Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu" - referaat (1)

Sisukord

Sissejuhatus 1
Teose ajalooline skeem 2
Teose tegelaskond 3
Tegelaskujude analüüs 4
Süžee 7
Kompositsioon 9
Autori keel ja stiil 9
Teema ja idee 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

„Mees, kes teadis ussisõnu“ on 2007.aastal ilmunud romaan, mille autoriks on Andrus
Kivirähk. Minategelane Leemet , viimane mees, kes teadis ussisõnu on jäänud üheks vähestest metsa alles jäänud inimestest. Kõik on külla kolinud, ussisõnad unustanud ning hakanud elama uut elu, elama jumala jaoks, sööma leiba, põldu harima . Vaid Leemet, tema pere – ema ja õde, ning onu Vootele ja mõni pere veel, on metsa alles jäänud. Samuti võib metsast leida ka rästikud, kellega Leemet peale ussisõnade selgeks saamist tihti suhtlema hakkab, inimahvid Pirre ja Rääk, kes on viimased endi hulgast ja kes kasvatavad metsas kitsesuuruseid täisid, karusid , kes himustavad noori tüdrukuid ja hunte, keda kasvatatakse ning lüpstakse piima saamise eesmärgil.
Kuna kõik on metsast ära läinud, on Leemetil suhelda ainult Pärtli ja Hiiega ning rästikust sõbra Intsuga. Samuti veedab ta palju aega oma onu seltsis , kes talle ussisõnad selgeks õpetab ning seejärel hinge heidab. Leemet on esimene ja viimane, kes noorest generatsioonist veel ussisõnu mõistab, teose jooksul selgub , et tegelikult on ta kõiges alati viimane ja see hakkab teda piinama .
Teos räägib kahest leerist inimestest, ühed kes on metsa jäänud ning on vanadele traditsioonidele truud, ning teised, kes on kolinud külla ja elavad elu uute kommete ning tavadega. Metsas usutakse ja austatakse haldjaid, külas jumalat. Leemeti arust on kogu see asi jabur, sest ta ei usu sellist lollust ning ei mõista kuidas saab üldse nii jaburaid asju välja mõelda. Seetõttu tekivad lahkhelid nii külavanem Johannesega kui ka hiietark Ülgasega ja Tambetiga, Hiie isaga, kes usub Ülgase välja mõeldud jutte haldjatest, ohverdamisest jne. Ta ei mõista kuidas on võimalik uskuda ja omaks võtta kõike, mis ette söödetakse.
Teos on küllaltki sünge, leida võib palju kriitikat ja paralleele tänapäeva suhtes, mis tõenäoliselt ongi Kivirähki inspiratsiooniallikaks. Raamatus on palju Kivirähkile omast huumorit , irooniat ja otsekohesust. Palju on traagikat ja verevalamist, verevalamist ehk kohati liigagi palju.
Teose põhjal on tehtud ka samanimeline etendus Endla teatris ja lauamäng.

Teose ajalooline skeem

Andrus Kivirähk on üks tuntumaid kirjanikke Eestis. Lisaks sellele on ta laiemale üldsusele tuntud ka humoristina, tehes raadiosaadet „Rahva Oma Kaitse“. Ta on ka lavastanud näidendeid ja kirjutanud filmidele stsenaariume. Ta on ka Eesti Kirjanike Liidu liige.(1)
Romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ kirjutas Kivirähk enda sõnul mitu kuud iga päev. Võrreldes „Rehepapiga“ on „Ussisõnades“ rohkem Kivirähki enda poolset fantaasiat.(4)
Romaan ilmus 2007.aastal ja sai koheselt populaarseks. Selsamal aastal müüdi teost ligi 24 000 eksemplari. 2008.aastal lisandus veel 7000 ostjat, seega oli tegemist 2008.aasta müüduima ilukirjandusliku teosega. (7)
Teost väärtustatakse siiani samamoodi nagu ilmumishetkel, kuigi niinimetatud „ buum “ on nüüdseks möödas. Tõenäoliselt on romaan igale eestlasele tuttav ning olenemata kriitikute sõnavõttudest ja arvustustest, on tegemist raamatuga , mis kõlbab lugeda kõigile, olenemata vanusest . Irooniat mitte sallivatele isikutele see siiski lugeda ei kõlba, kuna teoses on küllaltki palju seda, mis võiks käia vastukarva sellistele inimestele.

