Ahvenamaa vetes. Nende arvukuse vähenemise üheks põhjuseks on järjest sagenevad jäävaesed talved, mis kahandavad paljunemiseks sobilikke võimalusi. Globaalselt on viiger üks arvukamaid ja laiemalt levinud hülgeliike üldse. Ta asustab kõiki arktilisi meresid ning ka Atlandi ja Vaikse ookeani põhjapoolseid rannikuid, mis talvel jäätuvad. Viigri kaks mageveelist alamliiki elavad ka Saimaa järves ja Laadogas. Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses. Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda 35 aastani. Must-toonekurg Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind.
Biotsönoosi moodustavad peamiselt veetaimed Loomakooslusesse kuuluvad vähesed loomaliigid Erinevate populatsioonide isendid elavad mere erinevates osades Taimestik Tüüpilised meretaimed ja mageveekogule iseloomulikud taimed Taimhõljum, vetikad ja õistaimed Põhjataimestik on liigivaene Loomastik Rohkelt isendeid, kuid neil pole palju liike Loomhõljum ja väikesed selgrootud Imetajad hülged ja viigrid Riimveega kohastunud karbid Rohkelt võõrliike Kalad Elavad suurte parvedena avavees Toituvad loomhõljumist, väiksematest kaladest või põhjaloomakestest Riimvees on paljunemine ja kudemine raskendatud - siirdekalad Läänemeres elavad näiteks: räim, kilu, tursk, lest, lõhe, forell, angerjas, lõhi Toiduahelad Algavad fütoplanktonist -> zooplankton -> väike kala -> suur kala Näiteks: taimhõljum -> loomhõljum ->
Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Algul on pojad väga abitud, ei oska isegi ujuda ning ilma vanema abita hukkuks kindlalt. Hallhülged on Läänemere kõige suuremad imetajad. Hallhüljes kuulub Eestis II kaitsekategooriasse. Hallhülged on ka maailma punases raamatus. Viigerhüljes (Pusa hispida) Viigerhüljes on Eesti punase raamatu imetajate seast üks kolmest enamohustatud liike koos naaritsa ja lendoravaga. Viigrid on tavaliselt 1,5-1,8 meetrit pikad. Viigerhüljes on hallhülgest väiksem. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes. Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad. Viigreid on Eesti vetes umbes 1000. Randal (Phoca vitulina) Randal on Eestis haruldane, mujal üsna tavaline. Randalite leviala on loivaliste seas üks laiemaid. Nad on enamasti pruunika või hallika värvusega
kiiresti. Varsti on emased paaritumiseks valmis. Paljude liikide puhul võitlevad isased, et lesilas oma territooriumi hõivata; seal paaritab isane temale jäänud emaseid. Isaste lonthüljeste kokkupõrked on nii raevukad, et tallatakse ettejäänud pojadki surnuks. Koobas lumes Viigerhülged (Phoca hispida) poegivad ja kasvatavad järglasi triivjääle rajatud lumekoopas. Talvel kuhjub lumi hüljeste poolt rajatud hingamis- ehk rindaukude kohale. Veebruaris-märtsis ronivad emased viigrid hingamisaugu kaudu jääle ning kaevavad endale lume sisse koopa. Selles veedab poeg oma kaks esimest elukuud. Lumekoobas pakub hüljestele küll varjupaika, ometigi leiavad jääkarud neid mõnikord ka lume alt üles. Ohustatud hülged Ainsate hüljestena elavad troopilistes vetes munkhülged. Kolmest munkhhülge liigist kaks on hävimisohus, kusjuures üks neist on vist välja surnud. Need hülged on tundlikud inimmõjule, eriti siis, kui nad rannikule poegima tulevad
Soojadel talvedel on hülged sunnitud poegima laidudel ja saartel, kus valges kasukas hülgepojad on kerge saak kiskjatele. (Looduseheli) Hallhüljes http://miksike.ee/docs/referaadid2005/laanemeri9_ester.jpg Viigerhüljes - Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. (Eesti Selgroogsed) Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses. Viigrid toituvad kalades ja meres elutsevatest selgrootutest. (Vikipeedia) Asustab põhjapoolkera meresid ning mujal maailmas ka mõningaid mageveekogusid. Eestis kohtab viigerhülgeid palju harvemini kui hallhülgeid. Loomad on aastaringselt suhteliselt paiksed ja püsivad rannikuvete ning laidude läheduses
