Isa Goriot põhjalik ülevaade (0)

Tegelased

Härra Vautrin – Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin 'iks.
Proua Courure – Sõjaväeleitnandi lesk .
Proua Vauquer – Pansionaadi omanikust leskproua.
Isa Goriot – Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast.
Victorine Taillefer – Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega .
Delphine de Nucigen - isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke
Preili Michonneau – Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini .
Eugene de Rastignac – Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma.
Horace Biancon – Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber.
Cristophe – Pansionaadi toapoiss .
Sylvie – Pansionaadi toatüdruk.
Paruniproua Delphine de Nucingen – Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub.
Krahvinna Anastasie de Restaud – Isa Goriot'i teine tütar.
Härra Poiret – Vanahärra, kes käis tihti pansionaadis lõunatamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant. 
Vikontess de Bauseant – Eugene sugulane. Vikontess viis ta Pariisi kõrgseltskonda.

Kokkuvõte nr 4 ja kirjeldus teosest

Aine kajastab enamasti Pariisi kõrgseltskonna elu. Seda võrreldakse väga huvitavalt tavalise lihtinimese eluga. Mõlemate kihtide probleemid, mured, kuidas edu saavutada ja mis peamine, kuidas elada õnnelikult. Näitab ka seda, et tegelikult ei erine ülem-ja alamkihi inimene üldjoontes üldse. Vahe on ainult selles, millises keskkonnas elatakse. Viimane põhjustabki kõik niinimetatud erinevused, näiteks kombed, käitumine, kõneviis jne.
Ei saa määratleda sellist ühtset ja kindlat teemat. Kõigepealt tundub, nagu keerleks kõik isa Goriot perekonna traagika üle, kui suur on tema isaarmastus , tütarde suhtumine temasse, tema piinad ja valud . Samas hakkab kõrvalt jooksma noore üliõpilase Rastignaci elu. Tema püüded sulada sisse Pariisi kõrgklassi, mängida kaasa selle seltskonnaga, et saavutada edu oma edaspidises elus. Need kaks hakkavadki kõrvuti ja tihedalt põimitult kogu raamatu jooksul arenema ja lahenevad lõpuks samuti tihedalt seotult.
Probleemideks ongi raha ja eetika , kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda, kuidas vastu pidada. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem-ja alamkihi elukombed, erinevused. Ülemkihtide paremaks mõistmiseks on kirjeldatud Pariisi salonge ja kohe samas kirjeldatud alamkihi elukohti, näiteks Vaqueri pansioni . Käsitletakse ka isaarmastuse olemust- Kas see eksisteerib? Kuhu viib sellega liialdamine? Ühe peategelase Rastignaci kaudu tahetakse näidata tavalise lihtinimese tungimist kõrgkihti. Näidatakse, et see on võimalik, kui olla õigel ajal õiges kohas ja omada ka piisavalt nutikust, et ennast sinna sisse suruda ja mitte alla anda, enne kui eesmärk on saavutatud.
Sündmustiku koht on Pariisis ja seal toimubki kogu tegevus. Vaheldumisi Pariisi salongides ja väga viletsas ja vaeses kohas ühe vanaproua Vaqueri pansionis , kuhu on elama asunud väga erinevate iseloomudega inimesed, kes ei suuda endale mujal paremat elamiskohta leida. Neid kohti kirjeldatakse ülitäpselt ja väga detailselt, mis kohati on väga tüütu.
Raamat räägibki üliõpilase Rastignaci raskest elust ja tema püüetest saavutada edu, samas ka Isa Goriot mõttemaailmast ja tema kohutavalt tugevast kiindumusest oma kahe tütre vastu. Süzeeliine võib põhimõtteliselt eristada viis. Neist kaks peamist: Rastignaci käitumine ja Goriot saatus ning kolm natuke udusemat ja mitte nii konkreetset liini: Vautrini saatus, Goriot tütarde elu ja ühe vaese tüdruku Victorine väga närvesööv ja ebaõiglane elu.
Peategelasteks on üliõpilane Rastignac ja isa Goriot. Tähtsamateks kõrvaltegelasteks on Goriot tütred Delphine ja Anastasie ning Vautrin.
Rastignac on noor üliõpilane, kes elab Vaqueri pansionis ja kelle eesmärgiks on saavutada tõelist edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Selleks peab ta aga hakkama tihedalt läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili. Ta armub ühte Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult. Nende õnneliku elu takistab aga Delphine`i hukatusse viiv abikaasa. Kui Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta viimasega üha enam sõbrunema ja tunneb ta vastu ääretut austust . Rastignac muutub teose jooksul päris palju. Alguses ta lihtsalt õpib nagu iga tavaline üliõpilane, hiljem ta mõistab, et niimoodi ta edu ei saavuta ja hakkab tundides ainult ennast korraks näitamas käima. Ta hakkab järjest tihedamalt suhtlema ülemkihiga. Mida rohkem teda nähakse koos Delphinega, seda enam hakatakse teda väärtustama ja hindama . Ta saavutab mängides hasartmänge ka mõningast edu, suudab isegi oma perele natukene raha saata, kuid lõpuks jõuab ta peaaegu samasse punkti tagasi, kust alustas. Pärast Goriot surma saab ta aga uuesti jõudu ja julgust ning asub tõelisse ja tõsisesse võitlustulle.
Goriot on vana mees, kes elab samuti Vaqueri pansionis. Ta on kunagine väga edukas nuudlikaupmees. Ta teenis palju ning saavutas kuulsuse ja rikkuse. Tema armastus oma tütarde vastu on aga nii suur, et ta on nende jaoks valmis tegema ükskõik mida. Niisiis pärandab ta oma hella ja hea südamega kõik oma raha tütardele. Need on aga ahned ja luksusejanulised ja kasutavad isa ära. Goriot elab aga nagu tütarde elu. Kui nemad on õnnelikud, on seda ka Goriot jne. Tema isaarmastus on nii suur, et ta annab tütardele andeks kõik halva, mis need talle teinud on ja tegelikult petab ennast ning kujutab ette, et tütred temast veel hoolivad. Lõpuks, kui Goriot on juba suremas, saavad ka tütred muidugi aru, mida kõike see vaene mees pidi läbi elama. Kuid lõpp on ikkagi hoolimata tütarde rikkusest väga nutune, sest nad ei suuda oma isale isegi korralikke matuseid korraldada.
Vautrin- elab samuti pansionis. Ta jätab kuidagi väga omapärase, salapärase ja maagilise mulje. Ta elab täielkult oma mõttemaailmas ja vaatab elu oma teistele imelikuna tunduva vaatenurga alt. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu.
Goriot tütred- Anastasie ja Delphine. Nemad saaavad oma päranduse kätte, abielluvad ja tunnevad ennast üleõnnelikena. Alguses nad on oma isaga viisakad ja lahked, et ainult raha saada, pärast nad põlgavad ja häbenevad teda. Tegelikult lõpuks tuleb ka see välja, et nad ei olnud loomulikult õnnelikud. Nende abikaasad võmutsevad ja kasutavad neid lõbuobjektidena, neil on häbi, mida nad on oma isaga teinud. Kõige parandamiseks on aga juba liiga hilja .
Teose väljenduslaad on igapäevane, kasutatud on väga palju kirjeldusi, mis on väga täpsed. Kirjeldused hakivad teksti kohati liiga laiali-valguvaks ja natuke arusaamatuks.
Raamat üldjoontes mulle meeldis. Tõi häid võrdlusi kõrg-ja alamkihi elust ning oli väga õpetlikke lauseid . Tähtsus selle kirjutamise ajal oli kindlasti see, et ta näitaski seda elu rahvale nii, nagu see tegelikult on. Tänapäeval annab jällegi kaasaegsele rahvale ettekujutuse tolleaegsetest eluviisidest ja realismi tunnustest.

