Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“ (0)

Q: Miks me tajume seda lugu traagilisena?

Vastus leiad õppematerjalist: Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“

Q: Mille igand ja mille viimane?

Vastus leiad õppematerjalist: Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“

Q: Mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast miks?

Vastus leiad õppematerjalist: Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“

Q: Mis teeb siis meie argitarga kangelase traagiliseks?

Vastus leiad õppematerjalist: Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“

Q: Miks ta satub õnnetustesse?

Vastus leiad õppematerjalist: Andrus Kivirähk „Mees kes teadis ussisõnu“

Kutsekool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Miks me tajume seda lugu traagilisena?
Mille igand ja mille viimane?
Mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast miks?
Mis teeb siis meie argitarga kangelase traagiliseks?
Miks ta satub õnnetustesse?

Tallinna Polütehnikum
Andrus Kivirähk
„Mees kes teadis ussisõnu“
Referaat kirjandusest
Nimi
26.11.2013
TALLINN 2013

SISUKORD

1.ÜLEVAADE AUTORI ELUST JA LOOMINGUST 3
1.1 Autori eluloost 3
1.2 Autori väljaantud raamatud 3
1.3 Autori poolt kirjutatud tsenaariumid 5
1.4 Tunnustused 5
2.ÜLEVAADE TEOSEST 7
3.ARVAMUSED 10
4.KASUTATUD KIRJANDUS 15
5.LISA 16

ÜLEVAADE AUTORI ELUST JA LOOMINGUST

1.1 Autori eluloost

Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik. Tema ema on endine Nukuteatri näitleja, isa oli samuti näitleja ja seitse aastat Nukuteatri direktor. Tal on vend sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde Tiina Vapper. Kivirähk on abielus Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoniga. Neil on kolm tütart: Kaarin, Liisa ja Teele.
Kivirähk lõpetas 1988 Tallinna 32. Keskkooli ning see järel läks õppima Tartu ülikooli
ajakirjandust, mille ta lõpetas aastal 1993. Selle kohta, miks ta just seda eriala õppis, ütles ta
saates Augustivalgus aastal 2003: ‚‚Lihtsalt ajakirjandus Tartus tundus mulle selline koht,
kuhu on väga lihtne sisse saada. Ma kunagi pole tahtnud saada ajakirjanikuks, selliseks , kes
teeb saateid: istub ja küsitleb teisi. Mul pole inimestelt midagi küsida.’’
Aastal 1996 astus Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liitu. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on ka esmaavaldatud. Hariduselt ajakirjanik.
Kirjutab lugusid seeriatena. Neis tegutseb isik, kelle pilgu läbi maailmast räägitakse. See isik on mõnikord välja mõeldud (Orav, Seljanka ), mõnikord aga on tal tuntud prominendi nimi, hääl ja nägu. Igaühel on oma monomanne vaatenurk või eluviis, mille ta on absolutiseerinud.
Ta on toonud eesti kirjandusse täiesti uue huumori. Vana huumor oli sotsiaalne, uus aga absurdne. Naerab eestlaste rahvustunnete ja kõigi pühade asjade üle
Alustas humoreskidega 15 aastaselt. Kuulsaks sai 1990 aastate alguses Ivan Orava lugudega Pühapäevalehes. Andrus Kivirähk kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ta eelistab teatrit üle rommanide.

