Läänemeri (3)

Läänemeri
Referaat/Uurimustöö
Juhendaja :
Pärnu 2008
Sissejuhatus
Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa.
Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel.

Veerežiim

Läänemerre suubub hulk jõgesid. Suurim neist on Neeva , vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre u. 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt ära aurab, vahet hinnatakse u. 2000 kuupmeetrile sekundis. Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool u. 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja u. 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett, samal ajal, kui Kattegatist voolab sisse u. 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi ( soolsusega u. 34...35 promilli ) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde.
On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks u. 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas, tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest u. 5 meetrit madalamad. Umbes nii oli asi Antsülusjärve lõpus ja Mastogloiamere alguses, kui ookeani tõusu tõttu algas soolvee sissepääs Läänemerre.

Eesti rannikumeri

Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiumadalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht . Suurtele laevadele liiga madalaid kohti on ka Saaremaast ja Vilsandist 15-20 km kaugusel läänes. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja
Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus , suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmiseks ja suhteliselt soolaseks süvakihiks (umbes 8‰). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1-2°C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0°C (Eesti rannikumere vesi külmub –0,2 kuni –0,4°C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16-17°C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18-19°C.

Elustik

Läänemere elustik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Peamised püügikalad on räim, kilu , tursk ja lest . Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.
Kahjulikud ained, raskemetallid, PCB ja DDT räimes
Soome Mereuurimise Instituut on jälginud
raskemetallide ja PCB- ning DDT-ainete kogunemist räime organismi ja selle seost räime vanusega. Uurimus näitas selgelt, et leiab aset elavhõbeda ning PCB ja DDT-ainete kontsentreerumine ning et kümneaastasel kalal on nende ainete sisaldus koguni kuni viiekordne võrreldes kaheaastastega.

Kliimamuutus mõjutab Läänemerd

Maakera kliima muutub soojemaks ja niiskemaks. Sellest kõnelevad tehtud tähelepanekud, arvukad teaduslikud uurimused ning kliimamudelid.
Eelmised aastad Euroopas on näidanud, et rohkete suviste vihmade ja üleujutuste kõrval võib talvel endiselt ette tulla külmemaid perioode , karmi pakasega päevi ja rohkeid lumesadusid. Iseloomulikud on olnud ka tormid ja ilma kiire vaheldumine. Uurimused ennustavad Põhja-Euroopasse keskmisest pehmemaid talvesid ja soojemaid suvesid ning niiskuse ja vihmasuse kasvu.
Ilmal, kliimal ning merre suubuvate jõgede veel ning toitainekoormusel on keskne mõju Läänemerele. Mõju saab hinnata pikaajaliste vaatluste, mudelite ja kliimaprognooside alusel.

Talved pehmemaks, muudatused jääoludes

Talvede pehmenemine mõjutab Läänemere jäätalvesid. Juba väga lihtsa statistilise mudeli abil saab pikaajaliste vaatluste põhjal hinnata, mil määral õhutemperatuuri tõus mõjutab Läänemere jääkatte ulatust ja jääkihi paksust. Teame, et õhu keskmise temperatuuri tõus talveperioodil ühe kraadi võrra vähendab iga-aastast Läänemere jääkatte ulatust umbes 45 000 ruutkilomeetri võrra. Viimase aastakümne pehmete talvede ajal on Läänemere maksimaalne jääkate katnud Läänemerest 15 – 62 protsenti. Ka jää paksuse ja jäätalve pikkuse muutumist võib hinnata temperatuuri tõusu abil. Mudelid näitavad teisalt , et Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idasopp jäätuvad igal aastal ka siis, kui kliima praegusega võrreldes tunduvalt soojeneks. Neis piirkondades oleneb jäätalve kestus temperatuurimuudatustest vähem kui Läänemere teistes osades.
Meretranspordi seisukohalt on jäätalve leevenemine üks väheseid kliimamuutuste kasulikuks tunnistatud mõjusid. Kuid sellegi teeb küsitavaks asjaolu, mis seostub tuulisuse ja tormide tekkes toimuvate muutustega . Seega ei pruugi pehme, kuid tuuline jäätalv sugugi olla kerge talv. Tuulisuse tõttu läheb merejää kergemini liikvele ja takistab kuhjudes meresõitu. Näitena võib tuua 2002/2003.a. talve, mil jäätalv oli Läänemeres ja Botnia lahe põhjaosas keskmine, kuid Soome lahes karm, eelkõige just jääpankade kuhjumise tõttu. Tuulisuse ja tormidega kaasneb ka kõrgem lainetus. Niiskus ja sademed suurendavad uduteket ja halvendavad nähtavust merel ning suurendavad aluste konstruktsioonide jäätumise riski. Ühtsete jääväljade vähenemisega kaasneb ka mere- ja rannikualade ilma muutlikkuse suurenemine. Muutuvatel jää- ja talveoludel on lisaks veel mitmeid bioloogilisi ja keskkonnaalaseid mõjusid. Üks tuntumaid on hülgeuurijate poolt esile toodud mure hüljeste elu- ja poegimisalade kahanemisest, sest mere jääkate aheneb ja muutub ebastabiilseks.