Kokkuvõte

Proua Vauquer’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene, vaene üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks ning soetada sidemeid kõrgseltskonnas; isa Goriot, kes armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin (Collin) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat .
Eugene saab teada hr Goriot kurva eluloo ning asub teda kaitsma pansionis taga kiusamise eest. Tänu oma nõole hakkab ta soojemalt läbi saama Delphine de Nucingeniga, Goriot noorema tütrega. Eugene eirab Vautrin’i soovitust abielluda Victorine’iga, kes peagi tänu Vautrin’ile saab suure kaasavara . Hr Goriot hakkab Eugene’i suhtuma kui oma poega. Kui Delphine peab tähtsamaks balli kui oma haige isa juurde minekut, avastab Eugene, et kõrgseltskond on südametu. Teine tütar Anastasia jõuab oma isa juurde liiga hilja. Eugene ja ta sõber matavad Goriot ning ta tütred ei tule matustele. 

Kokkuvõte nr 2

Isa Goriot on endine nuudlikaupmees, kes läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta on nimelt prantsuse vabariigi ajal saanud rikkaks. Ta on oma tütred suure kaasavara abil pannud mehele aadlikele. Kuna kuningriik on vahepeal taastatud, siis ei soovi väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Seetõttu läheb ta pensionile. Isa Goriot on alguses üsna rikas ja elab pansioni parimas toas ja kannab häid riideid . Võlakirjad tagavad sissetuleku. Tema tütred on harjunud saama kõike, mida iganes soovivad. Kuid mehed keelduvad neile kõigeks raha andmast. Seetõttu tulevad tütred isalt raha küsima. Kuna Goriot armastab tütreid üle kõige, siis teeb ta kõik, et neile raha muretseda. Ta müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid. Lõpuks kolib ta pansionaadi kõige viletsamasse tuppa . Ta ei pane seda pahaks, kuna o» ise väga õnnelik, nähes tütarde õnne. Tema tütreid hakatakse pidama tema armukesteks, kuna keegi ei usu, et sellisel mehel võiksid olla nii suursugused tütred. Hakatakse arvama, et ta on kulutanud kogu raha
armukestele ja ta muutub naerualuseks. Rastignac on vaesunud aadliperekoona liige, kelle pere pingutab kõigest väest, et Rastignac saaks Pariisis ülikoolis käia (talle saadetakse raha). Esimesel aastal Rastignac pingutab õppides, kuna loodab oma hariduse abil pere vaesusest päästa.
Kuid talle saab varsti selgeks, et eduks on vaja ka sidemeid ja tutvusi kõrgetel kohtadel. Ta küsib oma vanaemalt , kellega oleks tal kõige parem sidemeid luua. Saanud teada, et see on proua de Beauseant , asub Rastignac trügima kõrgseltskonda. Ta üritab oma positsiooni parandada naiste kaudu. Ühel peol kohtub ta ühega isa Goriot' tütardest, Anastasie de Restaud. Talle hakkab Anastasie meeldima. Ta külastab teda, kuid teeb ennast lolliks ja ütleb lisaks isa Goriot" nime. Rohkem teda enam Anastasie
juures vastu ei võeta. Rastignac saab kõhe aru, et on teinud suure vea ja läheb proua de Beauseanti juurde, et küsida kuidas selliseid vigu vältida ja palub, et proua de Beauseant teda aitaks.
Proua de Beauseant seletab, mida ta valesti tegi ja nõustub teda aitama. Ta õpetab, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, neid nagu posthobuseid ara käsutades. Ta juhatab Rastignaci Goriot" teise tütre Delphine juurde, kes on ka aadlik , kuid madalamal astmel kui ta õde. Proua de Beauseant lubab Rastignacil Delphine oma seltskonda tuua, millega ta võidaks Delphine toetuse. Proua de Beauseant viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub Delphinega. Rastignac vajab raha, et osta riideid. Ta
