Keskaeg ja varauusaeg konspekt (1)

BÜTSANTSI KIRIK JA KULTUUR
1054. aastal leidis aset suur kirikulõhe ehk skisma . Ristiusu kirik jagunes kaheks: läänekirik e. Roomakatoliku kirik ja idakirik e. Kreekakatoliku kirik. Roomakatolik = katoliku ja kreekakatoliku = õigeusu. Erinevused lääne- ja idakiriku vahel: Läänes püha vaim lähtub isast ja pojast, idas ainult isast. Läänes kehtis tsölibaat, idas ainult kõrgvaimulikel. Läänes ristimärgitegemine viie sõrmega, idas kolmega. Ilmalikud inimesed said läänes armulaual ainult leiba (osa kristuse ihust), idakirikus said ilmalikud nii leiba kui veini. Läänes toimusid jumalateenistused ainult ladina keeles, idas kohalikus keeles.
Paavst ja patriarh panid end vastastikku kirikuvande alla ehk kuulutati et kumbki pole ristiusu kiriku liige, see tõigi kaasa kirikulõhe. Bütsans on antiikkultuuri järjepidevuse säilitaja, sest jätkati umbes samalaadset õpetamist kui oli toimunud antiikajal, kuid seda kohandati, kuid oluliseim ikkagi see et toetuti aniikautorite teostele, need tänapäevani säilinud tänu bütsantsi ümberkirjutustele, need viidi kooskõlla ristiusu põhimõtetega. Bütsantsis oli varakeskaja kultuur kõrgemal tasemel kui lääne-euroopas, sest lääneeuroopa antiikkultuur suuresti hävis rahvasterändamise tõttu, germaani hõimudele polnud see väärtus ja nad purustasid selle.
Ikonoklastid ütlesid, et ikooni austamine läheb vastuollu Piibliga. Idas oli see põhilisem, sest ka islamis samalaadne keeld ja nad said sealt mõjutusi.
IDASLAAVLASED
Sarnaselt germaanlastele on samuti indoeurooplased , nagu germaanlaste puhulgi saab välja tuua algkodu . Germaanlaste algkodu asus Reini ja Doonau vahel, slaavaste algkodu asus Mustast merest loodes, Karpaatide ja Dnepri jõe vahelisel alal. Väljarändamine hakkas slaavlastel sajand hiljem kui germaanlaste puhul, seega viiendal sajandil. Põhjused, miks välja rännati on sarnased: kliima jahenemine ja rahvaarvu kasv. Alt kodust liiguti kõigepealt läände, neid tuntakse veneedide nime all, hiljem kujunesid nendest välja lääneslaavlased (poolakad, tšehhid, slovakkid). Veneedid said mõjutusi germaanlastelt. Teine suund, kuhu mindi , oli lõunasuund, eeskätt Balkani poolsaar, sinna läksid sklaviinid. Neist kujunesid välja lõunaslaavlased (serblased, horvaadid, sloveenid, montenegrolased e tšernogoorlased). Kolmas suund oli idasuund, eeskätt Dnepri jõe keskjooks, sinna asusid antid, idaslaavlaste eelkäijad ( venelased , ukrainlased, valgevenelased ). Antid hakkasid liikuma mööda Dnepri jõge põhja poole aeglaselt, kuna seal elasid soomeugri rahvad , algas nende slaavistumine.