Teose tegelaskond

Teose tegelaskond on küllaltki väike ja püsib kogu romaani ulatuses samana. Vahepeal tekib keskpunktis olevaid tegelasi juurde ning osad kaovad ära. Tegelaskonnas tekib pöördepunkt, kui Leemeti naised Hiie ja Magdaleena on surnud ja Leemeti vanaisa Tölp saab valmis oma inimluudest tiivad ning naaseb metsa ja hakkab Leemetiga tapatalguid korraldama .
Tegelased ei ole just eriti tüüpilised, sest Kivirähk on kasutanud palju fantaasiat ja mõelnud välja ebareaalseid tegelasi nagu rääkivad rästikud, inimahvid, inimestega semmivad karud või kitsesuurused täid. Kunagi ammustel aegadel võidi küll sellistesse asjadesse uskuda, kuid tänapäeval on seda raske mõista. Sellel ajal, kui inimesed veel metsas elasid, võis taoline käitumine ning loomadega suhtlemisse uskumine olla reaalne, kuid tänapäeval tundub see utoopiline .
Tegelased on jaotunud peamiselt kahte gruppi, ühed kes elavad metsas ja teised kes on metsaelu kõrvale paisanud ning külla kolinud. Samas võib märkida ära ka kolmanda grupi, mis tegelikult pole eriti tähtis ja ei mängi suurt rolli. Selleks grupiks oleksid mungad , raudmehed ja paavstid, keda külainimesed austavad, kui autoriteete, kuid keda metsarahvas vihkab ja ei salli silmaotsaski, olenemata nende staatusest.
Teose peategelased püsivad enamjaolt romaani ulatuses samad, kuid esineb mõningaid muutusi. Kõige keskmes on Leemet. Teose alguses on suur roll ka tema perel, emal ja onu Vootelel. Samuti ka sõpradel Pärtlil, rästik Intsul ning Hiiel. Pidevalt on tähelepanu all ka demagoogiat ajav hiietark Ülgas. Kui Pärtel on külla kolinud ja Ints ning Hiie surnud, siis tähtsustub külarahva roll, Magdaleena ja külavanem Johannes tõusevad peategelaste hulka. Teose lõpus, kui ka Magdaleena on surnud, tõuseb peategelaseks kaua kadunud olnud Leemeti vanaisa Tölp. Kõrvaltegelasteks, kes teoses olulist rolli ei oma, on inimahvid Piie ja Rääk, Hiie ema ja isa, Leemeti õde Salme ja tema kaasa Mõmmi. Ka kõrvaltegelased muutuvad koos teose edasiarenemisega, Pärtel muutub peale külasse kolimist tähtsusetuks ning teose algul ei oma erilist rolli ka külarahvas. Kõrvaltegelaseks on ka Meeme , kes ilmus alati suvalistel hetkedel välja ja jõi alati veini. Ta andis Leemetile sõrmuse koos kotikesega, mis tegelikult oli Põhja Konna nahk, mida süües Leemet sai Meeme järel järgmiseks Põhja Konna valvajaks, viimaseks valvajaks.