Sademete ja jõevee lisandumine mõjutab soolsust ning kihistumist

Tähelepanekud näitavad, et juba 10 protsendiline muutus Läänemerre suubuvate jõgede veekoguses mõjutab otseselt merevee soolsust ja kihistumist ning seeläbi ka ökoloogilisi tingimusi. Jõevee vool Läänemerre on viimastel aastakümnetel olnud umbes 15 000 m³/s ja alates 1980-aastate keskpaigast on see olnud suurem kui varasematel aastakümnetel. Veel ei osata prognoosida, kuidas sademete tõttu kasvanud vooluhulk jõgedes aastati või aastaajati hakkab muutuma .
Jõevesi lahjendab eelkõige vee pindmiste kihtide soolsust, kasvatab pinna- ja süvavee vahelist soolsusvahet ja kihistumist. Kasvanud kihistumine vähendab vee vertikaalset segunemist ja halvendab hapniku liikumist põhjalähedasse vette. Kasvav valgvee hulk ja üleujutused suurendavad mandrilt tulevat toitainete ja tahke ainese koormust. Talvine maa sulana püsimine ning ka suurenenud tuulisus rannikualadel segab madalate merealade veemasse. Kuna kihistumise tugevnemine võib teatud oludes kahandada toitainete vertikaalset liikumist põhjast pindmistesse kihtidesse, võivad seeläbi väheneda ka suvised vetikaõitsengud.
Pika-ajaliste vaatlustega on selgunud, et jõeveed mõjutavad vee omadusi ka sügaval. Joonisel 1 on näha, et jõeveed mõjutavad ka Läänemere süvikuid, kuid suurematesse nende hulgast ulatub mõju alles 5 – 6 aasta möödudes.

Veevahetus Põhja- ja Läänemere vahel – hapnikutase süvikutes

Läänemerre suubuvate jõgede vesi mõjutab ka Põhjamere ja Läänemere vahelist soolase vee vahetust. Selle taustaks on keerulised füüsikalised protsessid. Magevee suurenenud valgumine raskendab soolase vee sissevoolu Läänemerre Taani väinade kaudu. Väheneb Läänemere süvikutes vettvahetavate soolase vee sissevoolude esinemise tõenäosus. Selline olukord on valitsenud alates 1980-aastate keskpaigast. Soolase vee sissevoolu mõjutavad ka Põhjamere tuuled ning Põhja- ja Läänemere keskmised veetaseme kõrgusvahed. Need loovad võimalused dünaamiliseks vee sissevooluks. Vee vahetumine on süvikute hapnikusisalduse ja soolsuse säilumise seisukohalt hädavajalik. See omakorda mõjutab keemilisi ja bioloogilisi protsesse ning riimvee elusorganismide elutingimusi.
Harva aset leidval soolase vee sissevoolul võib olla Läänemerele ka negatiivne mõju. Pikka aega kestvad hapnikuvähesusega perioodid põhjustavad põhjas keemilisi oksüdeerumis- ja lagunemisreaktsioone, kus vabaneb toitaineid. Tugev soolase vee sissevool viib toitained liikvele ja muudab mere vastuvõtlikuks toitainete ülekülluse ning vetikaõitsengute suhtes.
Läänemeri muutub tõenäoliselt veelgi magedaveelisemaks, mis omakorda mõjutab mere ökoloogiat ja liike.

