Mees, kes teadis ussisõnu (0)

Sissejuhatus
Eesti menukirjanik Andrus Kivirähk on kirjutanud romaane, lasteraamatuid, näidendeid ning mitmeid teisi tekste . 2007.aastal avaldatud romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ kogus koheselt tähelepanu, mõned inimesed peavad romaani tippteoseks, teistes tekitab jällegi vastakaid tundeid, kuna romaani läbib pessimism ning masendus .
Ometi on kirjanikul selle teosega palju öelda, vanade eestlaste ning nende elukommete kaudu kirjeldab Kivirähk väikese huumori ja iroonia abil ka tänapäeva olukorda. Metsast külla kolimist saab võrrelda Eesti euroopastumisega olles Euroopa Liidu liige, samas otseselt on kirjeldatud eestlaste vanade kommete hävimist. Ussisõnade unustamine viitab inglise keele kui rahvusvahelise keele tähtsustamist rahvuskeelte ees, Põhja Konn aga sümboliseerib rahva kollektiivset tahet otsustaval hetkel ühena tegutseda.
Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ võib vaadata kui müüti muistsete eestlaste kultuuri hävimisest ning hoiatusena, et eestlased hoiaks elus oma „Põhja Konna“ ega unustaks traditsioone.
2.Autor
Teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ autor Andrus Kivirähk on tänapäeval Eesti üks menukaim kirjanik.
Kivirähk, kes õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust, töötab praegusel hetkel Eesti Päevalehes, ka suur osa Kivirähki tekste on esmaavaldatud Eesti Päevalehes.
Lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiad on kirjanik avaldanud ajakirjanduses ning kogumikena, ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lasteraamatuid, filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ning kriitikuna.
Alates 1996.aastast kuulub Andrus Kivirähk Kirjanike Liitu. Kirjaniku üks populaarseim teos „ Rehepapp “ tegi Kivirähki 2000.aastate menukaimaks Eesti kirjanikuks . Kivirähkile on osaks saanud ka mitmed tunnustused , näiteks on ta kahel korral, 1995.ja 2000.aastal, pärjatud Eesti kirjanduse aastapreemiaga.
Andrus Kivirähki menu taga on huumor, ta on toonud eesti kirjandusse täiesti uue huumori, kui vana oli sotsiaalne, siis Kivirähki huumor on absurdne, mis pilkab eestlaste rahvustunnet ja kõike püha.
Kirjanik ise end romaanikirjanikuks ei pea, talle meeldib teatrile kirjutada. Loomeprotsessi juures naudid ta kõige enam algust, kui ideed alles tekivad ning tekib ettekujutas, kuidas kõik olema saab.
Romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ ilmus 2007.aastal. Romaan on tekitanud palju vastakaid arvamusi , paljud peavad kirjutist tippteoseks, teised on üllatunud kohates sellist pessimismi Kivirähki poolt.
3.Teose temaatika
Romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“ mõtiskleb Leemet , kes viimase mehena mõistab ussisõnu, oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.
Ussisõnade oskamine ei tähenda teoses ainult metsarahva looduse mõistmist, vaid ka võimu ja valitsemist selle asukate üle. Need tarkused võtab Leemet lapsepõlves üle oma onu Vootelelt. Kogu Leemeti elu käib aga heitlus maailma mõistliku tajumise üle – ühel pool end poolearuliseks loitsinud hiiekummardajad, teisel pool silmakirjalikud kristluse kummardajad, kes on ka ise kõik endised metsaasukad, koos raudmeeste ja munkadega. Väheseid huvitab , mis ümbruses tegelikult toimub. Tasapisi metsaasundus siiski hääbub ning selle tarkust, juuri ja Põhja Konna jääb hoidma ainult Leemet – viimane mees, kes teadis ussisõnu.
Võrreldes kirjaniku varasemate teostega paistab „Mees, kes teadis ussisõnu“ isegi Kivirähki kohta äärmiselt pessimistlik ja julm nii eestlaste kui nende valikute vastu. Ometigi on karmide sõnade taga oluline mõte ning selle sõnumi võimendamiseks on kirjanik seekord eriti karmid meetodid valinud.
