Keskaja filosoofia (0)

Keskaja filosoofia
Keskaeg : algus- 476 (lääne- rooma langemine) või 375 a või 392- ristiusk saab roomas ainsaks --- 4,5 sajand! Lõpp- 1517- reformatsiooni algus, 1492- Columbus pidi jõudma indiasse , purustatakse viimane araablaste tugipunkt pürenee ps-l. Hõlmab 1000 aastat umbes.
Perioodid:
Euroopas on kristlik filosoofia keskajal. Üleminek antiigist kristlikule filosoofiale on sujuv. Kristluse levik langeb kokku antiikmaailma hääbumisega. Kristlus ise oli ainulaadne, omalaadne mõtleja. See annab teistsuguse tunnetusviisi kui antiikmaailma mõtlemine. Paulus (juut) toob sisse selle, et õpetust jeesusest tuleb kuulutada väljaspoole juute , paganatele. Tema tulemusena hakkab ristiusk levima väga jõuliselt rooma idaaladelt ka läänealadele. Ise sooritab kolm misjonireisi. Lõpetab märtrina. Märter- inimene, kes oma veendumuste või usu pärast sureb . Teise sajandi keskel oli kõikides rooma osades kristlike kogudusi. Rooma riigi võimude ja elanikkonna poolt nähti kristluses ohtliku sekti, kes on riigivõimu vastu, kes ei tunnista sellist ük korraldust. Kristlased olid süstemaatiliselt tagakiusatav usk. Tagakius tähendas seda, et inimesed, kes olid kristlased, kes lasid end ristida tähendas seda, et kirjutasid endale ja oma perele surma nuhtluse alla. Kristlasi süüdistati ateismis- nad ei tunnistanud antiikseid jumalaid, jumal oli nähtamatu ja ei saa kujutada. Kristlaste kooskäimised olid salajased ja siis hakkasid müüdid tulema , et salariitused, kus süüakse lapsi ja nii. Lapsesöömise idee tuleb armulaua ideest, sest öeldakse, et seal mingi kristuse veri ja nii. Kõiges olid kristlased süüdi. Tagakiusud tugevndas kristluse mõju, inimesed just rohkem astusid kristlusesse. Sel ajal oli palju raskem saada kristlaseks, kõige pealt üks ühele kohtumine jas iis paari kolme inimese oma, kui oli inimene väga huvitatud ja nii siis järgnes kahe aastane kool e katehees. Kui selle aja jooksul leidis, et see talle vajalik ja usub kõike ja need inimesed nägid, et ta usub seda ja nii, siis alles ristimine . Kalamärgiga tähistasid oma kohta. Vanim kristluse sümbol oli kala. Kreeka keeles kala on ihtus. Nendes tähtedest tuli kokku mingi lause. Jesus kristus jumala poeg päästab, neist tuli kala kreeka keeles. Rooma idaalade suhtluskeel oli. Vaatamata sellele, et kristlaste kohta käis igast nõmedaid jutte mindi ikka kristlusesse.
Põhjused miks mindi:

• Märtri surmad - nähti , et inimesed on nõus surema oma veendumuse pärast- pani mõtlema. (kunagi tuli veel märtri kultus , et kui saa märtrina ei sure, sisi sa pole õige kristlane )
  
• Kristlik moraaliõpetus, mis tulenes sellest , et kui antiikses mõtlemises oli inimese elu horisont see,e t elu lõppes surmaga ja pärast on nõme, et kogu õnne pead ära saama elu jooksul :D Kristluses lükatakse eluhorisont edasi, et pärast surma on ka hea elu, et isegi võib-olla parem, et pärast surma võib igaüks jõuda jumala juurde, et see kuidas sa elad, käitud mõjutab seda, mis saab sinust edasi. Kristliku moraali alus on armastus?
  
• Isikliku osalemist religioonis pakkus- iga inimene saab ise jumalaga suhelda, selleks ei pea olema preester, selleks ei pea ohverdama, piisab sellest kui inimene räägib jumalaga.
  
• Kõik inimesed on võrdsed jumala ees. Et no näiteks jumala silmas pole keegi ori.
  