Merepinna kõrgus

IPCC-kliimaprognooside alusel on aastaks 2100 ookeanide pind 0,1 – 0,9 meetrit tõusnud. Tõus oleneb eelkõige sellest, mil määral suudetakse kasvuhoonegaaside emissiooni piirata. Merepinna tõusust on umbes pool põhjustatud merevee soojuspaisumisest ja pool mäestikuliustike osalisest sulamisest ning mandrite lumekattega piirkondade vähenemisest.
Läänemere merepinna kõrgust mõjutab lisaks ookeanidele ka hüdroloogiline tasakaal ehk see, millised muudatused toimuvad Läänemerre suubuvate jõgede veemassides ning nende jagunemises eri aastaaegade lõikes. Kuigi ookeanide veetaseme tõus ei ulatu otseselt Läänemereni, on merepinna eeldatav tõus Läänemerel samas suurusjärgus nagu ookeanideski. See tähendaks, et veetaseme tõus kompenseerib Soome lahes praegusest mandri kerkimisest põhjustatud merepinna keskmise alanemise. Botnia lahes on merepinna taandumine tasapisi aeglustumas.
Lisaks keskmisele veetasemele mõjutab kliimamuutus ka veekõrguse muutlikkust. Suurenenud sademetehulk, tuulisus ja tormid ning talvisel ajal vähenenud jääkate tugevdavad veekõrguse lühiajalisi muudatusi. Soome Mereuurimise Instituudis äsja läbiviidud uurimuses täheldati, et Läänemere veekõrguse maksimumtaseme teke ning ka lühiajalised kõikumised on viimase saja aasta jooksul sagenenud.

Põhja-Atlandi mõju talvedele peamine, nähtus NAO

Põhja-Atlandil on oluline mõju Põhja-Euroopa ilmale eelkõige sügisel ja talvel. Läänest, Atlandi poolt, kandub siia sooja ja niisket õhku. Viimastel aastatel on seda Põhja-Atlandi “sundilma” usinasti uuritud. Klimaatiliselt nimetatakse seda Northern Atlantic Oscillation NAO-nähtuseks ehk võnkumiseks. NAO-indeks on lõuna-põhjasuunaline õhurõhu vahe Atlandi kesklaiuskraadide ja põhjaalade vahel. NAO-indeks on osutunud kliimauuringute tõhusaks töövahendiks. Kõrge positiivse NAO puhul valitsevad soojad ja niisked läänetuuled. NAO-indeksi kasv 1980-aastatest alates on näidanud Põhja-Atlandi mõju Põhja-Euroopa talvisele ilmale.
Talvede temperatuuritõusu ja tuulte kõrval on uurimustes avastatud ka seos NAO-indeksi ja paljude teiste keskkonnategurite vahel. Soome Mereuurimise Instituudi uurimustes on Läänemere veetaseme kõrguste pika aja jooksul toimunud muutustes täheldatud kooskõla NAO muutumisega. Samas on täheldatud, et Läänemere jäätalved ja jää paksus järgivad NAO kõikumist, kuid ümberpööratult - kui NAO on kõrge, on talved pehmed. Ka jõgede voolamise ja NAO vahel on leitud seos (Joonis 1), mis kehtib ka Siberi suurte jõgede puhul.
Kui NAO-indeksit hakatakse prognoosima, võib selle abil ette näha temperatuuride, vihmasuse, jäätalvede jm. muudatusi ning nende arengut. Praegu ei suudeta NAO-indeksit veel usaldusväärselt prognoosida. Ei saa ka kindlalt väita, et eelmistel aastakümnetel tugevnenud NAO oleks kliimamuutustega seotud.

