Kõrb - Referaat (1)

Sissejuhatus
Kõrbeteks nimetetatakse tavaliselt alasid, kus aastane sademetehulk on alla 250 mm, aurustumist on rohkem kui sademeid ja kus on kõrge keskmine temperatuur. Kuna pinnas on kuiv ja õhuniiskus väike, pääseb enamus päikesekiiri maapinnani ja see kuumeneb. Päevane temperatuur võib ulatuda 55º-ni varjus . Öösel kiirgub aga soojus tagasi atmosfääri ja temepratuur võib laskuda alla 0º.
Kõrbete tekepõhjused
Enamus kõrbetest on tekkinud õhumasside liikumise tulemusena. Ekvaatori läheduses tõusev kuum õhk liigub põhja ja lõuna poole. Kõrgemal atmosfääris jahtub see ja laskub lähistroopilistes alades, tekitades sellega kaks kõrgrõhuala - põhjas ja lõunas. Kui õhk laskub alla, soojeneb see ja kogub endasse niiskust, kuivatades sellega maapinda. Nii on tekkinud kaks kõrbevööndit, mis asuvad enamasti 30 laiuskraadidel mõlemal pool ekvaatorit.
Osa kõrbeid tekivad veel vihmavarjuefekti tagajärjel. Kui kuum ja niiske õhk liigub mööda mäenõlva ülesse, jahtub see ja ei saa enam hoida endas nii palju niiskust ning see sajab vihma või lumena alla. Ületades mäetipu, hakkab õhk laskuma ja soojenema. Nüüd saab ta hoida endas rohkem niiskust ja võtab selle mäestiku taga asuvast maapinnast , kuivatades seda.
Teised kõrbed tekivad ookeanihoovuste mõju tõttu. Kui polaaraladelt tulevad hoovused liiguvad ekvaatori poole ja lähenevad mandritele, tõuseb külm vesi pinnale ning õhk selle kohal jahtub. See õhk on tavaliselt udune, aga vihma see ei too. Seetõttu külmade hoovuste lähedal asuvad rannikualad kõrbestuvad (nt. California poolsaar).
Viimasel ajal on kõrbete tekimises hakanud suurt osa etendama ka inimene. On olemas kaks peamist põhjust. Esimine on ülekarjatamine - koduloomad hävitavad taimestiku ning juurevõrgu puudumise tõttu hakkab maapind liikuma. Kui see ala asub kõrbeala lähedal, hakkab see kõrbestuma. Teine põhjus on see, et suured niisutussüsteemid võivad lähedal asuvat ala kuivatada ja see ala muutub kõrbeks.
Kõrbete liigid
Kõrbesid liigitatakse pinnakate järgi. On olemas järgmised kõrbete liigid: liivakõrb, kivikõrb, klibukõrb, soolakõrb, lössikõrb ja savikõrb.
Enimlevinud on kivikõrbed. Nad on tekkinud kunagistest mäestikest. Aja jooksul kulusid need kliimaolude tõttu ära ja murenesid. Pinnavormid on nendes üsna teravad ja nurgelised. Kui tuul kannab liiva endaga kaasa, kulutab see suuri kivirahne ja mõnikord tekivad väga huvitavad vormid ja skulptuurid . Eriti tuntud on seenkaljud, mille lai ülemine osa toetub alt ahanevale jalale. Need tekivad, kuna tuul ei suuda liivaosakesi eriti kõrgele tõsta ning kulutab seepärast ainult kalju alumist osa.
Ka liivakõrbed on tekkinud mäestikest, kust jõed tõid liiva tasandikele ning tuul jaotas selle seal ära. Liivakõrbetes esinevad alati liivaluited . Nad tekivad tuule mõjul ja tuul võib nad liikuma panna. Luiteid on erinevaid tüüpe. Püramiidluited on üsna püsivad, barhaamid võivad aga liikuda aastas kuni 20 meetrit.
Soolakõrbed esinevad tavaliselt ainult väikeste laikudena suurte kõrbete madalamates kohtades. Nad arenevad ka soolajärvede kallastel. Soolakõrbete pind on suure soolasisaldusega, mis tekib selle tagajärjel, et soola sisaldav põhjavesi tõuseb kappillaarselt pinnale ja aurab ära, jätes maapinnale soola.
