Ta lihtsalt ei ole oma pojast välja teinud. Ta tegeleb aktiivselt tööga ja ühiskondlike tegevustega, mille tulemusel ei ole tal jäänud piisavalt aega oma perekonnale . Nii on poeg pidanud kasvama ilma isapoolse eeskuju ja mõjutusteta. See avaldab mõju kui poeg kord suureks sirgub ja ise oma lapsi kasvatama hakkab. Lapsepõlves lapsele osaks saanud hellus avaldub just siis , see tuleb meelde olgu selleks siis, mingi silitus, mööda minnes juuste sasimine või isa süles istumine. Lapsele tekitab see ääretult hea tunde ning ta saab neid häid kogemusi ka enda lapsele edasi anda. Kui selline mälestus aga puudub ning talle on lapsest saati öeldud, et ta ei saa millegagi hakkama, siis valdab värskelt isaks saanud meest ahastus ja abitus ning ta ei oska imikuga midagi peale hakata ka käed võivad väriseda. Kui mees ei ole valmis veel isaks saama siis laps hoopis ärritab ja häirib teda. Õnneks ei ole see olukord püsiv, ajapikku õpib ta mitmeid asju, kuid teatud pimedad momendid ja augud jäävad tema isiksusse alles. Täiskasvanueas võib see noormehe viia rohke alkoholi tarbimise ja pahategude küüsi. Ta ei pruugi suuta olla korralik abielumees ega isa seda sellel lihtsal põhjusel, et ta ei tea kuidas seda rolli täitma peab. Ta jätkab oma sõpradega läbikäimist nagu poleks midagi juhtunud. Ta tuleb koju millal talle sobib ja meeldib ning teeb neid asju mis talle meeldivad. Kodused ülesanded jäetakse naise kanda samuti laste eest hoolitsemine. Ta võib küll sundida end lühikest aega last hoidma, kuid see tundub talle ebameeldiv ja lihtsalt tülikas kohustus. Kui isa on teda lapsepõlves löönud, siis võib ta rakendada sellist käitumisviisi ka oma perekonnas olgu selleks siis kas lapsed või naine. Armastamine on raske ülesanne. Armastamine on võime teist inimest teenida ja tema eest hoolitseda ilma vastuteenet nõudmata. Armastus on alati millegi tegemine, järelikult ei ole see ainult tunne. Kõige raskem asi siin elus on õppida armastama täpsemalt, õppida armastama rohkem, kui tuntakse alguses suuteline.

EMAD

Emad võivad samuti olla oma laste suhtes ükskõiksed ning see tekitab lapses hüljatuma tunde. Näägutamine ja ükskõiksus toimub mitte ainult siis kui laps on väike vaid ka täiskasvanu eas. Uuringute järgi mis Soome emadest saadi oli kirju. Palju emad on joodikute naised, kes üritavad laste eest hoolitseda ja lapsi isa märatsemise eest kaitset pakkuda. Mõned olid aga tööst nii kurnatud ja mehe jätkuvast klobimisest nii kurnatud, et laste jaoks ei jää eriti aega. Armastust väljendati nendes peredes vähe. Kuid nad olid siiski olemas. On ka hullemaid juhtusid kus armastus laste vastu puudub sootuks ning lapsed on ema jaoks pigem tüütu kohustus. Sellised emad ei võta oma last kunagi sülle isegi kui ollakse haige ning ei kiideta kui laps midagi hästi teeb, pigem laidetakse maha. Iga laps vajab hellust ja kohta kus ta võib end turvalisena tunda. Hellust osutades kinnitab ema lapsele kõige paremini, et too on tema oma. Kodukahjustusega inimese ema ei ole vitsa säästnud. Ta lööb sagedamini ja kõvemini kui isa ning provotseerib ka isa lapsi lööma . Sellest võib juba järeldada, et sellisele emale on laps koormaks. Ka emal ei pruugi olla see hetke emotsioon vaid tema viha ja kibestumine mille ta valab oma lapse peale, võib olla palju sügavam tähendus kui me oskaks arvata. On olemas naisi, kes ei ole võimelised ise lapsi saama, seega tuleb tuleb kõne alla adoptsioon. Inimene on loodusele kõige lähemal viljastumise, raseduse, sünnitamise ja vastsundinu hooldamise toimingutes. Neile eelnevad seksuaaltund ja orgasmi joovastus. Kõik see aga toimub geneetiliste programmide järgi. Kui terve naine armusuhtes viljastub hakkab ta järgima järgmist etoloogilist malli : silitab kõhtu, kuulatab üheksa kuud loote liigutusi, sünnitab , hakkab imetama ja hakkab pojukest hooldama. Adoptsiooni puhul saavad sellest ahelast teoks vaid algus- lapsendamissoov ja lõpp- lapse hoidmine. Adoptsioon on positiivne kui beebipalavik on tugev ja suhted abikaasaga head. Lapsendamisega kaasnevad ka omad ohud nimelt perekonnas tuleb ette probleeme mida ei suudeta õigesti lahendada või laps ei täida vanemate poolt püstitatud ootusi. Nii jääb laps taas ilma vanemlikust armastusest ja muutub pigem lihtsalt tülikaks objektiks . Lisaks võivad lapses välja lüüa jooni tema bioloogilistest vanematest ning need ei sobi teda lapsendanud vanematele. Kui laps siiski lapsendatakse tuleb sellega arvestada ja mõelda ka lapse tulevikule, mis sisaldab lapse kasvatamist ja koolitamist.