küsib seda oma õdedelt ja emalt, kes annavad talle kõik oma säästud. Rastignac hakkab ka isa Goriot kaitsma, kuna teb nüüd, miks viimane selles olukorras on. Rastignac hakkab elama aktiivset seltskonnaelu. Et oma elu rahastada mängib ta õnnemänge, kus tal algul veab. Ta suudab isegi koju raha saata. Rastignac hakkab meeldima Victorinele. Kord lõunalauas tekib Rastignacil Vautriniga
väike tüli. Viimane viib ta aeda ja teeb talle ettepaneku, kuidas kiiresti rikkaks saada.
Ta on märganud, et Rastignaci ja Victorine vahel on kerge säde. Ta teab, et Victorine
isa on väga rikas. Ta pakub, et Rastignac võiks Victorinega abielluda. Siis laseks
Vautrin ühel oma tuttaval Victorine venna tappa ja ta isa võtaks Victorine enda
juurde, kui pärija. Rastignac keeldub. Rastignac suhtleb järjest rohkem Delphinega. Ta saab ka isa Gorioga paremini läbi ja räägib oma kuhtumistest tema tütrega. Kuna tema positsioon seltskonnas paraneb võetakse teda ka de Restaude juures vastu. Ta ei osale enam ülikooli loengutes, käib
ainult oma nime kirja panemas. Rastignac satub aga oma seltskonnaelu tõttu võlgadesse ja hakkab kaaluma Vautrini plaani. Ta lähene isegi Victorienile. Vautrin arvab , et Rastignac on kindlalt otsustanud ja annab käsu V. vend tappa. Rastignac pole sellega aga nõus ja tahab minna V. venda
hoiatama. Vautrin joodab aga Rastignaci uinutit sisaldava veiniga ja kui Rastignac viimaks ärkab on juba hilja. Rastignac ei soovi pärast seda enam Victoriniga suhelda. Victorine kolib isa juurde.
Isa Goriot ja Delphine ostavad Rastignacile korteri, et Delphine saaks temaga seal olla. Isa Goriot plaanib ise Rastignaci korteri peale kolida. Vahepeal on politsei jõudnud jälile Vautrinile. Nad pakuvad raha preili Michonneaule, et too uinutaks Vautrini ja kontrolliks, kas tema kehal on märk, mis kinnitab tema isikut (põgenenud sunnitööline Surma-narritaja). Preili Michonneau jääb nõusse. Teda aitab teine pansionaadi elanik Poiret. Vautrin osutubki põgenenud kurjategijaks ja ta võetakse kinni. Michonneau sattub pansionaadi elanike põlguse alla, kuna on salakuulaja. Ta lahkub pansionaadist ja Poiret läheb koos temaga. Vahepeal on Anastasie müünud oma mehe perekonna juveele, et aidata oma võlgades armukest. Ta tuleb isa käest raha küsima, kuid tollel pole anda, sest ta on toetanud Rastignaci korteri ostmist. Nähes oma tütre õnnetust on ta kurvastus nii sügav, et ta
saab mingisuguse rabanduse. Delphine läheb aga koos Rastignaciga proua de Beauseante ballile ja Delphine on sellest vaimustuses. Siis süveneb isa Goriot" haigus ja ta hakkab surema. Rastignac ja tema tudengist sõber, kes arstiks õpib, hoolitsevad tema eest. Isa G. tahab, et tema tütred teda enne
surma vaatama tuleksid, kuid mõlemad leiavad mingi põhjuse mitte tulla (Delphine tunneb ennast halvasti ja Anastasie tülitseb mehega). Isa G. nõuab tungivalt oma tütreid näha, öeldes, et kui muidu ei tule, siis tooge sandarmitega. Kuid miski ei aita. Tütred ei tule. Isa G. taipab, et on tütreid liiga palju helltanud ja vastupidiselt tema algsele arvamusele tütred teda tegelikult ei armasta. Ta on muutunud neile lihtsalt masinaks , mis pumpab raha. Ja kui raha enam pole pole ka isaga tegelemiseks põhjust. Taibanud kurba tõde G. sureb. Rastignac ja tema sõber maksavad kinni matused. Tütred ei tule
ka matustele saates vaid oma vapiga tõllad. Matustel viibivad ainult Rastignac ja jooksupois Cristophe, lisaks viibivad seal ka mõlema tütre toatüdrukud. Rastignac ütleb: "Nüüd alaku võitlus!" ning ta läheb delphine juurde, et hakata täitma proua de Beauseante õpetust (jõuda maailmas edasi teisi ara kasutades).