Savikõrbetele on iseloomulikud raske lõimisega muld ja muutlik veerežiim. Kevaditi esineb liigniiskust, kuna savi on üsna vettpidav. Varsti aurub vesi aga ära, maapind kuivab ja praguneb. Tekib plaatidest koosnev koorikuline kiht.
Lössikõrbete pinnas koosneb peentest osakestest - lössist, mis on tekkinud eelmäestikes kunagistest lammisetetest. Lössikõrbed saavad rohkem niiskust, kui teised kõrbed, kuna mäestikud püüavad sademed kinni. Seepärast kasvab lössikõrbes kevaditi üsna lopsakas taimestik .
Kõrbete kliima ja maastik
Kõrbete kõige tähtsam kliimatunnus on väike sademetehulk. Aasta keskmine jääb tavaliselt alla 250 mm. Mõnes kohas võib mitu aastat järjest mitte sadada. Sajab tavaliselt talvel. Sademed esinevad tavaliselt kas vihmana või uduna. Kõige vähem sademeid on Atacama kõrbes Tšiilis ja Saharas - alla 150 mm/a. Esineb tihti ka nn. “kuiva vihma”, kui atmosfääris sademed tekivad, kuid enne maale jõudmist aurustuvad ära.
Gobi on suur kõrb Aasias, enamasti Mongoolias ja osaliselt Põhja-Hiinas. Ta on ümbritsetud igalt poolt mäestikega ja nii asub Gobi mägedevahelisel platool, natuke kõrgemal kui ümbrus. Kolmveerand Gobi kõrbest on kaetud väikesekasvulise rohuga ja ainult kagu-osa on täielikult kuiv. Gobis elavad rändkarjakasvatajad, kelle karjaloomad toituvad kõrbes leiduvatest väikestest põõsastest.
Atacama on kõrb Põhja-Tšiilis. See on üks kuivemaid piirkondi maailmas, kuid temperatuur, vaatamata ekvaatori lähedusele, üsna talutav. Taimestik on Atacama kõrbes väga hõre. Selle piirkonna pärast oli 19. sajandil tekkinud palju konflikte Peruu , Boliivia ja Tšiili vahel, kuna seal leidus rohkesti vase maaki.
Kalahari , pooltühi piirkond Aafrika lõunaosas - Botswana edelaosas ja Lõuna-Aafrika Vabariigi põhjaosas, pindalaga 712250 km². Maapind on enamasti kaetud punase mullaga ja väikesekasvulise rohu ning põõsastega. Suurte vihmahooogude ajal võivad tekkida suured mudaväljad. Kalaharis elavad Sani ja Khoikhoi rahvad .
Taimestik ja loomastik
Peaaegu kõikides, väljaarvatud kõige kuivemates, kõrbepiirkondades kasvavad taimed ja elavad loomad, kes on eluks kuivas ja kuumas kliimas hästi kohastunud .
Taimed kasutavad erinevaid viise vee kogumiseks ja efektiivseks kasutamiseks. Mõned kõrbete õistaimed elavad ainult paar päeva, kuid nende seemned võivad olla mullas aastate jooksul, kuni üks tugev vihmahoog laseb neil kiiresti suurteks taimedeks kasvada ja õitseda. Enamusel kõrbetaimedel on kas pikad sügavale ulatuvad juured, mis võimaldavad kasutada põhjavee varusid, või hästi lai pinnalähedane juurestik , mille abil saab taim äkkilise vihmahoo vee või kaste kiiresti endasse koguda. Paljudel taimedel on väikesed lehed või okkad, see aitab neil vee auramist vähendada. Teised taimed heidavad aga lehed kuivaks perioodiks üldse maha. Taimede fotosüntees toimub tavaliselt varreosas, mitte lehtedes. Paljud taimed hoiavad vett endas - kas varres või lehtedes. Okasteks moondunud lehed võimaldavad taimedel oma veevarusid loomade eest kaitsta.
