Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" (2)

Andrus Kivirähk on 2000. aastate üks menukaimaid eesti kirjanikke. Suurma kuulsuse tõi talle romaan „ Rehepapp ehk November“, mis ilmus aastal 2000 ja mida on müüdud üle 25 000 eksemplari ning tõlgitud soome, norra ja ungari keelde. Sellele järgnes mitmeid väiksemamahulisi teoseid ja näidenditsenaariume, kuni aastal 2007 ilmus tema teine palju kuulsust kogunud romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“. Kivirähk on humorist, kes naerab eestlaste pühade asjde ja rahvustunde üle. Tema võime kujutada asju nii, nagu ta neid näeb, on imetlusväärne. Ta suudab oma kirjatükkides panna asjad teistpidi liikuma, kirjutada ümber ajalugu ning naeruvääristada eestlaste igipõlist loomust. Tema tekstid on suures osas iroonilised ja otsekohesed, ta ei karda kasutada roppu kõnepruuki ega naerda kõigi eestlaste, sealjuures ka iseenda üle.
Järgnevalt võrdlengi tema kahte suurteost - „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“, mis on samaaegselt nii väga sarnased, kui ka väga erinevad teosed.
Aegruumi esitamine on nendes kahes teoses erinev. „Rehepapp“ on jagatud 30 peatükiks, millel igal pealkirjaks kuupäev esimesest kuni kolmekümnenda novembrini. Seega toimubki tegevus ühe kuu vältel, mis on romaani mõistes võrdlemisi lühike aeg. Iga peatükk on uus päev, mis toob uusi seiklusi, probleeme ja mõtteid. Sellele vastukaaluks toimub „Mees, kes teadis ussisõnu“ tegevus terve peategelase Leemeti eluea jooksul, alates tema varajasest lapsepõlvest kuni surmani välja. Peatükid on jagatud erinevalt, nendes sisaldub nii vaateid minevikku kui ka tulevikku, perioodide vahelejätmist, põhjendusi erinevate asjade käikudele ja ka rohkem n-ö sissejuhatavat teksti. Erinev on ka aeg, mida teos edasi annab. „Rehepapi“ tegevustik toimub umbes 18.-19.. sajandi Eestis, ajal mil eestlased olid sakslaste pärisorjad ning õiget vabadust meil veel polnud. „Mees, kes teadis ussisõnu“ on küll Kivirähki sulest ilmnud aastaid hiljem, kuid käsitleb tunduvalt varajasemat perioodi, võiks öelda, et eestlaste ürgaega, mil rahvas alles hakkas metsast välja küladesse kolima ning enda tsivilisatsiooni asutama. Sellest mõttest kinni haarates võiks siia juurde arvestada ka „Ivan Orava mälestused“ ning kategoriseerida need kolm teost tinglikult ajalooliseks triloogiaks, mille kirjutamist alustas autor eestpoolt tagantpoole, ehk olevikust üha sügavamale minevikku.
Lisaks sellele, et need kaks teost võiks paigutada ühte triloogiasse, on nad sarnased ka oma motiivide ja narratiivi poolest. Mõlemas teoses on kasutatud rahvaluule motiivi. On selge, et autor on põhjalikult uurinud eestlaste folklooripärandit ning siis seda enda teostesse sisse põiminud. Selgemalt tuleb see välja „Rehepapis“, kus tegutsesid sellised eestlaste mütoloogilised olendid nagu kratid , libahundid, mummid, Vanapagan jt. Neid kujutatakse inimeste maailmaga lahutamatult seotuna, inimesed võtavad neid iseenesestmõistetavatena. Pea igas peres on varandust kokku kandev kratt ning hingedepäeval võetakse söögilaua ja saunaga vastu surnud esivanemaid. Kõik see on nende elu loomulik osa ja kui keegi julges sellist eluviisi kritiseerida, põhjendati seda sellega, et „Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida". Lugedes „Mees, kes teadis ussisõnu“ ei pruugi assotsiatsioonid eestlaste rahvusmütoloogiaga kohe tekkida, aga samas ei saa ka öelda, et seda motiivi seal vähem oleks. Need on kas liialdatud ja seega juba naeruväärseks muudetud või siis vastupidi, ridade vahele nii pehmelt kirjutatud, et ei saa arugi , kas mingi konkreetne motiiv on pärit meie eelajaloost või autori fantaasiast. Ometi tulevad sealt selgelt välja Põhja Konn, karude suhted naistega, ning nagu pealkirigi ütleb – ussisõnade oskamine.