Keskkonnaseirest muudatusteks valmistumiseni

Kliimamuudatuste uuringud on keskendunud keskmiste ilmaolude uurimisele. Tulevikus on oluline suuta prognoosida äärmuslike nähtuste vahetumist ning nende võimalikku lisandumist. Tulevaste muudatuste uurimisel on vaja andmeid nii temperatuuride, tormide, erandlike vihma- ja lumesadude, üleujutuste, põudade jne. kohta.
Kuigi Läänemere-piirkonna arengu määrab üldjoontes kliimamuutuste globaalne areng, võib uurimustega ette näha ka regionaalseid muudatusi. See võimaldab tulevasteks muudatusteks osaliseltki ette valmistuda ja kohanduda.

Kas Läänemeri hävib?

Läänemere seisund on murettekitav. Sinivetikaõitsengud korduvad avamerel igal suvel, rannikul ja saarestikus on vesi püdel ja rannad vastikult limased, uusi liike tungib meie randadele laevade ballastveega ja üha lisanduv naftavedu paneb kartma katastroofi.
Viimasel ajal on levitatud uudiseid Läänemere seisundi arvatust halvema seisundi kohta (Helsinkin Sanomat, 23.2.2005). Mõnedes pealkirjades on esile toodud rootslaste ekspertrühma seisukoht, et “Läänemerd ei saa enam aidata emissioone vähendades”

Kaks stsenaariumi

Käesoleva aasta veebruari 12.nädala uudised põhinevad Rootsi Keskkonnahoiu nõukogu poolt Rootsi valitsusele esitatud ülevaatel sama rühma kirjutisel ajalehes Göteborg Posten (22.2.2005). Nendes põhjendatakse, miks Läänemere seisund ei ole paranenud , kuigi veepuhastusele ja muudele veekogude kaitsemeetmetele on kulutatud miljoneid kroone. Nõukogu raportis antakse selgitus kahe võimaliku stsenaariumi näol.
Esimeses oletatakse, et veekogude kaitse abinõud ei ole lihtsalt olnud piisavad . Teises aga näidatakse, et Läänemeri on siirdunud uude tasakaaluseisundisse ja justkui jäänud luku taha, kust väljapääsemiseks on vaja arvatust võimsamaid abinõusid. See variant on meedias tõstetud uudiseks, kusjuures lastakse tekkida muljel nagu midagi ei saaks enam teha.
Siiski ei ole kindel, et luku taha jäämise hüpotees igakülgselt paika peab. Nimelt tugineb see vahelduva tasakaaluseisundi mudelile, mida on siiani kohandatud peamiselt magedale veele . Läänemerd ei saa aga järvedega otseselt võrrelda, kuna Läänemere seisundit mõjutab ka ilmastikust sõltuv keeruline veebilanss , ehk jõgede vooluhulga ning soolase vee sissetuleku vaheldumine.
Igal juhul on kerge ühineda Rootsi Keskkonnahoiu nõukogu seisukohaga, mille kohaselt Läänemeri on lastud niivõrd halba olukorda, et selle parandamiseks tuleb ära kasutada kõik kasutadaolevad võimalused
Miks Läänemeri taasub nii aeglaselt?
Läänemere aeglasel paranemisel on mitmeid põhjusi. Esiteks - saastamisel on nii pikk ajalugu ja Läänemeri on nii suur, et abinõude mõju ilmneb viibega. Peab mööduma aastakümneid, enne kui Läänemere seisundis saab paranemist loota .
Abinõude mõju ei ole märgata ka seepärast, et toitainete emissiooni ei ole isegi veel otsustavalt vähendatud. Soomes ja Rootsis on alles saadud toitainete emissiooni kasv peatuma, Venemaal, Poolas ja Baltimaades ollakse alles teel efektiivse heitveepuhastuse poole. Lisaks on hajakoormus kõigis Läänemeremaades endiselt lahendamata probleem.
Teiseks tähtsaks põhjuseks on sisekoormus. Läänemere setetesse on kogunenud tohutul määral fosforit . Hapnikuta vees lahustub põhjas ühenditesse seotud fosfor vette. Fosfori vabanemine kiirendab sinivetikaõitsenguid, sinivetikad seovad õhulämmastikku ja toitainete kättesaadavuse suurenedes paljunevad kõik vetikad , hajuvad ja kulutavad hapnikku. Tekib nõiaring, mida on raske peatada. See nõiaring on ka kõige tugevam alus Rootsi Keskkonnahoiu nõukogu pessimismile.

