Kõrb (0)

Kõrbetes kasvavatest taimedest

Kõrbetes ja poolkõrbetes on suhteliselt vähe taimi. Põhjuseks on vee puudus – seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused :
  Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne.  
     Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik – nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele, miks kõrbes taimed hõredalt kasvavad. Teistel taimedel on seevastu hästi sügavale ulatuv juurestik.  
     Vee säilitamiseks on taimedel jällegi omad nipid . Osad kaktused on volditud nagu lehvik. Kui vett on võimalik koguda, siis taim muutub siledamaks (voldid muutuvad lamedamaks). Kui vesi ära tarbitakse tõmbub taim kurruliseks tagasi. 
Erinevates kõrbetes kasvavad erinevad taimed, näiteks mõni taimeliik on iseloomulik vaid ühele kõrbele. Kaktused on eriti levinud Mehhikos ja Argentiinas. Palju on ka madalaid põõsaid ja lühiealisi taimi. Lühiealised taimed elavad ainult mõne nädala niiskel perioodil ja jätavad siis oma valminud seemned uut vihma ootama. Sageli on neil ka suured eredavärvilised õied ja oma õitsemise ajal muudavad nad kõrbe välimuse tundmatuseni – see on vaid üks suur ja õitsev väli.
Saguaaro kaktusel on kurrutatud pind- see aitab rohkem defitsiitset vett koguda ja vajaduse järgi paisuda. Kuna vesi on kõrbes väga nõutud, peavad taimed, kes loomade eest ära joosta ei saa, end katma okkalise kasukaga. Okastel on teinegi ülesanne - pakkuda varju põletava päikese eest. Osadel kaktustel on okaste asemel pikad peened kiud - "juuksed", mis täidavad sama ülesannet.
Aaloe lehed on vahaja kattega ja hästi paksud - ikka kaitseks veekaotuse vastu. Paksematest lehtedest aurab on veekadu väiksem kui õhematest lehtedest. Mõned aaloe liigid on oma koha leidnud meiegi kodudes, sest aaloe mahlal on mitmeks puhuks raviv toime.
Namiibi kõrbes kasvab üks väga haruldane taim - velvitšia. Tema omapära seisneb selles, et ta on paljasseemne taim nagu okaspuudki ja tal on kogu oma elu jooksul vaid kaks pikka lintjat lehte, mis tüve juurest kasvavad ja otstest järjest surevad (pildil ribadeks rebenenud). Velvitšia võib elada mitusada aastat ja õitseb vaid korra elu jooksul.
Datlipalm on oluline toiduallikas oaasides . Tema lehtedest saadakse materjali mattide ja katete tegemiseks. Sinna, kus datlipalm kasvama hakkab, tekib kindlasti oaas .

Kõrbetes elavad loomad

Loomad, kes elavad kõrbes, peavad võitlema ellujäämise nimel mitmete vaenulike ja raskete tingimustega. Tugev kuumus, põletav päike ja veepuudus on mõned neist raskustest, mis kõrbes ees ootavad . Selle vastu on kõrbeloomadel kujunenud mitmed kohastumused: mõned loomad ei joo kunagi, nemad saavad vajaliku vee seemneid süües (mõned neist sisaldavad isegi kuni 50% vett). Teised loomad on kohastunud veetma suurema aja päevast maa-all kuumast päikesest eemal. Vilgas liikumine algab hämaruse saabudes kui paljud loomad oma urgudest välja toituma tulevad. Kõrbes on suhteliselt vähe suuri imetajaid, sest paljud pole võimelised varuma vett ega vastu panema kuumusele. Samuti on nad liiga suured, et varjuda päikese eest kivide alla või pinnasesse. Seevastu on seal palju pisikesi närilisi, sisalikke, madusid, putukaid, ämblikke. Kõrbes elab ka kahepaikseid ja linde, suuremad loomad elavad enamasti poolkõrbetes.
Kaamelid on kõrbes elavatele inimestele väga tähtsad - annavad toitu (piima, liha), katet . Nad on väga vastupidavad ja vajalikud kõrbes liikumiseks. Kaksküürkaamel e. baktrian elab Aasias ja Hiinas, kodustatud üksküürkaamel e. dromedar elab vaid Aafrikast Indiani ulatuvatel aladel.
Kõrbetes elab palju erinevaid sisalikke. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik.  Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Ingliskeelne nimetus on loomal palju tabavam - thorny devil .
Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida.
Ameerika kõrbeis elavad omapärased meesipelgad. Osa sipelgapere liikmeist täidavad elusate meehoidlate ülesannet säilitades mett oma suures tagakehas.

Erinevate loomaliikide esindajad:

Taimtoidulised imetajad : rohtlajänes, vöötorav, kaamel.
Lihatoidulised imetajad: koiott , fennek, välerebane, mäger.
Närilised: kukkurrott, hüpiklased, hiired, mutid .
Linnud : kaktuse käblik, haldjaskakk, voltpeakotkas.
Roomajad : varaanid, sisalikud, vöösabad.
Lülijalgsed: karakurt, rohutirtsud , meesipelgad.