ALKOHOLISM JA KODUKAHJUSTUS

Kodukahjustuse külgi ei saa me vaadelda käsitlemata alkoholismi. Alkohol muudab inimeste käitumist erinevalt, kes muutub lõbusaks kes hoopis agressiivseks eriti oma pere suhtes. Alkoholikuid käituvad nii, sest neil on isiklik painaja, mille eemalepeletamine joobe abil on vältimatu , et inimene võiks üldse hakkama saada ja kõige raskematel juhtudel üldse olemas olla. Kainel inimesel sellist painajat ei ole. Alkohoolikutel endil on oma lapsepõlvest kaunis hämar ja segane pilt. Neil ei ole olnud turvatunnet ning kõik toimunu on nende jaoks segane. Vägagi selge põhjus, miks saab lapsest täiskasvanueas alkohoolik on just lapsepõlves ja seal osaks saanud kohtlemine. See on lämmatatud agressiooni , hirmu, hüljatuse, üksinduse ja eksinud oleku kombinatsioon. Kui aga inimene on oma lapsepõlve kodus olnud täielikult aktsepteeritud jääb tema hinge rahu, mida hilisemad kogemused enam mõjutada ei suuda. Kui kodukahjustusega inimene proovib esimest korda alkoholi tekitab see temas tunde, et ta kõlbab siia maailma ning teda armastatakse. See on illusioon millest ei taheta loobuda. Tema jaoks on halb enesetunne pidev ja see moodustab elu põhilise tunde ehki ta ise ei oska seda eritleda. Viin on muutunud ainsaks meeldivaks ravimiks. Alkoholism on täis salakavalaid valesid ja pettusi, silmakirjalikkust, armastuse näitlemist ja erinevaid alandamisi. Karskeks hakanud alkohoolik ei igatse viina kui sellist, ta võib istuda täiesti rahulikult sõbra pool kus tema ümber on vaid viina-ja veinipudelid. Alkohoolikud lausuvad ise sellised sõnad: „ Ükskord alkohoolik, alati alkohoolik!“ See on tegelikult haigus, mille küüsis olnud inimene ei saa mitte kunagi terveks. Ongi vaid võimalused kas juua või mitte juua, vahepealset võimalust mõõdukalt võtta ei eksisteeri. Alkohooliku suurim vaenlane on üksindus , mis ajab teda kodust välja kus toimub veidigi liikumist olgu selleks kohaks siis mõni baar või sõbra juures, kuid sellest ei ole siiski kasu, sest üksindus on ikka alles. Alkohoolik on inimene, kes on jätkuvalt sunnitud otsima kohta oma inimlikule olemasolule ehk eksistentsile- kohta, kuhu ta saaks kuuluda . Sellega käib kaasas sügav ahistus ja just sellest pääsemiseks peab ta otsima joovet.