Mida saab teha Läänemere seisundi parandamiseks?

Läänemeri ei ole ühesugune: Botnia lahes, Soome lahes, Riia lahes ja Läänemere lõunaosas on omad probleemid. Lisaks on saarestiku , ranniku ja avamere probleemid kõikjal väga erinevad.
Seetõttu on iga piirkonna probleemidesse süüvimisel vaja arvestada piirkonna eripära. Soome lahte kurnavad hajakoormus Soomest ja St.Peterburi 5 miljoni elaniku heitveed. Need saasteallikad on vaja saada kontrolli alla enne kui hakata ootama Soome lahe avamere seisundi paranemist.
Samas ei ole Venemaa osa kogu Läänemere saasteallikate hulgas suurim ja iga maa peaks keskenduma oma saastealikatele. Soome rannikul ja saarestikus on põllu- ja metsamajanduse hajakoormus endiselt tõsine probleem. Kohati tekitab kalakasvatus eutrofeerumist. Hajakoormuse vähendamiseks on vaja rangeid eeskirju. Haja -asustuspiirkondade tegevusalasid tuleb aga toetada selliselt , et eeskirjadest kinnipidamine oleks motiveeritud ja ka majanduslikult võimalik.
Üksikisikute tarbimis- ja puhkeharjumused peaksid samuti muutuma. Siiski on tarbijal tänapäeval raske saada teavet ostetud toodete elukaare mõjust loodusele , sh veele. Kas tasub osta fosfaadivaba pesuainet linnas, kus on tõhus heitveepuhasti? Kas mahesiga kurnab Läänemerd vähem kui intensiivpõllumajanduses toodetud nisuleib? Sellist infot peaks tarbijatel olema palju rohkem.
Läänemeri ei ole veel lõplikult hävinud ning toimunud muutus ei ole tõenäoliselt pöördumatu. Ometi on vaja valmis olla selleks, et Läänemere seisundi parandamine eeldab seniarvatust suuremaid jõupingutusi. Läänemeri ei tule sellest olukorrast välja juhul kui ta - juba mitmendat korda - jäetakse ise endaga toime tulema .
Meretransport Läänemere kasvab aasta-aastalt, suurenevad ka naftaveod. Uue ja palju tõsisema naftaõnnetuse juhtumine on paraku vaid ajaküsimus. Ehkki 2006. aasta talvine naftakatastroof oli oma ökoloogilistelt tagajärgedelt ilmselt Eesti kõigi aegade rängim, polnud see naftakoguselt suurim isegi meie ajaloos.
Naftareostusest
2006. aasta jaanuari viimasel nädalal avastasid Loode-Eesti ranniku lähedale kogunenud merelinnud end millestki jõledast, mis söövitas silmi ning tegi suled kleepuvaks, nii et need minetasid oma tavapärase vettpidavuse. Mõne järgneva päevaga hukkus neist tuhandeid.
Kokku hukkus Loode-Eesti naftareostuse tõttu 20 000 – 30 000 lindu . Mõnd linnuliiki, kes Eesti rannikul talvitub , on vaid mõni tuhat isendit. Kui õnnetus oleks juhtunud Saaremaa rannikul, kus pesitsevad kirjuhahad, siis oleks see võinud tähendada kirjuhaha siinse asurkonna lõppu.
Meretransport Läänemere kasvab aasta-aastalt, suurenevad ka naftaveod. Uue ja palju tõsisema naftaõnnetuse juhtumine on paraku vaid ajaküsimus. Ehkki 2006. aasta talvine naftakatastroof oli oma ökoloogilistelt tagajärgedelt ilmselt Eesti kõigi aegade rängim, polnud see naftakoguselt suurim isegi meie ajaloos.
Kas jääbki nii, et osa reostab merd ja teenib sellelt tulu ning teised päästavad hukule määratud linde? Sellise stsenaariumi korral oleme ka ise hukule määratud. Nafta ei tapa meres ju ainult linde. Oma osa saavad ka vähem nähtavad mereelukad ning mere ökosüsteemi järkjärguline naftareostusega hävitamine võib meile kõigile saatuslikuks saada.
Läänemere kaitse
BEAP on mitmekesine projekt, mille eesmärgiks on läheneda mere seisundit mõjutavate tegurite tervele kooslusele. Peamiseks eesmärgiks on kaitsta ning võimaluse korral taastada täies mahus Läänemere looduslik mitmekesisus.
Mere halvast seisundist tulenevalt on Läänemere kaitse valdkonda hakatud arendama ka Läänemere kaitse konventsiooni ( HELCOM ) raames. Läänemere Ökoregiooni Tegevuskava partnerid toetavad HELCOMi sellesuunalisi pingutusi läbi oskusteabe ja toetavate tegevuste. Kuna looduskaitse tõhusus sõltub oluliselt tegeliku olukorra tundmisest, kogume pidevalt teavet Läänemere olukorra kohta ning jälgime valitsuste poolt tehtavate otsuste ja ettepanekute mõju mere tervisele ja tulevikule.
Toetades ELFi mereprogrammi (Päästerõngas) aitad sa korraldada mereuuringuid ning tagad ELFi asjatundliku osavõtu Läänemere tulevikku mõjutavate otsuste tegemisel.

