Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal (0)

Tartu Ülikool
Usuteaduskond
Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal

Greta Vaus

Referaat
Tartu 2009
Et jõuda üldse mingisuguste õpetusteni, siis nii õigete kui valeõpetusteni, tuleks alustada meie esimestest teadaolevatest suurtest mõtlejatest.
Tsiteeriks siin vanakreeka filosoofi Platoni (surnud 347 eKr) dialoogist „Pidusöök“ kirjutist armastusest kauni keha vastu, teades Platoni veendumusest, et jumalik maailm on staatiline ja muutusteta:
„See ilu on eelkõige igavene ; ta ei ei teki ega kao; ta ei kasva ega kahane; edasi, ta ei ole osalt ilus ja osalt inetu, ega üks kord ilus ja teine kord inetu, ega ühes suhtes ilus ja teises suhtes inetu, ega siin ilus ja seal inetu, muutudes vastavalt vaatajale; ka ei näi see ilu kujutlusvõimele nagu näo või käte või ükskõik mille kehalise ilu või nagu mõtte või teaduse ilu või nagu ilu, mille asupaik on milleski muus kui ta ise, olu see siis elusolend või maa või taevas või ükskõik mis muu; ta näeb seda absoluutsena, ainult iseeneses eksisteerivana, ainulaadsena, igavesena.1 Sellel ideel „Ilu“ peetakse olevat palju ühiseid jooni sellega, mida paljud nimetavad „Jumalaks“. Kuid vaatamata nende tranststendentsusele, tuli neid ideid leida inimese mõistusest.2
Teljeajastu uutes ideoloogiates valitses üldine nõusolek sellest, et inimelus sisaldub ülimalt oluline transtsendentne element. Kuigi seda transtsendentsust tõlgendasid erinevad mõtlejad erinevalt, oldi ühel meelel selle keskses tähtsuses inimolendite arengus ja varasemaid mütoloogiaid täielikult üle parda heitmata tõlgendasid nad neid ümber3. Samaaegselt toimus ka Iisraeli prohvetite endi traditsioonide kujundamine.
Kuna esimesed kirikuisad olid kreeklased ja roomlased (see tähendab paganad), ja tahtes oma kristlikku usku esitada kaasaegsetele, oldi sunnitud leidma seoseid oma ühiskonna mõttemudelitega.4 Ent tekkis üks raskuspunkt ristiusu ja paganliku filosoofia ühisosa leidmises. Nimelt kuna kreeklaste Jumal on muutumatu ja kuulub olemise valdkonda, ei saa tal olla vahetut kokkupuudet selle maailmaga ja seepärast sai üheks vahendavaks jõuks selle maailmaga Logos (mis tähendas nii Mõistust kui Sõna).5
Küsimuseks jäi aga see, et Kreeka mõtlemises ei vaja Jumal vahendajat pattulangenud inimese päästmiseks ja samuti oli Logos selgelt Jumalast madalam ehk eristus Temast.6 Kreeka Jumalat võis avastada inimmõistuse abil, Piibli Jumal aga tegi end tuntavaks ainult ilmutuse kaudu.7
Juudid ei olnud tegelenud filosoofiaga. Aga sattudes kreeka ratsionalismi mõju alla (332a e.m.a.), kus juudid nii Palestiinas kui ka diasporaas olid ümbritsetud hellenistlikust kultuurist, toimus mõnevõrra kultuuride segunemine, mis muutis mõnel pool ka juutide ja kreeklaste suhted pingeliseks. Teadaolevalt ka keegi juut Aleksandriast (u.50 e.m.a.), Saalomoni Tarkuseraamatu autor, hoiatab kaasjuute ümbritseva hellenistliku kuluuri võrgutuste eest ja õhutab jääma truuks omaenda traditsioonidele: tõeline tarkus seisneb Jahve kartuses, mitte kreeka filosoofias.8
Ajapikku õnnestus varajastel kirikuisadel muuta kreeka mõtlemine kristlikuks mõtlemiseks. Kuigi seda protsessi ei saanud alati pidada ühesuunaliseks.9
