trakeenile võeti kasutusele holstein ja inglise täisvereline. 1991-2004kestis. 2004- tori tõug kaheks. need, kellele anti ja kellele mitte toetust. Toetust said need, kelle isad olid sündinud eestis. Märad, kes olid sündind 1995 ja varem, said ka toetust. Säilitussuund (universaalne tori)ja kaasaegne(tori ratsa) aretus. Kaasaegses oli võimalik kasutada kõik eelnevaid 4 tõugu. 2010 TA1 ja TA2 säilitussüsteem, TB aretussüsteem. TA ja TB ei ole sama, mis oli varem, välimiku järgi. Nüüd toimub VERESUSE järgi. EESTI RASKEVEOHOBUNE e EESTI ARDENN 1948. Rakveres. tõumärk A. põhja-eestis. mineraalrikkamad toidud, kõvem pinnas. Suuremates riigimõisates ja suurtaludes maa harimiseks. 1953 nimetati ümber eesti raskeveohobuseks- ER. 70'ndatel nõukogude raskeveo hobuse mõju. suurem ja raskem ,kui ER. hiljem toodi Herung. valged märgised, valge lakk.
Tööveis-ka toore kehaga,paksu naha,massiivse tugeva lihastiku ja luustikuga,suure pea ja jämedate jalgadega.nahk kaetud tugeva pika karvaga.rasvkudet vähe.ainevahetus keskmisel tasemel,mis laseb loomal rasket tööd teha.Interjöör- looma organismi organite,kudede ja organsüsteemide ehitus, funktsioon ja maht.luustik,lihastikLoomade mõõtmine ja tähtsamad mõõtmed- mõõtekepp,sirkel,mõõtelint(kõrgus-,laius-,pikkus,sügavus- ja ümbermõõt)Välimiku hindamise põhimõtted- silmajärgne hindamine,mõõtmisega ja pildistamiselVeiste välimiku lineaarne hindam.-kehtestatud INTERBULLI poolt, et lineaarselt peab olema hinnatud min. 12 keharegiooni või tunnust.hindamismeetod seisneb selles,et igat tunnust vaadeldakse sõltumatult teistest ja määratakse kehaosa asukoht hindamisskaalal.Kasvu ja arengu etapilisus-Ilooteline periood:idulasperiood,eellooteperiood,looteperiood lootejärgne periood:vastsündinuperiood,piimaperiood,sugulise
Kerimine, sõudmine. 7. Veojõud, selle mõõtmine, ühikud, tehtud töö ja võimsus, mõõtmine ja ühikud Veojõu all mõistetakse jõudu, millega hobune veab haagist. Eristatakse: *tegelik veojõud; *normaalne veojõud; *maksimaalne veojõud. Veojõudu mõjutavad tegurid on: *hobuse tüüp, *kliima ja ilmastik, *teetingimused, *tõusud ja langused, *rakmed, *liikumiskiirus, *töö hulk. Veojõudu arvutatakse: C=P/Q, kus C-veotakistuse koefitsent, P-veojõud kG, Q- koorma mass 8. Hobuste välimiku hindamise üldpõhimõtted ja tõuhobuste hindamise eeskiri Eesti Vabariigis (EV Valitsuse määrus Riigi Teataja Lisa nr.36-38) Hobuse välimiku hindamise üldpõhimõtted - I hindamisel on Pea, kael, kere: 1)pea, lõuapärade vahe, kael. 2)turi, piht. 3)selg, nimme. 4)laudjas. 5)rinnakorv, ebaroided. II hinnatakse jäsemeid: 1)esijalgade seis. 2) Ehitus: küünarvars, ranne, kämmal, sõrgatsid. 3)tagajalgade seis. 4) Ehitus: säär, kannaliigesed, pöid, sõrgatsiliigesed, sõrgatsid.
