EESTI JA VENEMAA KAUBANDUSE AJALUUGU JA ANALÜÜS (0)

EESTI KAUBANDUSE/MÜÜGI OLEMUS JA ARENG
Eesti kaubanduse alged tekkisid juba enne orjanduslikku ühiskonda sugukondliku korra ajal. Seega võib kaubanduse ajaloo vanuseks lugeda 7000 kuni 10 000 aastat.
Kui võtta aluseks, et mõiste kaubandus tähendab vahetamist, siis ulatub tema ajalugu kaugele eelajaloolikku ajajärku.
Ürgkogukondlikus ühiskonnas vahetati üks kaup teise kauba vastu. Toimus naturaalne vahetuskaubandus. Anti midagi ära et vastu saada. See oli vahetuse arenemise kõige algelisem staadium. Vahetuskaubandus oli organiseeritud retkede kujul naabrusesse. Kui naabrid olid kaitsevõimelt nõrgemad, siis kujunesid retked sageli röövretkedeks. Pärast esimest suuremat ühiskondlikku tööjaotust, milleks oli karjakasvatajate sugukondade eraldumine, muutusid vahetatavad hüvised mitmekesisemaks retkedeks, tekkisid alalised kokkupuuted teiste sugukondadega. Olid olemas pidevat vahetusväärtust omavad kaubad . Kujunes välja üldine vahetusvahend – raha. Arenenud kaubavahetus on tööproduktide vahetus raha vahendusel. .Raha kasutuselevõtt viis uuele arenguastmele, regulaarse vahetuse tekkele. See toimus siis, kui hakati tootma müümiseks. Vahetus muutus paratamatuks tööjaotuse süvenemise tõttu. Tekkisid tootmise ülejäägid. See lõi võimaluse kaubanduslikuks tegevuseks, maa ja linnade arenemiseks ning kaupmeeskonna tekkimiseks.
Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust, mis sõltus otseselt nende linnade geograafilisest asendist — Tartu jäi läänest Pihkvasse ning sealt Novgorodi ulatuvale maa- ja veeteele, Tallinna asend võimaldas kontrollida laevasõitu piki Eesti põhjarannikut Neeva jõele suunduval kaubateel. Kauplemine Venemaaga oli tõusnud saksa kaupmeeste huviorbiiti juba saksa idakolonisatsiooni algusega. Võimalus osaleda vahendajana Venemaa ja Lääne vahelises kaubanduses oli nii Tallinna kui ka Tartu jaoks eluliselt oluline, kuna kumbki linn ei saanud oma arengus loota ainult kohaliku tagamaa ressurssidele. 14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja käsitööliste gildid ja tsunftid ning usulised vennaskonnad. Ilmselt tekkisid nende ühenduste alged juba 13. sajandil. XIII sajandil räägiti juba linnade hansast - tekkis Hansa liit. See liit ühendas eri aegadel rohkem kui 160 Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja Liivimaa kaubalinna. Moskva tugevnemine ja Novgorodi hõivamine XV sajandi 70. aastatel andis tugeva vastulöögi hansakaubandusele. 1492. a. lasi Ivan III ehitada Narva vastu, teisele poole jõge Vene kindluse, millele andis oma nime - Ivangorod.
Eesti talupoja majapidamises valitses kuni 19. sajandi keskpaigani naturaalmajandus, s.t. kõik eluks vajalik püüti taluperes ise valmistada. Sellele vaatamata tuli üht-teist kas osta või vahetada. Pealegi oli vajadus omavalmistatud toodangu ülejäägid realiseerida. Põhiliseks kaubatehinguks oli vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said vastu neile vajalikke kaupu. Turul toimus kauplemine peamiselt raha vahendusel. Väga tähtis osa oli talurahvakaubanduses laatadel , mida peeti nii linnades kui maal. Maapoodide võrk Eestis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses.
Oluline roll on sajandite jooksul olnud rändkaubandusel. Talupojale tähendas see tööaja kokkuhoidu, sest kaup toodi koju kätte. Väga palju käis Eestis kauplemas Vene rändkaupmehi. Nende käigud kestsid kuni Esimese maailmasõjani.
