Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost (0)

Augustinus
1. Elukäik
Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost (13. november 354 Tagaste, Numiidia – 28. august 430 Hippo Regius) oli mõjukas keskaja/hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak, teoloog ja filosoof .

Augustinus sündis 354.a Põhja-Aafrikas. Tema isa Patricius oli nn „ristimata kristlane ” kuid ema Monica seevastu kindlaloomuline ristitud kristlane, kes püüdis ka oma poega pöörata tõsisele usuelule.. Augustinusel kui andekal õpilasel polnud raskusi teadmiste omandamisega koolis. Kreeka keelt noormees vihkas ja selle tõttu jäigi see puudulikuks. Nooruses jäi Augustinus ristimata ning ta otsis veel suhet selle nägematu Jumalaga .
Peale oma isa surma asus umbes seistmeteistkümne aastane Augustinus edasi õppima Kartaagosse – retoorikat ja õigusteadust. Selles linnas, mis oli kurikuulus oma luksuse ja vabade kommete poolest, heitis Augustinus range kristliku eluviisi kõrvale. Ta õppis küll innukalt ja väga edukalt retoorikat, kuid oma kirglikkuse ja meelelisusega sattus ta armuseikluste keerisesse. Asi lõppes sellega, et ta võttis varsti konkubiini (vabaabielu elav naine). Nad elasid koos umbes viisteist aastat. Varsti sündis neil poeg Adeodatus ('Jumalast antu'), kes oli andekas ning valmistas Augustinusele õnne ja rõõmu, kuid ta suri juba neljateistkümne aastaselt (389).
Pärast seitse aastat kestnud õpinguid oli Augustinus küllaltki tuntud teoloog ja oraator . Umbes 29 aastaselt läks Augustinus Rooma . Seal sai ta endale tööd retoorika õppejõuna (professorina). Sealt läks mees edasi Milaanosse, kuhu kolis ka tema ema Monika , kes püüdis Augustinust veenda, et ta loobuks oma kaaslasest (Adeodatuse emast) ja et ta abielluks mõne väärika naisega. See oli ka ajaks, mil ema (Monika) hakkas Augustinusele üha tugevamalt esile tooma nii kristluse kui ka kristliku maailma vaateid.
Augustinuse tööga kaasnev kuulsus avalikkuse silmis ja sellega kaasnev stress jätsid kindlasti ka oma jälje. Ta oli väsinud, vaimselt kurnatud ja segaduses teatud küsimustes, millele keegi ei osanud vastuseid anda. See oli just ajal, mil Augustinus sai lähemalt tuttavaks Ambroosiusega, kes oli tol ajal Milaano piiskopiks. Augustinus käis tihti tema jutlusi kuulamas. Kui siiamaani oli kristlus Augustinuse jaoks vaid ebaloogiline retoorika, siis just nüüd hakkas Augustinus seda nägema hoopiski uues ja soosivas valguses. Vähem kui kaks aastat peale Milaanosse kolimist, loobus Augustinus tervislikel põhjustel retoorika õppejõu positsioonist. Augustinuse otsinguid ristiusuni innustas põletav iha saavutada sisemine rahu. Ta loobus maistest rõõmudest ja naudingutest 32 aastaselt laskis Augustinus ennast ristida. Peale usku pöördumist loobus ta ka suhetest vastassugupoolega.
Oma 35. eluaastal , pöördus Augustinus tagasi oma vanasse kodukohta Põhja-Aafrikas. Umbes samal ajal suri ka tema poeg Adeodatus. Kaks aastat hiljem võttis Augustinus vastu preestrikutsumuse, hiljem määrati ta Hippo linna piiskopi abiliseks. Augustinus jäi kogu oma ülejäänud eluks Hipposse, kus ta suri 34 aastat hiljem, olles 76 aastane. Selle aja jooksul võttis Augustinus osa paljudest religioossetest ja usulistest vaidlustest.
Augustinus oli ka väga usin kirjutaja. Tänaseni on tema kirjutistest säilinud 113 raamatut. Kaks olulisemat teost “Pihtimused” ja “Jumala Linn” on andnud olulise panuse mitte ainult kristliku teoloogiasse aga ka psühholoogiasse ja poliitilisse filosoofiasse . Teost „Pihtimused” peetakse maailmaajaloo esimeseks tõeliseks autobiograafiaks. Raamatus käib Augustinus samm-sammult läbi selle tee, mille ta pidi läbima jõudmaks oma Jumalani.