Teoses on autor kasutanud metsa ja küla kui kujundeid, millest esimene viitab vanemale ja teine uuemale kultuurile. Esineb hulgaliselt Kivirähki huumorit , mida on väjendatud iroonia kaudu: karud himustavad naisi ja vastupidi, Ints osutub emaseks rästikuks, inimahvid Pirre ja Rääk kasvatavad täisid, Leemet lõikab külavanem Johannesel tagumiku küljest ära, hullumeelne vanaisa lendab inimluudest tiibadega.
Romaanis rõhutatakse inimeste tihedat seotust loomadega , olulisimad tunduvad rästikud, kes on inimestele ussikeele selgeks õpetanud ning keda peetakse inimeste võrdseteks kaaslatseks. Samuti on oluline roll karudel, kes ainsana peale rästikute mõistavad inimestele ka ussikeeles vastata. Eriti on karusid samastatud meestega, kuna metsanaistes tekitavad karud kirge ning meeste äraolekul lubatakse karusid sängigi. Erilist sümpaatiat karu vastu tunneb Salme , kes Mõmmiga ka abiellub. Ometi kaob karude kirg tüdrukute vastu sama kiiresti kui tekib ning juba leitakse uus, ka selle näol võib tõmmata paralleele meestega.
Teose üheks sügavamaks probleemiks on kultuuri ning traditsioonilise elulaadi hääbumine, kuna uued efektiivsemad meetodid toovad endaga kaasa teise elulaadi ning kombed. Teoses väljendub see kahe kultuuri – metsa ja küla – vahelise konfliktina. Metsa jäänud elanikud mõistavad hukka külasse kolijad ning taunivad küla kombeid ja elatumismeetodeid, külaelanikud aga loodavad, et metsainimesed assimileeruvad ning unustavad vanad viisid. Praeguse Eestiga võib siinkohal näha sarnasusi kui üha enam euroopastutakse ning tähtsustatakse Euroopa Liitu kuulumist Eesti iseseisvuse ja ees.
Metsakultuuri olulisemaks aspektiks on ussisõnade valdamine, külaelanikud on selle unustanud ja peavad ussisõnade tundjat saatanlikuks, selline lähenemine viitab keele kadumisele. Ka tänapäeval on see probleemiks kui üha enam tähtsustatakse inglise keelt ning rahvuskeeled hääbuvad.
Keele ja kultuuri säilitamise relvana on Kivirähk leidnud kujundliku väljundi Põhja Konna näol. Vanade eestlaste salarelv Põhja Konn magas ürgkoopas ning tuli oma rahvale appi kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Sellega on väljatoodud rahva ühtne jõud, mis võimaldab jõuda eesmärgini. Seega sümboliseerib Põhja Konn kollektiivset tahet, mida iga rahvas on otsustaval hetkel võimeline etendama. Igal rahval on oma ussisõnad, millega Konna kutsuda, kuid igal rahval peaks olema oma Põhja Konn, keda vajadusel äratada. Viimati äratasid eestlased oma Põhja Konna laulva revolutsiooni ajal ning nüüd mälestavad seda ühtse grupina Üldlaulupidude ning Öölaulupidudega.
Teost läbivaks probleemiks on ka viimaseks jäämine. Leemet, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks siis Põhja Konna ja suure kala nägemine või oskus mõista ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili. Seega võibki viimaseks olemist pidada ülekantud tähenduses uuenemiseks, millega kaasneb vanade traditsioonide ja teadmiste unustuste hõlma vajumine .
Hiietarga ja kiriku järgimine näitab, et inimestel on vaja eeskuju ja midagi millesse uskuda , olgu see kui absurdne tahes. Hiietark Ülgase ohverdused haldjatele ning külainimeste pimesi uskumine kõigesse, mida Roomas räägitakse, näitab inimeste liigset usaldust. Ei Hiietarga ohverdused päästnud metsa, ega munkade õpetused küla lambaid . Leemet mõistab olukorra irooniat ega pea õigeks ei hiietarga ega jumala järgimist.
4.Teose peategelased
Leemet – Leemeti saatuseks on paikneda metsa ja külaelu piiril ning sellega seoses vastu panna ahvatlustele. Leemetit iseloomustavad mitmed märksõnad, püsivust väljendab ussisõnade õppimine onu karmi käe all. Samas oli poiss uudishimulik, vaatamata armastusele metsa vastu, paelus Leemetit ka külaelu: kuidas maitseb leib ja odrakört ning kuidas toimivad kõik põlluriistad. Lojaalsust näitab Mõmmi kojutoomine, kui karu jälle külatüdrukuid piilumas käis, ning vanaisa leidmine ja küsimusteta abistamine . Samas tekitasid eluraskused: Hiie , onu Vootele , ema, rästikute ning Magdaleena ja lapse surm, Leemetis ängistust ja kibestumust, mis muutusid vihaks ja vaenuks, mille ajel ta koos vanaisaga laastas ja rüüstas raudmehi, munkasid ning külasid.