Kõrbealadel elavad inimesed

Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid , hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada.
Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra , nisu, lutserni , riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju.

Keskkonnaprobleemid

Kõrbe taimestik on väga õrn ja ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe laienemise. Järjest suurem karjatamine kõrbekarjamaadel hävitab niigi kasina taimkatte ja liivad pääsevad liikuma. Taimkate taastub väga aeglaselt ja nii kannavad liivatormid lahtist liiva edasi, mattes enda alla üha uusi alasid. 
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise.
Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Kuivada võivad ka järved, kuhu jõed vett enam juurde ei too. Nii on juhtunud Araali järvega, mille pindala on peaaegu poole võrra kahanenud.
maailma suurim kõrbeala, mis laiub Aafrika põhjaosas. Tema pindala on üle 8 milj. km2 ja ta ulatub ligi 5700 km pikkuselt Atlandi ookeanist Niiluse jõeni ning Vahemere rannikult 2000 km lõuna poole kuni savannide põhjapiirini.
Pinnamoelt on suurem osa Saharast võrdlemisi madal ja tasane , keskosas on ka kõrgemaid mägesid. Kõige kõrgemale küünib Tibesti mäestik, suurima kõrgusega 3415 m. Põhja- ja idaosas leidub nõgusid, mille põhi on meretasemest isegi madalamal.
Sahara on üks maailma kõige kuumematest kõrbealadest. Seal on mõõdetud kõrgeim õhutemperatuur varjus 58°C, liiv kuumeneb isegi 90 kraadini. Kuid talvel võib vahel harva esineda isegi öökülma. Aastane sademete hulk on alla 100 mm. 
Sageli esineb kõrbes liivatorme – samuume. Selline liivatorm kannab edasi tuhandeid tonne liiva, tuiskab seda oaasidesse ja võib põhjustada inimeste ja loomade hukkumist. 
Sahara taimkate on väga liigivaene ja hõre, paljudes kohtades puudub see täielikult. Sahara kuumust ja veepuudust suudavad taluda sisalikud, maod, kilpkonnad , välejalgsed antiloobid ja gasellid. Mõnikord eksib jahiretkel kõrbesse ka gepard. Kõrbe äärealadel elutseb hüääne ja šaakaleid. 
Sahara kõrbeala ei ole sugugi ääretu liivaväli nagu sageli arvatakse. Mägedes ja üldse kõrgematel aladel levivad kivikõrbed - hammadad. Hammadat katavad kas suured kivikuhjatised või on säilinud terviklik siledakslihvitud kaljupind. Kivimid on tihti tumedat, isegi musta värvi, mistõttu hammadad on väga sünge ilmega . Taimi kasvab hammadas vaid kaljulõhedes, kuhu harvade vihmade järel vett koguneb ja kust Päike ei saa seda ära aurutada. Mõnikord võib sellises kaljulõhes kasvada isegi puu. Üsna palju esineb kruusa - ja klibuvälju, neid kutsutakse regideks. Ainult viiendikul Sahara pindalast on levinud liivakõrbed - ergid, sellised on Liibüa kõrb, Suur Ida-Erg ja Suur Lääne-Erg. Liivakõrbed on peamiselt madalamatel aladel ja neile on iseloomulikud kõrged luiteahelike rivid, mis on vahel 100 m kõrgused. Kõige madalamates nõgudes on levinud suured soolakõrbed, neid kutsutakse sebhadeks. 
Sahara on väga hõredasti asustatud piirkond, inimesed elavad peamiselt oaasides. Jõeoaase on küll vähe, kuid need on hästi suured. Egiptuse oaas Niiluse orus on maailma suurim ja seal elab üle 50 miljoni inimese. Põhjaosas on palju allikaoaase. Inimeste tegevus sõltub oaasi suurusest ja veerikkusest. Suurtes oaasides kasvatatakse väga mitmesuguseid kultuure: puuvilla , suhkruroogu , riisi, sorgot, maapähklit jt. Väikestes oaasides jätkub maad ja vett vaid datlipalmi ja odra kasvatamiseks. Väljaspool oaase, seal kus võimalik, tegeletakse rändkarjakasvatusega. Kõrbe alale jäävad täielikult Egiptus, Liibüa, Alžeeria, Lääne-Sahara ja osaliselt Mauretaania, Mali, Niiger, Tšaad, Sudaan .
Sahara on rikas mitmetelt maavaradelt. Siin leidub rohkesti naftat ja maagaasi, samuti mitmeid metallimaake - rauda, vaske, tina, niklit jne. Maavarade kaevandamise piirkondadesse on tekkinud väikesed asulad. 
Liigse karjatamise tõttu kõrbe äärealadel kõrb laieneb. Viimastel aastakümnetel keskmiselt 6 km aastas