Referaat LAPSE KÕNE ARENG 0-7nda ELUAASTANI Tallinn 2010 SISUKORD SISUKORD..............................................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.....................................................................................................................................................3 KÕNE ARENGU PERIOODID.............................................................................................................................4 0-1 ELUAASTA EHK KÕNE EELNE SUHTLEMINE..................................................................................................4 1-2 AASTASTE KÕNE ARENG..................................................................................................................................5 Eeldatavad oskused 2 aastasel lapsel..................................................................
VALGAMAA KUTSEÕPPEKESKUS LAPSE KÕNE ARENGU ETAPID Kris Valgemäe Saku 2020 Sisukord 1. Sissejuhatus........................................................................................................... 3 Koogamine ja lalin - ehk beebide „jutt“.................................................................4 Esimesed sõnad muutuvad lauseteks....................................................................4 Kõneprobleemid..................................................................................................... 5 Kokkuvõte.............................................................................................................. 6 2 Sissejuhatus Väikese lapse kõne areng algab juba varakult, isegi enne kui meie seda tajume. Lapse kõne arengu nimel tuleks hakata tegutsema juba emaüsas. Kõigil lastel
3) suudab oma mõtteid suulises kõnes edasi anda; 4) jutustab pildi, kuuldud teksti või oma kogemuse alusel, annab edasi pöhisisu ja olulised detailid, vahendab ka oma tundeid; 5) kasutab kõnes aktiivselt liitlauseid 6) kasutab kõnes kõiki käände- ja pöördevorme ainsuses ja mitmuses; 7) valdab suhtlemiseks piisavat sõnavara ja suudab vajadusel ise sõnu moodustada; 8) hääldab oma kõnes ja etteöeldud sönade kordamisel õigesti köiki emakeele häälikuid. 9) tunneb tähti ja veerib kokku 1-2 silbilisi sõnu, tunneb kirjapildis ära mõned sönad; 10) kirjutab joonistähtedega 1-2 silbilisi sõnu õigesti järjestatud ühekordsete tähtedega; 11) teab peast emakeelseid luuletusi ja laule. 3. Kõnekeskkond, selle mõju lapse keele ja kõne arengule. Keskkonna kujundavad last ümbritsevad inimesed. Köne eakohaseks arenguks peab laps saama vöimalusi nii kuulata teiste inimeste könet kui ka ise kasutada keelt eirnevatel
1-2 AASTASE LAPSE KÕNE ARENG Umbes esimese sünnipäeva paiku hakkavad lapsed kasutama üksikuid sõnu. Isegi erinevates keeltes ja kultuurides on laste varajane kõneproduktsioon väga sarnane (Nelson 1973). Nimisõnad ning nimetused on kõige tavalisemad varajased sõnad koos mõne tegevuse ja väljendusega nagu ,,Tere!" või ,,Ei!". Laps hakkab kõnelema tavaliselt umbes esimese eluaasta paiku (Veisson 2005). Samas mõned lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema juba kuuekuuselt ning mõne lapse kõne algus viibib teise eluaastani või kauem. Esimestel eluaastatel algab aju intensiivne areng, mis väljendub tõusva aktiivsusena frontaal ja temporaalsagaras. Frontaalsagar on vastutav ka kõneliigutuste/kõnemotoorika eest. Seetõttu algabki enamiku laste kõnetegevus umbes esimese eluaasta piires. Umbes 1 1. 5 aastase lapse kõnele on iseloomulik üksiksõna-lause. See tähendab seda, et teadmised (kujutlus) objektist. Logopeed Margit Aidi sõnul tugineb esimeste sõnade üks sõ