Tegelaskujude analüüs

Leemet
Leemet on peategelane, kõik keerleb tema ümber. Ta sündis külas, kuhu tema pere oli metsast kolinud. Ta isa tahtis, et temast saaks tubli talumees . Isa aga suri karu käeläbi, kellega emal oli afäär ning peale seda kolisid nad tagasi metsa. Tema perekonda kuuluvad veel õde Salme ja onu Vootele. Leemet austab vanasid tavasid, kuid ei põgene ka uute eest. Ta on pidevalt kahe vahel ja ei suuda otsustada ei metsaelu ega külaelu kasuks. Ta proovib tutvuda külaeluga, et minnagi sinna elama, kuid pöördub ikkagi tagasi metsa. Ta armub Hiiesse ja nad plaanivad abielluda , pulmas aga tapetakse Hiie huntide poolt, kelle kõrvad on vaiku täis ja keda ussisõnadega mõjutada ei saa. Leemet ei suuda sellega leppida, ometi läheb ta eluga edasi. Läheb külasse, kuna ta on vaimustatud Johannesse tütrest Magdaleenast. Magdaleena tahab, et ta oleks tema lapsele isa eest ja õpetaks lapsele ussisõnu. Leemet on nõus. Ülgas tapab Magdaleena ja lapse. Taaskord on Leemet üksi ja murtud . Lõpuks tuleb ta vanaisa tagasi ning nad hakkavad raudmehi, külainimesi ja munki tapma .
Leemet on küllaltki emotsionaalne karakter . Ta on sõbralik ja heasüdamlik, ei pea kedagi kellestki paremaks, kuid ta ei salli lollust. Ta on ehe ebauskliku inimese näide. Ta on küllaltki enesekindel, alati avatud uutele seiklustele. Leemetit võiks seostada tüüpilise tänapäeva mõtleva inimesega, kes ei pea lugu jumalast ega muudest teda mitte puudutavatest asjadest. Kogu teose vältel püsib Leemeti olemus samana, selles võib ilmselt tänada onu Vootelet, kes on tema maailmavaate kujundanud ning õpetanud talle erinevaid tõekspidamisi.
Vootele
Leemeti onu. Ta on kindlate tõekspidamiste ja maailmavaatega. Ei usu haldjatesse ega jumalatesse. Ta on sümpaatne ja arukas. On oma tõekpidamised pärinud oma isalt, Leemeti vanaisalt, Tölbilt, kes oli tulihingeline metsaelanik ning välismaailma – uue maailma vihkaja.Onu Vootele pärandas Leemetile ussisõnade oskuse. Seejärel suri Leemeti kätevahel, mis tegi Leemetile väga haiget ja ta ei suutnud sellest kuidagi üle saada.
Ints
Leemeti rästikust sõber. Ta on ussikuninga poeg ja tema arusaam maailmast on inimestega võrreldes täiesti erinev. Ta ei saa paljudest asjadest aru, sest tema jaoks on need totrad. Näiteks ei mõista ta, et inimestel ei ole innaaega, vaid nad lihtsalt armastavad vastasoo esindajaid. Teose keskel selgub, et Ints, kes nime järgi peaks olema meessoost, on tegelikult naissoost . Ta arvas , et see on lihtsalt tore ja lihtne nimi, millega Leemetil ja teisel on teda lihtne kutsuda. Ints ei salli külarahvast, kuna nad vihkavad usse ja ei oska nendega suhelda. Kui Magdaleena ja tema laps tapetakse, siis arvatakse, et ussid on selles süüdi ja külarahvas eesotsas Johannesega otsivad nende pesa üles ning põletavad selle maha. Ints, tema pere ja ka Leemeti ema, kes parasjagu nende pesas oli, surevad.
Hiie
Tambeti tütar, Leemeti üks sõpradest ja hiljem ka tema armastatu . Tema vanemad ei armasta teda, nad ei luba tal Leemetiga suhelda ning sunnivad teda kodus huntide eest hoolitsema. Seetõttu on ta küllaltki endassetõmbunud ja masendunud. Romaani edasiarenedes muutub ta siiski rõõmsameelseks. Hakkab rohkem oma sõpradega suhtlema ja lõpuks põgeneb Leemetiga, sest kodus muutub olukord sallimatuks. Nad põgenevad paadiga ning veedavad pika aja merel, hakkavad teineteist armastama, avastavad saare, kus elab jalgadeta vanaisa Tölp. Leemet ja Hiie avaldavad teineteisele oma tunded ja otsustavad abielluda. Hiie tapetakse Ülgase huntide poolt nende pulmapäeval kõigi, sealjuures ka Leemeti silme all.
Ülgas
Hiietark, kes on täielikult kinni haldjates ja neile oma elu pühendamises. Ta on selle jaoks, et metsa kaitsta, valmis minema ükskõik kui kaugele. Ainult Tambet jagab tema põhimõtteid ning usub tema demagoogiat. Ei Leemet ega Vootele salli Ülgast, nad üritavad talle selgeks teha, et tema jutt on täielik jaburus, kuid Ülgas on endas täiesti kindel. Ülgas ja Tambet tahavad Hiie metsa hüvanguks ohverdada. Mitte miski ei suuda neid ümber veenda ja Leemet päästab Hiie. Ülgas on raevunud. Leemet üritab Ülgast tappa, kuid haavab teda ainult. See ajab Ülgase veel enam marru ja ta tapab Leemetit tapma minnes Magdaleena ja tema lapse, kuna Leemet ei olnud kodus. See vihastab Leemeti täielikult välja ja ta tapab Ülgase.
Ülgast võib mingil määral samastada meie tänapäeva poliitikutega, kes on üdini kindlad oma tarkuses ning ei võta kuulda kedagi peale iseenda. Mõistmatus ning haldjate jaoks elamine teeb Ülgasest karakteri , keda kõik peale Tambeti ei salli. Ta on romaani niiöelda paha pool, kui Leemet ja teised on heaks pooleks.
Vanaisa Tölp
Ussisõnade meister, julge ja uut maailma mittesalliv võitleja. On palju raudmehi, munkasid ja külaelanikke tapnud. Arvati, et ta tapeti raudmeeste poolt, kuid tegelikult õnnestus tal ellu jääda. Tal raiuti jalad maha ja visati merre, kus ta suutis triivida üksikule saarele ning seal oma eluga edasi minna. Ta kaaperdas kõik laevad, kes saarest möödusid ja tappis kõik kes ette juhtusid. Tapetute pealuudest valmistas peekreid, ülejäänud luid kogus, et valmistada endale tiivad. Tiivad valmis saanud, läks tagasi metsa ning hakkas Leemetiga uue maailma vastu võitlema. Nad tapsid kõik kes teele ette jäid. Põletasid kloostreid, tapsid munkasid, raudmehi. Lõpuks tapsid raudmehed vanaisa. Vanaisa Tölp oli väga kättemaksuhimuline. Tal olid mao hambad, salvates surid vastased mõne hetkega. Vaatamata sellele, et ta elulugu oli kole , suri ta ikkagi uhkelt ja väärikalt, just nii, nagu üks ussisõnu oskav mees surema peaks.