Kokkuvõte nr 3

 Raamatus kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati ja selle külastajaid. Vauqueri lesk tahab Goriot´ga abielluda, sest arvab, et Goriot on rikas ja mõjuvõimas mees. Ta loobub sellest plaanist, nähes, et mees polegi nii jõukas. Isa Goriot´i külastavad noored neiud , kes tegelikult on ta tütred. Auahne üliõpilane Eugene soovib kohta Pariisi kõrgseltskondades. Selleks palub ta abi oma tädi proua de Marcillacil'i käest. Tädi saadab kirja oma kaugele sugulasele vikontess de Beauseantile, et see Eugene oma tiiva alla võtaks. De Bauseant võimaldab Eugene´il ballile minna, kus noormees armub Goriot´ tütresse, täpsemalt Anastasiesse. Victorine läheb oma isa juurde, kuid tulutult, nimelt saadetakse ta tagasi ilma, et oleks isa näinudki. Ta teeb seda igal aastal, ning igakord luhtunult. Noorhärra Eugene külastab proua de Restaud´le, kust leiab eest proua armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga. Bauseant'i armuke on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea. Vikontess räägib Eugene´ile sellest, kuidas Goriot'i tütred isa hülgasid ning annab näpunäiteid seltskonda pürgimise saladustest. Eugene nõuab oma perekonnalt talle viimased säästud saata, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin'il on Eugene´ile varuks plaan. Täpsemalt seesugune: Eugene proovib ära võluda Victorine, kui see õnnestub, siis Vautrin'i üks sõber mõrvab Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandus läheb tema ainsale lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile kenakese summa tüdruku kaasavarast. Paraku Eugene ei ole nõus. Eugene külastab jälle vikontessi ning to kutsub ta õhtusöögile. Pärast õhtustamist lähevad nad teatrisse. Teatris markii d´Ajuda tutvustab Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidab peatselt paruniproua poolehoiu. Isa Goriot kohtleb Eugene´i kui oma poega, sest noorhärra on võitnud tema tütre poolehoiu. Igakord kui üliõpilane kohtab Goriot´i tütart, siis pärast ta räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib suure raha peale ja tema õpinugud jäävad tahaplaanile. Teda tabab suur raha puudus. Vautrin kasutab seda hetke ära ja tuletab talle meelde oma plaani. Eugene lähebki kaasa, võrgutades Viktorine. Nimelt on enne seda jäänud Vautrinile suure summa võlgu. Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna. Eugene on meelt muutnud ning sellepärast ei pea plaan vett.. Politseiinspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Goriot'i tütardel on probleeme oma abikaasade ning varaga ja see kurnab Isa Goriot'i, lõpuks ta haigestub raskelt . Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Lõpuks Isa Goriot sureb. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
a)      Milline inimene hülgab oma lapse ja vastupidi kes on nii tänamatu, et hüljata oma vanemad? (Probleemi näen inimestes, kes on sellise kohutava teo korda saatnud.)
b)     Raha või perekond? Kas raha teeb õnnelikuks? (Probleemi näen ühiskonnas, mis sisendab inimestele, et raha teeb õnnelikuks.)
c)      Miks noored kunagi endast vanemate inimeste nõu ei taha kuulata? (Süüdi on noorte inimeste naiivsus ning see et enne kui pole kõrvetada saanud mängitakse ikka tulega.) 
d)     Miks naerdakse inimeste üle? (Inimloomust, kuidagi peab ennast lõbustama ja teiste arvelt on seda lihtne teha.)
e)      Kõik inimesed on erinevad, kuid siiski miks mõned peavad rohkem kannatama kui teised? (Inimest ennast)