Kasvanduse tüüp b) 3 klassikalist printsiipi on zooloogiline ökoloogiline zootehniline c) B. Frank jagas: idamaised- araabia täisvereline läänemaised- ardenn d) Ewart jagas: stepi hobune- ida aasia steppides kerged peeneluulised vormid kiltmaahobune- levinud kiltmaadel metsahobune- kirjuta veel midagi juurde ka iseloomustuseks e) akad. Middendroff jagas: sammuhobused- külmaverelised kiirushobused- soojaverelised 13. sammuhobused- külmaverelised kiirushobused- soojaverelised 14. a) välimiku määramine, aretusväärtuse b) 1. hindamiseks on vaja 5 täkku, 2. komisjoni töös lisaks EHS spetsialistide õigus osaleda ka riigi tõuaretusinspektsiooni esindajal c) ema d) kehaosad jagatakse hindamisel: pea, turi, kere ja teine osa jäsemed e) järglaste järgi hindamine: täkul peab olema 8 järglast märal peab olema 2 järglast 15. a)ristamiskatsed eesti hobuse(maahobuse baasil) raskeveohobusega, ida friis soome hobusega, anglo normann ardenniga, hannover
Päritavuskoefitsent kitsamas mõttes on defineeritud kui populatsiooni aditiivse geneetilise dispersiooni ja kogumuutlikkuse ehk fenotüübilise dispersiooni jagatis, h2=VA/VP 19. põlvnemistabel, selle hindamine Põlvnemistabeli alusel tehakse kindlaks looma põlvnemine. Põlvnemistabelisse märgitakse uuritava looma eellased ja nende andmed erinevate omaduste kohta. lisatakse põlvnemistabelisse kõige tähtsam informatsioon nii jõudluse, välimiku, sigivuse, tervise, järglaste, tõulisuse jne kohta. 20. sugulus- ja inbreeingu koefitsent Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist sarnasust. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. 21. kehaehituse põhiregioonid Pea,kael,turi, selg, rind, kõht,jäsemed, sõrad,udar,nisad 22
4 1. Eesti hobune Eesti hobusel on iidne põlvnemine, kuid andmed hobuse põlvnemise kohta otseselt puuduvad. Ta kuulub põhja metshobuste rühma. Eesti hobune on loomu poolest vähenõudlik, vastupidav ja lisaks on ta kasvult väike. Oma osa on antud iseloomujoontes kehvadel söötmis- ja pidamistingimustel ning karmil looduslikul valikul. Hobust hinnatakse eelkõige tema välimiku põhjal. Tal on küllaltki väike, lai ja sügav pea. Kael on lai paks, rind lai ja laudjas munajas. Jalad on tal tugevad ja kabjaserv vastupidav. Ta on elava temperamendiga ja hea iseloomuga. Puuduseks on vahest esinev nõgus selg ja ebakorrektne seis. Antud hobused on üldiselt vilkad, vähenõudlikud ja küllaltki vastupidavad. Samuti on nad energilised, hea liikumisega, stabiilsed ja kergesti alluvad. Värvuselt on eesti hobused enamasti kõrvid,
umbes 50 cm kõrged. 14 saj ema anti välja hobuste dresseerimisraamat (mis rahvuse poolt?) Hetiidid 3. Miks hiinlased ehitasid pika ja kõrge müüri? 9 m kõrge, see ei näita niivõrk riigi tugevust, kui nõrkust. Sellega prooviti rändrahvaste sissetungimist piirata. Eesti Vabariigis oli ajalooliselt suurim hobuste arv 230 000 aastal 1927. Siis tuli meil 1 ha haritava maa kohta 3, 5 hobust. 4. Mille üle otsustatakse hobuse fenotüübi kaudu? Looma hinnatakse välimiku järgi Konditsioonilt jagame hobuseid: 1)näituse konditsioon ülekaalus ümarad vormid, hästi toidetud, kuid mitte hästi treenitud . Eksisteerib lihastevaheline rasv. 2) töökonditsioon ülekaalus treenitud lihas, depoona natuke rasvkudet. Need hobused omavad parimat töövõimet. 3) sugukonditsioon lahjem, kuid ei ole nälginud, need loomad omavad parimat sugulist aktiivsust, lihastik pole liiga tugev, pole ka liigset rasvkude.
