Kõrbed (3)

Tallinna Sõle Gümnaasium
KÕRBED
Geograafia referaat
Koostaja : Stella Selberg
Klass: 8a
Tallinn 2007
Sisukord
Kõrbest .................................................................................................................3
Paiknemine ...........................................................................................................4
Loodusolud
Kliima .........................................................................................................5
Veestik ........................................................................................................5
Mullad ........................................................................................................6
Elustik .........................................................................................................7
Inimtegevus ..............................................................................................9
Keskkonnaprobleemid ..............................................................................9
Pildid
Taimed ......................................................................................................10
Loomad .....................................................................................................11
Kasutatud kirjandus ............................................................................................12
Kõrbest
Mis on kõrb? Kõrb on tühi maa, kus elustik on vaene, sest pole korralikult vett ega toitaineid. Kõrbed katavad ligi 1/5 maakera pinnast. On leitud, et enamus kõrbeid asuvad ribadena piki 30 lõuna- ja põhjalaiust. Suurem osa kõrbeist on tekkinud õhumasside liikumise tagajärjel. Osa kõrbeid on tekkinud niinimetatud vihmavarju efekti läbi – tõusev õhk liigub mööda kõrget mäenõlva üles, jahtub. Jahtudes ei suuda õhumass hoida endas kinni nii palju niiskust ja ülejääk sajab maha vihma või lumena. Teisel pool mäetippu hakkab õhumass laskuma ja soojeneb. Nüüd suudaks ta hoida rohkem vett ja seob ümbritsevast keskkonnast juurde. Selle tagajärjel kuivab ümbruskond ja tekibki kõrb. Sarnased kõrbed tekivad mäeahelike “seljataha”.
Kõrb võib olla liivane, savine või kivine, seal võib esineda mägesid ja liikuvaid liivasid. Kõiki maakera kõrbeid ühendav tunnus on aga kuivus . Elu kõrbes on raske. Paljud kõrbeloomad on õise eluviisiga ning peavad energia säästmise nimel jahti vaid ööjaheduses.
Ka inimene mängib olulist osa kõrbete tekkimisel, täpsemalt nende laienemisel. Ülekarjatamine on üks põhjusi – loomad hävitavad taimestiku tallamise ja ärasöömisega ning pinnas saab liikuma. Kui see ala asub kõrbelise piirkonna lähedal, on kõrbestumine pea möödapääsmatu. Teine põhjus: suured niisutussüsteemid tühjendavad sageli teiste alade veevarud kriitilise piirini ja jälle on oht piirkonnal kõrbeks muutuda.
Kõrbeid jaotatakse veel pinnakatte järgi erinevatesse liikidesse: liivakõrb, kivikõrb, savikõrb, lössikõrb, soolakõrb. Kõik need kõrbete tüübid on erinevad. Õhuniiskus on kõigis siiski äärmuslikult madal. Taimed võivad pikki kuid endas vett säilitada, oodates millal põuaperiood lõppeb või millal saabuvad sademed. Kasvada saavad taimed ainult paar nädalat, sest ülejäänud ajaks tuleb vett säilitada.
Paiknemine
Kõrbete aladel saavutab kuumus ja sademetevaesus oma äärmuse. Nende alade paiknemine on seotud pöörijoonte lähedal asuvate püsivate kõrgrõhualadega, millest pooluste suunas liikudes muutuvad kõrgemad õhumassid jahedamaks ja kuivemaks ning hakkavad laskuma allapoole. Kõrbed laiuvad nii parasvöötme lõunaosas kui ka lähistroopilises ja troopilises kliimavõõtmes. Mandrite kuivad sisepinnad ja külmade merehoovuste naabruses asuvad kõrbed.