Eugene de Rastignac – vaene üliõpilane

Eugene de Rastignac nägi välimuselt välja nagu lõunamaalane – tal oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinised silmad. Ta riietus oli talle väga tähtis – kuigi ta kandis äripäevadel eelmise aasta ülikondi, võis ta vahest välja näha nagu elegantne noormees. Harilikult kandis ta vana kuube , kulunud vesti , üliõpilastele omast musta koltunud kaelasidet ning tallutatud saapaid. Tänu oma ilusale välimusele oli tal naiste seas menu .  
Eugene ei tahtnud sõltuda oma perekonnast vaid elatada ennast ning oma peret oma sissetulekust . Sel ajal kui ta perekond hoidis iga väiksema asja pealt (näiteks perekond valmistas endale juua pressitud viinamarjade jäänustest) kokku, suurenes Eugene’i soov teha karjääri ning tal tal ärkas ka janu kuulsuse järgi.
Eugene’il oli hea süda. Hr Goriot viimastel päevadel ei olnud ta tütred ta surivoodil vaid Eugene, kes hoolitses ka selle eest, et hr Goriot maetuks saaks.  Ka ta ema kirjutas talle, et “Kui Sina tunned oma kohustusi, siis tean mina, kuivõrd puhas on Sinu süda, kuivõrd head on Sinu kavatsused.” Kui Eugene jälgis kuidas hr Goriot tütred temalt raha nõuavad tundis ta end süüdi, et ka tema oli nii toiminud , paludes raha oma niigi vaeselt perekonnalt, et endale uusi rõivaid soetada. Lõpuks loobus Eugene rikkusest ning kogu ta raha läks haigestunud Goriot ravimisele.
Eugene oli üliõpilane, kes jättis hooletusse oma juuraõpingud, kui ta otsustas hakata sidemeid looma kõrgseltskonnas. Ta otsustas, et ilmub loengutesse ainult algul, et ta nimi kirja saaks ning lahkus sealt peale oma nime väljahüüdmist. Bakalaureuse kraadi sooritas Eugene eneselegi märkamatult kiirelt. Õppimisega otsustas ta tegeleda enne eksameid nagu paljud teisedki üliõpilased. 
Eugene’i hoiak ja maneerid vihjasid sellele, et ta oli aadliku perekonna järglane. Ta oli pärit Angoulème’i ümbrusest ning tal oli suur perekond – isa, ema, kaks venda, kaks õde ja tädi. Kuigi ta perekond elas väikeses mõisas ning nad omasid viinamarjakasvatust, ei olnud nad rikkad, perekond nägi palju vaeva, et Eugene’ile saata 1200 franki aastas. Nende mõisa aastane tulu tõusis kolme tuhande frangini. Kuna nende suurel perekonnal oli ebakindel tulevik, laskus suur kohustus Eugene’il.  
Ta võttis endale sihiks tundma õppida üksteisel laskuvaid inimkihte. Peagi avastas ta, et naistel on suur mõju seltskonnaelus. Auahne Eugene märkas, et seltskondliku edu eeldused on peaaegu sama tähtsad kui need, mis ta oli õppinud õigusteaduskonnas. Eugene’i tädi, proua de Marcillac, keda oli kunagi esitletud kuningakojas, tundis tähtsamaid aristokraate. Pr de Marcillac otsustas, et parim tema vennapoega aitama oleks proua vikontess Claire de Beauséant, kes kuulus Pariisi aristokraatliku maailma koorekihi tippu.
Eugene ei teadnud paljusid kombeid ega etikette Pariisis. Ta ei teadnud, et ei tohi iialgi kellegi juurde minna, enne kui ollakse lastud majasõpradel jutustada külastavate inimeste kohta. Eugene võitis vikontessi poolehoiu. Pr de Beauseant õpetas Eugene’i kuidas edu saavutada julmas maailmas. Ta õpetas talle, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt, “Lööge pihta kaastundeta, siis kardetakse teid. Vaadake meestele ja naistele nagu posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel, nõnda jõuta oma soovide tipule.”. Lisaks on see Claire’i mõte, et Eugene leiaks endale noore, rikka, elegantse naise, kes tunneks mehe vastu huvi.
Eugene’i ema armastas teda väga ning suutis talle saata suure summa raha, tema isa teadmata. “Ma ei taha varjata Sinu eest seda valulist muljet, mis Sinu kiri mulle valmistas.” Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, “Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?”
Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus.   