Varaseimad kristlikud kirjamehed väljaspool uut Testamenti olid Apostellikud isad. Nende kirjutistest saab sild Uue Testamendi ja 2.sajandil kirjutanud apologeetide vahel.10 Tähtsaimateks olid Justinus Märter (sündinud Palestiinas 2.saj. algul) oma I ja II apoloogiaga, kus esitab neis meisterlikult ristiusu põhijooned ja Irenaeus (sündinud Väike-Aasias kristlaste peres). Irenaeus oli kreeklane , kes noore mehena asus elma Galliasse (Prantsusmaale) Lyoni, kus temast sai presbüter..11
Irenaeuse peamiseks panuseks oligi eksiõpetuste ümberlükkamine ja apostelliku kristluse selgitamine . Ta kirjutas teose „Hereesiate vastu“ peamiselt vastuseks gnostitsismile. Kusjuures siinkohal on gnostitsism hilisem termin, mis hõlmab endas tervet rida erinevaid, teatud ühisjoontega 2.sajandi sekte.12
Nende järgijad uskusid ülijumalasse, kes on sellest maisest maailmast täielikult eemal, võtmaks isegi mitte osa selle loomisest. Selle halva „vusserdisega“ sai hakkama keegi väiksem jumalus. Selle kurja maailma ja kõrgeima Jumala vahel on terve hierharhia taevaseid olendeid. Meie füüsilised kehad on sellest maailmast osa, hinged on aga kehasse vangistatud jumalikud sädemed. Päästmine on aga hinge põgenemine kehast taevasesse valdkonda.13
Gnoosis ise tuleneb kreeka keelsest sõnast ja tähendab „tunnetust“. LXX kasutab verbi tõlkevastena ka heebrea verbile, tähendusena „kogemine“.14
Irenaeus rakendas gnostitsismi vastu erinevaid argumente. Ühena neist kirjeldas ta üksikasjalikult gnostilisi süsteeme ja paljastas nende uskumuste naeruväärsust. Samuti tõstab ta esile apostlite rajatud kogudusi ja nende avaliku õpetuse järjepidevust apostlite ajast peale.15
Siinkohal peab ütlema, et ortodoksse kristluse ja gnostitsismi vahelised vaidlusküsimused ei olnud ainult õpetuslikud erimeelsused, vaid tegemist oli kahe radikaalselt erineva ususüsteemiga, kus küsimuseks oli, kumb usund ja milline pühakiri pärineb Kristuselt ja apostlitelt?16
„Pühakiri“ tähendas algselt kristlaste jaoks ainult Vana Testamenti. Apostlite kirjutisi peeti küll tähtsateks, aga Uueks Testamendiks koondati nad järk-järgult. Irenaeus oli üks esimesi, kes nimetas Uut Testamenti ka Pühakirjaks. Just sellepärast, et gnostikud ei tunnistanud Uut Testamenti, tugines Irenaeus pärimusele. Pärimus andis nimelt põhilise kokkuvõtte apostellikust kristlusest, erinedes põhimõtteliselt gnostikute uskumustest.17
Sarnaselt Irenaeusega võitles gnostitsismi vastu ka Quintus Tertullianus (sündinud 160a paganlikus Rooma perekonnas Kartaagos). Kristlane sai temast u. 197a.18 Gnostitsismi vastu kirjutas ta mitu traktaati, millest tuntuimaks sai De praescriptione haereticorum (Vasuväited/hereetikutele).19
Tertullianuse kõige pikemaks teoseks sai tema viie-köiteline teos „Markioni vastu“. Markion oli nimelt 2.sajandi suurim hereetik. Tema õpetuseks oli segu gnostitsismist ja Pauluse kristlusest. Tertullianus nägi kreeka filosoofias eksiõpetuste sigitajat.20
Samuti kirjutas Tertullianus ka monarhismi vastu. Monarhistide õpetus rõhutas Jumala ainuvalitsust. Kolmainsuse õpetust nägid nad selles, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on kolm nime samale Jumalale , kes teostab kolme eri rolli, aga mitte kolm eri Jumalat.21 Tertullianus vastas neile, et Jumal on üks substants kolmes isikus . Tertullianus leiutas terminid, mida hiljem hakati kasutama Kolmainsuse ja inkarnatsiooni õpetuse sõnastamisel.