1918 – 1929 aastani juhtisid Eestis kaubandust Põllutöö- ja Toitlusministeerium ja alates 1929- 1940 aastani Majandusministeerium, kelle alluvuses tegutses kaubandusosakond. Kaubandusosakonna ülesandeks oli nii sise- kui ka väliskaubanduse korraldamine. Pärast iseseisvumist toimus uute kaubandusorganisatsioonide loomine. Sisekaubanduses etendasid olulist osa kooperatiivettevõtted. Esimesed tarbijate ühistud asutati juba 1902. aastal. Suurenes ka väliskaubandus .
Aastaid 1971 – 1975 võib lugeda Eestis selvekaubanduse alguseks . Selvekaubanduse kiiret arengut pidurdas pakendatud kaupade vähesus. Olukorra lahendamiseks ehitati linnadesse kaubandusorganisatsioonide alluvusse pakketsehhe. Kaubaturul oli nõudmine pakkumisest suurem, see tähendab et valitses paljude kaupade defitsiit. Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja eriti 80-ndate aastale lõpust alates ei olnud töö eest makstud raha ainus tingimus või eeldus, et üht või teist vajalikku tarbekaupa, veel vähem aga luksuskaupa saada. Olid ka „võrdsematest võrdsemaid“ kellele kehtisid teised reeglid ja teised ostukohad - eripoed, valuutakauplused jms. Kasulik oli omada tuttavat kaubandusvõrgus, kust osa defitsiitsemat kaupa poelettidele ei jõudnudki, kuna see müüdi tuttavatele. Kauplustes olid defitsiitsete kaupade müügil tihti pikad järjekorrad, inimesed ostsid niipalju kui võimalik, sest kunagi ei teadnud ette, mida millal vaja võis minna. Töökohtade kaudu oli inimestel võimalik osta spetsiaalseid „Brežnevi pakikesi“, mis osaliselt sisaldasid defitsiitseid toiduaineid. Kaubadefitsiit süvenes veel 1980.–90. aastate vahetusel, siis hakati paljude toiduainete ja muude kaupade müüki limiteerima inimestele jagatavate kaubatalongide abil. Pulmade ja matuste puhul sai osta veidi suurema koguse alkoholi. Kuna Eesti oli juba suutnud end osaliselt ülejäänud Nõukogude Liidust majandusruumist eraldada, kuid reaalselt toimivat piiri veel polnud, võttis Eesti valitsus kohalike elanike kaitseks kasutusele ostukaardid. Need olid mõeldud takistamaks Venemaalt ja mujalt tulevatel ostuturistidel kaupu Eestist välja viimast. Nõukogude Liidus toimunud perestroika- reformid võimaldasid ettevõtlikematel ärimeestel alustada 1980. aastate lõpul tegevust väikekooperatiividena. Suures osas veel riikliku kaubandusvõrgu kõrvale tekkis hulgaliselt eraettevõtjate väikemüügipaviljone, nn. putkasid. Üheksakümnendate esimestel aastatel algas riiklike kaupluste kiire erastamine , mis tähistas erastamisreformi algust. 1991.a. lasti vabaks toidukaupade hinnad, kuid pakkumine ei rahuldanud ikka nõudlust ja esmatähtsatele kaupadele rakendati talongid . Alates 1993. aastast hakkas kaubandus arenema tõusujoones. 1990. aastate keskel sai hoogu second- hand kaubandus. Eesti kaubanduses on viimase paari aastakümne jooksul toimunud suured ja väga olulised muutused. Sarnaselt muu majandusega liikus ka Eesti kaubandus käsumajanduselt üle turumajandusele.
Alates 1990. aastate teisest poolest hoogustus Eestis kaasaegsete kaubandusettevõtete areng. Lääne riikide eeskujul hoogustus ennekõike super - ja hüpermarketite kettide ning suurte kaubakeskuste loomine. Suurkaupluste ketid on osaliselt arenenud ka väikepoodide ning turgude koomaletõmbumise arvelt, seda eriti linnades, kus paljud väikepoed on uksed pidanud sulgema selle tõttu, et ei suutnud suurkaupluste hindade ja kaubasortimendiga konkureerida.