Härra Goriot – ennekõike isa

Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees . Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua Vauquer’i juurde oli ta veel küllaltki rikas ning see väljendus ka ta garderoobis. Siis veel ta harilikult riietus rukkilillesinisesse kuube, vahetas igapäev pikeevesti ja kandis rasket kuldketti. 
Hr Goriot oli olnud väga rikas – mõlemad ta tütred olid kaasavaraks saanud viis- või kuussada tuhat franki. Kuid isa Goriot’i rikkusest ei säilinud tema jaoks peaaegu midagi, ta ei suutnud maksta üle 45 frangi kuus toidu ning toa eest. 
Härra Goriot oli väga kokkuhoidlik enda suhtes. Ta vahetas oma uhke korteri halvema vastu. Talvel oli sunnitud olema nii kokkuhoidlik, et ta ei kütnud oma korterit . Ta oli väga vähenõudlik oma söögi ja joogi suhtes. Kuid oma laste peale võis ta piiramatut kulutada.
Ta oli ennastohverduslik, ta loobus oma tütardega vahetust suhtlemisest, et mitte kahjustada nende suhteid nende abikaasadega. Ta arvas , et ta oli talitanud õigesti, sest ta tütred olid rahul. Ta oli lootnud, et ta tütred jäävad tema tütardeks ka pärast abiellumist, et ta on loonud endale kaks kodu, kus ta on alati oodatud ning kus teda armastatakse. Ta eksis, kahe aasta jooksul olid väimehed ta oma seltskonnast välja tõrjunud.
Isana oli Goriot hooliv ja pühendunud oma tütardele, kuid just see, et ta hoolis oma tütardest liiga palju, viiski ta tütred temast eemale. See, et ta täitis kõik oma tütarde soovid, sellega võttis ta tütardelt ära võimaluse omandada elus tähtis teadmine – et kõike ei saa mida tahetakse. Aga Delphine ja Anastasie ei harjunud sellega ning kui nende mehed keelasid neile ühte või teist asja, naasid tütred isa juurde, kes ei suutnud neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta.
Kuid inimesena , kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,”
Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie ’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks , Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid kaks suudlevat tuvi, mille oli talle kinkinud ta naine esimesel pulmapäeval. Ta tõotas sellest mitte kunagi loobuda .
Härra Jean- Joachim Goriot oli olnud nuudliärimees, kes oli olnud revolutsiooni ajal oma sektsiooni esimees. Ta pani aluse oma varandusele kui ta müüs “kuulsa nälja” ajal jahu kümme korda kallimalt kui tootmine talle maksis. 
Goriot tegelaskuju “Isa Goriot’is” on kindlasti romantiliselt liialdatud tegelane. Ta jumaldas oma tütreid, nägi ainult nende häid külgi ning kummardas maad millel nad kõndisid. Ei Anastasie ega Delphine ei kannatanud kunagi puudust, vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Lastena olid neil kõige paremad õpetajad, nad käisid ratsutamas ning neil oli oma sõiduk. Hr Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud majja ning noorema Delphine’i Nucingerile. Goriot’il oli juustega täidetud medaljon , mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head.
Väimehed ei suhtunud hr Goriot’i hästi. Algul, kui veel Buonaparte’d valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi.  
Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik , rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama . Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata , hakkas pr Vauquer teda vihkama .   
Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe inimesega hästi läbi – inimesega, kellesse ta hakkas suhtuma kui poega – Eugene de Rasignac. Eugene kiindus ning austas härra Goriot rohkem kui ta tütred kunagi suutelised oleksid olnud.