Normaalne veojõud on 13-15% isendi kehamassist ja maksimaalne 70-80% kehamassist, kuid võib ületada ka 100% .Kehamass on suuresti sõltuv kasvatamise tingimustest, kuid sellele aitavad kaasa päritavad eeldused. Põhilisteks vigadeks on jalgade probleemid, mis vähendavad veojõudlust. Valides tugevama ehitusega ja lihaselisemad loomad saame suurendada järglaspõlvkonna veojõudlust. 2.Eksterjöör Eksterjööri ehk välimiku hindamise eesmärk on kindlaks määrata looma tõu-ja konstitutsioonitüüp, individuaalsed erinevused, vanuseline kehaehituse muutuvus, konditsioon ja tootmistüübile vastavus. Hindamise viisidest on enam levinud järgmised: üldine hindamine silma järgi, mõõtmine ja indeksite arvutamine, hindamine punktisüsteemis, fotografeerimine, tingmärkide hindamine. Silma järgi hindamisel tuleb arvestada loomade soolist erinevust. Isasloomad
põllundus ja käsitöö. Veojõuna kasutati loomi ja orje. Koduloomi täiustati ja nende arvukus kasvas. Kõrge taseme saavutas hobusekasvatus, sest hobuseid kasutati peamiselt sõdades. Luuakse väärtuslikke lamba- ja seatõuge ning mitmeis veise tõuge . Juba sel ajal praktiseeriti lisaks vabalt karjadena pidamise ja aretamise kõrval ka laudas- pidamist. Sellel ajal kasutas inimene juba edukalt selliseid tõuaretusvõtteid, nagu loomade valik ja hindamine välimiku, põlvnemise ja isegi järglaste kvaliteedi järgi. Loomakasvatus feodalismi ajal Kirikute võimutsemise aeg, kus pidurdus teaduse ja kunsti areng. Ei kaasnenud suuri muutusi loomakasvatuses, ei loodud eriti põllumajanduse loomatõuge. Hea gograafiline asend ja kaubavahetudus Idaga soodustas vana-venes kaht tüüpi hobuste kujunemiset 1) kerge, kuiv, ratsaväehobune 2) raskem, ,,bojaari"- tõugu hobune, kes sarnanes Lääne- Euroopa rüütelihobusega.
loomade söötmisele, kuna see määrab looma tervise, heaolu ning toodangu (Loomakasvatus; Koduloomade füsioloogia). Lambatõugude zooloogiline klassivikatseerimine käib eelkõige sabakuju, saba pikkuse, ning rasva tallendumise alusel. Lambad jagunevad zooloogilise klassifikatsiooni alusel viite rühma: 1.) lühi-kitsasabalised 2) pika-kitsasabalised 3) lühi- rasvsabalised 4) pika- rasvasabalised ja 5) rasvõnnartõud (Lambakasvataja) Lammaste lihajõudlust hinnatakse lamba välimiku, tapaeelse elusmassi, toitumusastme, tapamassi ja tapasaagise põhjal. Tapajärgselt on olulised: tapamass, tapasaagis, rümba morfoloogiline ja keemiline koostis. Lihajõudluses on määrav ka tapaeelne lihakeha mass. Olulised on ka kulinaarsed ja dieetomadused (Lambakasvatus; pikk.ee). (Vaata viidet Kasutatud kirjanduse loetelust, lk 10) 3 1. Lambaliha tootmine
M.J, Pridorogin (1862...1923) käsitles uuringutes välimikku, I.A.Bogdanov (1872...1931) loomade põlvnemine, konstitutsioon ja valik, M.F.Ivanov (1871....1935) lõi uute tõugude loomise teooria, mille rakendas ka praktikas. Vene teadlastest kõige tihedam side Eestiga oli J.F. Liskunil (1873...1958), kes põhjalikult uuris kranioloogit, välimikku ja interjööri. Ta korraldas eesti maakarja uurimiseks ekspeditsiooni 1913...1914. Tema koostas esimesed juhendid veiste välimiku hindamiseks. Eesti loomakasvatuse teadlastest tuleb nimetada esimesena Jaan Mäge (1883...1939), kes oli esimene eestlasest loomakasvatuse professor. Akadeemik Aarne Pung (1909...1994) EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja 1951...1979. Uuris tõuveiste kehaehitust, mida korratakse iga 20 aasta järel. Mõõdetakse kolme veisetõu esindajaid ja määratakse tendentsid kehaehituse muutustes. Akadeemik Adolf Mölder (1912...1976) juhatas Eesti Punase Karja Tõuseltsi