VIHA

Lapsepõlves kogetud vägivald tekitab täiskasvanu eas viha tunde selle inimese suhtes. Need inimesi valdab lisaks vihale hirm, nad oleksid justkui valvel. Sellest võib välja kujuneda skisofreenia, kus laps eraldub ja tõrjub vanemate lähenemiskatseid on märgid peidetud armastuse puudumisest, vastumeelsuse tunnetest ja hirmudest, mis kõik vanematest välja kiirgasid. Sügavale hingepõhja juurdunud ja kinni jäänud viha ongi kodukahjustuse üks joon. Ükski laps ei vihka oma vanemaid kui selleks ei ole olnud põhjust, eeldab see seda, et vanemad on teda halvasti kohelnud olnud vägivaldsed. Viha võib võtta uskumatuid mõõtmeid. Näiteks vastab laps isale samaga, mis talle on osaks saanud võib see koguni lõppeda ühe poole surmaga. Kogu elu kestnud viha kontrolli all hoidmine ja selle teadvusest tõrjumine nõuab suurt jõudu. Kuid väikesele lapsele, kes ei oska veel asju eristada on see täiesti üle jõu käiv ning viib mitmesuguste käitumishäireteni, mille eest last tavaliselt karistatakse. Murdeeas kui laps hakkab asju eristama on tulemuseks tõsised riiud, mille tegelikku põhjust ei üritatagi välja selgitada. Viha võib üle kanduda ka kolmandale isikule, kes tegelikult on täiesti süütu ega puutu asjasse. Täiskasvanueas hakkab viha tunda andma ülemäärase väsimusena, sest selle vaigistamine kulutab jätkuvalt asjaosalise hingelisi jõuvarusid. Kuid siiski paistab viha erinevates vormides välja nii tööl kui eraelus, see avaldub kättemaksu sooviga kolmanda inimese suhtes kelleks võib olla kas või juhuslik möödakäija. Peidetud viha teeb neist inimestest tõelise nuhtluse. Viha võib avalduda ka luupainajatena unenägudes. Seda kõike mõjutab lapsepõlves osaks saanud valusad kogemused, mis on vajunud kuhugi mälulattu, kus nad mingil moel juhivad meie elu. Kodukahjustustega laste puhul on nende viga täiesti õigustatud, kuna neile on liiga tehtud. Viha võib olla suunatud ka mujale- ühiskonnale, poliitilisele või usulisele õpetusele, jumalale ja kogu maailmale. See põhjustab agressiivset käitumist ja arvatavasti ka teatud hormoonide eraldumist. Reageerib sellele , mis on tema meelest ebaõiglane. Samas öeldakse, et igaühe kohustus on oma vanemaid mõista, sest kindlasti on ka neil omad probleemid. Inimesed üldiselt teevad kõik, et algselt mõista oma vanemaid ja vabaneda nendele suunatud vihast . Tuleb olla ettevaatlik, et see ei muutuks ebaõiglase teo õigustamiseks. Ometi on mõistmine tähtis etapp viha poolt põhjustatud probleemide käsitlemisel.

ANDEKSANDMINE

Nooremasse sugupõlve kuuluv inimene, kellel on olnud või on raskusi vanematega on raske neile nende tegude eest andestada. Kui tal juhuslikult ei ole kellelegi oma südant puistada ning kuulda mitmesuguseid nõuandeid. Kuid kedagi ei saa sundida andeks andma kui me ei tea, millised valusad kogemused sellele on eelnenud . Halba teinud inimesele andeksandmine kuulub tingimusteta niisuguste asjade hulka, mille puhul peab igaüks ise seisukoha võtma. Andeksandmine kellegi teise ettepanekul võib muutuda enesepettuseks. Ebaõiglased teod ei lakka sel moel olemast, viha ja sellest põhjustanud eluvaled jäävad kõigest hoolimata hõõguma. Loomulikult võib see võtta ka teise pöördu kui vanemad tajuvad, et on teinud lapsele ülekohut ning seepärast paluvad ise lapselt andeks. See peab toimuma siiralt oma vigu mõistvalt ja tunnistades ning mitte ennast liiga kaitstes ega õigustades. Andekspalumine peab sisaldama vähemalt mõningast alandlikkust. Mõningatel juhtudel võib viha emotsioonide tõttu suhe vanematega sootuks katkeda seda nimetatakse konfrontatsiooniks. Niin võtab täiskasvanud laps jutuks oma lapsepõlve ja räägib kõigist kannatustest, mis on talle lapsepõlves osaks saanud. See võib toimuda ka karjudes, ning oleneb sellest kui hästi vanemad kriitilist suhtumist taluvad. Sellisest käitumisest saab täiskasvanud laps siiski rahu kuna ta saab kõik südamelt ära rääkida, mis tal öelda on. Sageli viib selline käitumine küll uue riiuni, kuna vanemad hakkavad ennast üha rohkem õigustama ja oma käitumisele õiget motiivi otsima. Kui aga õnnestub vanemates midagi murda ning nad tunnistavad oma vigu, kahetsevad neid ja paluvad lapse käest andeks võib juhtuda, et noor pääseb. Kümned või isegi tuhanded inimesed on jätnud asja sinnapaika, sest mingit lahendust pole leitud. Vanemate poolt muserdatud ja põlatud laps ei ole võimeline neile andestama ega neid austama enne, kui vihast ja kibestumisest on vabanetud. Viha tuleb kõige pealt välja vihastada, alles siis on ta võimeline andestama. Kõikidest julmustest hoolimata ei ole väikesel lapsel kodust pääsu ning ta peab oma vanemate juures edasi elama, kui just asjasse ei sekku sotsiaaltöötaja, kes peab vajalikuks asjasse sekkuda. Hilisemas murdeeas on asjad teisiti ja noored tihti põgenevad kodust ja väldivad vanemaid nii palju kui saavad. Olgu selleks siis seoses kooli vahetusega või tormavad sootuks kiirelt abielusse. Osad noored on valmis põgenema ka tänavale ja kampadesse, mis annaks neile mingisuguse turvatunde. Vanemad võivad seeläbi ikkagi oma kiusamist edasi viia kas siis helistades, samas inetusi öeldes või isegi kirju saates ja mõnitades. See kõik võib omakorda viia aga tülgastava võõrandumiseni. See võimalus võetakse kasutusele siis, kui täiskasvanuks saanud ja asjatult vanematega lepitust üritanud noor märkab, et sellest ei ole mingit kasu ega tulemust. Lisaks andeksandmisele on olemas ka armuandmine . Kui inimene annab teisele armu , siis põhjuse ja tagajärje seadus murdub ja koos sellega tuleb muutus ning paranemine võib alata . Armuandmisel on moraali ja vaimse tervise seisukohast mõlema osapoole jaoks suur tähtsus. See on andeksandmine siis, kui seda ei ole palutud.