1.2 Autori väljaantud raamatud

"Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles; täiendatud trükid 2001 ja 2008, Varrak )
"Kaelkirjak" (1995, Tiritamm; 2000 ja 2007 Tänapäev); vene keeles "Жираф" (KPD 2008)
"Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
"Kalevipoeg" (1997, BNS)
"Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu )
"Pagari piparkook " (1999, Kupar )
"Liblikas" (1999 ja 2007 Tuum)
" Sirli , Siim ja saladused" (1999, Varrak ja 2002); läti keeles "Sirli, Sīms un noslēpumi" (Liels un mazs 2009); vene keeles "Сирли, Сийм и секреты" (KPD 2008)
"Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega) (2000, Tänapäev)
" Rehepapp ehk November" (2000, Varrak; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd); läti keeles "Rijkuris jeb Novembris", tõlkija Zane Balode (Lauku Avīze 2009); vene keeles "Ноябр, или Гуменщик", tõlkija Tatjana Verhoustinskaja ( Aleksandra 2008)
" Sibulad ja šokolaad" (näidendid; 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
"Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
" Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak)
" Romeo ja Julia " (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen)
"Vargamäe vanad ja noored" (2003)
" Limpa ja mereröövlid" (2004); vene keeles "Лимпа и пираты" (Varrak 2009)
"Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
"Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
"Wremja. Timur ja tema meeskond " (2004; koos Mart Juurega)
"Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
"Jutud" (kogumik; 2005)
"Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
"Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
"Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus )
"Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm); läti keeles "Lote no Izgudrotāju ciema" (Zvaigzne ABC 2010)
"Mees, kes teadis ussisõnu" (2007); läti keeles "Vīrs, kas zināja čūskuvārdus" (Lauku Avīze 2011); prantsuse keeles "L´ homme qui savait la langue des serpents" (Attila 2012), tšehhi keeles "Muž, ktery rozumel hadi reči" (Kniha zlin 2011)
"Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater )
" Voldemar " (näidendiraamat; 2007,Eesti Draamateater)
" Kaka ja kevad" (2009, Varrak); vene keeles "Весна и какашка" (Varrak 2010); läti keeles "Kaka un pavasaris" (Liels un mazs 2012)
"Jumala lood" (2009, Eesti Päevaleht)
" Vombat " (näidendiraamat; 2011)
"Kevadine Luts " (2012, Loomingu Raamatukogu)
"Lood" (2012, Eesti Keele Sihtasutus)
"Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013, Eesti Keele Sihtasutus)
Soomekeelses tõlke kogumikus "Tallinnasta pois – groteskia virolaista proosaa"(Absurdia, 2003) ilmusid Kivirähki jutud "Miesten kongressi" (tõlkija Petteri Aarnos), " Vahva nainen"(tõlkija Seija Kerttula) ja "Ugri"(tõlkija Iiris Heino).

1.3 Autori poolt kirjutatud tsenaariumid

"Setu vurle küüsis" (1993)
"Keegi veel" (1997)
"Tom ja Fluffy " (1997)
"Libarebased ja kooljad" (1998)
"Saamueli Internet " (2000)
"Lotte reis lõunamaale" (2000)
"Lepatriinude jõulud" (2001)
"Leiutajateküla Lotte" (2006)
"Lotte ja kuukivi saladus " (2011)
7-osaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (1994–1995)

1.4 Tunnustused

1993: Lutsu huumoripreemia
1995, 2000, 2006: Eesti kirjanduse aastapreemia
1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
2000: Tammsaare romaanipreemia
2001, 2007: Virumaa kirjandusauhind
2004: Valgetähe V klassi teenetemärk
2007: Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia
2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Limpa ja mereröövlid")
2008: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Leiutajateküla Lotte")
2008 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Mees, kes teadis ussisõnu")
2008: Eesti ulmeauhind Stalker – parim algupärane raamat
2010: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Kaka ja kevad")
2011: Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia

ÜLEVAADE TEOSEST

Antud teoses on väga palju tegelasi, kes kõik annavad oma panuse suhete keerisesse. Raamatu tegevus toimub muinasajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ning oskasid ka iidset ussikeelt, mille abil räägiti loomadega. Suhete probleemid aga kerkivad esile alles siis, kui muistne metsarahvas läheb kaasa kaugelt välismaalt tulnud uute kommetega ning kolivad külasse elama. Loomulikult on ka neid, kes jäävad oma esivanemate pärandile kindlaks ning jätkavad metsarahva elu koos vanade tavadega. Muistne ja ühtne metsarahvas on jagatud nüüd kahte ossa ning mõlemad pooled vaatavad olukorda oma seisukohast .
Siit aga kerkibki esile teose põhiprobleem, milleks on uute ja vanade tavade põrkumine ning selle mõju inimeste vahelistesse suhetesse ning kuidas inimesed on pimesi võimelise uskuma ja omaks võtma kõike, mida neile ette söödetakse.
Antud teoses tulebki väga hästi välja see, kuidas uus keskkond koos tundmatute kommete ja inimestega avaldab suurt mõju ühtse metsarahva omavahelistele suhetele. Vanadele traditsioonidele kindlaks jäänud ning ussikeelt kõnelevad eestlased peavad külasse kolinud kaasmaalasi reeturiteks ning rumalateks, sest viimased usaldavad ja võtavad omaks pimesi mujalt tulnud raud- ja usumeeste õpetatud tavad igas eluvaldkonnas. Selle tulemusel on aga muistne metsarahvas välja suremas ja koos nendega ka ussisõnad. Samas peavad külaelanikud metsa jäänuid segasteks ning ei mõista, miks nad tahavad säilitada taolist eluviisi. Külaelanike arvamust mõjutasid uued traditsioonid ja uskumused, milleks oli vilja kasvatamine , leiva ning kördi söömine, kirikus käimine, munkade ja raudmeeste austamine.
Raamatus on väga palju erinevaid suhete probleeme, mis kõik suuremal või vähemal määral puudutavad ka peategelast Leemetit.
Leemet mees, kes on kõiges viimane. Viimane õige eestlane, viimane metsas sündinu, viimane mees, kes teab ussisõnu, viimane, kes nägi Põhja Konna. Leemet oli antud teoses ainuke selgelt ja iseseisvalt mõtlev tegelane, sest ta ei lasknud ennast teiste ideedel ning väärtustel pimestada Leemet on mees, kes muutuvas ajas suudab jääda kuni lõpuni iseendaks, olgugi et vahel jättis enda arvamuse ütlemata ta austab vanasi kombeid, kuid ei jookse ka uute ees. Ta on hooliv ja hea südamega, kindel ja teadmishimuline.
Salme , Leemeti õde,abiellub karu Mõmmiga.
Linda , Leemeti ja Salme ema, on võimukas ja iseseisev naine, ta armastab oma lapsi ja on valmis kõigeks laste jaoks.
Vootele, Leemeti onu, elutark , arukas ja päris sümpaatne tegelane, ta tunneb hästi ussisõnu ja õpetas Leemetile sammuti ussisõnu.
Tölp on Leemeti vanaisa, ta on iidne sõjamees,meeletult sihikidel teeb, oma vaenlaste kolpadest karikaid, ta on tugev ja väga nutikas , ta oli viimane inimene kel olid mürgised hambad. Ussikuninga laps ja ka Leemeti parim sõber madu Ints.
Viimased ahviinimesed metsas Pirre ja rääk, tegelesid täikasvatusega ja rääkisid tihti lugusid kuidas varem olid ajad.
Tambet oli vanade tavade kummardaja, ta vihkas ja eiras kõike uut, ta oli halvaiseloomuga olles alatasa kuri ja pahatahtlik . Tambeti tütar Hiie oli väiksena hall vaikne hiireke,hiljem rõõmus, armas ja heatahtlik kuigi ta isa teda ei armastanud. Hiljem sai tast Leemeti naine.
Hiietark Ülgas oli pühendanud oma elu haldjate kummardamisele, tehes selle jaoks kõike ja minna ükskõik kui kaugele.
Pärtel ehk Peetrus oli väiksena Leemeti parim mängukaaslane. Hiljem kolis oma perega külla elama. Hakkab elama uute kommete järgi – seetõttu reedab Leemeti ja peaaegu tapab Leemeti.
Johannes on külavanem kes usub kõigist ja kõigest kõike mida talle mungad ja raudmehed ette peietavad.
Johannese tütar Magdaleena saab hiljem Leemeti naiseks peale seda kui ta on kutsund Leemeti enda pojale isaks.
Teose tegevuse vältel toimub pidevalt Leemeti eneseanalüüs, kus noormees on vahel oma käitumise üle uhke kui ka mõistab ennast jälle hukka. Ta näeb, kuidas seni metsas elanud inimesed kolivad ära külla, lageda taeva alla elama. Kuidas rahvas ahnelt neelab uusi kombeid ja uskumusi. Leemet on pettunud inimestes, kes unustavad kõik vana ja omase: seni elu aluseks olnud ussisõnad kaovad, lihatoit vahetub palehigis teenitava kahtlase puukooremaitselise leiva vastu. Külarahvas muutub üha abitumaks ja metsakartlikumaks ja ei saa küttimisegagi hakkama. Uus mood on ülistada raudmehi ja munkasid, suur soov olla üks neist või neid vähemasti ükskõik millisel moel teenida.
Teose ideeks oli, et vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid . Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe , mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal.
Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu. «Mees, kes teadis ussisõnu» kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise.

