A. Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu" (1)

[Kooli nimi]
Mees, kes tundis ussisõnu
Andrus Kivirähk
Referaat
[Nimi]
[Klass]
[ Juhendaja ]
Tallinn 2010
Sisukord
Ülevaade........................................1
A.Kivirähki elulugu.......................2
Raamatu kokkuvõte........................3-5
Kasutatud kirjandus........................6
Ülevaade
Viimaste aastate üks tuntumaid A.Kivirähki teoseid on „Mees, kes teadis ussisõnu“. Romaan ilmus 2007. aastal. Sarnaselt varasema romaaniga „ Rehepapp “, on ka selle teose tegevustikku põimitud folkloorilisi motiive muistenditest ning müütidest („Rehepapis“ Vanapagan , kratid ja libahundid, „Mees kes teadis ussisõnu“ aga Põhja Konn, metsahaldjad, hiietargad). Tema eelnev raamat „Rehepapp“ on aga palju lustakam ja positiivsemalt meelestatud. Näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad.
„Rehepapis“ on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne , riukalik ja pragmaatiline , varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid „Ussisõnades“ on talurahavas väga ristiusu meelt -kõigepealt jätsid nad lihtsa elu metsas ja hakkasid raskelt maad harima ja lisaks sellele lasid oma nimed ristiinimese kombel ümber nimetada.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ peategelane Leemet jutustab oma elukäiku muinasjutulise loona. Kogu Leemeti elu kulgeb võitlus maailma kahe vastandi - poolearulised hiiekummardajate ja silmakirjalike Kristuse jüngrite vahel.
Lugu on täis pikitud mõistukõnest nii minevikust kui käesolevast ajast. Kuid loo arenedes käib metsarahva maailm alla ja hääbub tasapisi . Metsaasukate tarkust, juuri ning müütilist Põhja Konna jääb hoidma ainult Leemet- viimane mees, kes teadis ussisõnu.
Ussisõnade oskamine ei tähenda teoses ainult metsarahva looduse mõistmist, vaid ka võimu ja valitsemist selle asukate üle.
Kivirähki elulugu
Andrus Kivirähk on eesti kirjanik. Ta sündis 17. augustil 1970. aastal.
Andrus Kivirähk õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Hetkel töötab ta Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud.
Esimeseks A.Kivirähki raamatuks oli "Ivan Orava mälestused, ehk Minevik , kui helesinised mäed", mis ilmus 1995. aastal.
Tema raamatut "Rehepapp" oli 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks.
1996. aastal sa Andrus Kivirähkist Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on teeninud ka mitmeid kirjanduspreemiaid. Näiteks 1993. aastal sai ta Oskar Lutsu kirjanduspreemia, oma humoorika teose eest. Eesti Kirjanduse aastapreemiat on saanud ta lausa kaks korda- aasta jooksul ilmunud parima teose eest. Esimest korda sai ta selle 1995. aastal ja teise 2000. aastal. 1998. aastal sai A.Kivirähk Friedebert Tuglase Novelli auhinna parima novelli eest. Virumaa kirjandusauhinna sai ta 2003. aastal- eesti rahva ajaloo parima kunstilise tõlgenduse eest luule-, proosa- või draamavormis, samuti Virumaaga seonduva monograafilise uurimuse eest. 2006. aastal sai ta Nukits auhinna parima lasteraamatu eest, milleks oli „ Limpa ja mereröövlid“.
Raamatu kokkuvõte
Teose avalause mainib, et jutustatakse lugu kuidas “Mets on tühjaks jäänud” (lk.5). Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” (lk. 15).
Teos oli väga sündmusterikas ja peategelase elu raske ning rusuv. Esimene hoop peategelasele Leemetile oli see, et tema parim sõber Pärtel kolis koos paljude teistega külasse elama, muutes oma nime ristiinimesele sobilikumaks Peetrus . Peagi unustas ta Leemeti, ega tahtnud temaga suhelda, rääkimata sellest, et ussisõnad olid ununenud. Teiseks hoobiks oli, õde Salme , kes hakkas koos elama paksu karu Mõmmiga. Metsas oli tihti nii, et karud meelitasid endale noori neide. (Leemeti emale oli see veelgi rusuvam, sest minevikus oli ta petnud karuga oma meest ning karu oli tapnud Leemeti isa.)
Lisaks sellele elasid metsas ka imelikud elanikud- hiietark Ülgas, kes tahtis ohverdada metshaldjatele suurtes koguses jäneseverd, karjasuuruse hundikarja ja lisaks veel metsa viimase neitsi Hiie . Hiie oli nimelt Leemeti tulevane naine.  Hiie vanemad Tambet ja Mall püüdsid iga hinna eest elada nagu vanadel headel aegadel ,ja täita pimesi muistseid reegleid.
Raamatus kohtame väga huvitavaid karaktereid nagu seda on Leemeti vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitas endale inimluudest tiivad, sest tal ei olnud jalgu ja muidu poleks ta saanud liikuda ega võidelda. Leemeti vanaisas oli võitlusvaimu küllaga ja koos Leemetiga nad pidasid nii mitmedki sõjaretked.
Omalaadseks muudavad teose kummalised juhtumid . Viimased inimahvid Pirre ja Rääk kasvatasid kitsesuuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täiga nagu koeragi käitutakse- täid hoiti nööri otsas ja temaga käidi jalutamas.
Natuke häiriv on, et teoses oli ehk liialt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert vanaisaga raudmeeste vastu võitles.
Rõõmu aga pakkus sündmusterikkus, põnevad karakterid, kummalised juhtumid- mis kõik panevad peategelasele kaasa tundma ja teose sündmustiku üle mõtlema. Teose lõpp on kurb -Leemeti elu läheb raskeks- ta armastatud lähedased surevad, mets jääb tühjaks ja tema üksi. Temast aga saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja .. Leemet jäi täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda lõbuks ussisõnu:  „Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn.“
Raamat on eelkõige mõeldud inimestele, kellele meeldib põnev sündmustik, kummalised olud, traagiline, kurb lõpplahendus ja sügavam mõte. See võib tunduda imeliku muinasjutuna, milles on pisut eestlaste müüte, kuid see puudutab hoopis olulisemat teemat. Minu jaoks on autor püüdnud meile näidata, mis võib juhtuda kui me, eestlased, unustame oma esivanemad ja päritolu. Kirjanik näitab meile piltlikult, kuidas kunagine vägev metsarahvas on muutunud abituks külarahvaks, kes on unustanud muistsete aegade teadmised ning oskused. Sama võib juhtuda ka meie rahvaga, kui me tahame globaliseeruvas maailmas liialt sarnaneda teistega. Arvan, et teos jätab sügava jälje eesti kultuuri. Raamat ei lase meil kaudselt unustada, et meie oma eesti keel ja kultuur on tähtsad ning kui me kokku ei hoia, ei väärtusta seda, siis see hääbub. Eesti kultuur võib kaduda ilma, et seda oleks edasi pärandatud järgnevatele põlvedele nagu Leemet oma teadmistega, kes suri üksinduses ning viimase mehena , kes teadis kus asub suur ja tugev Põhja Konn ning, kes oskas võimsaid ussisõnu.
Tegelaste iseloomustused:
Leemet – Tagasihoidlik , kuid väga sõbralik ning teadmishuviline. Ta oskas ussisõnu ning ta parim sober oli Pärtel (hiljem ristitud Peetruseks). Tal oli ema ja vanem õde. Isa tappis tal karu ära armuhoos.
Pirru ja Rääk – Ahv-inimesed, kes oskasid ussisõnade abil suhelda ka täidega. Neil oli täikasvandus. Nad elasid ühes koopas , mis oli pilte täis vanast ajast, kuid hiljem asusid elama puu otsa nagu õiged ahv-inimesed kunagi. Nende suurimaks saavutuseks oli kitsesuuruse täi kasvatamine.
Pärtel - Reetlik sõber, kes unustas ussisõnad ning keeldus tunnistamast, et ta neid kunagi osanud oli. Ta ristinimeks sai Peetrus.
Ints – Usside valitseja, Leemeti parim ja lähedaseim sõber. Ta oli naissoost ja ta sai 3 poega .
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivirähk
E.Annus jt. “ Uuem eesti kirjandus” Koolibri, 2006
E.Annus jt. Eesti kirjanduslugu Tallinn, Koolibri, 2001