WWF ja ELF: laevade heitvesi ei tohi merre jõuda

WWF (Maailma Looduse Fond) ja ELF (Eestimaa Looduse Fond) kutsuvad Läänemerel tegutsevaid laevandusettevõtteid loobuma laevade heitvee laskmisest Läänemerre. Sellejaoks kutsutakse laevanduskompaniisid ühinema vabatahtliku leppega mitte lasta heitvett merre ka rahvusvahelistes vetes, kus see on hetkel seaduslik. Laevanduskompaniid peaksid kindlustama, et heitveed puhastatakse pardal või tuuakse kaldalasuvatesse puhastusseadmetesse.
Reisi- ja kruiisilaevadel sõidab Läänemerel igal aastal umbkaudu 80 miljonit reisijat. Reisijateveo mahud on pidevalt kasvamas. Laevadelt lastavad heitveed sisaldavad iga-aastaselt kuni 460 tonni lämmastikku ja 150 tonni fosforit, mis soodustavad mürgiste vetikate õitsemist ja vee kvaliteedi halvenemist. Laevadelt lastav heitvesi sisaldab ka baktereid, viiruseid ja teisi haigustekitajaid, nagu ka puhastusvahendeid ja raskemetalle.
See puhastamata heitvesi soodustab Läänemere eutrofeerumist - toitainete liigküllust, mis põhjustab vetikate vohamist . See omakorda kahjustab vee hapnikusisaldust ja kokkuvõttes võib põhjustada teiste veeorganismide, sealhulgas kalade surma. Toitainete liiasus on tõsiseks ohuks Läänemere bioloogilisele mitmekesisusele ja seepärast kutsub WWF ja ELF laevanduskompaniisid üles kaitsma merekeskkonda, lõpetades laevadelt heitvee merre laskmise.
Sellekohase vabatahtliku piiranguga saavad laevafirmad näidata üles huvi säilitada ja taastada Läänemere unikaalset bioloogilist mitmekesisust.
18. juunil 2007 avalikustas WWF nimekirja ettevõtetest, kes vabatahtliku piiranguga ühinevad. Vastav informatsioon on kättesaadav ka Eestimaa Looduse Fondi ja Maailma Looduse Fondi kodulehekülgede
Gaasijuhe
Põhja-Euroopa gaasijuhe on Venemaa ja Saksamaa vaheline maagaasi torujuhe, mille ehitamist alustati Venemaal detsembris 2005. Töö gaasijuhtme ettevalmistamiseks sai alguse 1997 kui Gazprom ja Neste moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy. 2001. aasta aprillis sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe. 8. septembril 2005 kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON AG Berliinis vahel alla gaasijuhtme eellepingu. Allakirjutamise juures viibisid ka president Vladimir Putin ja kantsler Gerhard Schröder. 2006 kevadel otsustati projekti kaasta Hollandi ettevõtte Gasunie.
Gaasijuhe hakkab kulgema Babajevost Viiburi kaudu mööda Läänemere põhja Greifswaldini Saksamaal kogupikkusega umbes 1200 km. Juhtme esimene niit võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas peaks valmima 2010. Teine sama võimsusega niit peaks valmima 2013. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam , mille suhtes on teravalt võtnud sõna Rootsi peaminister Göran Persson . Gaasijuhtme kasutuseaks on kavandatud 50 aastat.