Süžee

Kõik saab alguse sellest, kui Leemeti isa sureb ja tema pere kolib metsa tagasi. Leemetit kasvatavad tema ema ja onu Vootele, viimasel on ilmselt Leemeti isiksuse kujutamisel suurim roll. Ta õpetab Leemetile ussisõnu, mis on väga vaevarikas tegevus. Leemet, olles väga õpihimuline, läbib kogu vaeva ja saab ussisõnad selgeks, mis annab talle võimaluse rääkida loomadega ja neid igatepidi mõjutada. Kogu teose vältel on suur küsimus Põhja Konna ümber. Leemet teab mis see on, kuid samas ei tea ta midagi ning ta üritab selles kõiges selgusele jõuda aga see ei õnnestu. Saades Meemelt kotikese, mille sees on sõrmus tekib tal küsimusi veel enam, see vaevab pidevalt ta pead ja ta ei suuda selgusele jõuda. Ta jätab selle tagaplaanile.
Metsa on alles jäänud vähe inimesi, ainukesed kellega Leemetil suhelda ja mängida on, on Pärtel ja Hiie. Leemet saab tuttavaks ka Intsuga, rästikuga, kes hakkab nendega palju aega koos veetma . Nad veedavad koos palju aega, aegajalt käivad koobastes inimahvidel külas, taltsutavad täisid ja kuulavad Pirre ja Räägu jutte muistsetest aegadest . Kodus veedab Leemet väga vähe aega, kuid kui ta koju satub, on emal talle alati pakkuda kitse - või põdraliha, või öökullimune. Ema hoolitseb Leemeti ja Salme eest väga hästi.
Ühel päeval otsustavad Leemet, Hiie ja Pärtel minna külasse, et vaadata kuidas seal elatakse. Külavanem Johannes tutvustab neile kõiksugu asju, millest sõbrad varem polnud kuulnudki, näiteks leiba, mida ta neile ka maitsta annab. Nad kahetsevad, et proovisid. Samuti tutvustab Johannes neile jumalat, püüdes neid sellega koos peredega külasse meelitada.
Kui Pärtel koos perega külasse kolib, jääb Leemet üksikuks, kuna ka Hiiel ei lubata temaga eriti palju aega koos veeta. Tema igapäevaseks sõbraks jääb Ints, kellega Leemet koos palju aega veedab ja kes tutvustab Leemetile usside pesa ning enda isa, ussikuningat. Nad vestlevad kõigest, kuigi neil on enamikele asjadele oma arvamus.
Kui Ülgas otsustab, et on vaja Hiie haldjatele ohverdada, siis saab kogu lugu alles esimese tõelise tõuke. Tambet, Hiie isa ei hooli tütrest ning ei tee ohverdusest suurt draamat . Küll aga ei lase Leemet ohverdamisel aset leida, ta päästab Hiie ja nad põgenevad. Põgenemisel aitab neid Hiie ema, kes näitab neile kätte paadi asukoha, et nad saaks merele põgeneda. Merel olles avastavad nad oma tunded. Nad leiavad üksiku saare, kus elab Leemeti kadunud vanaisa Tölp. Too palub Leemetil talle Saaremaalt tuua tuulekott, mida tal on vaja oma tiibade valmistamiseks. Leemet teebki seda ja pöördub peale seda koos Hiiega metsa tagasi. Nad otsustavad abielluda. Pulmapäeval, kui kõik rahvas on juba peole tulnud, ründavad pidu hundid , kelle kõrvad Ülgas on vaiku täis toppinud, et nad ei kuuleks ussisõnu. Hiie sureb. Leemet veetis mitu kuud kodus, tal ei olnud mingit tuju midagi teha.