Alates 2000. aastast on jaekaubanduse turg hüppeliselt kasvanud, on ehitatud palju uusi suuri kauplusi ja kaubanduskeskusi. Jõudsalt on arenenud välismaised kaupluseketid. Tihenevas konkurentsis ellujäämise peamiseks eelduseks on kaupluste kuulumine suurematesse kontsernidesse, kellel on odavam sisse osta suuremat kogust kaupa ja kasutada rohkem raha investeeringuteks ning kaasaegsetele tehnilistele lahendustele.
Suurkauplejate pealetung on teinud raskemaks nende väikekaupmeeste elu. kes ei ole suutnud uute oludega kohaneda ja oma kohta leida tihenevas konkurentsis. Suuremate kauplusekettide turuosa on aasta-aastalt kasvanud, mis muudab odavamaks turundust ja logistikat ning võimaldab kauplustel efektiivsemalt töötada.
VENEMAA KAUBANDUSE/MÜÜGI OLEMUS JA ARENG
Venemaa kaubanduse arengu esimeseks teateks oli „ tumm “ kaubandus. Erinevate hõimude esindajad saabusid varem kokkulepitud vahetuste toimumise sihtpunkti, kus kaubandusest osavõtjad laotasid oma kauba teatud kohta, tegid märke ja jätsid kauba sinna. Mingi aja pärast tulid hõimud tagasi vahetuste toimumiskohale ja leidsid sealt enda jaoks vajaliku kauba, mis asetses nende kauba kõrval. Kui kaup meeldis ja sobis müüjale täielikult, võtsid müüjad kauba omale. Selle tänutäheks jätsid nad sihtkohta enda kauba, mis oli esialgselt pakutud. Osavõtjad ei näinud üksteist ning ei suhelnud omavahel.
Aeg-ajalt hakkasid tekkima uued kaubanduse vormid. Sisekaubanduse esimesed mainimised on pärit 8.-9. sajandist. Kaubanduse pealinnaks saab Kiiev . Peamiseks kauplemise kohaks oli Venemaal turg. Kauplemine oli laada iseloomuga ja kõige tähtsamaks päevaks loeti reedet.
9.sajandil tekkisid kaubanduses rahalised suhted, see tähendab, et kauba eest hakati tasuma rahaga. Igal linnal oli oma turg, kus oli nii sise- kui ka väliskaubandus. Sisekaubandusega tegelesid tootjad ja väliskaubandusega kaupmehed.
Järgmiseks etapp leidis aset 12.sajandil. Kaubandus süstematiseeritakse. Pärast kristluse vastuvõtmist viidi kaubandusprotsesse läbi kirikute järelevalve all ning nende läheduses. Kirikutes hoiti kaalusid ja sangpomme, samuti hoiti seal kaubanduslepinguid ja keldrites hoiustati kaupa.
Alates 14.sajandi teisest poolest sai kaubanduse pealinnaks Moskva.
15.-16.sajandil käis kaubandus vürstiriikide vahel. Sisekaubandusest võtsid osa kloostrid . Peamine kaubandusevorm- igapäevased turud . Hulgimüügi jaoks tekkisid kaubahoovid. Hakkas arenema rändkaubandus. Tollimaksud peatasid sisekaubanduse arengut. Arenema hakkas laadakaubandus.
17.sajandi teisel poolel tekkisid kaubandusseltsid. Välikaubandus laienes. Sellel ajal piiras Venemaa välismaa kaupmeeste kauplemist enda territooriumil. Eksport ületas impordi.
1753-1757 aastatel jäeti sissemaksud kaubatehingutele ära. 18.sajandi teisel poolel avati esimesed kauplused. 1797 aastal oli lubatud pidada kaubalette elumajades. 18. sajandil kaitsesid kõrged maksud siseturgu importkaupade eest.
19. sajandi teisel poolel laienes kaubanduse maht 2 korda. 19. sajandi lõpul asutati aktsiaseltsid. 19.-20. sajandil vähenes laatade osakaal, poed arenesid ning tekkisid kooperatiivid. 1914-1918 aastatel tuli majanduskriis . Pärast 1917. aastat algas sotsialistlik kaubandus. Tekkis spekulatsioon. Jaekaubanus oli tarbijate ühistu käes. 1925-1926. aastatel loodi hulgibaase ning laienes kolhoosikaubandus.
