Mees,kes teadis ussisõnu (17)

Andus Kivirähk on teinud oma teosest „Mees, kes teadis ussisõnu“
omalaadselt traagilise eestlaste müüdi.
Eesti nüüdisaja silmapaistva kirjaniku Andrus Kivirähnu romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ oli oma ilmumisaastal 2007. raamatumüügi edetabelite tipus . Kivirähk pälvis oma romaaniga Virumaa - ja Vilde kirjandusauhinna, kusjuures kahe erineva žürii otsus langes kogu ajaloo jooksul kokku teist korda (aastal 1992 kuulusid mõlemad auhinnad Kalju Saaberi romaanile "Punaselageda saaga".) Teosel on huvitav kaanekujundus Andres Rõhu poolt, kus näeme vanaaegset ornamentikat, mis annab müütilist hõngu. See oli esimene raamat, mille lugesin vabatahtlikult läbi. Ma alustasin lugemist sõbra pool, kui pidin teda ootama ja mul polnud midagi targemat teha. Olles alustanud ei suutnud lõpetada, sest kui üks peatükk loetud, tuli kohe tahmine teada saada, mis edasi juhtub. Niisiis laenutasin endalegi selle teose. Nüüdseks on mul ammu juba teos edukalt läbi loetud.
Teose avalause mainib, et jutustatakse lugu kuidas “Mets on tühjaks jäänud” (lk 5). Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” (lk 15).
Teos oli väga sündmusterikas ja peategelase elu raske ning rusuv. Esimene hoop peategelasele Leemetile oli see, et tema parim sõber Pärtel kolis koos paljude teistega külasse elama ja muutis oma nime ristiinimesele sobilikumaks Peetrus. Peagi unustas ta Leemeti , ega tahtnud temaga suhelda, rääkimata sellest, et ussisõnad olid ununenud. Teiseks hoopiks oli, et tema õde Salme hakkas koos elama paksu karu Mõmmiga. Metsas oli tihti nii, et karud meelitasid endale noori neide. (Leemeti emale oli see veelgi rusuvam, sest minevikus oli ta petnud karuga oma meest ning karu oli tapnud Leemeti isa.) Lisaks sellele elasid metsas ka imelikud elanikud- hiietark Ülgas, kes tahtis ohverdada metshaldjatele suurtes koguses jäneseverd, karjasuuruse hundikarja ja lisaks veel metsa viimase neitsi Hiie . Hiie oli nimelt Leemeti naine.  Hiie vanemad Tambet ja Mall püüdsid iga hinna eest elada nagu vanadel headel aegadel ning seepärast kasvatasid kasutult hiiglasuurt hundikarja.
Raamatus kohtame väga huvitavaid karaktereid nagu seda on Leemeti vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitas endale inimluudest tiivad, sest tal ei olnud jalgu ja muidu poleks ta saanud liikuda ega võidelda. Leemeti vanaisas oli võitlusvaimu küllaga ja koos Leemetiga nad pidasid nii mitmedki sõjaretked. Vanaisa ülevalt kirvega vaenlastele pähe lüües ja Leemet maalt. Omalaadseks muudab teose kummalised juhtumid . Viimased inimahvid Pirre ja Rääk kasvatasid kitsesuuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täiga nagu koeragi käitutakse, täid hoiti nööri otsas ja temaga käidi jalutamas.
Natuke häiriv on, et teoses oli ehk liialt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert vanaisaga raudmeeste vastu võitles.
Rõõmu pakkus sündmusterikkus, põnevad karakterid, kummalised juhtumid- mis kõik panevad peategelasele kaasatundma ja teose sündmustiku üle mõtlema. Teose lõpp on kurvastav. Võtab pisara silma kui loed kuidas Leemeti elu halvasti läheb, ta armastatud lähedased surevad, mets jääb tühjaks ja tema üksi. Temast saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja . Ennist oli selleks kunagine vahva raudmeeste vastu võitleja Meeme , kuid kellele nüüdselt oli ainsaks mõnupakkuvaks tegevuseks lesida sambla sees ja juua raudmeestelt varastatud veini. Temast ei saanud aru kas ta oli inimene või sammal ning temast tulenev lehk oli jube. Leemet on õnnelik, et ta lõpuks nägi suurt kuulsat Põhja Konna, aga kurbusega tuli tunnistada, et ta oli viimane.
Leemet jäi täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda lõbuks ussisõnu:  „Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn.“
Lugedes raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ paneb see küsima kas tõesti on kirjanik Andrus Kivirähk? Tema eelnev raamat „Rehepapp“ on palju lustakama ja positiivsemalt meelestatud. Kus näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad.
„Rehepapis“ on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne , riukalik ja pragmaatiline , varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid „Ussisõnades“ on talurahavas väga ristiusu meelt , kõigepealt jätsid nad lihtsa elu metsas ja hakkasid raskelt maad harima ja lisaks sellele lasid oma nimed ristiinimese kombel ümber nimetada. Neiud kuulasid meelsasit munkade laulu ja poisid soovisid laulda nii kui mungad . Kivirähnu kaht teost seob, et ta on oma teoste tegevustikku põiminud ehtsaid folkloorilisi motiive muistenditset, müütidest ja tegelased on mütoloogilised olendid („Rehepapis“- Vanapagan , kratid, libahundid jm., „Ussisõnades“- Põhja Konn, mürkhammastega vanaisa).
Raamat on eelkõige mõeldud inimestele, kellele meeldib põnev sündmustik, kummalised olud, traagiline, kurb lõpplahendus ja sügavam mõte. See võib tunduda imeliku muinasjutuna, milles on pisut eestlaste müüte, kuid see puudutab hoopis olulisemat teemat. Minu jaoks on autor püüdnud meile näidata, mis võib juhtuda kui me, eestlased, unustame oma esivanemad ja päritolu. Kirjanik näitab meile piltlikult, kuidas kunagine vägev metsarahvas on muutunud abituks külarahvaks, kes on unustanud muistsete aegade teadmised ning oskused. Sama võib juhtuda ka meie rahvaga, kui me tahame globaliseeruvas maailmas liialt sarnaneda teistega. Arvan, et teos jätab sügava jälje eesti kultuuri. Raamat ei lase meil kaudselt unustada, et meie oma eesti keel ja kultuur on tähtsad ning kui me kokku ei hoia, ei väärtusta seda, siis see hääbub. Eesti kultuur võib kaduda ilma, et seda oleks edasi pärandatud järgnevatele põlvedele nagu Leemet oma teadmistega, kes suri üksinduses ning viimase mehena , kes teadis kus asub suur ja tugev Põhja Konn ning, kes oskas võimsaid ussisõnu.