Aastal 313 saab kristlus lubatud usundiks, siis on keisriks Konstantiinus Suur- esimene ristiusku pöördunud keiser. : Nägi ilmutust, et taevast tekib mingi lahingu lipp ja saavutabki võidu. 361-362 on jälle tagakiusatud religioon , sest siis mingi valitseja suke . 392 saaab kristlusest rooma riigis peaaegu et ainuke lubatud usund, keelustatakse paganlikud overdused. Rooma riigi valdav religioon. Pagan- “ mats ”
Alus, millele keskaegne vaimumaailm rajaneb:

Rooma riik ja õigus

Kreeka haridus - keskaja ideaalne haridus- 7 vabakunsti

Kristlus

Keldi , slaavi ja germaani rahvasterändamine. – säilitavad vaimset pärandit? ? ladina keel sureb välja, tekkiva duued keeled.
Clodovech- frangi pealik
Germaanlaste sõjakusega võitleb keskajal kiris , kehtestati isegi päevad, millal kristlased võivad sõdida.

alates 7. sajandist tekib islam , kristlased peavad sellega arvestama hakkama.
Perioodid nüüda lles sisi vist :

Patristiline periood- “pater” ld keeles “isa” ( kirikuisa ) opostlite ajast kuni umbes a 800. Opostlid- jeesuse õpilased, kes peale jeesuse surma saavad selle kiriku rajajaks. Jaguneb kaheks perioodiks: a) kristluse ja antiikmõtlemise kokkupõrge- alates paulusest(u aastast 60,70) ja lõppeb Nikaia kontsiiliga aastal 325. B) Augustinuse tegevusega algab (354-430) kuni umbes 800. Kristlikud dogmad töödeldakse ühtseks

Skolastika : a) varajane skolastika 9-12 saj, seda iseloomustab skolastilise meetodi väljatöötamine, teoloogia ja filosoofia sidumine, Platonist ja Aristotelesest lähtub universaaliate võitlus. B) kõrgskolastika- 13 saj aeg kus toimub aristotelese teoste tõlkimine ja tema ideede levik. (Aquino Thomas )

Hilisskolastika 14-15 sajand Skolasastilise folosoofia lagunemine ja kristliku müsika õitseaeg.
Patristika
I Antiikse ja kristliku eluhoiaku vastuolu
1) Jumal ja inimene- kreekalik pilt jumalikust olendist: * Herakleitos - ürgtuli * Aristoteles - esimesest liikuma paniija. iseennast vaatlev vaim. *Stoikud- panteism , nende arvates on kogu olev = jumal. * Plotinos - üksnes jumal on tõeline, kõik muu on jumaliku olemise peegeldus *Mütoloogia- jumalad on inimeste sarnased välimuselt, iseloomult ja pahedelt.
Kristlik jumala käsitlus:

• jumal on looja: lõi kogu maailma ei millestki, mis tähendab, et kõik see maailm on kõigest loodud. Inimene on loodu e kreatuur. Inimene on jumalanäoline: -hing, - ratio (mõtlemine), -vabatahe, -loomingulisus
  
• Looja ja loodu vahel valitseb ületamatu kuristik.
  
• Loodu on olemas vaid tänu jumalikule tahtele- jumala tahe on ilmutatud pühakirjas.
  