Kui ta lõpuks välja läheb, otsustab ta minna metsa äärde vaatama mis külas toimub. Magdaleena, Johannese tütar, näeb teda ja palub teda endale meheks, isaks lapsele, kes on raudmehe oma. Leemet isegi ei mõelnud vaid oli kohe nõus, sest mida muud tal oma eluga peale oli hakata. Ta suudab juba külaeluga ära harjuda, põldu harida, leiba süüa, kui ühel päeval saab Intsuga kokku. Too veenab teda metsa minema. Ta lähebki ja kaeb üle kuidas ema ja Salme ja ussid elavad. Tagasi koju jõudes on toimunud suur tragöödia. Ülgas on tapnud Magdaleena ja tema lapse.
Leemeti kannatus katkeb ja ta läheb üdini raevunult koos Intsuga Ülgast otsima , eesmärgiga teda tappa. Leemet tapab Ülgase ja Ints kutsub teda enda koopasse ööd veetma. Koopa juures avastavad nad külaelanikud, kes on Intsu koopa maha põletanud. Kogu tema pere ja ka Leemeti ema on koopas hinge heitnud. Ints salvab mõnda külaelanikku ja ka Leemet tapab neid, kuni ta oimetuks lüüakse. Ärgates avastab ta, et Ints on surnud, kusjuures Pärtli käeläbi, kes kunagi oli Intsuga sõber olnud. Leemet on pettunud ning mainib Pärtlile ja Johannesele, et peale lihtsate külaelanike on tapetud ka Magdaleena ja tema poeg.
Arvates, et Leemet on libahunt , plaanisid külaelanikud ta tuleriidal põletada. Õigel hetkel aga ilmus välja vanaisa Tölp, kes oli oma tiivad valmis saanud ning päästis Leemeti. Nad tapsid külaelanikud. Johannes aga pääses. Leemet ja Tölp alustasid sellega oma sõjaretke, retke kogu maailma vastu, kahekesi. Nad põletasid kloostreid, tapsid munkasid ja raudmehi, ettesattuvaid juhuslikke külaelanikke jne. Lõpuks suutsid raudmehed nad peatada. Vanaisa tapeti, kuid Leemeti suutsid päästa Pirre ja Rääk, kes nägid puu otsast toimuvat ja otsustasid oma sõbra päästa. Päästjateks olid inimahvide kasvatatud täid, kes raudmeestele juustesse ronisid ja neid merre ennast uputama sundisid minema.
Leemetil polnud enam midagi alles. Talle meenus Salme, kes pidavat Mõmmiga veel oma koopas elama. Mõmmi oli halvatud ja täielikult ülerasvunud, ta ei jaksanud ennast liigutada, et isegi oma loomulikke vajadusi rahuldada. Koobas haises ja Salmegi oli palju paksemaks muutunud. Leemet ei tahtnud sinna jääda ja läks metsa, kus kohtus Meemega. Meeme teatas talle, et kotike, mille ta kunagi Leemetile andis, on Põhja Konna nahk ja seda allaneelates saab Leemetist järgmine Põhja Konna valvaja. Leemet otsis kotikese üles ja neelas alla. Meeme juurde naastes oli too juba hinge heitnud. Leemet avastas, et Põhja Konn oli koguaeg olnud talle nii lähedal ja ta polnud sellest aru saanud. Ka Pirre ja Rääk olid puu otsas hinge heitnud. Leemet oli üksi – koos Põhja Konnaga. Ta veetis enamuse ajast Põhja Konna valvates. Ta oli viimane Põhja Konna valvur ja viimane mees, kes mõistis ussisõnu.