Lapse kuulamine on seepärast tähtis, et laps hakkab siis tajuma sõnade ja väljenduste tähendust. Nii õpib laps väljendama omi mõtteid, tundeid ja soove ning ka kuulama teiste inimeste arvamusi. Kõnest arusaamise ja sõnavara suurenedes saab laps paremini hakkama suhtlemisega teiste laste ning täiskasvanutega. ____________________________________________________________________________________________ Selleks, et lapse kõne areneks eakohaselt, et laps omandaks ilusa ja õige emakeele, on lapsega tegelevatele täiskasvanutele vaja arvestada lapsega suhtlemisel järgmisi nõudeid: 4 Täiskasvanu kõne peab olema rikas, keeleliselt õige, kuna laps õpib kõnet matkides, täiskasvanut väljendades; Lapsega suhtleva täiskasvanu hääl olgu rahulik, tasakaalus, mitte vali, sest kõne toon on lapsele oluliseks märguandeks selle kohta, kuidas täiskasvanu lapsesse suhtub;
1. Keel ja kõne, peamised mõisted Keel - on sümbolite süsteem, mis on korraldatud erilises vormis ja mida kasutatakse info edastamiseks (tunnete, mõtete, soovide väljendamiseks). Keele komponendid- sõnade häälikuline koostis, tähendus, grammatika, lauseehitus. Keel on süsteem, mida emakeeles rääkija valdab ja mis võimaldab tal produtseerida ja mõista lauseid. Sotsiaalne nähtus, Psüühiline, Suhtlusvahend, Teaduslik abstraktsioon, Kood, Kujunenud ajalooliselt. Kõne - keele häälduslik (kõla) süsteem, mis seostub hingamise, hääle tekitamise, hääldamise, resonantsiga + kiirus, tempo, rõhud, intonatsioon, meloodia. Individuaalne nähtus, Psühhofüsioloogiline, Suhtlemisviis, Reaalne nähtus, Kodeerimine ja dekodeerimine, Kujunenud indiviidi arengu käigus. Kõne jaguneb oma olemuselt kaheks: Düskomfordiga seotud helid (nutt, kisa); Naudingutega seotud helid (koogamine). Kõik ülejäänud kõnelise käitumise
1. Keel ja kõne, peamised mõisted Keel - on sümbolite süsteem, mis on korraldatud erilises vormis ja mida kasutatakse info edastamiseks (tunnete, mõtete, soovide väljendamiseks). Keele komponendid- sõnade häälikuline koostis, tähendus, grammatika, lauseehitus. Keel on süsteem, mida emakeeles rääkija valdab ja mis võimaldab tal produtseerida ja mõista lauseid. Sotsiaalne nähtus, Psüühiline, Suhtlusvahend, Teaduslik abstraktsioon, Kood, Kujunenud ajalooliselt. Kõne - keele häälduslik (kõla) süsteem, mis seostub hingamise, hääle tekitamise, hääldamise, resonantsiga + kiirus, tempo, rõhud, intonatsioon, meloodia. Individuaalne nähtus, Psühhofüsioloogiline, Suhtlemisviis, Reaalne nähtus, Kodeerimine ja dekodeerimine, Kujunenud indiviidi arengu käigus. Kõne jaguneb oma olemuselt kaheks: Düskomfordiga seotud helid (nutt, kisa); Naudingutega seotud helid (koogamine). Kõik ülejäänud kõnelise käitumise
operatsioonid sooritada, missuguse tulemuseni tuleb jõuda. Otstarbekas on orientiirid esitada näitlikult (skeemid, sümbolid, hiljem ka verbaalsed instruktsioonid), et laps saaks neid hiljem harjutades kasutada. • Toimingu sooritamine materiaalselt (reaalsete esemetega) või materialiseeritult (kasutades esemete asendajaid — skeeme, sümboleid, märkmeid jne.). Nt reaalsete esemete loendamine, arvutuspulkade loendamine, kujundite loendamine jne. Näited emakeele õpetusest: häälikanalüüsi tulemuste fikseerimine nööpidega, lause koostamine sõnakaarte ringi paigutades jne. Kui võimalik, on otstarbekas materialiseerida toimingu sooritamise kõik etapid (orienteeruv-planeeriv ühendatakse). Materialiseerimisega kaasneb tegevuse verbaliseerimine (kommenteerimine), mis valmistab ette ülemineku järgmisele etapile. • Toimingu sooritamine väliskõnes. Sellele eelneb materialiseerimisvahendite rolli järkjärguline vähendamine
Kõik kommentaarid