Kuigi Tertullianus hakkas mingil hetkel võtma sõna montaistide kaitseks (õpetus, mis kuulutas peatset maailmalõpu tulekut ja sellest johtuvalt suurema ranguse ja askeetlikkuse vajadust), mis nimetati hiljem ka „Früügia eksiõpetuseks“, pühendas ta kogu oma elu sellele, et näidata oma uskumuste kooskõlalisust ja vastaste ebajärjekindlust.22 Tertullianuse jaoks kokkuvõttes sai distsipliin tähtsamaks kui andestus.23
Tähtsaimateks kreekakirikuisadeks olid veel Origenes, Klemens; ladinakirikuisadeks Hieronymus , Augustinus , Leo Suur. Ortodoksia ja hereesia vaheline pinge avaldus kõikides nende kirjutatud teostes. Sajandite jooksul tegelesid nad ristiusu õpetuse hoolika sõnastamisega just nimelt selleks, et välistada hereesiaid. Kuigi peab ütlema, et nii mõneski neis oli õpetus liiast läbi imbunud kreeka filosoofiast, mis võis seada kahtluse alla nende tõeliselt ortodoksse nägemuse kristlusest (Näit. Origenese õpetus astmelisest Kolmainsusest).24
Et nüüd paremini orienteeruda selle aja olustikus, piilume seda natuke ligemalt. Aastail u. 40 oli Jeruusalemma koguduses ca 3000 kristlast, kellest hellenistlikum osa oli keskmisest jõukam. Kuna juba Jeesuse eluajal olid tema kuulutuste sisu ja praktiline eluhoiak viinud konflikti juutide usuliste juhtidega, siis ei ole see üllatus, et peale Jeruusalemma templi hävitamist 70.aastal halvenesid juutide ja juudakristlaste suhted veelgi25.
Kuigi alguses olid Jumala pärijad juudid, aga kuna nad „olid paadunud ja ei võtnud evangeeliumi vastu“26, said Jumala pärijateks kristlased .
Apostel Paulusel (surnud 64a.) oli plaan lahutada naatsaretlaste (juudakristlaste) usulahk juutlusest juba enne tema kristlaseks saamist ja see tal ka õnnestus. Peale oma pöördumist hülgas ta keskse judaismi sümboli – ümberlõikamise.27
Juudid hülgasid aga koos Jeesusega ka temaga seotud pääste.28
Kristliku kiriku oluliseks erinevuseks võrreldes teiste religioonidega, oli see, et ta rohkem kui Jeesuse ideede kuulutamisele, pühendus Jeesuse enda kuulutamisele. Oluliseimaks sai Jeesuse surm, mida Paulus oma kirjades nimetab lunastuseks. Põhiküsimuseks: kas eneselunastus või lunastus Jeesuse kaudu.29 Siinkohal pakkus Paulus välja universaalse lunastuse, mis laienes kogu maailmale koos Jumala enda sekkumisega Jeesuses, „tehes seda üks kord kõikideks aegadeks ja kõikide jaoks“.30
Kristlus saavutas oma täisjõu. 235. aastaks oli sellest saanud üks Rooma impeeriumi kõige tähtsamaid religioone.
„Kristlased rääkisid nüüd ühtse usureegliga Suurest Kirikust, mis hoidus äärmuslusest ja ekstsentrilisusest. Ortodokssed teoloogid olid kuulutanud lindpriiks gnostikute, markionlaste ja montanistide pessimistlikud nägemused ja valinud kesktee “.31 Vältides müsteeriumikultust ja paindumatut askeetlust hakkas kristlus muutuma meelepäraseks väga paljudele .