EUROOPA INVASIOONIDE AJASTU
Invasioon 8.-11. Saj. Invasioon = sissetung . Euroopat ähvardasid sissetungijad lõunast, idast ja põhjast. Lõunast ja põhjast tulid meritsi. Lõunast tungisid Euroopasse araablased . Aastaks 711 tungisid araablased Pürenee poolsaarele, see läks nende võimu alla. Viimased araablased ajati sealt minema alles 1492. aastal. Idast tulev rahvas tuli mööda maismaad, sealt tuld ungarlased . Umbes 100 pKr läksid ungarlased liikvele Uuralit kaguosast, siirdusid läände. 9. Saj lõpuks jõudisd välja Doonau madalikule ja jäid sinna paikseks. Seal elasid varem avaarid, Karl Suur olid nad minema ajanud, nüüd asustasid selle ala uuesti ungarlased. Pärast seda umbes poole sajandi jooksul (10. Saj esimene pool) kannatas ülejäänud Euroopa ungarlaste rüüsteretkede all. Ajapikku võtsid ungarlased vastu ristiusu ja see tõi kaasa rüüsteretkede lakkamise. Põhjast ründasid Euroopat viikingid . Põhjus – põllumaa vähesus, seda oli raske harida, võimuvõitluses allajäänud olid need, kes retkedele läksid. 800.-1050. oli viikingiaeg . Viikingite retkede puhul saab rääkide nn lääneteest ja idateest. Läänetee – piki Lääne-Eroopa rannikut, Island , Gröönimaa. Nende retkedega tegelesid peamiselt Norra ja Taani aladelt pärit viikingid, need toimusid peamiselt mööda merd . Idatee – tee variaagide jurest kreeklasteni, tee Skandinaaviast Bütsantsi läbi idaslaavi alade, seda kasutasid peamiselt Rootsi päritolu viikingid, kulges rohkem mööda jõgesid. Viiking = normann = varjaag = valged/mustad võõrad = taanlased = erinevad nimed skandinaavlaste kohta ikkagi. Idatee variaage peetakse Vana-Vene riigi rajajaks. Läänes tekkis Normandia , sealne Prantsuse valitseja andis Normandia valitsemiseks ühele viikingupealikule, kellest sai Normandia hertsog; veel normannide riike läänes: Inglismaa, Lõuna-Itaalia. Riigi teke ja ristiusu vastuvõtmine seotud, ei saanud olla et kristlased sõdivad teiste kristlaste vastu.
ARAABIA POOLSAAR JA ARAABLASED
Araabia poolsaare looduslikud tingimused: kõrbealad. Peamiseks tegevusalaks rändkarjakasvatus. Peamine loom, mida kasvatati, oli kaamel ; nende kõrval ka kitsed ja lambad , hobused – prestiižiobjekt. Oaasides oli võimalik tegeleda ka põlluharmisega, kasvatada teravilja ja datlipalme. 6.saj oli see aeg, kui sugukondlik kord hakkas lagunema ja selle tõttu kerkisid esile sugukondade juhid ehk šeigid, nende kasutada olid parimad karjamaad, jootmiskohad; neile maksti kaubakaravanide poolt ka teatud tasu, et (karavane) ei rünnataks. Lõunast põhja ja põhjast lõunasse (mis???). Algselt olid araablased polüteistid, austati erinevaid loodusobjekte ja üheks selliseks objektiks oli Meka linnas templiseina müüritud must kivi. Selle kivi juurde korraldati palverännakuid iga-aataseid. See tõi kaupmeestele väga suurt tulu. Kuna toimus kaubavahetus, puutusid kokku ümbritsevate uskudega, kus oli tegemist ainujumalaga – judaism ja kristlus . Sellistes tingimustes tekkis 7.saj uus usk islam . Islami rajajks peetakse Muhamedi ning esialgu tegutsees Muhamed Mekas, aga uue usu kuulutamine oli Meka kaupmeestele vastuvõetamatu – palverännakuid ei tule ja sissetulekud lähevad väiksemaks. Muhamed oli sunnitud aastal 622 lahkuma Mekast Mediinasse. See ongi islami ajaarvamise algus. Päikesekalendris 365 päeva, moslemite kuukalendris 354 päeva. Araabia