Andrus Kivirähk-Mees kes teadis ussisõnu põhjalik kokkuvõtte ja autori tutvustus (1)

Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970) on eesti kirjanik.
Andrus Kivirähk õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud. Ta on avaldanud üle 20 teose. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas „Voldemart” ja „Sürrialistid”.
Tema raamatut " Rehepapp " on 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks. Raamat on tõlgitud soome ,norra ,ungari, läti ja vene keelde.
Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Tunnustused
1993: Lutsu huumoripreemia
1995, 2000, 2006: Eesti kirjanduse aastapreemia
1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
2000: Tammsaare romaanipreemia
2001, 2007: Virumaa kirjandusauhind
2004: Valgetähe V klassi teenetemärk
2007: Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia
2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos " Limpa ja mereröövlid")
2008: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Leiutajateküla Lotte ")
2008: Eesti ulmeauhind Stalker – parim algupärane raamat[2]
2010: Nukits – parim lastekirjanik (teos "Kaka ja kevad")[3]
2011: Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia[4]
Tuntumad raamatud :
"Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed" 1995
"Kalevipoeg" 1997
"Rehepapp, ehk, November"2000
"Lotte reis lõunamaale" 2002
"Limpa ja mereröövlid" 2004
"Leiutajateküla Lotte" 2006
"Mees, kes teadis ussisõnu" (2007)
"Kaka ja kevad" (2009
"Mees, kes teadis ussisõnu" on Andrus Kiviräha 2007. aastal ilmunud romaan.
Raamat on pälvinud Vilde ja Virumaa kirjanduspreemiad, raamatukaupluse Apollo kodulehekülje külastajad hääletasid just selle raamatu 2007 aasta parimaks. 10 jaanuaril.2013
ilmus Prantsusmaal tõlgituna Andrus Kiviräha romaan. Raamat sümboliseerib keele hääbumist ning globaliseerumist . Uued elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Meeleheitlikult üritatakse oma juurtest kinni hoida ja ei suudeta kohaneda.Kivirähk laseb oma raamatus loo kangelastele kui ka vaenlastele osaks saada suurest julmusest .Verd pritsib ja laipu lendab "Ussisõnades" märksa rohkem kui mõnes kolmanda kategooria õudusfilmis.
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=RzuLtfdWzgc #!
romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti , kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks põhja-konna nägemine või oskus mõista uusikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili . Raamatus ei anta ühelegi poolele armu. Antud teoses on väga palju tegelasi, kes kõik annavad oma panuse suhete keerisesse. Raamatu tegevus toimub muinasajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ning oskasid ka iidset ussikeelt, mille abil räägiti loomadega. Suhete probleemid aga kerkivad esile alles siis, kui muistne metsarahvas läheb kaasa kaugelt välismaalt tulnud uute kommetega ning kolivad külasse elama. Loomulikult on ka neid, kes jäävad oma esivanemate pärandile kindlaks ning jätkavad metsarahva elu koos vanade tavadega. Siit aga kerkibki esile teose põhiprobleem, milleks on uute ja vanade tavade põrkumine ning selle mõju inimeste vahelistesse suhetesse.
Tegelased:
Perekond:
Leemet
Salme -õde
Õe mees Mõmmi
Ema Linda
Vanaisa
Onu Vootele
Haldjate uskujad:
Tambet
Tambeti tütar Hiie
Hiietark Ülgas
Metsaelanikud:
Pärtel-Leemeti sõber
Pierre ja Rääk ja nende täi
Meeme
Leemeti sõber uss Indrek
Külaelanikud:
Johannes-külavanem
Tema tütar Magdaleena
Kokkuvõte: lk1
Metsas elab kolme tüüpi inimesi. Pierre ja Rääk on tegelased, kes on inimahvid . Nemad kasutavad kivitööriist ning elavad puu otsas ja kasvatavad täisid. Nemad aretasid välja hiigelsuure täi. Teise elustiiliga elavad hiietark Ülgas ja Tambet, kes ususvad et igal asjal on vaim ja loodus on püha ning et ohvreit tuleb tuua. Kolmanda maailmavaatega elab Leemeti pere, kes ei usu ei jumalat ega haldjaid ja üritavad külaeust eemale hoida.