Samuti oli uus religioon vastuvõetav ka naistele, kuna selle pühakirjas oli õpetus, mis nõudis: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda.....Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab , armastab iseennast .“(Ef 5, 25-29).32 Uus usk õpetas, et Kristuses ei ole meest ega naist, on ainult õed ja vennad.
Kirikust oli saanud oma tõhusa organisatsiooni ja kindla õpetusega stabiilsust loov jõud, mis avaldas muljet ka keiser Constantinusele. 312. aastal sai temast samuti kristlane ja järgmisel aastal legaliseeris ta kristluse.33
Kuid üsna varsti kerkis kristluse jaoks esile uus oht, mis seekord oli sisemine ja jagas kristlased omavahel vaenujalal leeridesse.
See oli õpetus Jumalast.
Umbes 320 aastal haaras Egiptuse, Süüria ja Väike- Aasia kogudusi vihane teoloogiline ind.34 Rahvas laulis rahvalikke salmikesi sellest, kuidas ainult Isa on Jumal, ligipääsmatu ja ainulaadne, aga Poeg ei ole koos temaga igavene, sest ta saab oma olemise ja elu Isalt.35 Vaidluste sütitajaks oli olnud Areios (Arius) (Aleksandria karismaatiline ja nägus presbüter).36 Ta ei seadnud kahtluse alla küll Kristuse jumalikkuse, kuid väitis, et “on Jumalat teotav arvata, nagu oleks ta jumalik loomu poolest – kuna, Jeesus on konkreetselt öelnud, et Isa on temast suurem“.37 Osava propagandameistrina valas ta oma ideed ka muusikasse, nii et peagi arutas seda teemat sama tuliselt nagu piiskopid, terve ilmikkond.38 Tegelikult tugines Areios oma väidetes palavalt armastatud kirikuisa Origenese ühele sarnasele doktriinile. Ja konflikti tekkides ei olnud sugugi kindel, miks või koguni kas Areius eksib. „Areiose Jumal oli lähedane kreeka filosoofide omale – kauge ja maailma suhtes täiesti transtsendentne; samuti toetas ta kreekalikku päästekäsitust“.39 Areios uskus, et kristlased on päästetud ja saanud osa Jumala loomusest, kuna Jeesus oli neile teesihi ette näidanud. Imiteerides Kristust, täiuslikku loodud inimolendit, on lootus kõigil saada „teisenematuks ja muutumatuks, täiuslikuks Jumala loometööks“ (Areius. Kiri Alexandrosele 6.2.). Oma väga heades teadmistest pühakirjast, võis Areios tuua välja „terve arsenali tekste , tõendamaks oma väidet, et Kristus-Sõna ei saanud olla midagi muud kui loodud olend nagu meiegi“.40
Teise vaidleva poole Athanasiose (piiskop Alexandrose noor abiline) käsitluses oli inimkond olemuslikult habras ja „ainult Logose kaudu Jumalas osaledes võis inimene vältida hävimist“.41 „Ainult see, kes maailma lõi, võis seda ka päästa, ja see tähendas, et Kristus, lihaks saanud Logos, pidi olema Isaga loomuselt sama“.42 Anthanasios ütles: „Sõna sai inimeseks , et meie võiksime saada jumalikuks“ (Anthanasios, Inkarnatsioonist, 54).
Siin ei olnud tegemist enam tühipalja teoloogilise peensusega ja vaidluste lahendamiseks kutsus keiser Constantinus kokku kirikukogu (sinodi) Nikaia linnas (tänapäeva Türgis).43
Läbi kristluse helleniseerumise jõuti Jeesuse teologiseerimiseni.44
325a. Nikaia kirikukogul formuleeriti, et Jeesus on sama olemus Isaga.