23% maailma maismaast on kõrbed. Kõrbeid võib kohata Afganistanis , Austraalias, Mehhikos , Jeemenis, Alžeerias, Liibüas, Tsaadis, Malil, Mauritaanial, Nigeril , Sunaadil, Egiptuses, Saudi-Araabias. Kõrbete levikut mõjutavad mäed, mis takistavad vihmapilvede liikumist. Terviklikuma vööndi moodustavad kõrbed Põhja-Aafrikas ja Ees-Aasias. Kõrbeline on ka sooja Austraalia siseosa. Kõrbete piiri aga on raske määrata. Üleminekud poolkõrbetele ja rohtlatele on järkjärgulised ning üks suur kõrbeala võib sisalsada mitut väiksemat kõrbe.
Maakera suurimaks kõrbeks on Sahara , mille pindala on üle 8 miljoni ruutkilomeetri, mis on ühtlasi võrreldab terve Austraalia mandriga ja ta ulatub ligi 5700 km pikkuselt Atlandi ookeanist Niiluse jõeni ning Vahemere rannikult 2000 km lõuna poole kuni savannide põhjapiirini.Liiv kuumeneb Saharas isegi kuni 90 kraadini.
Loodusolud
Kliima
Kõrbeid jaotatakse eraldi veel kliima järgi: kuumakõrbed, poolkõrbed, rannikukõrbed. On veel ka külmakõrbed, kuid need on jää- ja külmakõrbetes. Kliimat iseloomustab aga kõigeparemini parasvöötme lähistroopiline ja troopiline kliimavööde.
Kõrbetele on isloomulik suur kuivus. Sademetehulk on aastas on kuni 250 mm, kuid ka see langeb talvekuudel. Tihti esineb ka „kuiva vihma“, mis tähendab, et sademed auravad õhus, jõudmata maapinnalegi. Maakera kõige kõrgem temperatuur 57,8 kraadi on mõõdetud Liibüa kõrbes- Al-´Aziziyahis. Samuti esineb seal suur ööpäevane õhutemperatuuri kõikumine. Päikese loojudes langeb õhutemperatuus järsult ja võib öösel olla alla 0 kraadi. Ka talve ja suve õhutemperatuuri vahe on suur, Samuti võiad kõrbetele iseloomulikud kuumad ja kuivad tuuled kasvada üle kõrbetormideks, mida Saharas tuntakse samuumide nime all.
Veestik
Põhjavesi asub kõrbetes sügaval. Allikate ja kaevude juures paiknevad vähese taimkattega rohelisemad alad, mida nimetatakse oaasideks. Jõgesi leidub kõrbes ainult läbi voolamas, ühtki jõge sealt alguse ei saa. Näiteks Niilus , mis on maailma pikim jõgi, voolab 2700 km ulatuses läbi Sahara kõrbe ilma ühegi lisajõeta. Kõrbes moodustab Niiluse org maailma suurima, kuni 20 km laiuse oaasi . Niger on teine alalise vooluga jõgi kogu Sahara kõrbe kohta. Kesk- Aasia suuremad jõed on Amudarja ja Sõrdarja, Ees-Aasias jääb kõrbevööndisse Eufrati ja Tigrise alamjooks. Kõrbes olevad vadid, mis on vaid ajutised jõed, on enamiku aastast kuivad.
Kõrbetes on vähe järvi ka needki on soolajärjed, mis tekivad seal, kus auramine ületab mitmekordselt sademete hulga. Soolakud, mis on kuivad madalad nõod, märgivad kohti, kus põhjavee tase on kõrgem, auramine suurem ja vees sisaldunud soolad jäävad seega pinnasesse. Kõrbes oleva Araali mere vee tarbimine niisutamiseks on vähendanud tunduvalt Araali mere veehulka ja see on tänapäeval juba ära kuivamas. Paljud sadamas asuvad nüüd sisemaal ja laevad seisavad kuival liival .
Mullastik
Kõrbete pinnakatteid liigitatakse eri tüüpideks : savi-, lössi-, soola-, kivi- ja liivakõrbed.
Savikõrbet iseloomustab tihe savikas muld ja muutlik veerežiim. Kevadel võivad olla mulla pindmised kihid liigniisked ja kohati tekivad ajutised pinnaveekogud. Suveks aurab vesi ära ja kuivamise tagajärjel moodustub mullast koorikuline savikas pinnas, mida kutsutakse takõrriks. Savikõrbete leiukohaks on kõrbevööndi põhjaosa. Näiteks Araali mere ja Balkaši järve vahel. Maapind on soolakas ja võib suviti klaaskõvaks kuivada, praguneda ja lahti koruda.
Lössikõrbe iseloomustab erodeetirud peeneteraline materjal. Löss on ühtlane peen tolmjas liivsavi, mis on kohale kantud jõgede ja tuule tegevuse tagajärjel. Soolad, mis liiguvad, on lössist välja uhutud. Maa on niiskem, kuna lähedal olevad mäed püüavad sademeid kinni. Tänu mulla niiskusele kasvavad seal kevadeti taimed. Tüüpilisemad lössikõrbed asuvad mägede naabruses.