Kompositsioon

Teose ülesehitus on lihtne. Tegemist on minavormis jutustatud looga. Põhiprobleemi arendamine toimub koguaeg aina edasi ja mingeid kõrvalepõikeid ei ole. Koguaeg areneb edasi üks teema, lisandub uusi probleeme ja tegevusi. Teoses on romaanile omaselt rohkelt probleeme, mitmekülgne tegevuse kujutamine, palju tegelasi ja sündmuste pikaajaline kulg.(6) Raamat jaguneb 38-ks peatükiks.

Autori keel ja stiil

Teose stiil on üsna tänapäevane. Palju on varjatud kriitikat ja paralleele tänapäevase ühiskonna suhtes. Raamat on sünge ja pessimistlik. Palju on Kivirähkile omast irooniat ja otsekohesust. Kohati on tegemist ehk liiga julma jutustusega, kuid seda vähendab asjaolu, et võib leida ka varjatud ning otsest huumorit. Verd ja laipu on kohati rohkemgi, kui mõnes õudusfilmis. Teoses on Kivirähk lasknud tegelastele osaks saada enneolematu julmuse.

Teema ja idee

Teema ja idee on vastuolu uue ja vana maailma vahel. Ei suudeta mõista, et on olemas ka teisi vaateid peale enda vaadete ning taunitakse teisi maailmavaateid ning üritatakse enda vaateid peale suruda. Manipuleeritakse inimestega, et teha selgeks, mis on hea ja mis on halb. Jäävad alles need, kes võtavadki kõike tõepähe ning enda tegeliku arvamuse unustavad sootuks. Kui öelda, et leib on paha, jäävadki mõned inimesed, kes arvavad elu lõpuni, et leib on paha. Saab tuua paralleeli tänapäevaga, kus uute asjade pealetung hävitab vanad tavad ja tõekspidamised. Autor taunib tänapäevast mõtteviisi – uue jumaldamist ja vana põlgust.(2) „Seda mida keegi ei tea ja mida keegi kunagi näinud pole, ei olegi ju enam tegelikult olemas“.(1)

Kokkuvõte

Raamat oli minuarust väga huvitav ja pinge püsis koguaeg sees. Ei saa ka mainimata huumorit, mis vahepeal oli päris tabav . Kui kord juba lugema sai hakatud, oli raske lõpetada, kuna tegu on tõesti huvitava raamatuga. Seda suurendab asjaolu, et enne lugema asumist olin näinud ka Enda teatri samanimelist etendust, millele annaks samuti väga tugeva hinde. Kohati oli ehk raske aru saada peidetud huumorist ja irooniast, kuid jälile jõudes oli tunne seda parem ja meeleolu seda lõbusam. Olgugi, et vägivalda ja verevalamist oli kohati liiga palju, siis Kivirähki naljad ja iroonia muutsid romaani meeleolu koheselt vastupidiseks. Kasvõi naljad munkadest või kastraatidest, või sellest, kuidas Leemet pani teosele punkti sellega, et raius külavanem Johannese tagumiku maha ning tundis sellest rõõmu ja see valmistas talle nalja ja rahulolu. Teose põhjal on tehtud ka lauamäng, mille puhul on tegemist ühe huvitavama ja omapärase mänguga, mida olen mänginud.
Kokkuvõtvalt ütleks, et saan Ussisõnade ideest täiesti aru, olles kursis sellega, mis tänapäeval toimub ning kuidas vanad asjad kaovad unustusse ja mõistan, et Kivirähki idee on see probleem lugejani tuua ning panna teda asja tõsidust mõistma.

Kasutatud kirjandus

Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

http://www.slideshare.net/ivi33/andrus-kivirhk-mees-kes-teadis-ussisnu-maris

http://wwx.postimees.ee/180307/esileht/arvamus/250426_1.php

http://www.ohtuleht.ee/220117

http://et.wikipedia.org/wiki/Romaan

http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Kivir%C3%A4hk

http://www.postimees.ee/722170/ilukirjanduse-muuk-kahanes-mullu-enneolematult-vaikeseks/

http://iffer.wordpress.com/2008/03/12/a-kivirahk-mees-kes-teadis-ussisonu-retsensioon/