RAVI

Suurem osa häiretest, millega peavad omaala spetsialistid tegelema põhineb lapsepõlve tragöödial, millest on alguse saanud kodukahjustuse juured olgu selleks siis vägivald, türannia , peksmine, alandamine ja häbistamine kuid siia kuulub ka armastuse puudumine. Need kõik põhjustavad ägedaid tundeid, mida asjaosaline pole lapsena valitseda suutnud. See tõrjumine on jätkunud läbi kogu tema elu ning kujundanud välja tema mõttemaailma, mis on täis eluvalesid. Tähtsam neist on hüljatuse tunne. Lisaks sellele on tähtsal kohal ka emotsioonid eriti viha ja kibestumine. Selliste probleemidega tegelevad terapeudid erinevates teraapiates. Alguses tähendab teraapia patsiendi julgustamist nende emotsioonide teadvustamisel ning seejärel tema abistamist nende valitsemisel. See saab toimida siis, kui terapeudil õnnestub patsiendiga luua turvaline ja usalduslik suhe. Hea terapeut peab olema inimene, kes oskab siiralt kuulata ja vajadusel vaikida samas peab ta olema erapooletu . Igal terapeudil on oma tegutsemismall, millele avaldavad mõju ka tema isiklikud kogemused. Kodukahjustusega inimeste teraapia erineb tavapärasest, sest siin pannakse rõhku just lapsepõlvele ja sel valitsevatele sündmustele. Lisaks teraapiatele on kodukahjustusega inimestele olemas ka erinevad rühmad näiteks psühhodraama rühm. Teraapia juures on väga oluline osa silmsidel. Nii on võimalik jälgida patsiendi ilmet, liigutusi, kõnelemise viise, mis räägivad tema tegelikest tunnetest palju rohkem kui sõnad. Kodukahjustusega inimestel on väga tavaliseks sümptomiks see, et nad kardavad rääkida. Nad häbenevad iseendas kõike eelkõige oma mõtteid ja tundeid, kogu oma inimlikkust ja selle täielikku väärtusetust. Sellisel puhul võib abiks tulla patsiendi puudutamine või käe õlale panek . Peaaegu kõikide psüühiliste häirete algupäraseks põhjuseks on lapsepõlvest kaasa saadud impulsside ebapiisavus või ekslikkus. Kodukahjustusega inimesi kellel on raskem juhtub paigutatakse psühhiaatriaosakonnas olevasse vaimuhaiglasse. Põhiliselt ravitakse ravimitega, kuid sellega ravitakse inimesel olevat haigust mitte inimest ise. Abielunõustamisele tulevatest paaridest on emb- kumb osapool kodukahjustusega, tema tunnusteks võib olla masendusse kalduv, kergesti solvuv, varjatult agressiivne, kodust saadud mallide külge klammerdunud. Tema täiskasvanuks saamine on pooleli jäänud. Sageli võib ta olla oma vanematest sõltuv. Sellisel puhul ei tohiks hakata seda inimest koheselt süüdistama ning abikaasale tuleks selgitada, mis on tema senise käitumise põhjuseks. Selles protsessis on väga oluline, et mõlemad osapooled oleksid nõus rääkima oma lapsepõlvest. Nii saame siis rääkida kodukahjustusega inimeste ravis sellistest meetmetest nagu haiglad, abielunõustamine, individuaalteraapia, psühholoogid , pikaajaline psühhoteraapia , ühekordne psühhoteraapia, mis kõik pakuvad sellel inimesel oma kahjustusega toime tulla.