4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus

Valisin proua vikontess Claire de Beauséant’i pikema kirjelduse siin, sest aristokraatlik maailm, moodustas suure osa selles teoses.
Claire on see, kes saab Eugene’i abistajaks kõrgseltskonnas. Mitte ainult tema abile, ei saa Eugene lähemalt tuttavaks pr Delphine de Nucingeniga vaid ta ka hoiatab Eugene’i selle hurmava maailma pahupoole eest, “Kui kunagi peaksite armastama , hoidke hästi oma saladust!”. Ta valgustab Eugene’i, et menu on Pariisis võimu võti ja, et kui naised leiavad temas vaimukust ning talenti siis usuvad seda ka mehed. Oli märgata, et vikontess on nii mõndagi elus kogenud, ka ta ise ütles “Kuigi olen küllaltki lugenud selle maailma raamatut, leidus seal siiski mulle tundmatuid lehekülgi.”.
Ta jagas ka tarkust armuasjades, kuigi ta ise oma nõu kuulda ei võtnud. Ta hoiatas südamlikult Eugene’i, “Kuis aga teis pesitseb tõsine tundmus, varjake seda nagu aaret; ärge laske kunagi aimata selle olemasolu, muidu olete kadunud.” Kuigi Claire oli abielus Vikont de Beauséant’iga, oli tal süütu vahekord härra d’Ajuda-Pintoga. Claire oli olnud juba kolm aastat seotud ühe rikkaima ning kuulsaima portugali aadlikuga, markii d’Ajuda-Pintoga. Vikont de Beauséant oli tahes või tahtmata leppinud selle suhtega. Kuigi kogu kõrgem seltskond teadis, et markii on otsustanud abielluda, oli ainult üks inimene, kes keeldus seda uskumast, kes arvas, et see on ainult kuulujutt – Claire. 
  
Claire oli elukogenenud ning tundis aristokraatlikku maailma väga hästi. Äkki selle pärast, et ta kõike teadis ning oli osanud oma teadmisi rakendada, kuulus ta aristokraatide koorekihti. Ta oli peaaegu kuningliku Burgundia soo viimane tütar. Ta oli sündinud siia aristokraatlikku maailma. Kuna ta oli vikontess ei saanud ta päevasel ajal külalistele sulgeda ust, kuid ta kasutas kavalust ning käitus inimeste vastu väga külmalt. Nii et inimesed said aru, et kui nad külastavad vikontessi peale kella kahte ja enne kella nelja, oleksid nad soovimatud külalised. 
Claire oskas varjata oma tundeid nagu ta seisusele vajalik. Kui pr de Langeais mainis seda, et härra d’Ajuda-Pinto oli läinud hr de Rochefide’i poole, suutis Claire edukalt mitte hammustada huult, mitte punastada ning isegi ta pilk jäi endiseks. Ta enda korraldatud ballil, peale tõe teada saamist d’Ajuda-Pinto kohta, tundus ta kõigile, et ta on üleolev oma valu üle ning ta valitses kogu seltskonda. Peale Balli lahkus Claire Normandiasse, eemale Pariisist ning seltskonnast. Claire’i pisararikas lahkumine tõestas seda, et ka ülevaimadki inimesed tunnevad südamevalu.
Claire’i sõbrannaks oli proua hertsoginna Antoinette de Langeais. Pr de Langeais imetles Claire’i.
Eugene võitis Claire’i südame kavalusega, teda meelitades, “ Kuuluda teile sugulussideme kaudu, mis kaob hämarusse, on isegi juba suur õnn.” “Tahtsin küsida teilt nõu, paluda teid mind vastu võtta kui vaeslast, kes tahaks hoida teie kuuehõlmast kinni ja kes oskaks teie eest surra.”. Ta äratas Vikontessis huvi. Eugene näis õilsa, noore ning süütuna selle seltskonna keskel.