hingamisaugud pidevalt lahti. Jää all pimedas oskab ta leida tee ühe augu juurest teise augu juurde. Kevadel kaevab viiger rüsijäässe lume alla ja sünnitab valgekarvalise poja. Hülged söövad peamiselt kala. Läänemerel on nende tähtsaks saagikalaks räim. Lisaks sellele söövad hülged meelsasti merikilke, väikesi kalu, turska ja siiga. Hülged nagu merikotkadki on toitumisahela viimane lüli, seetõttu koguneb nende organismi palju keskkonnamürke. Eriti viigrid on selle läbi kannatanud: paljud emasloomad on kaotanud sigimisvõime. Nafta Reostus Karile sattunud laev, eriti tanklaev võib purunemise korral vette sattuva naftaga reostada ulatuslikke merealasid. Kõige suuremas ohus on siis veelinnud. Eriti talvel võib saatuslikuks saada ka väike udusulgedesse kleepuv naftapiisk. Naftast saastunud sulgede kohalt tungib külm merevesi linnu nahani ning lind külmubsurnuks. Suuremad naftakogused kleepuvad
Läänemere viigerhüljes on maailma väikseim hüljes tema kehapikkus on 130150 cm ja kaal 5060 kg. Kaal kõigub sõltuvalt aastaajast, ulatudes sügisel kuni 100 kilogrammini. Viigerhülge iseloomulikuks jooneks on tema karvkatte muster: heledad ringikujulised laigud seljal ning tumedad kõhul. Talvel elavad hülged üksinda või paaris, mitte karjades nagu hallhülged. Puhates hajutatuna jääväljadel on nad tihti teiste elusolendite vastu agressiivsed. Viigrid otsivad kindlaid jäätüüpe (paakjää ja rüsivallid), kuhu rajavad pesad ja hingamisavade süsteemi. Igal emasel viigerhülgel on jääs mitu hingamisava, mille vahel ta häirimise korral liigub. Nad suudavad hoida hingamisavad lahti isegi mitme meetri paksuse jää korral. Jää on sellele arktilisele liigile väga oluline, sest nad sigivad üksnes jääl erinevalt hallhülgest, kelle pojad võivad sündida ka maismaal.
Hallhüljes on kuni 2,6 m pikk ja kuni 300 kg raske. Paljuneb aeglaselt ning on tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta muutunud haruldaseks. On kantud maailma Punasesse raamatusse. Viigerhüljes ja hüljeste elu ohustavad tegurid: Viigerhüljest võib leida maakera põhjapoolkera kõikides meredes ja üsna arvukalt. Kaudsed hinnangud lubavad oletada umbes kahte ja poolt miljonit isendit. Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise loodusliku vaenlase jääkaru eest. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas
Mitmes paigas maailmas on rannikulähedastes piirkondades reostamine väga levinud. Ka Eestis, mis on tervikuma Läänemere valgalas. Läänemeri on kinnine meri, mille veevahetus maailmaookeaniga on väga aeglane. Väetavatel ainetel ja mürkidel on seepärast tendents sinna koguneda ja üleväetamist ning mürkide, nagu PCB, reostusest tingitud probleemid on suured. Merikotkad on seetõttu palju kannatanud, samuti hallhülged, pringlid, kirjuhahad ning viigrid. Liigne väetis põhjustab orgaanilise aine hulga kasvu ja selle lagunemine hapnikupuuduse merepõhjas. See on kohati tekitanud kahju merepõhja faunale. Tagajärjeks on kalavarude, lindude ning imetajate tunduv vähenemine. Läänemeri on seetõttu üks reostatumaid meresid. 3 SISSEJUHATUS Läänemeri on üks unikaalsemaid mereökosüsteeme maailmas
Raamatus kirjeldab kirjanik Kihnu eluolu ja loodust. ,,Meri põlõm'te paljas vesi: Kihnu arhipelaag'' - Kirjastus Ilo 2006 Harri Jõgisalu on käinud Kihnus, Manõjal ja Sanges kümneid kordi, teinud ohtrasti fotosid ja pannud kirja oma muljed. Väikesest saarestikust on saanud tema suur kiindumus. Raamatute peategelasteks ongi saarte-laidude elanikud: inimeste kõrval ka kosklad, viired, tuttpütid, ristpardid, juttselg-kärnkonnad, viigrid ja teised igaüks oma äravahetamatu näo ja iseloomuga. 2.2.4 Koduloolised raamatud *,,Vesiratta Madis'' - Kirjastus Ilo 2004, toimetaja Ene Vald. Raamat on mõeldud esmajoones lastele. Kirjutatud on jutustusena ja tegevus toimub enamasti lapsesilmadega nähtu ning kogetu põhjal. Kirjanik loob raamatus täiuslikkusele läheneva tervikpildi, kõneleb veskitalu ümbritsevast maastikust, faunast ja floorast, ja sellest, millised olid taluhooned, kuidas tehti tarbeasju, käidi
annaabi.ee 