riigi algus 630, kui Muhamed pöördus tagasi Mekasse, väga kiiresti Muhamed allutas kogu Araabia poolsaare enda võimule. Alguse sai Araabia kalifaat , see hakkas väga kiiresti laienema. Selle keskuseks alguses oli Meka, hiljem kandus see põhja poole kõigepealt Damaskusesse ja seejärel Bagdadi. Kalifaadi puhul oli tegemist teokraatliku riigiga – vaimulik ja ilmalik võim on lahutamata, usujuht on ühtlasi ka riigijuht . Juhtis ka nn peaminister ehk vesiir – kaliifi esimene abiline . Maailmariik – hõlmas tohutuid alasid Euroopas, Aafrikas, Aasias. Seda polnud võimalik valitseda ainult ühe kaliifi abil, kujunesid välja erinevate piirkondade asevalitsejad emiirid. Äärealade emiirid lõid kaliifist lahti ja rajasid emiraadi, näiteks Hispaanias tekkis Cordoba emiraat; Põhja-Aafrika emiraat. Laienes kalifaat, sest taheti uusi karjamaid, põllumaad, usku levitada, teiste maade rikkused. Neil rahvail, kes olid raamaturahvad (kristlased ja juudid) lubati oma usku jääda, lubati usukombeid täita, kuid kõik mittemoslemid maksustati, see oli põhjuseks, miks paljud alistatud rahvad vahetasid usku, teiselt poolt vahetatid usku, kui taheti teha karjääri riigiametites. Vallutuste tõttu ühelt poolt levis usk, teiselt poolt araabia keel. Araablased koostasid maailmakaarte endale teadaolevate paikadega, Lõuna-Euroopa, Põhja- ja Ida-Aafrika eriti hästi tuntud; Aasiast oli tundmata tänapäeva Venemaa osa, Hiina osa tuntud. Tuntuim kaardimeister al Idrisi, elas ja töötas 12.saj, koostas teose Geograafia, seal kirjeldab kogu tuntud maailma ning selle juurde kuulus ka kaks tolleaegse maailma kaarti , üks neist oli hõbekettal. Kaart oli joonistatud põhiliselt kirjelduste abil. Eesti ajalooga on seda seostatud nii, et kuna kaart valmis 1154 ., siis seal peal on ka Tallinn. Peale kartograafia ka meditsiin , selleks meheks ibn Sina. Koosta teose Arstiteaduse kaanon , kus tõi välja, millest haigused on tingitud, arendas seal õpetust tervislikust toitumisest. Kolmas õpetlane al Biruni oli nii astronoom , matemaatik, geograaf , ajaloolane, keeleteadlane , farmakoloog; tema pidas võimailikuks helitsentrilist maailmapilti (päikesekeskne maailm); määras ära umbes 50 erineva aine tiheduse; kirjutas põhjaliku kirjelduse India etnograafiast, geograafiast, ajaloost.
TÖÖ: keskaeg sissejuhtatus , frangi riik, feodaalsuhted, bütsants, slaavlased, idaslaavlased, skandinaavia jne, kaart lk 53, 77, 93, 104
RISTISÕJAD LÄHIS- ITTA
Ristisõjad Lähis-Itta toimusid 11.-13.saj. Üldjoontes oli 8 ristisõda, mõnikord räägitakse 7 või 9 ristisõjast. Esimesed neli on täpselt dateeritud, hilisemate puhul on erinevates käsitlustes erinevusi. Esimesed kolm ristisõda toimusid Palestiinasse. Neljas ristisõda oli erand , toimus Konstantinoopolisse. Järgnevad ei toimunud enam niivõrd Palestiinass, sest oli läinud uuesti türklaste valdustesse, vaid hoopis Põhja-Aafrikasse, kus mindi sõdima islamiusuliste türklastega, lootuses pärast nende löömist uuesti Palestiinasse minna. Ristisõdade põhjused: oluliseim Jeruusalemma vabastamine türklaste alluvusest. Teine põhjus õige usu (lahku!) – katoliikluse – levitamine. Kolmas põhjus – kaubandus, Veneetsia ja Genova soovisid saada ülemvõimu Vaemere kaubanduses. Ristisõdade tulemusena rajati Lähis-Idasse ristiusu riigid, kuid selleks et seal püsima jääda, rajati sinna ka