ARVAMUSED

Meelis Friedenthal
Käesolevas ettekandes peatun esiteks kõige üldisemal "Mees, kes teadis ussisõnu" retseptsioonil. See näikse väitvat, et Leemet on kõigi segaduses ja kinnismõtetes vaevlevate tegelaste keskel üks väheseid, kes säilitab nn argitarkuse ja kes oskab käituda mõistlikult. Lihtsamalt öeldes, ta ei ole pettekujutelmade kütkes. Küsimus, kas see on ka kirjaniku teadlikult taodeldud vaatenurk, jääb siinkohal kõrvale - püüan vaadelda Kiviräha kangelast just selle põhjal, kuidas Leemetit on teiste poolt tõlgendatud ja millised tõlgendusvõimalusi võiks juba olemasolevatele juurde lisada.
Kui siinse ettekande küsimus tegeleb sellisel viisil „argitarkusega“, siis võib küsida, mida see argitarkus tähendab? Lihtne ja isegi banaalne seletus sellele sõnale on, et argitark - ehk inimene, kellel on olemascommon sense - käitub ja mõtleb nii nagu „mina“. Ta tundub mulle mõistlik. Siin võib muidugi hakata vaidlema selle definitsiooni nüansside üle ja mingisuguses teises kontekstis võiks seda ka teha, aga ma jääksin praegu just sellele kirjeldusele pidama.
Sellise argitarkuse esindajana tuleb Leemet muidugi esile eelkõige lugejale, lugeja minale, sest paljudele omaaegsetele ta paistis hoopis teistsugune (nagu näitavad kujukalt Leemeti konflikid teda ümbritsevate inimeste ja loomadega). Ehk tuleb ilmsiks tõsiasi, et mis ühel ajal argitarkus ja üldaktsepteeritud, on teisel ajal kummastav ja isegi veider.
Argitarkuse juures aga on oluline mõista, et selleks, et kaks inimest saaksid mingitest asjadest ühte moodi arvata, peab see olema alati mingi kindla traditsiooni ja mõtteviiside tulemus - sellele hetkele eelneb ajalugu - seega võib tekkida küsimus, et millise konteksti mõttesüsteemi esindaja Leemet ikkagi oli ja sealt edasi, miks me tajume seda lugu traagilisena?
Pakun sellele vastuseks võibolla pisut groteskse pildi ja kirjelduse, aga seda eelkõige selleks, et ilmestada neid võimalikke tõlgendusi, võibolla ka provotseerida.
Niisiis, kõigepealt esitab lugejale ennast Leemet ise - sest tegemist on minavormis jutustatud looga , kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele, vaid nii nagu tema - kangelane, minajutustaja - seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.
Aga, tekib küsimus, mille igand ja mille viimane? Siinkohal tulebki välja see mainitud argitarkus, Leemet esindab teadlikult midagi, mingit traditsiooni, kuhu ta kuulub ja mis moodustab tema nn omailma, tema kohaliku teadmise jms. Ta pole iseseisev ja erandlik (mingis kunagises kontekstis), vaid näeb ennast olemasolnud kogukonna osana . Tulemas aga on - tajutavalt - uued ajad.
Nii joonistuvadki kogu Kiviräha loos välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid , teiseks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad (meie argitargad), kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).
1) Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad, on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Ussidega leppides püüavad nad siiski ajada mingit „oma asja“.
2) Evolutsiooniliselt (või kuidagi, ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, ehk need, kellel on maohambad - esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on selle põlvkonna puhul tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees - teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab - välisel kiretusele püüdleval vaatlusel - madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste ja loomade) vastu. Heaks näiteks nende käitumisest on suhtumine nendesse inimestesse, kes ei oska ussisõnu - need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Siin tekib paratamatult paralleel nt natside ja juutidega või valgete ja indiaanlastega vms...
Igaljuhul , joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad on õpetanud välja teised loomad - kelle hulka kuuluvad ka inimesed - neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Teoloogina tuleb vägisi pähe võrdlus Eedeni aia saatanliku maoga, kes õpetas inimesi „targaks“, aga see on vahest siinses kontekstis kohatu... Aga see selleks.
Keeleoskuse, tarkuse juures, on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid , keda sunniti keele abil tegema asju, mida nad tegelikult ise ei tahtnud). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda ka inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei (maod on tema kodukant, seal on Leemeti kodusus) esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku. Minajutustaja pole ju kunagi objektiivne, autobiograafia kui žanr on enamasti mitte möödunud aegade lugude rääkimiseks, vaid just teatud olukorra ideoloogiliseks põhjendamiseks või õigustamiseks, subjektiivse sissevaate andmiseks . Selle juures on huvitav ette kujutada, kuidas näiteks oleksid sama lugu esitanud Ülgas või Johannes. See selleks.