2. Õpetused
Augustinusel puudub filosoofiline süsteem. Filosoofiat tuleb enamasti välja noppida tema teoloogilistest teostest. Augustinuse filosoofiaalane töö on seotud ristiusuga. Tema kui religioosne mõtleja eeldas, et filosoofilised uurimused pevad olema kooskõlas Piibliga. Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta
Õpetus usust. Augustinus ei käsitle usku inimlikust tahtest ajendatuna. Keegi ei saa omast jõust või omadest võimetest ega omast tahtest uskuda nii, et see usk oleks tõeline. Augustinuse arvates saab inimene õigesti uskuda ja Jumalat tunnetada vaid sel juhul, kui Jumal ise talle annab usu, mille siis inimene oma vaba tahte alusel võib vastu võtta või tagasi lükata. Nii et tõelise uskumise ja jumalatunnetuse võti on Jumala, mitte inimese käes.
Platonismi mõju. Augustinuse filosoofia tausta moodustab platonism. Ta on Platoni kaheks jagatud maailma läbinisti omaks võtnud mõtleja, kes sarnaselt antiigi suure filosoof -kirjanikuga sügavalt vihkab muutusi. Kahe maailma fenomen seisnes selles, et üks oli Jumala maailm, mis oli püsiv ja täiuslik, teine aga maailm, kus me elame ehk siis patune, julm ja muutuv maailm. Selgeima väljenduse saab Augustinuse platonism hetkel, kui ta käsitleb paratamatuid tõdesid. Ta oli arvamusel, et paratamatute tõdede ajatus ja muutumatus viitavad Jumalale ; igavesed ideed on varjul jumalikus meeles, mis on seega paratamatute tõdede aluseks.
Asjaolu, mis lubas kristlust ja platonismi segada, oli see, et kristlus ei ole filosoofia. Jeesus andis meile küll hulgaliselt juhtnööre, kuidas me peaksime elama, kuid filosoofilisi küsimusi ta ei puudutanud. Augustinus aga soovis platonismi sulandada kristlikku maailmapilti. Sellega seoses ei võtnud ta kaasa ühtki platonistlikku vaadet, mis oleks võinud kristlusega vastuollu minna, sest see oleks juba ketserlus .
Vastuolu tekkis seisukoha puhul, mille järgi Platon põlgas aistingutega tajutavat maailma äävate ideede maailma kasuks; Augustinuse teoloogilised nägemused välistavad selle võimaluse.
Augustinuse ajakäsitlus. Kristluse kriitikud haarasid varmalt kinni maailma loomisloost ja esitasid küsimusi: mida tegi Jumal enne seda kui ta lõi maailma? Miks ta lõi maailma just siis, mitte varem ega hiljem?
Augustinus vastab kasutades võtmena aja mõistet: „Mis on siis aeg? Kui keegi minult ei küsi, siis ma tean, kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“ Aeg loodi samal ajal kui maailm; aeg on olemas vaid maailmas ja seetõttu ei saa Jumalat ajaga mõista, Jumalas ei ole varasemat või hilisemat, vaid pidev ja igavene olevik (kogu aeg tema algusest lõpuni on haaratav ühes vaatamisehetkes) ja seetõttu on maailma loomise ajaline määratlus mõttetu. Maailmas on aeg, mis see on? Aeg on hingeline mõiste ja et ta üldse eksisteeriks, siis on vajalik eeldusena inimene. Olevik ei ole midagi muud, kui punkt, kus minevik läheb üle tulevikuks- sel hetkel ju minevikku enam pole ja tulevikku veel ei ole. Minevikku ei saa inimene kuidagi muud moodi tunnetada, kui vaid mälu kaudu (tekivad näiteks mälupildid) ja tulevikku saab tunnetada vaid ootuste kaudu (taas luuakse mingi pilt eesootavast), kui neid püüdes tunnetada oleme ju siiski seotud olevikuga ja sestap ongi Augustinuse arvates ajakategooriad seesugused- mineviku olevik ehk olevikus olles saame mälu kaudu tunnetada möödunud aega; oleviku olevik ehk silmaga ja muude meeltega tunnetatav ning tuleviku olevik ehk olevikus olles evime ootusi tuleviku suhtes.