vaimuliud rüütliordud. Nende eesmärk oli nende maavalduste kaitsmine lähisidas, Palestiinas . Vaimulikku rüütliordusse kuuluja ühendas endas vaimulikku ja rüütlit. Olid andud mungatõotuse ( loobunud perekonnaelust, pühendunud jumalale ), aga ka pühendama rüütlina ristiusu kaitsmisele. Neid vaimulikke rüütliordusi tekkis päris palju. Hospitaliitide ordu (hospidal, haigla , ravimine); Templirüütlite ordu (asus kunagise Jeruusalemma templi asukohal); saksa ordu. Kui türklased oma alad tagasi vallutasid, siis jätkus ordude tegevus Euroopas. Hospitaliitide ordu jätkas sama tegevusegs, ravitsmisega. Saksa ordu tegevus kandus edasi Preesimaale, seal tekkis Saksa orduriik (omas teatud võimu keskajal ka Eestis (Liivi ordu)). Templirüütlite ordu tegutses Prantsusmaal, osaliselt kui vaimulikud , kuid neisd kujunesid ka välja rahalaenajad, liigkasuvõtjad, kes laenasid ka kuningatele. Ristisõdade tulemused: paavsti autoriteet langes tervikuna ; aitas kaasa kuningavõimu tugevnemisele (suurfeodaalid käisid ka ristisõdades ja langesid seal); kaubanduslik ülevõim läks Veneetsia ja Genova kätte; levisid ketserlikud ideed (kokkupuude kreekakatoliku ja islamiga); kolme tsivilisatsiooni vahel süvenes vastasseis (Bütsantsitsiv., Läänetsiv., Islamitsiv.); uude teadmistse ja oskuste levik Euroopasse (paber, araabia numbrid, kreeka antiikautorite teosed, diivan.
Klooster oli ühelt poolt usukeskus, teiselt poolt ka haridus - ja kultuurikeskus, sest esimesed koolid, kus haridust anti, olidki kloostrikoolid . Kloostrites toimus ka raamatute ümberkirjutamine, sest trükikunsti veel polnud, olid olemas vastavad ruumid skriptooriumid ümberkirjutamiseks. Lisaks raamatud illustreeriti – esimene täht peatükis näiteks. Kloostites olid ka raamatukogud (võis ka olla lihtsalt näiteks üks ruum mõne raamaturiiuliga). Kloostrid olid ka majanduskeskused, sest neile kuulusid väga suured maavaldused, kloostrite kaudu levisid uuendused põllumajanduses ka talurahvani – näiteks puuviljakasvatus, algeline sordiaretus . Olid ka sotsiaalabi - ja arstiabikeskused. Hoolitsesid vaimulikuordu liikmed ka vaeste eest. Olid ka palverändurite öömajaks.
Inimesed läksid kloostrisse , sest: 1) soov teenida jumalat (muretseti hingeõnnistuse pärast); 2) vanemate surve tütardele, et ei peaks kaasavara maksma, või et saaks õppida (saaks usklik , sõnakuulelik inimene kes oskab majapidamistöid); 3) lesknaised; 4) parem elujärg noorematele poegadele .
Peale vaimulikuordude olid ka kerjusmungaordud , tekkisid 12-13.saj. Tekkisid reaktsioonina linnade tekkele, tegutsesid linnades, sest seal levis rohkem ketserlust, oli ka reaktsioon jõukusele, mis linnades hakkas tekkima . Nende ideaaliks oli elatuda ainult kerjamisest. Vaimulike ordude liikmed ei lahkunud üldiselt oma kloostriseinte vahelt, kerjusmungaordu liikmed aga rändasid ringi ( vahepeal pöördusid kloostrisse tagasi ka ikka). Vaimulikuo – suletud, kerjusmungao – avatud. Kerjusmungao liikmed õppisid selgeks ka kohaliku keele, seetõttu jõudis ka usk paremini kohalikeni. Üheks kerjusmungaorduks oi dominiiklaste ordu. Teine – frantsisklased. Dominiiklased pöörasid eriti tähelepanu ketserlusele ja hakkasid tegelema inkvisitsioonile (kiriku kohus, mis tegeles ketserlaste väljaselgitamisega). Väga paljudest kerjusmungao liikmetest said õppejõud ülikoolides.