Leemet oli poiss kes elas Metsas koos oma õe ja emaga. Algul nende elukohaks oli küla, kuna isa tahtsis sinna minna. Kui Leemet oli aastaseks saanud, siis ema kolis tagasi külla peale isa surma. Tema parimaks sõbraks oli Pärtel kellega ta veetis palju aega koos. Külas elas ka tüdruk Hiie, keda ei lastud kodust eriti välja, kuid siiski suhtles ta nende kahe poisiga vahel. Hiie isa oli Lembitu , kelle jaoks olid vanad kombed olulised ja ta uskus haldjatesse ja ohverdamisse. Tema pidas Leemeti peret reeturiteks, sest nad jätsid metsa elu aastaks. Külas polnud palju inimesi kellega koos olla niisiis suhtles Leemet ka ussidega. Ussidega sai ta suhelda, kuna onu Vootele õpetas Leemetile ussisõnu. Tema teiseks sõbraks oli madu Indrek. Lemeet päästis Indreku surmasuust, kui siil ussi tahtis ära süüa. Nad hakkasid tihti koos ringi rändama ja ussid õpetasid tarkuseid Leemetile.
Kuna metsaelu oli rutiinne tahtsid Pärtel ja Leemet külaelu uudistama minna. Nad sattusid külavanema Johannesse maja. Johannesel oli tütar Magdaleena, kes tutvustas neile maja ja rääkis külaelust. Leemete ja ta sõbra jaoks tundus külaelu põnev. Lk 25(kuidas Leemeträägib külaskäigust Vootelega.)
Metsas elas ka palju teisi elusolendeid. Meeme oli tegelane, kes liikus maadligi märkamatult ning ta ühtis tihtipeale loodusega sest tema küljes olid puulehed ja kõdu. Meeme otsustas kinkida sõrmuse koos kotiga Leemetile kuid ta ei öelnud mille jaoks see kott oli. Metsas elasid ka Pierre ja Rääk, kellega Leemet vahel külas külas käis. Kõik külaelanikud elasid omaette ja ei käidud väga tihti läbi üksteisega.
Aja möödudes tuli ilmsiks see, et Leemeti õde Salme oli hakanud kohtamas käima Karuga . Ema ei suutnud sellega leppida, sest isa suri karu pärast ärast. Ka ema oli kunagi karude lõksu langenud, sest nad oskasid mesijuttu ajada.Hiljem ema leppis sellega ja Salme hakkas koos karuga koos elama. Külas elas ka hiietark Ülgas, kes uskus, et igal asjal on hng ja kui looduse vastu astuda, tuleb alati midagi ohverdada et haldjad ei tuleks karistama. Tema jaoks oli oluline et inimesed käiksid hiiel ja austaksid loodust. Tema looduse austus oli nii suur, et ta oli nõus isegi inimesi tapma haldjatele meelejärgi olemiseks . Ta ei olnud hea inimene.(lk 73-Hiietarga ja Vootele vestlus). Ülgas ja Hiie isa olid kahekesi metsas inimesed, kes uskusid haldjatesse.
Oli möödunud 5 aastat korrast, kui Leemet ja ta sõber külas käisid. Seekord Leemetiga tuli kaasa ka uss Indrek. Ka magdaleena oli suureks kasvanud ning ta isa kustsus neid külla elama. Kuid Madgaleena nägi madu ja tahtsi ta ära tappa. Inimesed külas ei sallinud madusid ja Leemet ehmus ja tahtsis ära minna külast, sest tema head sõpra taheti ära tappa. Leemet hakkas rohkem ka Hiiega suhtlema ja tal oli kahju,e t ta pidi nii palju tööd tegema. Mets tühjenes aina..Esimene hoop Leemetile oli see, et tema parim sõber Pärtel kolis koos paljude teistega külasse elama ja muutis oma nime ristiinimesele sobilikumaks Peetrus. Peagi unustas ta Leemeti, ega tahtnud temaga suhelda, rääkimata sellest, et ussisõnad olid ununenud. (123 teine lõik.) Leemetil tekkis masendus. See talv kutsusid ussid Leemeti pere talveunne enda koopasse. Saabus kevad. Esimesena talveunest ärkasid Leemet ja ta onu Vootele. Nad läksid välja ja tahtsid värsket liha süüa. Järsku jäi onule lihatükk kurku kinni ja ta suri. Peale seda jõudsi Leemetile kohale, et ta oli viimane mees metsas ja viimane vaba mees kes teadis ussisõnu. (141)
Oli 7 aastat möödud . Ühel päeval kuulis Leemet külast Magdaleena kiljumist. Madu oli teda hammustnanud. Leemet kutsus Mao tagasi et ta Magdaleenatl mürgi ära imeks. Madu tegigi seda. Magdaleena andis tänutäheks musi Leemetile. Olles osa saanud mürgi käest pääsemisest, uskusid Magdaleena ja ta ise, et poiss on libahunt. Peale seda hakkasid Magdaleena ja Leemet tihemini suhtlema. . Hiiest ei teinud välja Leemet, tema jaoks oli Hiie nagu ohakas , külatüdruk tundus palju ilusam.