Ka narratiiv on mõlemal romaanil võrdlemisi sarnane. Lisaks rahvusmütoloogiale, on nad mõlemad ka ajaloolised romaanid , kus on küll asjadega liialdatud ning neid naeruvääristatud, ent ometi annavad nad edasi ka killukest reaalsust. On ju tõsi, et ajal mil eestlased olid sakslaste pärisorjad, ilma õiguste ja varanduseta, oli mõisast varastamine tavaline nähtus. Seda motiivi on käsitlenud paljud ajaloolised romaanid, aga näiteks vastukaaluks Vilde teostes esinevatele võikatele talupoegade peksmiste kirjeldustele võtab Kivirähk teise seisukoha ning kirjeldab seda kõike huumoriga, kus kohati saavad varastajad, kes mõisa aidas ohtralt seepi sõid, oma karistuse ise kätte kõhuvalu näol. Ajalooline tõsiasi on ka eestlaste n-ö ürgaeg, mil uhked ristisõdijad tulid meie maale ja kuulutasid, et tsiviliseeritud inimesed ei ela metsas ega kummarda haldjaid, vaid harivad külades põldu ja palvetavad Jumala poole.
Kui tavaliselt on ajaloolised romaanid suunatud ikkagi tulevikule, siis “Ussisõnad” katkestab otsustavalt kõik sidemed tuleviku ja mineviku vahel. Kõik, mis kunagi oli, on kadunud, terve vana maailm on surnud ja Põhja Konn ei ärka enam kunagi üles. Miski pole enam endine, rahvas ei võta endaga minevikust kaasa ei keelt ega kombeid. Viimaseks kangelasajastu esindajaks tõusnud Leemet võtab koos vanaisaga ette viimase verise sõjaretke - “Mida meil polnud vähimatki lootust võita” – ning jääb seejärel metsas viimaks oma koopas juba igaveseks uinunud Põhja Konna valvama. Hüljates seega teesi igavesest vabadusvõitlusest – mis andis sisu Ivan Orava elule ning lubas isegi “Rehepapi” toapoiss Intsul kuulutada: “Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!” – ning sõlmitsedes mineviku tulevikust lahti, tühistab “Ussisõnad” seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: “Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist”.
“Ussisõnades” pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte progressi , vaid hoopis regressi – ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel “Ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad”. Kummatigi jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema kaotusvalu ja ihalus algupärase omakultuuri järele ning murega selle kadumise ja võõra kultuuri pealetungi pärast – ehk mäletamise iha ja unustamise hirmuga. Oma ja võõra, vana ja uue vahekorra vaagimine seostub aga veel teisegi suure küsimusega: kas lootusetus võitluses tuleb kohaneda ja alla anda või mitte? Nagu nii paljud armastatud kangelased, peab ka Leemet valima vana ja uue maailma vahel. Alles üsna romaani lõpus jõuab ta selles selgusele, leides endas üles “Magusa himu kellegagi võidelda, elavat ihu tükeldada ning oma vaenlase verd juua”. Nii vormub ta valuliselt kangelaseks, et seista üksi kogu maailma vastu, ning seejärel kaotada mitte ainult oma lootusetu võitlus, vaid näha pealt ka kõigi oma sugulaste ja sõprade surma.
Kuid nagu juba eelpool mainitud , on lisaks suurele sarnasusele mõlemad teosed siiski ka erinevad. Kui need kätte võtta ja järjest läbi lugeda, ning seejuures väiksemad motiivilised erinevused välja jätta, joonistub selge pilt sellest, kuidas „Rehepapp“ on puhtalt komöödiline ning „Mees, kes teadis ussisõnu“ seevastu traagiline teos. Kuna ka „Ivan Orava mälestused“ oli pilav ja naljakas, võiks ilmselt arvata, et Kivirähki viimase teose traagika on seotud kuidagi Eesti ühiskonna allakäiguga. Aga võib-olla ka mitte. „Rehepapis“ oli lootus helgemale tulevikule, tegelased uskusid, et homne päev tuleb parem ja õnnelikum ning teose lõpuga ei lõppenud veel kõik ära. „Mees, kes teadis ussisõnu“ oli seevastu juba algusest saadik määratud hukule. Leemet kurtis, et on ajalool jalus, kuskile nurga kopitama jäänud igand. See viimane. Selles teoses ei olnud lootust paremale homsele, õigemini öeldes polnud selles üldse lootust. Me teadsime juba esimesi lehekülgi lugedes, et Leemet oli viimane ning et temaga lõppes metsainimeste tsivilisatsioon ja algas uus elujärk.
Aga mille igand ja mille viimane Leemet on? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks ussisõnadega rääkijad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed
Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi, kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega nagu näiteks täid. Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad - esindajaks on näiteks Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka Põhja Konna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus kõikide teistsuguste vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu - need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad, on õpetanud välja teised loomad neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma . Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.
Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida . Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada? Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse. Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti. Samas on see pelgalt minu oletus ning kui enda fantaasia ning analüüsivõime välja jätta ning lugeda ainult seda, mida Kivirähk meile edastab, jääb põhuseks siiski inimeste enda lollus ning iharus uue ja huvitava maailma järgi.
Kuid sellisest analüüsipunktist vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb . Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.
See kirglik vastandus osutabki ühtlasi ühele “Mees, kes teadis ussisõnu” olulisele erinevusele Kivirähki “ajalootriloogia” kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsi aja nostalgiaga ning “Rehepapp” pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini rahvusliku tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja kutsusid esile vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnade” puhul aga on seevastu tegemist pigem pingekruvijaga.
Ka mõnitamist ja kritiseerimist oli ussisõnade- jutus rohkem. „Rehepapis“ oli seda ka, aga seal tundus see rohkem healoomuline. Esines küll rämedat kõnepruuki, tapmist ja inimeste idiootsuse kirjeldusi, kuid mitte nii hävitaval toonil. „Mees, kes teadis ussisõnu“ kirjeldas läbi terve teose külaelu ja selle mõttetust ning lollust, ning ainus hea eluviis oli Leemeti oma, mis oli aga nii ehk naa hukule määratud.
Teatud mõttes on ka mõlema teose miljöö sarnane. „Rehepapis“ toimub põhiline tegevus külas, kuid omavahel vastandatakse küla- ja mõisaelu. „Mees, kes teadis ussisõnu“ on selleks võrdluseks metsa- ja külaelu. „Rehepapis“ ei ole niivõrd otsest võrdlust selle kohta, et üks on halb ja teine hea. Mõlemis elavad omamoodi inimesed, mõlemad eksisteerivad koos, kuigi üks ei ole teisega võrdne. Mõis on rikas ja uhke, samas kui küla on vaene ja ahne. Autor näitab mõlema tsivilisatsiooni häid ja halbu külgi, kritiseerib nii üht kui teist. „Ussisõnade“ olustikus on selge kontrast metsa- ja külainimeste vahel. Esimesed on head ja targad, teised on esimeste meelest halvad ja rumalad . Irooniline on see, et hukule määratakse esimene ning inimesed külas võidavad selle n-ö võitluse.
Tegelased on mõlemas teoses väga värvikad ja mitmekülgsed. Rehepapp on Kaval-Antsu taoline tegelane, kes oma nutikusega leiab lahenduse igale olukorrale. Ta on tüüpilise eest mehe prototüüp, kes jääb iga juhtumise ajal ellu, tegemata suuremaid sigadusi. "Rehepapi" tegelaste hulgas on ka omamoodi aatelisi, kuid needki on karikatuursed nagu mõisa toapoiss Ints. Helgema noodi toovad sisse Hans ja Liina, kelles elab kõigele vaatamata igatsus õrnade tunnete järgi, kuigi see võib vahel väljenduda halenaljakalt nagu Hansu "luuletuses". Eestlaste muistsetes rahvajuttudes on rehepapp leidlik ja kaval tegelane, kes trumpab üle nii mõisasaksad kui ka Vanapagana enda. Ka Kivirähk on enda peategelast sellisena kujutanud, kuigi võib-olla veidikene isekama, kuna ka Rehepapi peamine huvi oli enda vara kaitsmine. Erinevus Rehepapi ja teiste vahel seisneb peamiselt selles, et Rehepapp ainult kaitses oma vara ning varastas ainult seda, mida tal vaja oli, samal ajal kui teised kuhjasid hunnikutes varandust kokku, millega neil reaalselt midagi teha ei olnud ning mida nad kellelegi isegi mitte näidata ei saanud, kuna see oli ikkagi võõras vara. Rehepapp oli selle teose ainus loogilise mõistusega inimene, keda ei huvitanud, mida teised temast arvavad , ja kes ise teadis, et on kõigist targem , kuid ei hooplenud sellega. Oma kavaluse ja tarkusega oli Rehepapp väga austatud tegelane. Ta leidis lahenduse peaaegu igale probleemile ning oskas ka teisi abivajajaid aidata ning õpetada. Kohati võiks isegi nimetada teda selle küla „isaks“, kes teiste üle valvas ja neid igasuguste hädade eest kaitses ning hoiatas.