Vaatlejad näevad Põhja-Euroopa gaasijuhtmes Venemaa poliitilist käiku, mille eesmärk on vabaneda maagaasi transiidist Ukraina, Valgevene, Poola ja teiste maade kaudu ning suunata gaas otse Saksamaale. Mööda merepõhja kulgev torujuhe on küll kallim, kuid võimaldab Venemaal peatada maagaasi tarnimine teistele Kesk-Euroopa maadele, säilitades tarned Saksamaale.
Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist. Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuhiks on Matthias Warnig.
Kesk-Euroopa ja Balti riigid on oma muret Põhja-Euroopa torujuhtme rajamise kava pärast diplomaatiliste kanalite kaudu avaldanud juba enne lepingu sõlmimist. Pärast lepingu sõlmimist tegi seda Eesti poliitikutest avalikult esimesena Lennart Meri. Gaasijuhtme rajamise takistamise püüdes on panus tehtud Saksamaa üldsuse vastuseisule keskkonnakaalutlustel. Gaasijuhtme merealuse osa ehitusele peab eelnema keskkonnamõjude hindamine, mida pole veel tehtud.
Suurkatastroofi oht
Toru suurema lekkega seotud katastroofioht. Gaasilekked on globaalses ulatuses arvestatav kasvuhoonegaaside emissiooni allikas. "Gaseeritud" meri, lisaks elustiku hävimisele ja setete üleskeerutamisele, võib põhjustada lekkekohta sattuvate laevade uppumist ja isegi lennukite allakukkumist (Bermuda kolmnurga efekt). Suurplahvatuse oht (vaakumpommi efekt), mille võimalikku ulatust polegi analüüsitud. Kui suures ulatuses torustik rebeneb ja järgneb detonatsioonide seeria , kui toimub suurplahvatus? Suurplahvatuse võimsus oleks igal juhul tugevam kui "isasel" pommil, millega idaimpeerium hiljuti kõvatas. Plahvatusega kaasneva tsunami oht. Toru raskus võib põhjustada merepõhja lihkeid ja nii võib toru omaenda raskuse tõttu puruneda. Teadmata on toru seismiline mõju ( Osmussaare ümbrus on seismiliselt aktiivne tsoon).
Muud keskkonnamõjud
Tuleb arvestada keskkonnamõjudega kõigi toruga seotud tegevuste ulatuses toru kogu olelustsükli vältel. Täpsemalt kirjeldamata on gaasitootmise keskkonnamõju gaasi ammutamisel, mis toimub väga tundliku loodusega arktilistel aladel. Torustiku maapealse osa ehitusega kaasneb metsalangetamine jne. Toru rajamine suurendab fossiilkütuse - maagaasi - tarbimist ja sellega ka CO2 emissiooni.

Kasutatud kirjandus

http://www.fimr.fi/et/tietoa/artikkelit/ihminen/et_EE/2447/
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemer i
http://www.fimr.fi/et/tietoa/artikkelit/ihminen/et_EE/2409/
http://www.fimr.fi/et/tietoa/artikkelit/ihminen/et_EE/2507/
http://www.elfond.ee/teemad/meri/naftareostus
http://www.elfond.ee/teemad/meri/merekaitse/laevade_heitves i
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hja-Euroopa_gaasijuhe
16