Kujutas suurejoonelise lihtsusega kaevureid, sadama laadijaid jt. ,,Terasevalaja" Realism soosis fotograafia sündi ja arengut. Uue tehnika eeldused olid olemas juba ammu tunti pimekambrit ja teati hõbedasoolade valgustundlikkuse kohta. Esimese püsiva fotokujutise sai 1822. aastal prantslane NIÉPCE, fotod olid aga üsna väiksed 5-6 cm. Meetodit arendas DAGUERRE, suurendades ühtlasi pildi suurust dagerrotüüpiad kuid neid ei saanud ikka veel paljundada. TABLOT leiutas fotode paljundamise meetodi. Alguses ei olnud paljud nõus fotograafiat kunstiks pidama. Foto näol oli aga tegu oluliselt odavama enese jäädvustamise vahendiga. Fototehnika jätkuv täiustumine oli üheks põhjuseks, miks osa maalikunstnikke loobus nähtava maailma jäljendamisest ja otsis maalikunstile uusi ülesandeid.
Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes muutus hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks. Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida, siis 1840. aastal avastas Talbot, et kõrgema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutist koheselt, vaid alles pärast paberi töötlemist gallushappes. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti kalotüübiks, mida tuntakse ka talbotüübina. See võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot fotogravüüri, mis seisnes kaaliumkromaadilahusega valgustundlikuks muudetud zelatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida. Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
