Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane 2 kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada. 1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad. Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid
Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada. 1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad. Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid jõude kohapeal koondaks ja uusi ette valmistaks. 1899. a
Eesti kunst 20. sajandi alguses Referaat Koostaja: Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 1.Kunstielu 20. sajandi algul.......................................................................................................3 2.Kristjan Raud...........................................................................................................................4 3.Paul Raud.................................................................................................................................5 4.Ants Laikmaa....................................................................................................
Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch, Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 191112 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku
Järva-Jaani Gümnaasium Kunstiõpetus Marten Vaas Nikolai Voldemar Triik Referaat Järva-Jaani 2013 Sisukord · Elu · Looming · Tööd · Näiteid töödest · Kasutatud kirjandus Üldine Nikolai Voldemar Triik sündis 7. august 1884 Tallinnas ja suri 56-aastaselt 12. august 1940 Tallinnas. Ta oli Eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Ta õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis. Nikolai Triiki autoportree Elu Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal. Aastal 1901 astus Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast. Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees. 1906. aasta kevadel sõitis Helsingisse, veetis koos Ko
näiva energia ja iginoorusliku vaimustusvõime pärast. 1907.a jaanuaris valiti ta koos sõber Kristjan Rauaga Eesti Rahva Muuseumi ettevalmistavasse toimkonda. Sai viimaks teoks ka algatus, mille eestvedajaks Laikmaa juba aastaid oli olnud: samal 1907. a. kevadel toimus ateljeekooli ruumides Eesti Kunstiseltsi asutamiskoosolek. Uue seltsi esimeheks valiti enesestmõistetavalt asja algataja A. Laikmaa, asetäitjaks V. Päts. Näis, et võib alata mitmekesine ning sisukas tegevus, kuid paraku ainult näis.. Samaaegselt ei olnud kunstnik ka poliitikast päris kõrvale jäänud. II Riigiduuma valimistel oli ta Dvigateli töölise Paul Pärna valijamees.II Riigiduuma osutus oma koosseisult tsaarivalitsusele vastu- võetamatuks. Rahvaesindus aeti laiali, Tallinnas arreteeriti kokku üle neljakümne inimese, nende seas ka Laikmaa. Pärast kaht ja poolt nädalat kestnud eeluurimisvangistust tehti teatavaks otsus saata kunstnik sõjaseaduse kehtivusaja lõpuni Balti
Nikolai Colarossi), Académie Julian'is ning aastal 19071908 École des Beaux-Arts'is Gabriel Ferrier'i juures. 1907. ja 1908. aasta suvel viibis Norras. 1908. aasta sügisel läks uuesti Peterburi ning täiendas end vabakuulajana Nikolai Roerichi juhendamisel Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli juures. Aastani 1910 elas vaheldumisi Peterburis ja Tartus, kus oli innukalt tegev kunstielu arendamisel (kogus Eesti Rahva
Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada. 1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad. Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid jõude kohapeal koondaks ja uusi ette valmistaks. 1899. a. sügisel
Kõik kommentaarid