Soolakõrbes on pinnase soolasisaldus suur ja soolad kogunevad kirmena maapinnale. Pinnas on rohkelt soolane , seetõttu takistab see tavalistel taimedel vett vastu võtta.
Kivikõrbe ehk rähakõrbe maapind on kaetud jämedama kivimaterjaliga, teravaservaliste kivikestega, mis on pärit vanade mäestike kulumisprotsessidest. Kivine pinnas sisaldab tavaliselt kipsi ja taimestik on kipsilembeline.
Liivakõrb on kõige levinum kõrb. Tuul on tugev ja esineb rohkesti luiteid, mis võivad oma asukohta muutes ohustada ka inimtegevust. Liikuvad liivad takistavad taimede kasvu. Maapinnast nõrgub sademetevesi sügavale ja moodustub põhjavee varu.
Elustik
Suurt kuumust ja kuivust taluvad taimed on kohastunud kõrbetes elamiseks, mistõttu on kõrbes ka vähe suhteliselt vähe taimi. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused : Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik – nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. Teistel taimedel on seevastu hästi sügavale ulatuv juurestik. Osad kaktused on volditud nagu lehvik. Kui vett on võimalik koguda, siis taim muutub siledamaks (voldid muutuvad lamedamaks). Kui vesi ära tarbitakse tõmbub taim kurruliseks tagasi. 
Erinevates kõrbetes kasvavad erinevad taimed, näiteks mõni taimeliik on iseloomulik vaid ühele kõrbele. Kaktused on eriti levinud Mehhikos ja Argentiinas. Palju on ka madalaid põõsaid ja lühiealisi taimi. Lühiealised taimed elavad ainult mõne nädala niiskel perioodil ja jätavad siis oma valminud seemned uut vihma ootama. Sageli on neil ka suured eredavärvilised õied ja oma õitsemise ajal muudavad nad kõrbe välimuse tundmatuseni – see on vaid üks suur ja õitsev väli. Kuna vett ei jagu just kauaks, siis õitevad ja viljuvad taimed väga kiiresti. Samuti on omandanud taimedel väikesed lehed või astlad aurumise vähendamiseks.
Iseloomulikumad kuivalembelised taimed on kalligoonum, saksauulid, tamariskid, agaavid, aaloed , kaktused, piimalilled, velvitšiad. Mitmeaastased taimed on kõrbetarn, puju ja kaameliastel. Kõrbe päritolu kultuuritaimed on arbuus ja melon. Kõrbes kasvatatav tähtsaim kultuuritaim on datlipalm . Paljudel kõrbes kasvavatel kaktustel on söödavad viljad ja lihakas varre sisu.
Aaloe lehed on vahaja kattega ja hästi paksud - ikka kaitseks veekaotuse vastu. Paksematest lehtedest aurab on veekadu väiksem kui õhematest lehtedest. Mõned aaloe liigid on oma koha leidnud meiegi kodudes, sest aaloe mahlal on mitmeks puhuks raviv toime.
Namiibi kõrbes kasvab üks väga haruldane taim - velvitšia. Tema omapära seisneb selles, et ta on paljasseemne taim nagu okaspuudki ja tal on kogu oma elu jooksul vaid kaks pikka lintjat lehte, mis tüve juurest kasvavad ja otstest järjest surevad. Velvitšia võib elada mitusada aastat ja õitseb vaid korra elu jooksul.
Datlipalm on oluline toiduallikas oaasides . Tema lehtedest saadakse materjali mattide ja katete tegemiseks. Sinna, kus datlipalm kasvama hakkab, tekib kindlasti oaas.
Saguaaro kaktusel on kurrutatud pind- see aitab rohkem defitsiitset vett koguda ja vajaduse järgi paisuda. Kuna vesi on kõrbes väga nõutud, peavad taimed, kes loomade eest ära joosta ei saa, end katma okkalise kasukaga. Okastel on teinegi ülesanne - pakkuda varju põletava päikese eest. Osadel kaktustel on okaste asemel pikad peened kiud - "juuksed", mis täidavad sama ülesannet.