Kuna segaverelise koera päritolu ei ole teada, ei saa kinnitada ega ümber lükata haiguse pärilikku tekkefaktorit. Seevastu tõukoertel on eelmised põlvkonnad teada ning haiguste esinemise üle peetakse ka statistikat. Kui segavereliste puhul valib loomi "looduslik valik" ning paljunemises osalevaid koeri kuidagi ei sorteerita, siis tõukoerte puhul on aretuseks sobivaid koeri oluliselt vähem ning lisanduvad inimese tehtavad valikud välimiku, iseloomu ja tööomaduste alusel. Paraku võivad selliste suunatud valikute puhul kaasa kanduda ka soovimatud ilmingud. Nii näiteks arvatakse, et puusaliigese düsplaasia esinemine võib olla seotud agressiivsuse välja valimisega aretuskoerte hulgast. Teatud tõugudel või tõugruppidel esinevad vaid tõule spetsiifilised probleemid, kuid pärilike haiguste hulgas on hulgaliselt selliseid, mis esinevad kõigis koeratõugudes (näiteks verehüübimatus või langetõbi).
[3] Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu. [3] Kasvanduse töö alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu eelkäijaks, sest tõuraamatusse kanti hobuste põlvnemise, järglaste, välimiku hindamise ja jõudluse andmed ning iseloomu omadused. [3] Teiseks, aga 1921. aastal, kui Haapsalus registreeriti Eesti Maahobuse Kasvatajate Selts ja hakati pidama tõuraamatut. (Lisa 1) 1921. aastal asutati Eesti hobuse kasvatajate selts (tollase nimetusega "Eesti Maahobuse Kasvatajate Selts") ja avati turaamat. Algas eesti hobuse sihikindlam aretamine. Sellel ajal oli päevakorras eesti hobuse muutmine suuremaks ja tüsedamaks, hobune oli peamine veojud pllumajanduses
osarebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg- ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule. Soomuskatte välja kujunemisest alates on tegemist kalamaimudega ja paljundamise etapi võib lugeda lõppenuks. KARPKALA PALJUNDAMINE SUGUKALADE PIDAMINE JA VALIK Asenduskarja valitakse kalad esimesel või teisel kasvuaastal massvaliku meetodil välimiku alusel. Põhilisteks parameetriteks on seejuures kala- mass, eksterjöör tervislik seisund. VALIK Valik kala massi alusel on selle tunnuse madala päritavuse ja ebastabiilsuse tõttu vähe efektiivne. Esimesel ja teisel aastal rekordsuurusega silma paistnud kalade juurdekasv võib hiljem olla tunduvalt väiksem kui keskmise massiga isendeil. Eksterjööri tunnuste osas peab valikuintensiivsus olema mõõdukas. Keskmisest palju kõrgema kehaga karpkaladel
Tema kõrvad on väikesed, otsad üles- ja veidi ettepoole. Hambad on tal väikesed ja ühetasased. Suurspits Suurspits on keskmist kasvu, vastupidav, liikuv ja energiline. Nad alluvad kergesti dressuurile. Karvkate on tal pikk, sirge, tihe ja karmivõitu. Tema värvus peab olema ühesugune, kas must, valge või pruun. Silmad on tal keskmise suurusega, mitte pungisovaalsed, tumedad ja läikivad. Ta liigutused on vabad, kerged, kiired, otsejoonelised, vetruvad ja hoogsad. i-tsu i-tsu välimiku järgi otsustatakse, et ta on lähedane pekingi paleekoeraga, aga see arvamus on ekslik. Nad on sõbralikud, väga energilised ja elavad pikakehalised dekoratiivkoerad. Ta saba on kõrgel, hoidub rõngana seljale ning on kaetud pika karvaga. Karvkate võib olla mistahes värvi. Ta pea on lai, ümar ja silmadele langevate sassis karvadega. Ta silmad on laia vahega, suured, tumedad ja ümarad, kuid mitte pungis. Ta kõrvad on suured, rippuvad ja kaetud rikkalikult karvadega
keedusool 50 50 50 Hobusekasvatus H. Peterson I loeng 30.01.07 Hobuse eksterjöör, interjöör, konstitustsoon ja toitumus Hobuseeksterjöör on tema väline ilme. Pealmised kehaehitus vormid mis formeetitakse e moodustatakse genotüübi poolt ja tema arenedes vastavates keskkonna tingimustes. Välimiku kaudu pärandatakse suure eeldusega hobuse head jõudlusomadused: 1. Kiirus 2. veojõud Interjööri alla mõeldakse seesmisi hobuse morfofüsioloogilisi ja biokeemilisi omadusi olenevalt hobuse töövõimest. 15. ja 16. saj olid sellised kuulsad tegelased nagu Leonardo DaVinci ja Padista. Nad olid huvitatud h mõõtmetest. Eksterjööris peetakse oluliseks seda mis on seotud enam-tootlusega.