On kõigiti arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida . Siin võib spekuleerida, et ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima . Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad? Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse... Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.
Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi traagika juurde.
Sest - olgugi ussidega koos argitark - on Leemet kahtlemata sealjuures, ja võibolla isegi ennekõike, traagiline kangelane. Mis teeb siis meie argitarga kangelase traagiliseks? See, et ta tekitab meis kurbust ja kahetsust, nii nagu klassikalised tragöödia elemendid ette näevad. Klassikalise tragöödiaga seoses aga ei ole sugugi kohatu rääkida hybrisest või hamartiast. Ehk siis puudustest, mis viivad kangelase heast olukorrast halba, teatud sisemised iseloomuvead, mis vältimatult suunavad kangelase saatust.
Hybris on ju traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon - nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks sagedaseks väljenduseks siin on lähedaste õnnetu hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus . On sealjuures iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Miks ta satub õnnetustesse? Klassikaline vastus sellele on, et ta ei hinda olukorda õigesti, teeb ekslikke järeldusi ning hoiab neist kangekaelselt kinni.
Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. See ongi hybrise üks tunnuseid. Liiasus, mingisuguste omaduste üleküllus, ja uhkus ja kindlus selles, et mis tema - kangelane - teeb, on õige.
Põhinebki ju kogu loo keskne probleem eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata - klassikalised tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle oma õiguse (seda võiks nimetada isegi Leemeti vimmaks) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet - põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama , et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele ( tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).
Niisiis vaadeldes Leemetit selles võtmes võime tunnistada, et see, et me näeme Leemetit argitargana võib olla põhjendatud vaid meie enda eksitusest tema olukorda mõista ning kõiki selle tagamaid taibata. Ehk siis võiks kujuteldavalt paigutada selle MKTU konteksti, kus üldiselt peetakse metsarahvast opakaks ning tal on vaja näidata, et asjalood on palju mitmekesisemad, kui nad esmapilgul tunduvad.
Pähetuleva paralleelina võiks siin rääkida raamatust „Hõljuva maailma kunstnik“ kuidas jaapani natsirežiimi toetanud ja ideoloogiliselt arendanud tegelane kirjeldab oma olukorda nii nagu tema sellest aru sai ja kuidas mõistis. Seoses asjaoluga, et ümbritsev põlvkond peab neid kõiki kurjategijateks.
Meie kontekstis võiks see olla ideelise kommunisti pihtimus ajajärgul, kui kõik rahvuslased esile kerkisid. See annaks meile võimaluse näha selle mõtlemise sees tahke ja emotsioone, mida me võibolla ise tähele ei pannud, aga seda tuleb vaadelda alati mingisuguses kontekstis, mitte lahti rebituna tema loomulikust keskkonnast. Sest Leemeti kirjutamise loomulik keskkond pole mitte tänapäev, vaid just see aeg, kus pihtimused kirja on pandud. Ja kui seda võtta allegooriana, siis tuleks näha, et igal ajastul on inimesi, kes on oma ideedes ja arusaamades nii kinni, et näevad vabanemist vaid vägivallas või eraldumises.
Kivirähki tekst hakkab esimesest hetkest kaasa haarama. Pole kartustki, et see võiks tüütavaks muutuda. Mitte hetkekski ei lange pinge, põnevus püsib lõpuni ja kaasa haaravuse tõttu on seda raamatut raske käest panna. Raamatus on äärmiselt sünge ja pessimistlik maailmavaade.
Iga rida meenutab mulle meie igapäevaelu. Elu, kus arvatakse, et kõik uus ja huvitav on just see õige ja ära proovimist väärt. Kuidas inimesed on tegelikult pimedad oma uutes tõekspidamistes.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/ANDRUS.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk
http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=396
http://hannesrumm.blogspot.com/2007/03/esimene-mees-kes-mistis-kivirhu-ussisnu.html
„Mees, kes teadis ussisõnu“-19.11.2013-Tallinn