Alandlikus looja vastu on .. ja kõige suurem patt on kõrkus looja vastu. Kristlike loovusi nim säravateks pahedeks, tulevad täiesti uued kristlikud voorused . Kristlik jumal on keegi (isikuline jumal) igal inimesel on võimekus suhelda kogu maailma loojaga, mis omakorda tähendab seda, et üksikisik on väärtuslik. Hinge ja mina käsitlus on budismile sarnane. Jumal on armuline ja päästev. Inimene on oma loomult patune. “Hamartia”- sisemine rikutis, lased oma elu eesmärgist mööda. Peccaum originaale- pärispatt
2. Inimene ja inimene
Eetiline nõue kristluses: “Armastame oma ligimest kui iseennast!” Ligimene saab uue tähenduse iga inimene. Kõik inimesed on jumala lapsed ja on võrdsed jne. Õde ja vend mõiste- sellega väljendati nagu,et kõik on võrdsed ja nii. Kristluses puudus rahvuse idee, kristlus oli rahvusülene religioon. Matteuse evangeelikumi lõpus on kirjas: “Minge kõiki maailma, kuulutage kristlus kõikidele vms” meie vaimne päritolu, iga inimene võib olla osa sellest väljavalitusest. Kristluses puudusid seisuslikud vahed, leiti , et see on suunatud ka neile, kes on tõrjutud teiste ühiskonnagruppide poolt. Esimesed kristlased olid eelkõige ük madalamatest kihtudest: orjad , vaesed... kristlus oli mõnesmõttes vaimnereligioon, mis algas alt poolt kihtudest pihta või nii.
3. inimene ja maailm
Inimese elu eesmärk on siinpoolses elus, no õnne peab siin leidma. Selles elus pidi võimalikult hästi end sisse seada. Kuna nähakse, et inimesel on olemas side teispoolse jumalaga, jumal, kes on transendentne Jumal, siis see toob endaga kaasa kõige ilmaliku eitamise. Vastandamine - jumalik maailm ja see maailm, kus me elame. Selle maailma reeglid ei ole primaarsed. Seadustele ja valitsusele tuleb alluda , kuivõrd need ei lähe vastuolla jumalike seadustega. Kuid inimese elu kaugem eesmärk on jumalariigis. Inimene on justkui kahe kodakonsusega, ühelt poolt sünnipäraselt siin maailmas, et sünnib siia, aga et isa on jumal kõigil ja siis on nagu jumalalapsed ja sünnilt jumalamaailma kodakonsus vms. Jumala seadustele peab rohkem alluma , kui riigi seadustele, kui seadus seda nõuab vms. Kristlased pidasid kõige olulisemaks sündmuseks jumalapoja lihakssaamist (inkatnatsioon) seeläbi sai võimalikuks lepitus inimese ja jumala vahel, seda ei peetud lihtsalt üheks müüdiks, vaid see on ainulaadne sündmus kogu ajaloos. See tähendab seda, et jumal sai selles maailma inimeseks , siis on see mailm eriline paik lunastuse tähenduses. Me ei sünni teise maailma uuesti. Inimese elu on väga unikaalne väärtus. Üksikisiku tegudel on väga oluline roll.
II Kristluse kokkupuuted Antiikse filosoofiaga
Kristlus vs filosoofia. Kiriku isa Tertullianus on kirjutanud: “Mis on Jerusalemmal tegemist ateenaga, mis on ühist akadeemial ja kirikul?” rooma haritlased nägid kristlust kui midagi kaasaegset. Edasi liikumiseks tuli haritlasi enda poole võita. APOLOGEEDID - tegelesid kristliku usu põhjendamise, kaitsmise ja selgitamise, kasutades haritlaste keelt. Nad püüdsid selgitada, et kristlus on filosoofia kõrgeim vorm. Esimeseks tähelepanuväärsemaks apologeediks on Justinus Märter (100-165 a) Suri märtrina. Juba enne kristlust on targad mehed saanud osa jumala sõnast logosest. Kristlased kasutavad tarkuse sünonüümist. Esimene asi, mida jumal loob on logos. Tertullianus (160-220) – oli ise kõrgelt filosoofiliselt haritud ja oli väga hea kõnemees. Tema kirjutistega saabki alguse ladinakeelne kristlik kirjandus. Talle kuulub kuuous lause. Credo quia absurdum est. – usun kuna see on absurdne. See määratleb ära, kus on usutõed. Usutõed asuvad täiesti teistsuguses maailmas. Usutõed on filosoofilised, kättesaamatud. Temalt tuleneb ka seisukoht ,et filosoofia on teoloogia teenijatüdruk. Aleksandria Clements (145-215) – püüab põhjendada tõelist ja õiget gnosist (tunnetust) Ta leidis, et filosoofia on jumala tahtel sündinud ja mõisltikul tarvitamisel ka tervistav. Kreeka filosoofid said osa jumala tarkusest, kui nad vaatlesid maailma tekkimis küsimust. Samuti varased