Tuntumad kõrbetaimed on kaktused . Kaktuseid on umbes 1650 liiki, enamus elab kõrbetes. Nende viljad on paljudele kohalikele rahvastele oluliseks toiduks. Kaktustel on okkalised varred ja juured. Kaktuse vars on lihakas ja kohastunud vee varumiseks. Juurestik on lai. Kuna kaktused vajavad vähe hoolt, kasutatakse neid tihti dekoratiivtaimedena.
Kahepaiksetest on mitmed kõrbeloomad võimelised kauaks ajaks, niikaua , kui põuaperiood kestab, uinakusse jääma. Kui tulevad vihmad, siis ärkavad nad, kasvavad suureks, paarituvad ja munevad. Paljud linnud ja närilised sigivad ainult pärast talvist vihmaaega või selle ajal, sest see soodustab taimede kasvu, mis on järglaste jaoks vajalikud. Osad loomad on võimelised reguleerima oma kehatemperatuuri ja südame tuksumist, nii saavad nad kuumust taluda.
Kõrbeloomadest on arvatavasti tuntuim kaamel . Põhja-Aafrikas elab üksküürkaamel ehk dromedar ning Aasias kaksküürkaamel ehk
baktrian . Kaamel saab elada kõrbes ilma veeta kuni ühe nädala. Küürus on tal rasvavarud, mida ta toidu- ja veepuudusel tarvitab. Jõudes veeallika juurde, võib kaamel kuni 114 liitrit vett ära juua. Kaameli jõu ja vastupidavuse tõttu kasutavad kõrberahvad teda veoloomana. Kuigi baktrian liigub kiirusega kõigest 4 km/h, võib ta läbida kuni 47 km päevas, kandes 450 kg raskust koormat. Dromedar võib liikuda aga kuni 160 km, ratsanik seljas . Kaamelilt saadakse veel piima, villa, liha ja nahka.
Inimtegevus
Kõrbed on hõredasti asustatud. Enamus inimestest, kes seal elavad, tegelevad rändkarjakasvatusega. Kasvatatakse lambaid, hobuseid ja kaameleid. Rändkarjakasvatajad ehk nomaadid liiguvad ühest kohast teise, otsides karja jaoks värsket rohtu ja vett. Peatuspaikades pannakse üles telkelamud (jurtad), mis on loomanahkadega kaetud.
Oaaside läheduses on aga asustus üsna tihe, seal on linnad. Tegeletakse rohkem põlluharimisega, seda soodustavad rajatud niisutussüsteemid. Kasvatatakse nisu, otra, viinamarju, meloneid, arbuuse, datleid vms.
Inimtegevusega kõrbetes on tekkinud ka mitmed keskkonnaprobleemid. Liigse karjakasvatusega kaasneb kõrbealade laienemine. Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks.
Muud
Oaasid. Need on kohad kõrbetes, kus põhjavesi pinnale tuleb ja moodustab veeallika. Nendes kohtades on tavaliselt lopsakas taimestik. Paljudesse oaasidesse on rajatud linnad. Oaasid võivad olla ka seal, kus voolab läbi jõgi või asub järv. Maailma suurim oaas on Niiluse kallastel.
Kõrbest jõgesid ei alga , kuid nad võivad sealt läbi voolata. Paljud nendest on sellised, milles on vesi ainult peale vihmaperioode olemas ning seegi on väga lühikest aega. Muul ajal on nendest ainult kuivad sängid järel. Aafrikas ja Araabias nimetatakse neid vadideks, Austraalias kriikideks.
Miraažid. Need on kujutised objektidest , mis asuvad teistes kohtades või ei eksisteeri üldse. Kõrbes on miraažid üsna tavaliseks nähtuseks. Kui nähtavat objekti ei ole üldse olemas, siis on miraaži põhjuseks tavaliselt kuumuse või janu tõttu tekkivad psüühhilised häired. Kui aga objekt asub mitte seal, kus seda nähakse, siis on selle põhjuseks atmosfääri olud. Kuuma ja külmema õhu kokkupuutumise tõttu valgus murdub ja seetõttu võivad kaugel asuvad esemed olla nähtavad palju lähemal.
Kasutatud materjal
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbed.ht m
http://www.hot.ee/stepin007/Korbed.ht m