Kõrbed ja savannid (0)

SAVANNID
Asend: Enamus kõrbeid asuvad ribadena piki 30 lõuna- ja põhjalaiust. Laskuvad õhumassid on tekitanud kaks kõrbevööd: üks piki Vähi pöörijoont (30. põhjalaius), põhjapoolkeral ja teine piki Kaljukitse pöörijoont (30 lõunalaius) lõunapoolkeral.
Kliima: Kõrbe kõige olulisemaks tunnuseks on sademete vähesus. Sademed jäävad enamasti alla 250 mm/a. Sajab harva ja mõnes kõrbes ei saja vahel mitu aastat. Sademed võivad olla nii vihmana, uduna kui lumena. Enamasti sajab talvel. Kõige vähem on sademeid Atacama kõrbes Tšiilis (alla 1,5 cm e 150 mm/a). Mõni aasta ei pruugi üldse vihma sadada. Ameerika kõrbetes sajab rohkem – pea 280 mm/a. Temperatuurid kõiguvad suurtes piirides nii ööpäevas kui aastaringselt . Päeval võib olla üle 50 oC ja öösel isegi miinuskraade. Sellise suure kõikumise põhjuseks on kõrbe kuivus . Kõrbes on õhuniiskus 10 – 20%, õhus sisalduv veeaur kuumeneb kiiresti ja jahtub samuti. Teine kiire jahtumise põhjus on taimestiku vähesus, mis suudaks säilitada sooja öö läbi.
Mullastik: Kõrbemullad on enamasti primitiivsed , õhukesed ja huumusevaesed. Peamised mullatüübid on hall-pruunmullad (parasvöötme kõrbetes), hallmullad (lähistroopilistes kõrbetes) ja punamullad (troopilistes kõrbetes).
Taimestik : Kõrbetes ja poolkõrbetes on suhteliselt vähe taimi. Põhjuseks on vee puudus – seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused . Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik – nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele, miks kõrbes taimed hõredalt kasvavad. Teistel taimedel on seevastu hästi sügavale ulatuv juurestik.  Vee säilitamiseks on taimedel jällegi omad nipid . Osad kaktused on volditud nagu lehvik. Kui vett on võimalik koguda, siis taim muutub siledamaks (voldid muutuvad lamedamaks). Kui vesi ära tarbitakse tõmbub taim kurruliseks tagasi. Kõrbes elavad taimed: Saguaaro kaktus , Aaloe, Namiibi, Datlipalm, Harjashein, Kõrbetarn, Saksauul , Tapp jt.
Loomastik : Loomad, kes elavad kõrbes, peavad võitlema ellujäämise nimel mitmete vaenulike ja raskete tingimustega. Tugev kuumus, põletav päike ja veepuudus on mõned neist raskustest, mis kõrbes ees ootavad . Selle vastu on kõrbeloomadel kujunenud mitmed kohastumused: mõned loomad ei joo kunagi, nemad saavad vajaliku vee seemneid süües (mõned neist sisaldavad isegi kuni 50% vett). Teised loomad on kohastunud veetma suurema aja päevast maa-all kuumast päikesest eemal. Vilgas liikumine algab hämaruse saabudes kui paljud loomad oma urgudest välja toituma tulevad. Kõrbes on suhteliselt vähe suuri imetajaid, sest paljud pole võimelised varuma vett ega vastu panema kuumusele. Samuti on nad liiga suured, et varjuda päikese eest kivide alla või pinnasesse. Seevastu on seal palju pisikesi närilisi, sisalikke, madusid, putukaid, ämblikke. Kõrbes elab ka kahepaikseid ja linde, suuremad loomad elavad poolkõrbetes.Veel elavad kõrbetes kaamelid, kõrberebane.
Inimtegevus: Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid , hobuseid ja kaameleid. Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada.Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra , nisu, lutserni , riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötmes kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju.
Keskkonnaprobleemid: Kõrbe taimestik on väga õrn ja ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe laienemise. Järjest suurem karjatamine kõrbekarjamaadel hävitab niigi kasina taimkatte ja liivad pääsevad liikuma. Taimkate taastub väga aeglaselt ja nii kannavad liivatormid lahtist liiva edasi, mattes enda alla üha uusi alasid. Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Kuivada võivad ka järved, kuhu jõed vett enam juurde ei too. Nii on juhtunud Araali järvega, mille pindala on peaaegu poole võrra kahanenud.
Iseloomustavad suurused: kõrbekliima on väga kuiv (õhuniiskus äärmiselt madal); sajab väga vähe ja väga harva (vahepeale võivad jääda mitmed põuaastad); taimed saavad kasvada väga lühikesel perioodil (paar nädalat), ülejäänud ajal peavad elama väga kokkuhoidlikult;nii karmides tingimustes suudavad elada vaid vähesed loomad ja taimed; tuul annab kõrbele sageli oma näo – kulutab kivist “seeni” ja sambaid või kuhjab luiteid.