381a. Konstantinoopoli kirikukogul formuleeriti, et jumaluses on kolm isikut ja üks olemus.
451 a. Chalkedoni kirikukogul formuleeriti, et Jeesusel oli kaks loomust – jumalik ja inimlik, mis on ühes isikus, kellel on sama olemus inimestega inimlikus. Jeesuse isikusaladus peitubJumala ja inimese ühtekuuluvuses ühes ja samas isikus.45
Niisiis sai Nikaia kirikukogul loomisest „ex nihilo“ esimest korda kristlik ametlik doktriin , „mis sätestas, et Kristus ei ole pelgalt loodud olend ega eoon . Looja ja lunastaja on üks“.46
Kirikuloolane Kaisarea Eusebius esitas usutunnistuse, mille sõnastusele lisati juurde „rida anateemasid, milles ariaanliku teoloogia üksikud äärmusseisukohad hukka mõistetakse“.47 Püha Vaimu küsimuses vaidlusi ei tekkinud, vaid jäädi lihtsa lause juurde: „/meie usume/ ka Pühasse Vaimusse“.48
Püha Vaimu isikulisuse probleem kerkis üles peale Aleksandria sinodit 362 a. „Just siin on kreeka filosoofia mõttesaavutust kristlikus kirikus rakendatud suuremal määral kui kunagi varem“.49
Eelpool mainitud Athanasios, kes peale võitlemise arianismiga, oli ka üks esimesi, kes hakkas tõsist tähelepanu pöörama ka Püha Vaimu isikule. Vastuseisuks ühele vähetuntud Egiptuse rühmitusele nimega Tropici, kes olid nikaialikud Poja suhtes ja ariuslikud Püha Vaimu suhtes, kinnitab Athanasios, et „Püha Vaim on jumalik; ta ei ole Jumala poeg, vaid „lähtub isast“ (Jh 15, 26)50“.51
Üldiselt esines nii mitmeidki hereesiaid, mille õpetused said alguse erinevatest tõlgendustest. Nii näiteks sai alguse Athanasiose mingist väitest alguse liikumine apollinarism. Nimelt eitas Apollinaris, et Jeesusel oleks olnud inimlik hing või mõistus. „Kui mina olen hing, kes elab kehas, siis Jeesus oli Sõna, kes elas kehas. Seega täitis Sõna Jeesuses inimhinge astet“.52 Igale valeõpetusele leidus ka tuliseid vastaseid. Nii apollinarismi kui ka arianismi vastu astusid ka näiteks Basileios (Basilius) ja vennad Gregoriused ( Kapadookia kirikuisad). Samuti ka makedoonidele, kes olid piiskop Macedoniuse juhitud rühmitus ja pidasid Püha Vaimu loodud olendiks, nagu seda tegid ka Egiptuse Tropici. Kapadookia kirikuisad andsid täpse selgituse selle kohta, kuidas on seotud jumala ainulisus ja kolmainsus. Samas mõistis mõni neid vääriti ja leidis põhjuse süüdistusteks triteismis (usus kolmesse Jumalasse).53
Kapadooklaste seisukohad viisid tunduvalt edasi arusaamist Kolmainsusest, aga nende Jumala ühtsuse mõiste vajas veel tugevdamist.54
Kõigest sellest johtuvalt tegeleti sajandite jooksul ristiusu õpetuse hoolika sõnastamisega just nimelt selleks, et välistada hereesiaid. „Kirikuisade eesmärk ei olnud inkarnatsiooni ära seletada ega kaotada salapära, vaid seda defineerida“.55
Basileiose teoloogiline töö Gregorius Natsiantsisti formuleeringus loob aluse Kolmainsuse dogma kujunemise jaoks: „Ma tahaksin Isa suuremaks nimetada, kuna temast saavad samaväärsed oma samasuse ning olemise. Seda peavad ju kõik möönma“.56
Ja maksab hoida meeles: „ kirik , rajatuna kristlikule usule , saab püsida vaid seal, kus usutakse, tunnistatakse ja austatakse kolmainsuslikku Jumalat“.57
Aga kirik oli pidevas muutumises.