Ka „Rehepapi“ teised tegelased omavad igaüks mingit tähtsust või sümboleerivad mingit omadust. Teoses oli nõid, kellelt käidi abi palumas, kui tuli kange tahtmine kellelegi kätte maksta; Õuna-Endel, kes oli väga karmi suuvärgiga tüüp; Hans, kes oli võrdlemisi õrnahingeline, lisaks inimestele leidus seal ka igasuguseid erinevaid kratte, nende seas kõige omapärasem oli kindlasti lumest tehtud kratt, kes rääkis toredaid lugusid rüütlitest ja printsessidest; Liina, kes oli mõisas töötav tütarlaps, hästi uhke, nips ja pirtsakas jt.
Klassikalisele romaanile kohaselt tuleb ka „Ussisõnades“ esitlemisele terve rida erinevaid tegelastüüpe. Kaduva metsakultuuri kandjad on “oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega – nii kasvatasid Tambet ja Mall huntide armeed , mida keegi tegelikult ei vajanud, Ülgas jahmerdas hiies ning tõi ohvreid väljamõeldud haldjatele. Inimahvid aretasid täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku”. Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist “iidsetesse kommetesse”, siis külavanem Johannes (kes on oma rännakutel jõudnud isegi paavsti voodist läbi käia) kujutab endast meisterkohanejat. Leemeti hüljanud ja külla elama asunud , Pärtlist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju; vanaisa aga, surnuks peetud pöörane ussihammastega mees, kes ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma , veel viimast vana aja ürgkangelast. Ning naistegelasedki sooritavad oma rollid kaunis klassikalises võtmes: vana aja naised uinuvad mõmmikute kaisus, uue aja neiud kaovad rüütlite voodisse.
Üldises plaanis on „Ussisõnade“ tegelased rohkem dünaamilised kui „Rehepapis“. Selgelt on see tigitud ka sellest asjaolust, et „Rehepapp“ on piiritletud lühema ajaperioodiga ning tegelastele pole antud väga suurt ruumi muutumiseks. Pigem ongi seal tegemist muutumatute tüüpidega, kes kõik esindavad erinevaid iseloomujooni. Nad on võrdlemisi lihtsakoelised, lamedad tegelased, kes mängivad ära oma rolli selle ühe kuu jooksul. Me ei näe neid muutumas, arenemas, ning me ei tea, mis saab neist edasi. „Ussisõnade“ tegelased on aga keerukamad. Nad on sügavad ja muutuvad, me saame jälgida nende arengut pika perioodi jooksul, näiteks kuidas alguses heasüdamlikust ja võrdlemisi kergeusklikust Leemetist saab lõpuks külmavereline tapja , kes vihkab kogu uut maailma. „Ussisõnade“ tegelased on toodud meie ette sügavuti.
Kujundlikust aspektist vaadatanud personifitseerivad „Rehepapi“ tegelased selgelt ahnust. Kivirähk omistab selle omaduse peaaegu kõigile oma tegelastele, mõnele rohkem, mõnele vähem. Ainult Rein oli liiga uhke, et mõisast midagi näpata või mõisa vara üldse puutuda. Ja on ju ahnus ka eestlastele läbi aegade omane iseloomujoon olnud, nagu vana kõnekäändki ütleb: ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Kivirähk võtab selle motiivi, naeruvääristab seda, liialdab ning ironiseerib, ja võib-olla suudab selle jutu kaudu eestlastele endile selgeks teha, kui rumal see ahnitsemine on.
„Ussisõnade“ tegelased personifitseerivad unustamist ja kadumist, reetmist ja hülgamist. Selline omaduste jaotus tõestab veelkord asjaolu, kuidas „Rehepapp“ on veel veidikene lootusrikas ja tulevikule suunatud, aga „Ussisõnad“ puhtalt hävingule määratud ning uuele, külaelu maailmale suunatud.
Ka psühholoogilist, sotsiaalset ja bioloogilist aspekti avati „Ussisõnades“ rohkem kui „Rehepapis“. Eriti hästi tuli see välja just bioloogilise aspekti poole pealt – saime me ju „Ussisõnades“ täpselt teada tegelaste sugulussidemete ja päritolude kohta, samas kui „Rehepapis“ seda poolt nagu ei mainitudki.
„Ussisõnades“ ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”. Viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria , vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, sureb kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki.