paiknev tõug, mida on püütud kujundada selliseks, et tema jõudlusvõime oleks võrreldav hollandi tõu jõudlusvõimega ja kliimaga kohanemine oleks lähedane aborigeensele karjale. Hollandi tõug (nim. ka holsten-friisi, holsteni ja friisi tõuks) koos eelnimetatud sugulastõugudega on kõige levinum piimaveisetõug maailmas. Tuntum on mustakirju Hollandi veisetõug ja vähemtuntud Punasekirju hollandi veisetõug. Mõlemad on välimiku ja toodangutüübi poolest paralleelsel aretamisel üsna sarnasteks kujundatud. Eesti mustakirju tõug ... nimetati tõuks alles 1951. a. On saadud hollandi tõu vältaval ristamisel eesti aborigeense karjaga. Iseloomulikud on 2 heledat vööti mustal põhjal - üks ületab selja turja, teine ristluu piirkonnas. Kõhualune, jalad ja udar on valged. Loomad on kompaktse kehaehitusega, lehmad kaaluvad 550 kg, pullid 920 kg
Küll aga rasva- ja valgutoodangu poolest ületavad teisi tõuge. Tänu küllaltki suurele kehamassile on noorloomade nuumamine edukas, kasvukiirus hea. Tähtsamad riigid Holland ja USA. Hollandi-friisi(holsteini) tõug Hollandi-friisi, hiljem mustakirju tõug on üks vanimaid maailmas. On alustuseks paljudele mustakirjudele tõugudele. 20.saj keskpaigani oli tunnustatud kui kahesuunaline tõug. Sageli esines välimiku vigu. 1970ndalte tehti otsus, et on vaja kasutada holsteini tõugu piimajõudluse suurendamiseks. Veiseliha tootmiseks kasutati piimalehma ja lihaveise ristandeid. Hollandi holsteinil on suur piima rasvasisaldus (võrreldes holsteiniga). Holsteini pullide kasutamine on eemaldanud välimikuvead ning suurendanud piimatootmist. Praegu on Hollandi holsteini tõug eelistatuim aretuskomponent Eestis. Holsteini tõug On aretatud Põhja-Ameerikas. Aretussuunaks
saj kuuekümnendatest aastatest eesti maalambaid. Seepärast on ülimalt optimistlik uskuda, et mõned loomad oleksid säilinud ilma suguluseta eesti tumedapealiste või eesti valgepealistelammastega. Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest. Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas. Alates 2003. aastast on mittetulundusühingu registreeritud Eesti Maalamba Ühing, mis asutati 1.04.2003. Ühingu eesmärgiks on olnud eesti maalamba kui põlistõu ametlik tunnustamine. 2006
põhjustajaks on olnud sarolee tõu kasutamine aretuses. Rasked sünnitused on üheks põhjuseks, miks see tõug pole väga ulatuslikult levinud. PIEMONTI TÕUG Tõug on aretatud Itaalias. Loomad on halli värvi, kusjuures värvitoon varieerub. Tänu sobivale kehatüübile pole probleeme poegimisega. 3.2. KONSTITUTSIOON JA EKSTERJÖÖR Kehaehituse võib jaotada põhimõtteliselt kahte ossa: välimik ehk eksterjöör, siseehitus ehk interjöör. Välimiku e. eksterjööri all mõistetakse loomade välisvorme, mida on võimalik otseselt näha, mõõta või hinnata. Siseehituse e. interjööri all mõistetakse organsüsteemide, organite, kudede ja rakkude sisemist ehitust, nende morfoloogilist ja histoloogilist koostist ning funktsionaalseid talitlusi. Interjööri tundmaõppimiseks on vaja rakendada morfoloogilisi, histoloogilisi ja füsioloogilisi uurimismenetlusi. Teatud siseehituse tunnuseid on võimalik hinnata ka väliste tunnuste kaudu