Algkristlikust kirikust, kus peeti tähtsaks Jeesust ja tema sõnumit oli saanud tähtis institutsioon koos oma korraldusliku ja sisulise ülesehitusega.
410 aastal, kui gootid hävitasid Rooma impeeriumi, langes terve läänemaailm suurde masendusse. Oli kuulda tuttavat etteheidet, kuidas „ ristiusk ja vanade jumaluste hülgamine on kõikde impeeriumi tabanud õnnetuste põhjuseks“.58 Sellele vastas Augustinus (sündinud Põhja-Aafrikas 354a. Rooma väikeametniku pojana , hiljem saanud õigusega endale nime – Jumala riigi arhitekt ) silmapaistva apoloogiaga „De civitate Dei“ (Jumala riigist). Augustinus kirjutas: „Ristiusk ei olegi tulnud inimesi õnnelikuks tegema, vaid neid päästma“.59 „“De civitate Dei“ tähtsus oli väga suur, selle ajalooteoloogia muutus üldkasutatavaks ning suunas kogu Lääne eluhoiakuid keskaja lõpuni“.60
Ja ikkagi läbis Augustinuse teoseid kurbus ja masendus. Ning naiste jaoks, kellele ristiusk oli eelnevalt olnud positiivne, oli Augustinuse ajaks kujunenenud lausa naistevihkajalik kalduvus . Augustinuse jaoks oli isegi mõistetamatu, miks Jumal üldse naissoo (kui õelad patule ahvatlejad) lõi.61
Tema elu läbivateks küsimusteks said patu olemus ja Jumala arm. Augustinusel tuli kokku puutuda donatistide lahkusuga, kelledele astus ta vastu teoloogilise rünnakuga. Ta kinnitas, et kirik on katoliiklik (ehk ülemaailmne), kui donatistide arvates piirdus kirik nende endiga. Augustinus ei pooldanud küll eksiõpetuse karistamisena surmanuhtlust, ent ometi andis ta selleks (keskaegne inkvisitsioon ) õigustuse oma kirjutistega. Samuti pidas peaaegu 20 aastat Augustinus „raevukat sõda“ pelagianismi vastu. Pelagius oli munk (kas šotlane või iirlane), kes uskus, et kristlane võib elada ilma patuta, milleks ta ei vaja jumalalt muud abi kui õpetust ja Jeesuse Kristuse eeskuju.62
Kaasajal on oikumeenikud küsinud, kas donatistide ja ariaanide tõrjumine oli oikumeeniline tegu?. Vastuseks on see, et tol ajal mõisteti ainult oikumeeniat , mis teostus läbi õpetuse. „Niinimetatud hereeterlus oli neil aegadel omamoodi natsionalism või kolkapatriotism“.63
Ja jõudes tänapäeva või siis sellele ka eelnevasse aega - ega muutunud ei ole ju midagi. Võib rõõmustada, et vaidlused, väitlused ja tõe otsimised on jätkunud ja saadavad meid ka edaspidi.