LISA

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 30 allalaadimist

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #1

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #2

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #3

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #4

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #5

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #6

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #7

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #8

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #9

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #10

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #11

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #12

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #13

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #14

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu #15

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-12-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

erikrush Õppematerjali autor

SISUKORD1.ÜLEVAADE AUTORI ELUST JA LOOMINGUST31.1 Autori eluloost31.2 Autori väljaantud raamatud31.3 Autori poolt kirjutatud tsenaariumid51.4 Tunnustused52.ÜLEVAADE TEOSEST73.ARVAMUSED104.KASUTATUD KIRJANDUS145.LISA15

mees kes teadis ussi sõnu põhjalik leemet kivirähk

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Mees, kes teadis ussisõnu

Taavi Tammekivi 10B klass Tabasalu Ühisgümnaasium Sisukord 1 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Kokkuvõte 4. Mõtteterad teosest 5. Info autorist ja tema loomingutest 6. Minu enda arvamus 7. Midagi huvitavat veel Kokkuvõte 2 Metsas elav rahvas oskas veel ussisõnu, mida neile õpetasid kunagi rästikud, kuna inimesed ja maod olid nagu vennad. Ussisõnu hakatakse unustama aja möödudes. Leemet õpib oma onu Vootele käest veel õigeid ussisõnu. Ussisõnade abil sai kergelt loomi tappa, kuna loomad allusid ussisõnadele. Metsas elas vähe rahvast ning see rahvas vananes , nii Leemet jääbki üksikuks. Tal õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed

Kirjandus

docx

Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu põhjalik kokkuvõtte ja autori tutvustus

Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970) on eesti kirjanik. Andrus Kivirähk õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud. Ta on avaldanud üle 20 teose. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas ,,Voldemart" ja ,,Sürrialistid". Tema raamatut "Rehepapp" on 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks. Raamat on tõlgitud soome ,norra ,ungari, läti ja vene keelde.