(Benediklaste ordu tekkis juba 6ndal sajandil)
PAAVSTIDE JA KEISRITE VÕIMUVÕITUS
See väljendus kõige paremini investituuritülis (ühelt poolt tähendab investituur maavalduse üleandmist, teiselt poolt ametikoha üleandmist). 962.a oli tekkinud suhteliselt nõrk moodustis Saksa- Rooma keisririik . Algselt saksarooma keisrid nimetasid piiskoppe ametisse ja kuna piisopile allusid ka maavaldused siis sellega seoses toimus ka maavalduse üleandmise tseremoonia . Paavstidele toimus see vaimulike asjadesse sekkumisena – piiskoppide üle peas võim olema paavstil mitte keisril, ilmalik ja vaimulik võim lahku!. Kui tuli paavst Gregorius VII ja keisriks oli Heinrich IV. Paavst tahtis kogu võimu, tuginedes Constantinus kirjale – järelikult peaksid keisrid paavstile alluma. Keisrid ei tahtnud seda kuulda. Heinrich teatas, et Gregorius paavstina on kehtetu . Gregorius teatas, et Heinrich polegi keiser (tal oli ju see „õigus“), tagandas ametist, heitis kirikust välja, teatas etkõik ta alamad on vabastatud – muutust lindpriiks, ei saanud sakramente (hingeõnnistust njetu). Oli ka feodaale, kes astusid Heinrichile meeleldi vastu. Kuna ikkagi tahtis enda keisristaatust tagasi, siis läks paavsti juurde tegusid kahetsema. Paavst andestas, sai oma valitsejapositsiooni tagasi.
Selgus saabus aastal 1122, kui sõlmiti Wormsi konkordaat (kokkulepe ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel). Otsustati, et ühelt poolt viiakse läbi ilmalik investituut ja selle läbiviiaks on keiser või keisri esindaja (maavalduste üleandmise protseduur ). Selle sümboliks oli valitsussau ehk skepter . Sümboliseeris võimu maade üle. Teine investituur oli vaimulik. Selle viis läbi paavst või paavsti esindaja. Üle anti sõrmus ja karjusesau. Sümboliseeris, et (pea)piiskop sai võimu tema piiskopkonnas elavate inimeste hingede üle. (Karjusesau -> hingekarjane). Just sel ajal, 11.-12.saj oli paavsti võimu kõrghetk, hiljem hakkas see vähenema. Suuresti oli see tingitud sellest, et Lääne-Euroopas tekkisid tugeva kuningavõimuga ehk tsentraliseeritud riigid, näiteks Prantsusmaal, Hispaanias. Inglismaal).
SEISUSED KESKAJAL
Varakeskajal ühiskonnaliikmete jaotamisel kasutati pigem vastandlikke paare (vaimulikud inimesed – ilmalikud inimesed; vabad inimised – mittevabad inimesed). Alates kusagil 10.-11.saj tuleb kasutusele uus ühiskonnaliikmete jaotus. Siis loodi kolm seisust : oratores , bellatores, laboratores . Vaimulikud (palvetavad), aadlikud (sõjamehed, need kes sõdivad), talupojad (need kes tööd teevad). Kaks esimest seisust olid priviligeeritud ehk eesõigustatud. Ei pidanud makse maksma ja nende käes oli kohtumõistmisõigus. Inimeste positsiooni ühiskonnas määras ära sünnipäritolu. Liikumine seisuste vahel oli väga väike. Oma elulaad , oma haridus, oma kasvatud olid igal seisusel omad. Väliselt sai eristada, millisesse seisusse keegi kuulub (riietus, ehted ). Vaimulike seisus täiendus ainsana teiste seisuste arvelt, selle kaudu oli ka kolmanadast seisuset pärit inimesel võimalik tõus. Esimesse ja teisse seisusse kuulus umbes üks kümnendik rahvast.
Kui tekkisi linnad, siis linnaelanikud loeti ka kolmandasse seisusse kuuluvateks. Jõukus ei jagunenud seisuste kaupa. Kolmandasse seisusse kuuluvad pankurid või kaupmehed võisid kõrgaadlikest tunduvalt jõukamad olla. Kolmanda seisuse jõukamatele ei meeldinud see, et nende kanda olid maksud.