Ja kuna see väike silmapilk ajaloolisest liikumisest on kirjutatud vaadeldes „suuri mõtlejaid“, ei näe ma põhjust, miks mitte lõpetada Paul Tillichiga (sündinud 1886a luterliku koguduse pastori pojana): „Teoloogiline süsteem peaks rahuldama kaht põhilist vajadust: kristliku sõnumi tõe väljendamist ja selle tõe tõlgendamist igale uuele põlvkonnale. Teoloogia liigub edas -tagasi kahe pooluse vahel – ühelt poolt igavene tõde ja teiselt poolt ajalik olukord, milles tuleb seda igavest tõde vastu võtta (Süstemaatiline teoloogia 1:3).64
Lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni kontekstis on kristlus teinud suuri pingutusi , et säilitada usaldusväärsust ja veenvust ka mõtte kõige muutlikemail ajajärkudel samal ajal meelde tuletades, et ta on elav usk, mille järgijad püüdlevad Jumala kogemist otsesest allikast.65
Kasutatud kirjandus:

• Lane Tony . Õhtumaa mõtte loojad . Kristlik kirjastusselts Logos, 2002
  
• Armstrong Karen . Jumala ajalugu. Kirjastus Varrak , 2007
  
• Saard Riho . Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani. Kirjastus Argo , 2005
  
• Lahe Jaan. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn Kodutrükk, 2001
  
• Adam Alfred . Dogmadelugu. Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 1995
  
• Heininen Simo. Kirikulugu. Tallinn Olion, 1991
  
• Smith Linda, Raeper William. Pilk ideede maailma. Koolibri, 2003
  
• Eesti Piibliselts, 1997
  

1 The Symposium. Harmonsworth 1951, lk. 93-94
2 ARMSTRONG Karen. Jumala ajalugu. Kirjastus Varrak, 2007, lk. 53
3 Armstrong 2007, lk. 55-56
4 LANE Tony. Õhtumaa mõtte loojad. Kristlik kirjstusselts Logos, 2002, lk.14
5 Lane 2002, lk. 14
6 Lane 2002, lk. 15
7 Armstrong 2007, lk. 84
8 Armstrong 2007, lk. 83-84
9 Lane 2002, lk. 16
10 Lane 2002, lk.16
11 Lane 2002, lk. 18-19
12 Lane 2002, lk. 19-20
13 Lane 2002, lk. 20
14 LAHE Jaan. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn Kodutrükk, 2001, lk. 105
15 Lane 2002, lk. 20
16 Lane 2002, lk. 20-21
17 Lane 2002, lk. 21
18 Lane 2002, lk. 22
19 Lane 2002, lk. 23
20 Lane 2002, lk. 23
21 Lane 2002, lk. 24
22 Lane 2002, lk. 22-23
23 Lane 2002, lk. 25
24 Lane 2002, lk. 30
25 SAARD Riho. Euroopa üldine kiriku ajalugu. Kirjastus Argo, 2005, lk. 17-20
26 Saard 2005, lk. 20
27 Saard 2005, lk. 20
28 Saard 2005, lk. 20
29 Saard 2005, lk. 25
30 Saard 2005, lk. 26
31 Armstrong 2007, lk. 120
32 Eesti Piibliselts, 1997
33 Armstrong 2007, lk. 120-121
34 Armstrong 2007, lk. 122
35 Armstrong 2007, lk. 122
36 Armstrong 2007, lk. 122
37 Armstrong 2007, lk. 122
38 Armstrong 2007, lk. 122
39 Armstrong 2007, lk. 124
40 Armstrong 2007, lk. 123
41 Armstrong 2007, lk. 125
42 Armstrong 2007, lk. 125
43 Armstrong 2007, lk. 122
44 Saard 2005, lk. 33
45 Saard 2005, lk. 33
46 Armstrong 2007, lk. 125
47 ADAM Alfred. Dogmadelugu. Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 1995, lk. 96-97
48 Adam 1995, lk. 97
49 Adam 1995, lk. 102
50 Eesti Piibliselts, 1997
51 Lane 2002, lk. 41
52 Lane 2002, lk. 43
53 Lane 2002, lk. 42-43
54 Lane 2002, lk. 42
55 Lane 2002, lk. 45
56 Adam 1995, lk. 105
57 Adam 1995, lk. 105
58 HEININEN Simo. Kirikulugu. Tallinn Olion, 1991, lk. 39
59 Heininen 1991, lk. 39
60 Saard 2005, lk. 65
61 Armstrong 2007, lk. 138
62 Lane 2002, lk. 53-54
63 Saard 2005, lk. 67
64 Lane 2002, lk. 247
65 SMITH Linda, RAEPER William. Pilk ideede maailma. Koolibri, 2003, lk. 45
12