20.saj. kuuekümnendatest aastatest eesti maalambaid. Seepärast on ülimalt optimistlik uskuda, et mõned loomad oleksid säilinud ilma suguluseta eesti tumedapealiste või eesti valgepealiste lammastega. Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest. 9 Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimiku tunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Kuna aga tegemist on vaid Kihnu saare lammastega, siis on
Itaalia mesilased. Janek Saarepuu foto kuid hauet ei kaanetata. • halb orienteerumisvõime Janek Saarepuu fotod 32 MESILASEMADE KASVATAMINE MESILASEMADE KASVATAMINE 33 Buckfasti mesilane Vahepealsetel aas- Buckfasti mesilane on ristandmesilane ja tal ei ole kindlaid välimiku- takümnetel Buckfasti omadusi. Kuna aretamise käigus on buckfasti mesilast ristatud 14 erine- kloostris aretustööga va mesilasrassiga (inglise mesilane, Apis ligustica, A. carnica, A. cecropia, ei tegeldud ja mesi- A. caucasica, A. intermissa, A. mellifica mellifica, A. mellifica lehzeni, lasemasid paljundati A. fasciata, A. cypria, A. central anatolica, A. sahariensis, A. macedonia vaid oma mesila tar- athos, A
Tehtud töö=väliselt tehtud mehhaaniline töö. Päevas läbitud distants sõltub keskmisest liikumiskiirusest ja töö kestvusest. Võimsust iseloomustab ajaühikus tehtud töö. 68 KALAKASVATUSE ERIALA N=A/t Võimsust mõõdetakse hobujõududes (hj), mis võrdub 75 kGm/s ehk 735,499 W. Ei oe soovitatav, et veohobune töötaks pidevalt suurema kui ühe hobujõulise võimsusega. 8. Hobuste välimiku hindamise üldpõhimõtted ja tõuhobuste hindamise eeskiri Eesti Vabariigis (EV Valitsuse määrus Riigi Teataja Lisa nr.36-38) Hobuste hindamist korraldab Eesti Hobusekasvatajate Selts. Täkkude hindamise viib läbi 3 liikmeline komisjon. Vaatluse teel hinnatakse üheaegselt vähemalt viite täkku. Hindamisele kuuluvad ainult tõuhobused. Hobuseid hinnatakse valikutunnuste põhjal: tõutüübi väljendatus, välimik, mõõtmed,
piimatoodangu maksimumiga · Lehma negatiivse energiabilansi ajal võetakse kahe esimese laktatsioonikuu intensiivseks piimaloomeks vajalik energia osaliselt lehma kehasse ladestunud rasvkoe arvelt. · Selle tagajärjel alaneb märgatavalt kehamass, mis suuretoodangulistel ja üle 600 kg kehamassiga lehmadel võib väheneda kuni 17% võrreldes laktatsiooni algusega. · Kehamassi vähenemine kajastub lehma välimiku muutustes · Kehamass taastub 34 laktatsioonikuu jooksul ning kinnijäämise ajaks suureneb umbes 5% võrreldes laktatsiooni algusega. · Alates kolmandast laktatsioonikuust on piimatoodang alanenud sedavõrd, et kogu energiavajaduse saab juba katta söödaga. · Siis seiskub ka kehamassi vähenemine. · Laktatsiooni edenedes jääb piimaloomes osa söödaga saadavast energiast üle ning see akumuleerub kehasse depoorasvaks, mille tagajärjel hakkab lehma kehamass
annaabi.ee 