KOKKUVÕTE

Seda raamatut lugedes , tekib ka endal nii mõnigi küsimus, esmalt või see, et milline küll on meid ümbritsev maailm ja siinse inimkonna saatus. Vägivald, hooletus , alandus ja kiusamine võiks olla üheks määravaks faktoriks kodukahjustustega laste kasvamise rohkuses. Mõtlemata, et see võib kahjustada ühe väikese inimese edaspidist saatust. Võib öelda, et loodus saastub ja hävineb inimese tegevuse tõttu aeglaselt, kuid paistab, et pöördumatult. Metsad hävitatakse, tuuled viivad mulla ja mered reostuvad. See pole veel sugugi kõik ka inimeste maailm saastub, abielud lagunevad, lisandub juurtetus ning sellega koos tulevad ahistus, narkootikumid ja kuritegevus, mis jääb piinama elu lõpuni, juhul kui kuskilt ei ulatata abikätt. Iga inimene on elusolend ja vajab hoolitsust ning armastust. On väga oluline, et sündides oleks meie kõrval hoolitsevad vanemad, eriti ema kellega tekib koheselt ka kiindumissuhe, mis tugevneb imetamisega aina rohkem. Kui esimestel elupäevadel jääb see protsess vajaka võime rääkida kodukahjustuse tekkest. Vahel võib ette tulla ka selliseid ettenägematuid situatsioone, kus emad eraldatakse lastest päris kauaks ning hiljem temaga turvalist sidet luua on juba märksa raskem. Kahjuks aga elu näitab, et paljud vanemad on alguses last saades ääretult õnnelikud ja indu täis, kuid mida suuremaks laps kasvab siis tunne hakkab hääbuma, eriti kui laps ei täida neid ootusi, mis vanemad on talle seadnud. Sellele järgneb kas lapse tõrjumine - mine ära mul ei ole pragu aega, alandamine- sa ei saa ka millegagi hakkama või läheb asi lausa füüsilise vägivallani välja. Vanemad ise seletavad seda nõnda, et muidu ei tulegi lapsest korraliku kodaniku, tuleb lapses arendada iseseisvust. Need näited siin raamatust, mida on kodukahjustusega inimesed oma elust rääkinud olid minu jaoks hirmutavad ja kurvad. Oli raske lugeda kui julmad võivad mõned inimesed oma laste suhtes olla ning tekitas ka küsimuse, et milleks oli vaja neid siis sünnitada kui neid ei armastata. Kui inimesed rääkisid, millist alandust ja pesku pidid nad lapsena kogema, kuidas neid sunniti tegema asju mida nad ise teha ei soovinud ning kui see õigesti välja ei tulnud järgnes ränk karistus . Nad ei saa praegugi rahulikult olla, ega elada täisväärtuslikku elu. Õnneks on olemas neile erinevaid ravivõimalusi, kuid kahjuks ei ole kõigil kodukahjustusega inimestel võimalus seda kasutada. Inimesi valdab üha enam meeleolu muutusi ja viha, mis on suunatus eelkõige oma vanemate suunas. See kõik väljendub kättemaksu soovina, milles võib aga kannatada saada keegi kolmas kas või möödakäija tänavalt. See on ka suureks põhjuseks miks on suurenenud kuritegevuse hulk. Ka kõige paremad terapeudid ei suuda ravida kodukahjustustega inimeste hingeelu ega kogemusi. Keegi ei saa keerata aega tagasi, ega elada elu teisiti. See mis on toimunud meie lapsepõlves jätab meile jälje kogu eluks ning kodukahjutusega inimeste puhul saame me aidata neil nende valusate kogemustega toime tulla, talitseda ja õppida nendega elama. Nii siis saame väita, et kõik saab alguse kodust! Last võib armastada ja õigesti kasvatada ainult siis, kui teda võetakse kui tõeliselt oma last. Talle ei seata ootusi, mida laps ei suuda täita vaid lastakse lapsel ise ennast puudutavates asjades kaasa rääkida. Teda armastatakse ja hooldatakse ning kuulatakse ära. Seda selleks, et laps tunneks ennast turvaliselt just selle perekonna liikmena kuhu ta on sündinud. Sellisel juhul võib inimsugu pääseda teda peaaegu ähvardavast, aeglasest, kuid lõplikust hävingust, mille olemust me isegi aimata ei suuda.