Kõige muu kõrval võib neid teoseid vaadelda ka religioossest aspektist, kuna usk kui selline on olemas neis mõlemis. Ilmselt kuulub see aspekt nende kahe romaani „sarnasuse“ kategooriasse, kuna mõlemas teoses oli erinevat sorti uske, kuid kummaski ei öeldud, et üks on parem kui teine. Samas on erinev see, et „Rehepapis“ usuti Jumalat ja teeniti Vanapaganat, see oli kogu teose üks tähtis ja lahutamatu osa. Kuid „Ussisõnad“ oli selles plaanis võrdlemisi ateistlik teos. Kivirähk ei tee siin tegelikult üht maailmanägemist, mõtteviisi või usku teisest paremaks, vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Kui ristiusu demoniseerimine on eesti ajalooromaanis üldiselt tavaline, siis siin on hiiekultus sellega võrdselt negatiivne: “Hiietark on tavaline petis , kes oma pühade pärnade all vigurit teeb – samasugune suli nagu need mungad , kes Johannesele ja külarahvale igasuguseid lollusi õpetasid”. Ja vaevalt on siinsetes ajalooromaanides varem kohatud peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud – ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral, kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema : “On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vanade lugude pärast lolliks minna ja hakata hunte noaga tükeldama”. Seades selle justkui eelreligioosse maailma oma ideaaliks, saab “Ussisõnadest” suuresti just ateistlik kirjavara.
Neid kahte teost võib pidada ka ühiskondlikult olulist sõnumit kandvateks. Neid süviti lugedes mõistame, et tegemist ei ole lihtsa meelelahutuskirjandusega, vaid millegi palju rohkem sügavamõttelisega. Nad mõlemad kannavad omaette sõnumit. „Rehepapp“ pilab eestlaste igipõlist iseloomu – ahnust ja kadedust. Kuid lugedes jäi mulle mulje, et see teos annab enda lugejatele teada, et ükskõik kui palju varandust sa endale ka kokku ei aja, ei tee see sind veel õnnelikuks. Õnnelik inimene on hoopis see, kes on rahul iseendaga , ja kes ei vaeva oma pead pidevalt mõtetega sellest, kui palju vara on tema naabril, ja kui vähe vara on temal endal. Varastati rehepapis ju hunnikute viisi kulda-karda, kuid teha polnud sellega midagi. Maeti kuskile maha ning elati oma vaest ja õnnetut elu edasi, samal ajal mõeldes, kust veel võtta saaks ning muretsedes selle pärast, et keegi kolmas omakorda tema maha maetud varandust näppima ei tuleks. Rehepapp seevastu võttis ainult seda, mida tal vaja oli, ning ei tundnud mitte mingisugust puudust muude materjaalisete asjade üle. Eestlased on paljuski samasugused nagu „Rehepapi“ tegelased – mõtlevad ainult sellele, kust saaks rohkem varandust kokku ajada, kuid ei hinda seda, mis neil juba on. Ning see liigne ahnus teebki inimesed õnnetuteks.
Ka „Ussisõnade“ moraal on ajakohane ning tähtis. See käsitleb peamiselt oma ja võõra kultuuri vahet – kumb on parem, kas elada nii nagu me aegade algusest õnnelikult elanud oleme, või hakata kummardama võõrast, kauget kultuuri, millest me väga hästi aru ei saa, kuid mis on nii uus, huvitav ja ahvatlev? Ajakohane on see sellepärast, et eestlus on juba ammu kaduma hakanud. Me jätama maha enda kodu ja kodumaa, ning suundume kaugele välismaalne, sukeldume võõrasse kultuuri, lootes seal paremat elu leida. Ent samamoodi nagu „Rehepapis“ ei osanud inimesed hinnata seda, mis neil juba olemas oli, ei osata ka „Ussisõnades“ hinnata enda kodu ja kultuuri. Ilmselt sellepärast, et see on meile nii tuttav ja tavaline, me oleme sellest ehk juba ammu tüdinenud. Kuid kõik, mis särab, ei pruugi veel olla kuld . Võõrad tavad ja kombed ei pruugi meile üldse sobida, nad ei pruugi üldse paremad olla. Nagu „Ussisõndade“ lõpus välja tuli, siis nad ei olnudki paremad – inimesed pidid nägema rohkem vaeva, kannatama rohkemate hädade ja puudste käes, ning mille nimel? Selle asemel et päevast-päeva leiba ja putru süüa, oleksid nad võinud jääda koju, metsa, kus nad saaksid olla vabad ning elu nautida.
Aga eestlased juba on kord sellised. Me tahame ikka rohkem ega ole rahul sellega, mis meile juba antud on. Me vaatame üha enam kaugete maade poole, jätame maha enda kodumaa, et otsida õnne kuskilt mujalt, kuid ma olen üpriski kindel, et lõpuks saavad kõik aru, et vahet ei ole kus sa elad , või kui palju varandust sa kokku oled ajanud, õnnelikumaks see sind ikka ei tee. Jääb vaid loota, et sellest Kivirähki moraalist üha rohkemad inimesed aru saavad.