Hariduse andmine oli vaimuliku kiriku käes vaimuliku sisuga, esimesed koolid olid kloostrikoolid. Neid omasid benediktlased ja tsitertslased (hiljem ka kerjusmungaordud). Teisalt oli tegemist toomkoolidega, mis asusid linnades toomkirikute juures (ei pidanud täpselt kõrval asuma). Linnade tekkides ja arenedes tekkisid ka linnakoolid. Seal anti õpetust ka kohalikus keeles. Neist kujunesid välja ülikoolid. Neid oli vaja, sest linnades arenes kaubandus ja see vajas õiguslikku kaitset ( Rooma õigus kohandada keskaja tingimustele). Erinevates ürikutes on erinev aastaarv ühe ja sama ülikooli rajamise aasta kohta. Esimeseks peetakse siiski Bologna ülikooli Itaalias (1119.a). Ülikooli tunnused: pidi olema neli teaduskonda . Esmane teaduskond oli kunstide teaduskond, siis õigus-, usu- ja arstiteaduskond . Arstiteaduskonnas õppimine tähendas antiikaja arstiteadlaste raamatute õppimist. Lahkamine kui selline oli suuresti keelatud. Kõige kauem tuli õppida usuteaduskonnas. Teine tunnus: ülikool oli autonoomne (iseseisev, ei allunud piiskopile, maaisandale...). Pöörduti vajadusel paavsti poole abi saamiseks, sest enamasti oli paavst andnud välja ülikooli asutamise üriku. Kolmas tunnus: Ülikoolil oli õigus välja anda teaduskraade. Madalaim – bakalaureus , siis magister, siis doktor. Õppetöö toimus ladina keeles, ühendas kultuuriliselt Euroopa erinevaid piirkondi. Tihti ei õpitud mitte ühes, vaid mitmes ülikoolis. Peeti loenguid – õppejõud luges mingit raamatut ette, aga mitte sõnasõnalt, üliõpilased panid kirja. Kuna polnud veel paberit ja pärgament kallis, siis kirjutati puulaastudele. Hommikupoole loengud , õhtul dispuudid (vaidlus mingil kindlal teemal). Seal hinnati tugevat häält, argumente, mõnikord lõppesid kaklusega. Alguses oli tasu maksmine soovitav , aga kui õpetajad kurtma hakkasid et keegi ei maksa, muutus maksuliseks. Aegajalt korraldati eksameid. Üliõpilastel oli ka oma kaitsepühak Püha Nikolaus
VASTUREFORMATSIOON
1540ndateks aastateks oli katoliku kirik suutnud end reformatsioonist koguda ja asus vatupealetungile. Eriti hästi õnnestus see seal, kus oi tugev feodaalaadel, kus feodaalide võim oli tugev, sest seal majandus arenes aeglaselt ja töötegemine muutus inimese elueesmärgiks, tuli püüelda jõukuse poole. Reformatsioon levis seal, mis olid majanduslikult paremas seisus ja need piirkonnad tagasipöördumist vana juurde ei soovinud. Vastureformatsiooni keskus on Hispaania . Kaks suunda. Esimene suund: katoliku kiriku enda reformimine seda püüti reformida terento kirikukogul, mis käis koos 1546-63. See tähendab kõrgemate vaimulike kokkusaamist. Tegutses kaks rühmitust: üks soovis Paavsti võimu piiramist, teise meelest ei tohtinud piirata ja see jäi peale. Siiski pandi kirja näiteks see, et üks inimene ei tohi korraga mitmes kirikuametis olla, see inimene kes mingit kirikuametit peab on kohustatud viibima kohapeal. Kirikukagu kaotas indulgentside müümise ja kõik kirjutised mis nende kohta käisid pandi keelatud raamatute nimekirja.
Selle ordu eesmärgiks oli kõikide vahenditega kasu tuua katoliku kirikule. Kui see tuli katoliku kirikule kasuks, siis võis sooritada ka pattu . (jesuiidid?). Nad pöörasid suurt tähelepanu haridussüsteemile, rajasid koole