Siiski on Leemeti kõige olulisemaks tunnuseks viimane olemine. Leemet jäi viimaseks poisiks metsas, viimaseks inimeseks, kes tundis ussisõnu ning viimaseks Põhja Kõnna valvuriks. Leemetit see kammitses ning muutis poisi endassetõmbunuks, mille tõttu vananes ja suri ta Põhja Kõnna kõrval magades.
Tsitaat: „„Mind on see ära tüüdanud – olla igal pool viimane,” vastasin mina. “Oma peres olen ma viimane mees, metsas viimane poisslaps . Nüüd olen ma veel viimane , kes nägi hiiglasliku kala. Kuidas see küll ometi sedasi juhtub, et just mina alati viimane olen?” "Minu jaoks oled sa esimene,” ütles Hiie ja suudles mind. Ning mõne aja pärast, kui olime jälle riidesse pannud , sõudsin ma edasi. Tegelikult olin ma muidugi ka tema jaoks viimane, aga siis ma seda veel ei teadnud .“
Onu Vootele – Onu Vootele oskas suurepäraselt ka kõige keerulisemaid ussisõnu ning õpetas need selgeks ka Leemetile. Leemet nägi onus isafiguuri, kuna Leemeti isa oli surnud ja onu pere ainus mees. Kuigi onu Vootele ei pärinud isalt mürgihambaid iseloomustab teda tugevus ning tarkus.
Leemeti vanaisa – Vanaisa sümboliseerib tugevust ning tahet saavutada eesmärk. Vanaisa oli viimane mees, kellel olid mürgihambad ning kes võitles koos Põhja Konnaga raudmeeste vastu. Vanaisa väsimatus ning töö eesmärgi nimel viitab muistsete eestlaste tugevusele, kes võitlesid oma maa eest nii ka vanaisa, kogudes raudmeeste luid, et nendega tiivad ehitada ning võitlust jätkata.
Tsitaat: „Ma ei kavatse ju siia saarele surra! Mul on kindel plaan raudmeestele veel kibe lahing anda. Langen neile taevast pähe nagu välk ja kolgin neil ajud välja. Ah nemad raiuvad mul jalad otsast ja viskavad merre! Mingu perse, selliste lapsetempudega nad minust küll lahti ei saa. Mina ei anna kunagi alla!“
Leemet võrdles ennast pidevalt onu Vootele ja vanaisaga ning pidas end nendest nõrgemaks.
Tsitaat: “Mingis mõttes meeutas ta mulle onu Vootelet, ehkki muidugi palju metsikumal kujul. Nad olid tehtud ühest ja samast puust, ainult et onu Vootele oli selle puu sile ning tugev tüvi, mida torm siiski võib murda, samal ajal kui vanaisa sarnanes sügavalt maa alt välja tiritud jämeda ning vintske juurikaga, mille pooleksväänamine pole jõukohane isegi karule. Ja mina - mina olin selle puu latv, tuules painduv ning habras . Ma olin tipp, kus oksad muutusid nii peeneks, et ei kandnud enam isegi väikest lehelindu. Minust kõrgemal ei tulnud enam midagi, ainult taevas, tühi ja sinine.“
Rästik Ints – Rästikud iseloomustavad tarkust. Kui siili peetakse romaanis rumaluse sümboliks, siis rästikuid nimetatakse inimese vennaks ning nende tarkust võrreldakse inimese tarkusega või peetakse neid targemakski. Rästik Ints tähistas aga sõprust, Ints ja Leemet said parimateks sõpradeks, nende päevad möödusid koos ning ei eristatud, et üks on inimene ning teine rästik, nad olid võrdsed.
Leemeti ema ja õde Salme – Leemeti ema ning õde tähistavad pere ning hoolitsuse rolli, samas iseloomustab neid ka nõrkus. Leemeti ema iseloomustabki emalikkus, ta hoolib väga oma lastest ning soovib neile parimat . Ka Salme hoolib väga perest , kuid tema üheks tunnuseks on reeglitest kõrvale kaldumine . Nii tema kui Leemet olid vastu ema tahtmist söönud leiba ning Salme kurameeris ka karuga , kuigi just karu oli tapnud nende isa. Sellele vaatamata abiellus Salme Mõmmiga ning ema kiitis abielu heaks just nõrkuse tõttu, kuna karule oli raske vastu panna. Ka Salme veetis oma elu Mõmmi kõrval haisvas koopas just nõrkuse tõttu, kuna ei suutnud karust lahku minna ega teda paranemisele motiveerida .