Kirjandus

doc

"Mees, kes teadis ussisõnu"

Tallinna Polütehnikum Andrus Kivirähk ,,Mees, kes teadis ussisõnu" Koostas: Relika Viilas Juhendas: Tiina Luik Saku 2009 Sisukord Autorist....................................................................................................................................3-4 Raamatust....................................................................................................................................5 Arvamused....................................................................................

Kirjandus

rtf

Andrus Kivirähk - referaat

......................4 Looming ......................................................................................5 Ülevaade teosest .........................................................................9 Midagi põnevat veel...................................................18 Kokkuvõte ..............................................................20 Kasutatud kirjandus ...................................................21 Sissejuhatus Mina valisin enda referaadi teemaks Andrus Kivirähi. Ma valisin ta sellepärast, et ta on üsna tuntud kirjanik ning ma olen tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud. Andrus Kivirähk on 40-aastane Eesti kirjanik ja ajakirjanik. Andrusel on naine, ning kolm last. Ta on sotsioloog Juhan Kivirähi ja Tiina Kivirähhi vend. Andrus on kirjutanud selle ajaga palju raamatuid ning näidendeid, minu lemmikuteks on ,,Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed'' ning ,,Rehepapp''. Viimasest teen ma ka oma referaadis juttu

Kirjandus

docx

„Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüs

Tallinna Prantsuse Lütseum Ralf Innos „Mees, kes teadis ussisõnu“ analüüs Eesti uuem romaan. Projektitöö Tallinn 2019 Sisukord 1 Sissejuhatus..............................................................................................................................3 2 Teose analüüs...........................................................................................................................4 2.1 Autor Andrus Kivirähk......................................................................................................4 2.2 Sisu analüüs.......................................................................................................................5 3 Kokkuvõte................................................................................................................................8 4 Lisa..........................................................................................................

10. klass

docx

Mees kes teadis ussisõnu

Tallinna Polütehnikum "Mees, kes teadis ussisõnu " Andrus Kivirähk Referaat kirjandusteosest Koostaja Deniss Skrabutenas AA-12 Tallinn 2013 2 Kirjaniku CV Ees- ja perekonnanimi: Andrus Kivirähk Sünniaeg ja koht: 17.august 1970, Tallinn. Elukohad: Tallinn, kõrghariduse omandamise vältel Tartu. Perekonnaseis: Abielus Ilona Kivirähaga, peres kasvab kolm tütart. Haridustee: Tallinna 32.keskkool ning kõrghariduse omandanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Töökohad: Töötanud Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumorikülje "Wiikend" ja Eesti Päevalehe huumorikülje "Minu Kroon" toimetajana. Praegu Eesti Päevalehe kolumnist.

Kirjandus

docx

Mees, kes teadis ussisõnu - Referaat kirjandusteosest

"Mees, kes teadis ussisõnu " Andrus Kivirähk Referaat kirjandusteosest Kirjaniku CV Ees- ja perekonnanimi: Andrus Kivirähk Sünniaeg ja koht: 17.august 1970, Tallinn. Elukohad: Tallinn, kõrghariduse omandamise vältel Tartu. Perekonnaseis: Abielus Ilona Kivirähaga, peres kasvab kolm tütart. Haridustee: Tallinna 32.keskkool ning kõrghariduse omandanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Töökohad: Töötanud Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumorikülje "Wiikend" ja Eesti Päevalehe huumorikülje "Minu Kroon" toimetajana. Praegu Eesti Päevalehe kolumnist.

Kirjandus

doc

A. Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"

[Kooli nimi] Mees, kes tundis ussisõnu Andrus Kivirähk Referaat [Nimi] [Klass] [Juhendaja] Tallinn 2010 Sisukord Ülevaade........................................1 A.Kivirähki elulugu.......................2 Raamatu kokkuvõte........................3-5 Kasutatud kirjandus........................6 Ülevaade Viimaste aastate üks tuntumaid A

Kirjandus

Rohkem sarnaseid