kirikuisad apologeedid tegelesid sellega, milline võiks olla teaduse väärtus. Need kinnitavad, et teoloogia seisab kõigist teadustest kõrgemal, teoloogia on üle teiste. Clemensiga samast koolist pärinev apolokeet Origenes (184-254) kastreeris end, sest mõtles koguaeg naistest, aga mõtted olid ikka veel alles, krt. Origines leiab seda, et teoloogid peaksid läbi töötama kõik senise filosoofia, et anda sellele õige koht. Ka enda õpetuses ta omavahel sünteesib kristlust ja uuspatoismi. Segab neid omavahel. Tema peateosks on “põhiõpetustest”, kus ta kirjeldab jumala ja kristluse suhet valguse ja valguskiirte suhtega. WTF.........mis siiin on äääää...äööö... õpetab seda, et jumal lõi kõik vaimsed olendid täiuslikena ja inimeste erinevus tulenes vabast tahtest, eelkõige võime kurja teha. Leiab , et inimesed on kahe maailma pingväljas. Ühel pool on inglid, teisel pool on deemonid . Inimese karistuseks on see, et ta on seotud oma kehaga , aga tal on võimalus siiski puhastuda, samas leiab ta, et maailmalõpus kõik olendid ka vaimsed olendid vabastatakse kurjast ja taastatakse ühtsus jumalas. Gregorius Nyssast (335-394) tema näeb, et inimene on meelelise ja vaimse maailma vahel olev ja see meeleline ja vaimne mmaailm väljendub inimeses hinge ja keha suhtena. Hing tema sõnastuses on loodud, elav ja mõistuslik substants , mis annab orgaanilisele ja tundlikule kehale elu- ja tajujõu. Hing ja ihu ei ole vastandlik, vaid moodustavad terviku. See tähendab, et inimese meeled ja mõistus on üksteisest sõltuvad, kuid meeled asuvad mõistuse kontrolli all, mõistus peab siiski kontrollima meie meeli. Kuna inimene on loodud ja muutuv, siis on inimesel ka võime vabatahte abil liikuda hea juurest kurja juurde või vastupidi.
Oluliseks sündmuseks kristlikus mõtlemises on Hireonymus tõlgib piibli ladina keelde Vulgatasse.
Augustinus 354-430
Üks kõige olulisemaid kristliku mõtlemise kujundajaid. Tema päev on 28. August. Aurelius on ta eesnimi. Ta kirjutas hästi palju. Tema elu on üsna rahutu ja seiklusrikas, kui ta siis lõpuks leiab end tõsiselt kristlasena ja rahulikuna. Sündis põhja aafrikas Niibias Thagaste linnas, isa oli rooma ohvitser Praticius ja ema oli Monica. Kuna ta tahtis saada juristiks siis läks 16 aastasena Kartaagosse, et õppida retoorikat, seal eira kristlust , võtab armukese ja saab lapse. Seal ta satub lugema üht citsero teost ja tekib huvi filo vastu ja edasi loeb platonit. Tema elust saame kõige rohkem teada ühest teosest “Confessiones” (“Pihtimused”). Ta algul arvaski, et on leidnud tõe läbi vana kreeka antiikfilosoofia, see mis teda eemale tõukab kristlike tekstide juurest eemale on.......... ? Kuulus manilaste kogudusse, oli seal 10 aastat. See sekt tekkis Pärsias. Oligi Mani selle sektipea nimi. Kuulus gnostiliste õpetuste hulka, seal olid mingi spekulatsioonid, kus maailm on vaimsete printsiipide vahel ära jagatud, nähti , et jumal ja kurjus on võrdväärsed jõud ja nii nagu jumal on üks ürgprintsiip nii ka kurjus. Kurjus piirab jumalat. Selle sees hakkab teda väga paeluma kurjuse probleem. Mõnda aega õpetab Kartaagos ja tüdineb sellest elust ja läheb Rooma ja seal edasi Milaanosse ja teenis leiba retoorika õpetajana. Alguses saab temast skeptik jas isi ta läheb tänu uusplatonismile sellest välja. Tema arusaama kohaselt Platonistid nägid küll tõde, aga nägid seda eemalseisvana liikumatuna muutumatuna, kuid samas nad ei jõudnud sellele tõele lähedale, nende jaoks tõde oligi kauge . Jõuab alles tõeni oma arust, kui temast saab kristlane. 387 kui ta 33 aastane saab. See mis andis talle viimse tõuke , et pöörduda kristlaseks, aandis mingi RM 13:13???????? Pärast pikki kõhklusi ja kahtlusi ta ristitakse millal? Elab itaalias ja hiljem läheb.... temast saab piiskop. Teda väga armastati. Sureb aasta 430, samal ajal kui hipot piiras üks germaani hõim. Oma kirjandusliku tegevust alustas, et võidelda heresiate vastu. Hereetik - eksi õpetus. Võitleb skeptikutega. Krdi õps, liiga kiire. Esimene suur kristlik filosoof

Hinge sügavused- Püüab tegeleda küsimusega, millega juba platonistid tegelesid, et uurida inimhinge sügavust. Augustinus läheneb tunduvalt teravamalt, kriitilisemalt. Teos “Pihtimused”- laotab ennast avalikult kõigi ette, räägib oma elust, ta pihib. Oma enesepaljastamisega tungib ta sellesse sfääri mida tunduvalt hilisem psühholoogia hakkab nimetama alateadvuseks. Pmst tegeleb alateadvuse küsimusega. Ja ntks mis on mälu? ME saame leida oma mälust ainult seda, mis on seal ainult kunagi varem olnud aga st seda, et meie vaim haarab ka seda, mida me ei tunnista. Inimene saab ennast tunnetada ainult nii palju, kui seda jumal laseb tunnetada, kõike saab tunnetada ainult läbi jumala, inimene saab oma tunnetusvõimet arendada ainult usu kaudu. Credo ut itelligas, itellige ut credas- usun selleks et tunnetada, tunnetan et uskuda. Leiab seda, et jõuda tõeni, selleks on vaja usku. Kõige kõrgem eesmärk on jumala tunnetus. Usk ei asenda ratsionaalset mõtlemist. Ratsionaalse mõtlemise sisu muutub. Hakatakse mõtlema usutõdede üle , aga vundamendiks on usk. Filosoofia otsib tõde, aga ei leia seda. Usk annab selle tee eesmärgini. Tundmuse allikas on kahtlus ebakindlus. Selleks, et me saame mõelda endast, et olen olemas- see tuleb sellest et ma kahtlen!!! Kahtlus ei kao kuhugi . Õnn on tegutsemise eesmärk. See pole juhuslik. Suumum bonum- kõigim headus. See inimeses peab olema suund kõrgemale õnnele. Ülim õnn on jumal. Kõikidele inimestele on omane igatsus kõrgeima õnne järele. Kõige taga tegelikult on igatsus jumala järele. See leiab väljenduse armastuses. Kogu hinge jõud suunata jumalale , siis valitseb õigemeelsus ja hing on rahul ja selge ja armastus jumalasuhtes on kõrgeid käsk, milles kõik teised käsud on kokku võetud.
b) Teeb vahetust armastusel vahet.. Armastus ülima väärtuse vastu- Caritas
Armastus maailma vastu- Cupiditas
Need suhtuvad üksteisesse nagu hea ja kuri. Armastus jumala vastu ärkab ja võidab armastuse maailma vastu, siis inimene muutub. AMOR- selle all peab silmas eelkõige kirge, mis langeb kokku inimese sisemise tahtega, kirg mida on võimalik suunata. Ühelt poolt jumala poole kõrgemale ja teiselt poolt allapoole. Inimene siis leiab oma elus eesmärgi ku i ta tahe on täiesti jumalale suunatud, siis ta saavutab rahu. Nad on mõlemad sama püüdlus, aga suunatud eri asjadele. Veejuga, mis saab ühelt poolt juhtida, et põlde niisutada (caritas) , samas teiselt poolt otse rentslisse (cupiditas). Võib jõuda küsimuseni, kas inimene peaks igasuguse suhte sellele maale . inimene hindab väga kõrgelt seda elu, mis on väga jumalale suunatud, maine elu on samuti väga tähits, ag asseee ei saa olla esmane. Loodut peab kasutama ja nautima, kuid see loodu ei saa olla meie ülima armastuse objektiks . Maine elu on vahend kõrgema armastuse teenimisel, võrdleb inimese elu palverännakuga isamaale, ütleb, et selle ainsaks eesmärgiks on jõuda sellele pühale maailmale, kus hing saab ... Head kasutavad maailma, et jumalat maitsta , kurjad aga , et maailma maitsta tahavad jumalat kasutada. Jõuab patu teema juurde, et patu olemus seisneb selles, et inimese sisemine pahe on ära suunatud maailmast ja. Selles seisundis hakkab inimene armastama loodut rohkem kui loojat - millises? DUDE MA EI SAA MIDAGI ARU .. OH MYYY,
c) Loodu ja ajalisus- jumal lõi maailma ei millestki ja oma tahte koahselt. Enne loomist ei olnud ei aega ega mateerjat.