Ühel päeval koju tulles oli ema paanikas ja rääkis et Hiiet tahetakse ohverdada. Leemet otsustsas ta päästa. Hiie isa oli ka valmis oma tütart ohverdama ja koos hiietargaga tegid nad tuleriida .Ennem tuleriidale panekut võttis Leemet Hiie hundi selga ja nad põgenesid saarele . Saarele ette oli jõudnud Hiie isa ja Leemeti vanaisa tappis ta. Leemet ja ta vanaisa kohtusid esimest korda. Vanaisa polnud saarelt ära saanud, kuna tal olid jalad maha võetud võitluses. Ta palus tuua tuulekoti Leemetil, et ta saaks kunagi saarelt minema lennata. Leemet tõi talle selle ning vanaisa jäi saarele raudmehi ootama, et nendelt luid saada tiibade tegemise tarvis. Saarel olles sai Leemet aru, et talle meeldis Hiie ja ta tahtis temaga abielluda. Tehti suured pidustused, kuid järsku ilmusaid välja hundid , kes tapsid Hiie. See oli suur trauma Leemetile ja ta muutus haigeks . Ta ei suutnud tükk aega kuskile liikuda aga lõpuks otsustas ta minna külaservale. Ta kohtas seal üle pika aja Magdaleenat. Ta sai teada et Magdaleena ootas raudmehe last, mis oli auasi. Leemet ei teinud välja sellest ning ta ostustas minna külla elama,sest midagi polnud järele jäänud. Ta tahtis Magdaleena last kasvatada nagu enda oma, et talle ussisõnu õpetada. Külas olles tundus Leemetile aina rohkem ja rohkem, et külaelu pole ikka tema jaoks ja need inimesed on rumalad.(302) Leemeti ema oli ka vanaks jäänud ning ussil Indrekul oli oma elu oma väikeste lastega. Indrek käis ka metsaelust rääkimas Leemetile ja see tekitas metsa igatsust. Samal ajal käis Ülgas kätte maksmas külas Leemeti majas. Ta oli vihane , et ei lastud Hiiet ohverdada. Ta tappis Magdaleena ja tema lapse. Leemet võttis Ülgasel kõik soolikad välja, et teda enam ei elaks. Külavanem oli ahastuses ja süüdistas Leemetit selles töös. Ka kuulis Leemet külatüdrukut Katariinat rääkimas sellest, et madudel on kroon peas mis annab võime rääkida lindude keelt. Katariina otsustas minna usside koopasse , et saada seda krooni, kuid sai nõelata. Külast tuli Pärtel ja pani koopa põlema selle eest, sest maod on saatanast. Kõik maod surid koopas . Pärtel oli rõõmus et maod surma said.. Jutustades temaga lendas äkki kohale vanaisa. Nad kahekesi ostustasid hakata sõdades käima, kuna külas olid enamus surnud. Leemetis oli ükskõiksus ja talle ei meeldinud uus maailm. Ta nautis vanaisaga koos olemist. Kuid siiski meenus talle et metsas on veel ta õde Salme koos karuga. Teel sinna rünnati Leemetit ja vanaisa. Neid piinati päris koledalt ja nad olid surmale lähemal, kuid appi tulid inimahvid Pierre ja Rääk kes panid täis raudmeese pähe ning nad uputasid ennast. Eluga ei pöösenud vanaisa, kellel raiuti pea otsast. Leemetil vedas ning koju minnes avastas ta et küla oli põlenud.. Alles polnud midagi jäänud.. Salme juurde jõudes leidis ta eest räpase koopa ja et õde on karu moodi läinud. Ta tunneb ennast võõralt seal. Viimane inimene keda ta kohtas oli Meeme. Ta sai teada mille jaoks see kott ja sõrmus talle anti. Koti abiga sai ta Põhja-Konna valvama minna, mis oli auülessanne. Leemeti jaoks oli põhja konn eeskujuks. Põhja Konn suutis kunagi hävitada kõiki vaenulikult meelestatud võõramaalasi, kuid ta magab talveund. Põhja Konn on igavene ja hävimatu. Lk 379