Loomad, kes elavad kõrbes, peavad võitlema ellujäämise nimel mitmete vaenulike ja raskete tingimustega. Selle vastu on kõrbeloomadel kujunenud mitmed kohastumused: mõned loomad ei joo kunagi, nemad saavad vajaliku vee seemneid süües (mõned neist sisaldavad isegi kuni 50% vett). Kõrbes on suhteliselt vähe suuri imetajaid , sest paljud pole võimelised varuma vett ega vastu panema kuumusele. Samuti on nad liiga suured, et varjuda päikese eest kivide alla või pinnasesse. Seevastu on seal palju pisikesi närilisi, sisalikke, madusid, putukaid, ämblikke. Kõrbes elab ka kahepaikseid ja linde, suuremad loomad elavad enamasti poolkõrbetes. Kuumuse talumiseks on neil soomuseline kehakate, varjevärvus ja väike veevajadus . Paljud neist liiguvad kiiresti või kaevuvad ohu korral kärmesti liiva sisse. Eluviisilt on enamik uru- või ööloomad. Osad teevad kuumuse kaitseks koguni ka suveuinakut. Samuti on kõrbes palju roomajaid, kellest kõige ohtlikumateks on kobra, gürsa ja eefa. Tuntuim kõrbeloom on Euraasias ja Põhja- Aafrikas elav kaamel .
Mõhnjalaliste hulka kuuluv kaamel kodustati umbes 2000 aastat tagasi. Kaamelid on kuni 2 meetri kõrgused ja kaaluvad kuni 800 kg, neil on üks või kaks varurasva sisaldavat küüru. Aafrikas ja Ees-Aasias elab üksküürkaamel ehk dromedar , Kesk-Aasias ning hiinas kaksküürkaamel ehk baktrian . Kaamel suudab ühe nädala jooksul joomata olla. Ta jaksab kanda kuni 700 kg raskust koormat. Kaameli tavaline päevateekond koos ratsanikuga on 100 km. Kaamelilt saadakse villa, nahka, liha ja piima.
Kõrbetes elab palju erinevaid sisalikke. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik.  Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Ingliskeelne nimetus on loomal palju tabavam - thorny devil .
Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida.
Ameerika kõrbeis elavad omapärased meesipelgad. Osa sipelgapere liikmeist täidavad elusate meehoidlate ülesannet säilitades mett oma suures tagakehas.
Inimtegevus
Maakera kõrbetes elab üle 1 miljardi inimese. Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt kitsesi, lambaid, hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada. Elatakse oaasides ja jõgede ( Niilus, Niger, Amudarja, Sõrdarja ) orgudes.
Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra , nisu, lutserni , riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse, aprikoosid, virsikud jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju. Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaare kõrbetes kaevandatakse ka naftat ja maagaasi.
Keskkonnaprobleemid
Keskkonnaprobleemidest on selles vööndis väga ohtlik kõrbestumine. See tähendab kõrbealade laienemist , nende pealetungi naabruses asuvatele rohtlatele ja savannidele. Selle peamiseks põhjuseks on pinnase kahjustamine ülekarjatamise tagajärjel. Kõrbed laienevad just eriti lõuna suunas kiirusega 6 km aastas ja eriti kannatab selle all Saheli piirkond. Kõrbestumist seostatakse ka kliima üldise soojenemisega. Sõjalisi kokkupõrkeid on põhjustanud juba vee puudumine. Järjest suurem karjatamine kõrbekarjamaadel hävitab niigi kasina taimkatte ja liivad pääsevad liikuma. Taimkate taastub väga aeglaselt ja nii kannavad liivatormid lahtist liiva edasi, mattes enda alla üha uusi alasid. Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise.
Pildid
Taimed
Sahara kõrb Aaloe
Kaktus Datlipalm
Loomad
Baktrianid e. kaksküürkaamlid
Skorpion Fennek e. kõrberebane
Kasutatud kirjandus
Pildid
Taimed:

• http://www.zamyat-seminare.de/bilder/sahara1.jpg
  
• http://www.finca-constanza.de/GB/images/aloe1.jpg
  
• http://www.desert-tropicals.com/Plants/Arecaceae/Phoenix_rupicola.jpg
  
• http://www.andykroll.de/wp-content/uploads/2006/08/Andreas-Kroll-Kaktus2.jpg
  

Loomad:

• http://www.shoarns.com/Bactrian%20Camel%20web.JPG
  
• http://www.friendsofsaguaro.org/scorpion.jpg
  
• http://mypage.bluewin.ch/Fuechslin/animationen/fennek.jpg
  

Info

• http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbed.ht m
  
• http://www.koolielu.ee/files/KORBED_slaidil.ppt
  
• http://miksike.ee/docs/lisa/8klass/3teema/loodus/korbed.ht m
  
• „Geograafia Põhikoolile“ Jaan Jõgi, Andres Tõnisson, Liisa-Kai Pihlak
  

12