1941-1945. aastatel oli kaardisüsteem, mis oli 1947. aastal ära jäetud. Avati esimesed komisjonikauplused. Avati ka spetsialiseeritud kauplusi. Ehitatakse suuri universaalseid kauplusi. Luuakse suurlaod. 1972. aastal tekkis selvekaubandus. Tekkis müük tellimuste alusel. Alates 1975. aastast tekkis ka võimalus koju toomiseks.
20.sajandi lõpus- 21.sajandi alguses tekkis väike- kesk- ja eraäri. 1997. aastal oli majanduskriis. Sellel perioodil tekkisid sotsiaalpoed ja ökonoomklassi poodide ketid. 2005. aastal tekkisid tootjate ja kaupluste vahel vahendajad. Loodi kataloogide ja internetikaubandus. Reklaam avaldab suurt mõju müügimahtude suurenemisele. Klientide meelitamiseks kasutatakse müügikampaaniaid. Tänapäeval on igal ketil oma kaubamarketing.
ANALÜÜS
Kaubanduse eesmärk on üksainus- realiseerida seda, mida sa valdad, et saavutada seda, mida sul vaja on. Just seetõttu saab kahe riigi kaubanduse arengut võrrelda ainult ajavahemike , mastaapide ja loodusressursside erinevuse abil, näiteks riik, millel puudub rauamaak, ei saa seda müüa rauda ning seetõttu hakkab seda soetama teistelt riikidelt.
Eesti ja Venemaa on aegade algusest olnud naaberriigid ning seetõttu ei ole võimalik, et nende vahel ei oleks kaubanduse suhteid. Selleks, et kaubandusprotsess hakkaks riikide vahel toimima, on kohustuslikud tingimused- kaubanduse areng nende riikide siseturgudel. Venemaa, kui riik avastati Eesti riigist varem, seepärast hakkasid sisekaubanduse suhted arenema palju varem, kui Eestis. Iidsed säilinud dokumendid ja artifaktid viitavad sellele, et Venemaa kaubandus hakkas arenema 8.sajandil, aga Eestis 12.sajandil.
Eesti pakkus huvi nii Venemaa kui Euroopa ja skandinaavia kauplejatele tänu oma geograafilisele asendile. Väikese riigi tõttu realiseeriti siseturul kaupa suhteliselt kiiresti. Olenemata sellest, et kaubandus algas hiljem, liikusid kaubad riigisiseselt üsna kiiresti. Teatud etapil oli Venemaa ja Eesti ühtne riik ning seetõttu kustusid ka võimalikud erinevused. Kaubandussüsteem oli ühtne, nagu ka valuuta .
Alates 20.sajandi 90ndatest aastatest taastas Eesti oma iseseisvuse ning muutus ka poliitiline korraldus. Eesti orienteerus kiire tempoga ümber lääne arengumudelile, mis säilis muutumatuna ning sai nii materiaalset kui ka informatiivset abi. Venemaa jaoks ei muutunud sellel perioodil suurt midagi. Väga suurt mõju avaldas Eesti kaubanduse arengule kiire infotehnoloogia areng. Tänu riigi väiksele territooriumile laienesid kõik uuendused ning kaasaegsed tendentsid. Tänu infotehnoloogiale , mille arengus on Eesti maailmas esirinnas, areneb edukalt ka logistika , mis omakorda soodustab optimaalset ning kiiret kaubavahetust nii sise- kui välisturul. Venemaal toimuvad need protsessid aga mitmel põhjusel palju aeglasemalt. Venemaa suur territoorium ei võimalda kaubavedu siseturul nii kiirelt, kui Eestis. Eestil ei ole maavarasid , seega on riik sunnitud neid importima Venemaalt ja mujalt maailmast (süsi, nafta , gaas jm.). Eesti saab seevastu välisturule eksportida elektrienergiat, mida toodetakse söest ning gaasist ja põllumajanduse saadusi. Venemaa saab aga välisturul pakkuda loodusvarasid, metsa, erinevaid ehitusmaterjale ning rasketööstuse toodangut ning samuti ka põllumajanduse saadusi.
Aeg, mil sai klaasehete eest soetada kulda. Kaubavahetuse igal osapoolel on palju kasulikum äri ajada arenenud ja võrdõigusliku partneriga. Kaubandussuhete laienemine soodustab tööstuse kiiret arengut ning kaubandusprotsessidest osa võtjate elutingimuste paranemist.