Hiie ja Magdaleena – Kuigi mõlemad on väga erinevad, sümboliseerivad nii Hiie kui Magdaleena põlist naist. Leemet oligi mõlemasse armunud just nende eripärade tõttu.
Tsitaat: „Magdaleena oli ürgselt naiselik, lopsakas, pikkade heledate juustega – kõige ehtsam kaunitar. Hiie aga – vähemalt sel hetkel seal paadis – oli endiselt kleenuke ja poisilik, tema juuksed olid tumedad ja mitte kuigi pikad, aga tema pilgust vaatas mulle vastu eriline, värske, just äsja tärganud sarm.
Külavanem Johannes – Külavanem Johannest iseloomustab uuenduslikkus ning vana eiramine . Külavanem koos teiste külaelanikega uskus kõike, mida Rooma paavst munkade kaudu rääkis. Seega laskis külavanem vanade eestlaste kommetel ning teadmistel külas hääbuda ning tõepähe usuti kõike uut. Ussidega seonduvat peeti saatanlikuks ning ussikeelt kõnelejat saatanaks.
Hiietark Ülgas ja Tambet – Muistsetel aegadel peeti Hiietarka metsas suureks ja pühaks, keda tuli austada, kuna metsa oli aga väga vähe elanikke jäänud, kadus ka Hiietarga fenomen ning tema õpetusi ei usutud enam. Hiietark ja tema ohverdused olid midagi millesse tuli uskuda, ajapikku ilma tulemusteta ohverdused muutsid inimeste uskumist ning ainsaks Ülgase järgijaks sai Tambet. Kahekesi üritasid nad metsaelu päästa nii jäneseid kui hunte haldjatele ohverdades ja kui ka see ei aidanud tuldi mõttele Hiie ohvriks tuua. Ülgast ja Tambetit iseloomustab põikspäisus ning jonnakus, nemad olid ka kõige pisemate uuenduste vastu lausa vaenulikud ning soovisid vanade traditsioonide täpset järgimist.
Pirre ja Rääk – Inimahvid Pirre ja Rääk olid samuti vanade traditsioonide austajad, kuid nende kombed pärinesid veel kaugemal minevikust. Inimahvid ei olnud külaelanike vastu nii vaenulikud kui Tambet ja Ülgas, kuid nende jaoks oli juba puu otsats alla tulemine uus. Muistset elu hinnates kolisid nad esivanemate kombel tagasi puu otsa, kuna uskusid, et sealne elu on parem. Samas huvitas neid teadus, kuna nad kasvatasid täisid, õpetasid neile ussisõnu ning suutsid kasvatada ka inimsuuruse täi.
Tsitaat: „Pirre ja Rääk ei elanud enam oma vanas koopas, vaid olid kolinud puu otsa.Nimelt olid nad oma muinsuseihaluses jõudnud sinnamaani, et isegi koopas elamine tundus neile arutu moodusena. Nad tahtsid minna tagasi nii kaugele minevikku kui võimalik, sest uskusid, et üksnes esivanemad teadsid tõde ja kogu järgnev areng pole muud kui pidurdamatu libisemine sohu. Inimesed külas olid nende meelest juba üle pea laukasse vajunud.“
5.Kokkuvõte
Muistsete eestlaste kombed ning teadmised on unustusse vajunud, keegi ei tea enam kas mõni inimene üldse oskaski ussisõnu ja kas Põhja Konn tõesti eksisteeris või on see kõik müüt. Andrus Kivirähk on oma romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“ tõstatanud sama probleemi ning teosest õhkuva pessimismi ja masenduse kaudu pannud inimestele südamele kohalike kommete, keele ning ühtekuuluvuse hoidmist.
Minu arust on Kivirähk teoses hästi mänginud sümbolitega ning tegelaste kaudu väljendanud erinevaid omadusi. Kuna kirjanik ise ei ole konkreetselt teost lahti mõtestanud, jääb kõigile võimalus teosest ise mõte välja lugeda.
Mina ei mõistnud raamatu esmasel lugemisel sisus peituvat sügavat mõtet, hiljem mõtlema hakates ning arvustajate kommentaare lugedes leidsin teosest tähelepanuväärivad probleemid: kultuuri- ning keelehääbumine. Ma usun, et kujundite taha peidetud mõttega ning äärmise pessimistlikusega tahab Kivirähk tõesti eestlastele midgai südamele panna, et garanteerida eestlaste jätkusuutlikus.
6.Kasutatud kirjandus

• Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
  
• http://www.slideshare.net/lilleke/andrus-kivirhk
  
• http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=220117
  
• http://www.postimees.ee/180307/esileht/arvamus/250426_1.php
  
• http://lugemiselamused.wikispaces.com/Liisel
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk
  

11