6. Teose miljöö

Tegevus toimus 19 sajandil Pariisis, Prantsusmaal. Pideval vihjatakse Louide’le (Kui kogu õukond tormas kokku Suure Mademoiselle’i juurde, kellelt Louis XIV kiskus ära ta armukese). Kui ka sel ajastul nagu teoses, oli kõigi kinnisideeks raha ning seltskonnaelu, siis mõjutas tegelasi raha ning kõrgemaklassi inimeste tegevused. 
Looduskeskkond on asendunud suurlinnakeskkonnaga, kus teiste arvamuse nimel nähakse rohkelt vaeva. Maal elavad inimesed väljendasid oma tundeid vabamalt kui suurlinnadaamid (See väljendus ema kirjas Eugene’ile.). Aristokraatlik eluviis mõjutas Eugene’i märgatavalt. On loodud selge vahe selle vahel kuidas elavad rikkad ja kuidas vaesed. Viis kuidas kirjeldatakse pansioniümbrust  (tänavakivid on kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre) ning pansioni (Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, kaunis halbade põrandalaudadega ruumi…). Härra Goriot’i tuba, ( urgas , eesriideta aken, seintel lahti löönud ja krussi tõmbunud tapeet , kollane krohv , vilets voodi, mille katteks õhuke vaip ja vateeritud jalatekk, niiske ja tolmune põrand) “Selle toa ilme ajas külmavärina peale, ängistas südant, see sarnanes viletsaima vanglakongiga.”.  See eest vikontessi kodu salong säras rikkustega (isikupärase elegantsi imeväärsused, lai valge rikkalikult lilledega kaunistatud ning punase vaibaga kaetud trepp ). Sel ajal kui aristokraadid muretsesid kleitide pärast, mida nad ilmselt enam kunagi enam ei kandnud, ei vaevanud tavainimesed oma pead selliste asjade üle. 
Tolleaegsed suhted jagunesid kaheks – rikaste aupaklikuks ning ülejäänute vabaks, häbematuks. Pansionaatides ei hoitud keelt hammaste taga vaid räägiti mis keelel oli, hoolimata kellegi tunnete riivamisest. Kõrgseltskonnas oldi viisakamad. Paljud aristokraatlikud abielupaarid harrastasid morganaatilisi ühendusi. Ka ühe tähtsaima abielupaari – pr ja hr de Beauséant’i perekonnas oli üks neist seotud morganaatilise ühendusega ning teine abikaasa oli sunnitud seda respekteerima. Sellega andsid nad eeskuju veelgi teistele morganaatilistele ühendustele (mis kui ma õigesti olen aru saanud tähendab seda, et abikaasa sallib teise abikaasa armukest).
Lapsepõlv mõjutas tegelasi palju: Eugene’i oli ilmselt noorest peale harjutatud mõttega, et perekonna tulevik sõltub temast; Anastasie ja Delphine õppisid oma lapsepõlvest seda, et midagi ei ole kättesaadamatu, see mõjutas neid kogu nende elu jooksul. Rikkust peeti suurimaks väärtuseks, isegi hr Goriot ütles, et “Raha on elu,”, kuigi ta arvamus lõpuks muutus. Ilma kaasavarata ning uhkete riieteta oli noorel naisel raske mehele saada.     

Teose mõte

Ma arvan, et teose mõte võis olla selles, et mida hariduse puudujääk ja vale kasvatus toob endaga kaasa. Goriot’ tütred polnud noorena ilmselt väga palju haridust saanud, nende kõik soovid täideti, seega huvitusid nad ainult materiaalset väärtust omavatest asjadest terve oma elu. Kui neid oleks korralikult haritud, oleks nad leidnud omale mingi harrastuse, millega tegeleda, selle asemel, et kogu aeg mõelda ainult kleitidest ja ehetest jms. Kui neid oleks ses suhtes korralikult kasvatatud , siis nad ehk ei oleks abiellunud ainult raha ja nime pärast. Kui nad oleksid abiellunud natukenegi armastuse pärast, siis oleks ehk kõik see, mis oli, olemata jäänud. Muidugi selleks, et kedagi armastama hakata, oleks neid tulnud teisiti kasvatada, mitte tingimusteta ja kõiki nende soove täites, nagu seda tegi Goriot.

Miks ei armasta tütred Goriot’d?

Goriot’ tütred ei armastanud teda, sest neile oli ta terve elu olnud vaid rahaallikas ja isik, kes täidab kõik nende soovid, mida iganes nad ka ei taha. Nad olid ära hellitatud, sellepärast ei suutnudki nad oma isa armastada .

Arvamus teosest

Teos meeldis mulle. Oli väga realistlik ja ma arvan, et peegeldas hästi seda ajastut, kuis kõik need sündmused toimusid. Iseenesest oli see väga kurb raamat, sest tollane ühiskond keerles peaasjalikult raha ja üldise hiilguse ümber, kõige tähtsam oli kuuluda seltskonda ja et sinna kuuluda, oldi valmis kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid . Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne.