Kunsti konspekt 11. klassi õpikust, 7 teemat piltidega (0)

1. Rokokoo kunst

Louis XIV lasi Versilles’ parki ehitada Trianoni palee, mis oli vähem paraadlik ning kergem. Sisekujunduses loobuti välisaritektuuri detailidest(poolsambad, pilastrid jne), seinad kaeti hoopis suurte pannoodega, mida eraldasid üksteisest peened liistud või raamid . Liistudest hargnes peen, ebasümmeetriline ornamentika , sageli ülekullatud kipsist või stukist. Ornamendiks taimemotiivid , sageli ka merikarbi motiiv(rocaille – rokokoo ). Värvidena kasutati heledaid pastellseid ning kuldseid toone, moodi tuli nn. hiinatsemine. Barokiaegne raske mööbel asendus lainjate piirjoontega kergete toolidega jms, mis võimaldasid isegi lodevat istumist.
Moest läks nö sõjakas ja tugev mehe riietus, rokokoo riietusstiili võib isegi naiselikuks nimetada. Meestel: kõrge kontsaga kingad, valged sukad, pitsist rinnaesisega särk, valge parukas, mingitud nägu. Naistel: kõrged parukad(rohkelt kaunistatud), heledast siidist kleidid ülipeenikeseks kokkunööritud pihaga ja tohutu suureks puhvitud seelikuosaga(krinoliinkleidid).
Skulptuuris muutusid baroklikud jõulised vormid pehmemaks, õrnemaks ja ümaramaks. E. BOUCHARDON - „Amor endale Heraklese nuiast vibu tegemas“. Levib ( portselanist ) pisiplastika, kujutatakse enamasti lõbutsevaid nümfe ja faune, nt CLODION.
Maalikunstis muutusid valitsevaks rubenistide vaated, kes soosisid mitte ainult värve, vaid ka uudsust ja spontaansust. A. WATTEAU loomingus tulid need omadusest kõige paremini esile. „Tants“, „Gilles“, „Peorõõmud“. Ta armastab õrnu , sageli läbipaistvaid toone, elurõõm on tema teostes segatud lüürilisuse ja melanhooliaga. Ta vaatleb maalil olevaid inimesi justkui nukralt või irooniaga kõrvalt.
F. BOUCHER oli Kunstiakadeemia direktor. Maalid olid peamiselt dekoratiivsed, süžeed allegoorilised. Tema tööde puhul on raske otsustada, kust läheb piir erootika ja pronograafia vahel. „ Diana ja Endymion“ ja „ Herakles ja Omphale“ on näited sellele, kuidas ta kujutas lodevas poosis naisi, kelle ümber tiirlevad kavalerid . Õhus lendlevad tiivulised putod või väiksed Erosed.
J. H. FRAGONARD – „Üllatus“, „Kiik“ (tuntuim teos), „Esimene(varastatud?) suudlus “. Levis kiigetemaatika. Jalga peeti kõige erutavamaks kehaosaks – isegi lihtsalt jalalaba .
J.B.S. CHARDIN oli tähtsaim 18. saj maalikunstnik Watteau kõrval. Teda võib pidada rokokoolikuks realistiks, kuna tema piltide aine oli võetud keskkihi igapäevasest elust. Ta kujutas ka natüürmorti, kus suutis üksikasjadesse laskumata edasi anda iga eseme materjali ja iseloomu. „Tüdruk sulgpalliga“.
Saksamaal levis Prantsusmaa mõjul samuti rokoo kunst , kuna saksa väikemonarhid üritasid jäljendada Prantsuse õukonna elustiili. Väliskujunduses domineeris hilisbarokk, sisekojunduses rokokoo. Münchenis püstitati Amalienburgi loss ning Potsdamis ühekorruseline Sanssouci loss. D. ZIMMERMANN ehitas Lõuna-Saksamaale Wieseni kiriku, mille lage katab ülirikkalik stukkornament, mõjudes kergena, lausa õhus hõljuvana.

2. Klassitsistlik kujutav kunst

Skulptuur sõltus antiikeeskujudest. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Isegi kaasaegsete tegelaste portreid püüti lahendada kreekapäraselt – neile anti vastav poos, näoilme või isegi riietus. Armastatud olid ka antiikmütoloogiast õtud süžeed. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistati alastfiguure. Detailidest hoidumine jätab mulje üldistamisest ja idealiseerimisest. Ka dramaatilistes stseenides üritati jääda suursuguseks ja soliidseks.
A. CANOVA on varaklassitsismi tuntuim skulptor , tema töödes on veel rokokoolikku pehmust ja sarmikust. Populaarne on tema „Kolm graatsiat“. „Paoline Borghese portree“ on poolakt keiser Napoleon I õest, kelle vend selle teose avalikustamise ära keelas.
J. B. HOUDONi kuulsaim teos on istuva Voltaire ’i kuju, kuid ta on jäädvustanud teisigi prantsuse valgustajaid ja USA esimesi riigijuhte, nt George Washingtoni kuju.
B. THORVALDSEN on kõrgklassitsismi kuulsaim esindaja, oli klassitsismi põhimõtete elluviimisel väga järjekindel. „Karjapoiss“
A. WEIZENBERG – eestlane, võttis eeskuju Thorvaldsenist. Tuntumateks töödeks on „Koit“ ja „Hämarik“.
Kuna antiikaja maalikunstist ei olnud eriti näiteid võtta, juhildusid klassitsismi maalikunstnikud antiikaja skulptuuridest, eriti relieefidest. Tähtsamaks sai üldine joonistus, värv jäi väljendusvahendina tagaplaanile. Varaklassitsistlikest normidest üleastumist peeti lubamatuks – nõuti mehisust ja eetilisi väärtusi, moraliseerivust ja õpetlikkust.
J.-B. GREUZE’i arvates ei pidanud kunst silmailu pakkuma, vaid inimesi vooruslikule eluviisile suunama. Süžeedeks kasutas alati mõni keeruline jutustus või intriig, mis on pealetükkivalt õpetlik, joonistus on üksikasjalik, koloriit värvivaene, sageli hallikas, nt „Isa needmine “.
E. L. VIGÉE- LEBRUN oli maaliliselt huvitavam ning soojatundelisem portreekunstnik. Ta on maalinud mitmeid portreid kuninganna Marie- Antoinette ’ist. „Autoportree“ ja „Kuninganna Marie-Antoinette sinises sametkleidis“.
Kõrgklassitsismis valiti süžeed enamasti antiikajaloost ja mütoloogiast, kuid eelistati selliseid motiive, mis olid seostatavad kaasaja sündmustega. Maalide ülesehituses võeti eeskujuks peamiselt kõrgrenessansi meistrite teosed, kuid palju suuremate idealiseeringutega. Pildi ülesehitus oli rahulik ja tasakaalukas, tihti oli pildil vaid 2 plaani – esimesele oli koondatud kogu tegevus, teine oli peaaegu detailideta taust. Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu – maalid on seetõttu enamasti kuivad ja vaese koloriidiga. Igapäevane elu on klassitsistide arvates madal, selles ei leitud ülevust ja suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuks osaks.
J. L. DAVID – „Horatiuste vanne “. David reageeris oma tähtsamate teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule. „Tapetud Marat “, „Sabiinitarid“ ja „Napoleon I kroonimine“. David elab kaasa Napoleon I sõjalistele võitudele kui ka langusele. Kunstniku maalitud portreed on suurepärased oma lihtsuses ja selguses.
J. A. D. INGRES jäi kuni surmani klassitsistlike ideaalide eestvõitlejaks ning uute voolude vastaseks. Ingres’i suured kompositsioonid, mida ta ise pidas oma loomingus kõige tähtsamaks, huvitavad tänapäeval väheseid. Seevastu imetletakse aga tema portreid, mitmeid aktimaale ning joonistusi. „Suur supleja“ , „Autoportree“.

3. Klassitsistlik arhitektuur

Välisfassaadid lihtsustusid, risaliidid kaotati. Eelistatakse sirgjoonelisust – jäävad antiiksed sambad, pilastrit, välisseina skulptuuridest loobutakse. Palju on akendeta ühiskondlikke hooneid , nt kirikud ja raamatukogud, sest antiiksel templil ei olnud aknaid. Eeskujuks võeti Rooma keisririigiaegseid ehitisi (võidusambad, võidukaared). Tugineti suurtele eeskujudele(nt Palladio , Bramante), uudsust ei sallitud. Originaalsus seisnes mitmete osade ühendamises.
Inglismaal ei toimunud suuri muutusi, kuna seal oli juba varemgi eeskujuks Palladio. Kuid ka seal vähendati kaunistusi. Siseruumides olid valged krohvitud seinad ning üksikud kaunistused. Ehitiste siseseintel ja monumentide jalamitel kasutati kaunistuselemendina trofeekimpe, mis olid püsside/odade vms kimbud .
Prantsuse kunstis toetuti matemaatikale ja ülistati geomeetriat, vahel loobuti igasugustest kaunistustest.
C. N. LEDOUX – Chaux linnaprojekt (teostamata)
J. F. CHALGRIN – Tähe triumfikaar Pariisis (pildil)
J. G. SOUFFLOT – Pariisi Panthéon( kuppelkirik ), mis on suurmeeste mausoleumiks ümber tehtud, ta lähtus selle ehitamisel Rooma Panthéonist ning lisas eenduvad küljeosad. Kupli eeskujuks võtis Tempietto , mis on muidu eraldiseisev ehitis. (pildil)
J. A. GABRIEL – väike Trianon Versailles’ pargis (pildil) ja Madeleine ’i kirik Pariisis, mis on kristlik akendeta kirik.
Saksamaa oli poliitiliselt killustunud. Jõukeskusteks olid Põhja-Saksamaal Pr eisimaa ning Lõuna-Saksamaal Baierimaa.
K. F. SCHINKEL – tuntuim ehitis on Peavahi hoone Berliinis, Teatrihoone , Muuseumihoone. Ta on töötanud ka Potstamis, kus valmis kuppelkirikuna Nikolai kirik.
L. von KLENZE – Baierimaa kuulsaim arhitekt, tema teoseid võib leida eriti südalinnast. Ta on kujundanud nt Kuninga väljaku. Talle meeldis kopeerida antiikseid teoseid, nt Doonao kaldale Walhalla (pildil) (=taevane loss; siseruumide paigutuse mõtles ise välja), mille sees on kuulsate saksa väejuhtide kujud. Klenze on teinud ka akendeta ühiskondlikke hooneid.
Venemaale jõuab klassitsistlik arhitektuur 18. saj lõpus ning kujuneb väga populaarseks. Peterburi linna süda planeeritakse üleni klassitsistlikus stiilis, kujundajateks C. ROSSI ja B. KASTRELLI Itaaliast – Vene keisrid eelistasid välismaalasi. Tol ajastul hakatakse ühiskondlikke hooneid ehitama tüüporojektide järgi, kus fassaadi kujundus tuli valida määratud variantide vahelt. Venelased viivad Soome pealinna Turust Helsingisse.
C. Rossi tõstab portikuse ja sambad teisele korrusele, nt Mihhaili loss (pildil) e. Praegune Vene muuseum . Ta on ka maavägede peastaabi hoone autoriks.
B. Kastrelli tuntuim teos on Paleeväljak e. Ermitaaž
A. ZAHHAROVi tuntuim teos on admiraliteedihoone (sõjalaevastiku peakorter), mille fassaadi kogupikkus on üle 700m.
C. L. ENGEL – kutsutakse Helsingi arhitektiks, kujundas terve klassitsistliku südalinna, nt Helsingi suurkirik (pildil), Senatihoone.
Baltikumi jõudis klassitsism juba 1770ndatel. Selle keskuseks oli Tartu, mis 1775 baroksena maha põles. Sümboliks on Tartu Ülikooli peahoone. Baltikumis ehitatakse ka palju kivist klassitsistlikke mõisaid. Eestis on näha ka Inglise palladionismi tunnuseid ( risaliit jms), nt Riisipere mõisahoone Harjumaal – klassitsistlik, aga säilinud risaliidid. Sel ajal on ka mõisnikud ise oma mõisaid projekterinud.

4. Romantism Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias

Romantikutele sobisid maalikunst ja graafika – need mitte ei olnud vaid odavamad, aga võimaldasid ka üksikisiku kordumatuid mõtteid ja tundeid paindlikumalt kajastada.
W. BLAKE – tema teoste aineks olid kummalised fantaasiad. Blake mõtles välja põneva mütoloogia, ühendades Piibli ja antiikaja tegelasi, ja toetus sellele nii oma kirjandusliku kui kujutava kunsti loomingus. Tema pildid on illustratsioonideks tema tekstidele, ilma tekstita raskestimõistetavad. Nt „Looja-jumal“.
W. TURNER oli tähtsaim Inglise romantik , suurim meremaalija(marinist). Pintsli kõrval kasutas ta tihti värvinuga, mille abil ta nõrgendas või kaotas kontuurid – selline tehnika sobis hiilgavalt tormise mere ja atmosfäärinähtuste kujutamiseks. Valguse muutlikkuse ja varjundirohkuse edasiandjana sai Turner impressionistide eelkäijaks. Nt „Orjalaev“
F. GOYA – Hispaania kunstnik, tema kaunivärvilistel paraadportreedel oli tihti pilkav alltekst , aga ka lihtrahvast näitab ta mingi irratsionaalse, sõgeda jõuna. Satiiriline graafiline sari „Kapriisid“ – nt „Uinunud mõistus sünnitab koletisi“. Goya kajastas ka Hispaanlaste ja Prantslaste vastuolusid, nt graafiliste lehtede sari „Sõjakoledused“ ja õlimaal „Ülestõusnute mahalaskmine“.
Saksamaal oli romantism mõnikord seotud rahvusliku ärkamisega või ühiskondlikust elust põgenemise püüetega. Romantismi pooldas vaid osa kunstnikest ja publikust, teised jäid toetama klassitsismi. Vahel oli kahe kunstistiili vaheline piir üsna ebaselge .
C. D. FRIEDRICH – tuntuim saksa romantiline malikunstnik. Tema maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui vormilt; vahel valis ta ülepakutult tähendusrikkaid motiive. Piltidel kujutatud inimfiguurid on tavaliselt seljaga , rõhutades oma üksindust. Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid. „Kloostrikalmistu lumes“ ja „ Munk mere ääres“.
P. O. RUNGE teostes ilmneb üksikisiku hingeelu romantiline tõlgendus ja uut moodi valgusekäsitlus. „Hommik“

5. Romantism Prantsusmaal

Napoleoni langemised järel ilmnes klassitsismi ja romantismi lõhe. Kunst jagunes ametlikuks (riigi poolt tunnistatud ) ja sõltumatuks.
Ametlikus kunstis hinnati eelkõige mütoloogilisi või religioosseid kompositsioone, seejärel ajaloolisi pilte ning portreid. Kunstnik, kes tegeles nn madalate žanritega ( maastik , natüürmort, olustik), jäi väikeste kunstnike hulka. Ametlik kunst e. akadeism soosis maalikunstis joonistust ja alahindas värvide tähtsust. Akadeism pälvis halva kuulsuse oma elukauge rutiiniga. Pariisis hakati ühes Louvre ’i saalis(salongis) pidama näitusi – need said kunstiloomingu ametlikeks ülevaatuspaikadeks. Töid valis näitusele žürii tunnustatud kunstnikest. Avaliku arvamuse järgi olid tõelised kunstnikud vaid need, kelle töid eksponeeriti Salongis.
Sõltumatu kunsti toetajaskonnaks kujunesid opositsioonilised jõud.
T. GÉRICAULT’ maali „Meduse’i parv “ võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose süžeeks oli reaalne sündmus kaasajast – merehädaliste 12-päevane vaevlemine parvel. Vaatajate tunnete mõjutamiseks on esiplaanil surnud või surevad inimesed, mille jaoks ta käis Pariisi surnukuuris laipu uurimas ja maalimas.
E. DELACROIX – suurim romantik, peamiseks vahendiks värvid. Ta kasutas tihti täiendvärvuste (nt roheline ja punane) kõrvutamist. Motiivid on sageli valitud keskaja ajaloost või Põhja-Aafrika olustikust. Teemadeallikaks kasutas ka inglise kirjandust (nt W. Shakespeare ). Delacroix’ tuntuimaks teoseks on „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, millega tervitas 1830nda a revolutsiooni.
C. COROT – põhiliselt maastikumaalija, lähtus elavast loodusest. Tema maalid olid lüürilise meeleoluga, sumeda ja õrna hallika koloriidiga. Nt „Nümfide tants“ ja „Maastik kolme figuuriga“.

6. Realism Prantsusmaal

Eemaldumine romantismist ei olnud järsk, vaid sujuv ja algas maastikumaalist.
J. COSTABLE – austas eeskujuna hollandlasi, maalis oma kodukandi külaühiskonda. Tema suuri maale ettevalmistavad etüüdid on maalitud otse looduse järgi ning seetõttu objektiivsemad. Ta on maalinud palju maale väiksest külast Salisburyst - „Salisbury vaade“
Barbizoni koolkond. Romantikute üheks lemmikteemaks oli metsiku looduse ülistamine. 1830ndatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke linnas unistamise asemel pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizonis. Nende hulgas levis piltide valmismaalimine vahetult looduses. Nende stiil oli küll alguses publikule võõras, kuid nad kogusid aegamööda tunnustust.
T. ROUSSEAU asus Barbizoni püsivalt elama. „Õhtu“
J.-F. MILLET oli samuti Barbizonis, kuid kujutas pigem talupoegi. Ta oli inimfiguuri kujutamisel ametliku kunsti ideaalskeemidega teravas vastuolus . Veel arvati, et Millet õhutab läbi kunsti lihtrahvas mässumeelsust, kuid see ei olnud nii. Tal oli aga suuri raskusi oma tööde eksponeerimise ja müügiga. „Viljapeade korjajad“ Tema loomingust hakati eeskuju võtma alles pärast tema surma.
H. DAUMIER ’ põhitegevus jäi graafika valda, kuigi on teinud ka maale ja skulptuure. Tema teostel on sageli üsna ühiskonnakriitiline iseloom. Tegelased on võetud argielust, kuid mitte üksikisikud vaid üldistatud tüübid, kellest peaaegu kõik mõjuvad karikatuursena. Tavainimesi pilkab ta heasüdamlikult, aga võimu esindajaid sünge sarkasmiga. „Crispin ja Scapin “(tegelased Moliére’i näidendist). Karikatuursed on ka Daumier’ skulptuurportreed, nt „Ühe rahandustegelase karikatuur “
G. COURBET oli kõige sihikindlam realist. Tema maalide motiivid olid rõhutatult argipärased, nt „Matus Ornans’is“. Kuulsam on ka maal „Kivilõhkujad“, mis aga on paraku hävis viimase sõja ajal. „Autoportree“(ka The desperate man). Courbet oli üks esimesi, kes korraldas nn kontranäituse e korraldas oma töödest eraldi näituse, millega protesteeris suure näituse korralduse/žürii vastu. Hiljem muutusid kontranäitused üsna sagedaseks. Courbet ei kujutanud linnelu.
É. MANET hakkas kujutama kaasaegset linnaelu ja Pariisi. Ta sai skandaalselt tuntuks kuulsate kunstnike teoste matkimisega. Ta ei küll ei kopeerinud, kuid võttis eeskujuks kompositsiooni. Ta maalis Tiziani „Urbino Venuse “ järgi samas poosis ja sarnases ümbruses aktimaali tavalisest Pariisi tüdrukust „ Olympia “. Tiziani järgi maalis ta ka „Eine murul “, millel on kujutatud kaasaegseid pariislasi väljasõidul piknikule. Paljusid jahmatas ka „labaste“ tüüpide asetamine klassikalise kunsti konteksti. Manet vähendas varjudega ruumi kujutamist – vähenes sügavuseillusioon. Tema maalid lakkasid olemast „aknad“ ja muutisid pinnaks, mis on reaalsusest vähe sõltuv, kuid silma rõõmustav värviline kujund.

7. Realism väljaspool Prantsusmaad + fotograafia

Realismi levides väljaspool Prantsusmaad tugevnes motiivis peituva jutustuse osa kunstiteose tähenduse loomisel. Publikule meeldisid ühiskonnakriitikat sisaldavad teosed.
Hakkas levima ka ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Varasemast erinesid ajaloolised maalid selle poolest, et püüti olla ka detailides (nt riietus) nii täpne kui võimalik.
A. von MENZEL lõi Saksamaal hulga teoseid Friedrich Suure ajastust nii graafikas kui maalis. Ühena esimestest kujutas ta oma kaasaja suurlinna kihavat elu ja tööstusettevõtet – „Rauavalutehas“. Tema maalid olid suures osas pruunikates toonides, nt „Kunstniku õde küünlaga“.
V. SURIKOV – ajaloosündmused, nt „Bojaaritar Morozova“
I. REPIN – ajaloo- ja kaasajateemad, kus on kaastundega kujutatud vene lihtrahva rasket elu, nt „ Burlakid Volgal“
A. ZORN – kuulsaim Rootsi realist, maalis lopsakas voolavas laadis portreid ja rahvatüüpe, nt „Jaaniöö tants“. Realism aitas kaasa rahvusliku eneseteadvuse tõusule, kuna õigustas oma rahva ajaloo ja looduse kujutamist.
A. EDELFELT – Soome realismi suurkuju, maalis nii soome rahvatüüpe kui ka Pariisi motiive. „Mängivad poisid rannal “
E. JÄRNEFELT – nagu Edelfeltki. „Alepõletajad“
JOHANN KÖLER – ideaaliks vene akadeemiline maalikunst, kuid mitmetes väiksemates teostes on ta lähemal realismile – kunstniku vanemate portreed ja „Kunstniku sünnikoht“.
A. WEISENBERG – skulptor, eeskujuks pidas klassitsisti Thorvaldseni, kuid ka tema arenes realismi suunas. „Hämarik“
A. ADAMSON – skulptor, võttis eeskujuks prantsuse realistliku skulptuuri. „Hülgekütt“
P. RAUD – maalija , õppis Düsseldorfi Kunstiakadeemias, enamjaolt pruun värvistik, nt „Muhu rauk “
Realismi ajastul muutus graafika jälle populaarsemaks – algul illustratsioonidena, hiljem iseseisvalt. Graafika oli suhteliselt odav ning aitas nõnda kujutavat kunsti rahva seas levitada.
Skulptuuris oli realismi vähim, kuna üsna kallis ja skulptorid pidid lähtuma enamasti konservatiivse publiku maitsest. Realism tähendas idealiseerimise vähendamist, kuid ka pisidetailidesse takerdumist.
C. MEUNIER – parim realistlik skulptor. Kujutas suurejoonelise lihtsusega kaevureid, sadama laadijaid jt. „Terasevalaja“
Realism soosis fotograafia sündi ja arengut. Uue tehnika eeldused olid olemas juba ammu – tunti pimekambrit ja teati hõbedasoolade valgustundlikkuse kohta. Esimese püsiva fotokujutise sai 1822. aastal prantslane NIÉPCE, fotod olid aga üsna väiksed – 5-6 cm. Meetodit arendas DAGUERRE, suurendades ühtlasi pildi suurust – dagerrotüüpiad – kuid neid ei saanud ikka veel paljundada. TABLOT leiutas fotode paljundamise meetodi.
Alguses ei olnud paljud nõus fotograafiat kunstiks pidama. Foto näol oli aga tegu oluliselt odavama enese jäädvustamise vahendiga.
Fototehnika jätkuv täiustumine oli üheks põhjuseks, miks osa maalikunstnikke loobus nähtava maailma jäljendamisest ja otsis maalikunstile uusi ülesandeid.