Honoré de Balzac - ''Isa Goriot'' Preili Michonneau- väga peenike, kortsus, õnnetu, arvati, et oli midagi liialt teinud: arvestanud, vihanud, kaubelnud; sai vanalt mehelt igal aastal 1000 franki, selle lapsed olid pahased, ei teadnud, et isa oli rikas, ajasid minema, preili Michonneau hoolitses tema eest, sai selle eest raha. Härra Poiret- kandis vanu riideid, ei tundunud prantslasena, kohutas inimesi. Victorine Taillefer- nooruke, kelle isa kodust välja ajas, ei tunnistanud teda oma tütreks, Vauquer ja Couture hoolitsesid tema eest, sisendasid talle jumalakartlikult; oli vaga, rahulik, kandis vanu riideid, ei tahtnud isa kohta midagi halba öelda, ema oli suremas, vend külm. Isa Goriot- läks pansionaati 69 aastaselt, uhked riided, palju raha, kullatud asju
Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde
Isa Goriot Balzac Tegelased: Tööpoiss Cristophe paks köögitädi Sylvie vanapreili Michonneau (nuhk) isa Goriot Eugene de Rastinac (vaene üliõpilane) vanahärra Poiret hr. Voitrin (surmanarritaja) Vauquer pansioni omanik I Pansion Vauquer ei sallinud vana tüli pärast eriti Gorioti, ta oli pigem pansioni naerualune Goriot oli rikas, aga tütarde ülalpidamine laostas teda Eugene hakkab ihaldama kallist ja uhket eluviisi, kasutab ära kuulsat sugulast Algne umbusaldus Gorioti vastu kaob peale Beauseantiga vestlemist, kes
Härra Vautrin Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin'iks. Proua Courure Sõjaväeleitnandi lesk. Proua Vauquer Pansionaadi omanikust leskproua. Isa Goriot Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Victorine Taillefer Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Preili Michonneau Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini. Eugene de Rastignac Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma. Horace Biancon Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber. Cristophe Pansionaadi toapoiss. Sylvie Pansionaadi toatüdruk. Paruniproua Delphine de Nucingen Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub. Krahvinna Anastasie de Restaud Isa Goriot'i teine tütar.
,,Isa Goriot" Proua Vauquer on vana lesknaine, kes peab Pariisis kodust pansioni. Ise ta elas teisel korrusel ühes parimas korteris. Teises korteris elas proua Couture koos oma kauge sugulase noore neiu Victorine Tailleferiga. Kolmandal korrusel elasid vanahärra Poiret ja neljakümne ringis härra Vautrin. Neljandal elasid vanapiiga Michonneau ja endine nuudli,-makaroni-ning tärklisevabrikant, keda hüüti Isa Goriot´ks. Kaks ülejäänud tuba olid üliõpilaste jaoks üürimiseks. Ühes elas vaesunud õigusteadust õppiv Eugène de Rastignac. Katusekabrites elasid tööpoiss Christophe ja köögitüdruk Sylvie. Isa Goriot oli teiste pansionis elavate inimeste vaene tõugatu olevus, kuigi ta oli neist kõige vanem pensionär. Proua Vauquer armus Isa Goriot`sse, kui too pansionisse
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu. Vautrinil on kombeks väljuda peale einet, ilmuda tagasi lõunasöögi ajaks , kaduda kogu õhtuks ning tagsi tulla kekskööl võtmega mille on pansioni omanik talle usaldanud . Preili Michonneau ja Poiret saavad teada, kes Vautrin tegelikult on ning politseinik palun preililt teenet, et arreteerida sunnitöölt pagenud vang, kus teda tuntakse Surmanarritaja nime all. Vautrin pakub kõigile veini ning toimub suur joomapidu Eugene saab Delphinelt kirja, kus ta seletab, et ootas teda kaua. Samal ajal tuleb teade, et Härra Frederic(tailleferi poeg) on kahevõitluses surma saanud. Vautrin kukub pikali ning preili Michonneau avastab, et too mees ongi Jackues Collin
Raamatu sündmused leiavad aset enamasti pansionis, mille omanik on 50- aastane Vauquer. Seal elavad Isa Goriot, üliõpilane Eugene de Rastignac, sõjaväeleitnandi lesk Couture, tema hoolealune preili Victorine, härrasmees Vautrin, tudeng Biancon ja vanatüdruk Michonneau. Isa Goriot’il on kaks tütart Anastassie ja Delphine, keda ta armastab kogu südamest. Kui ta pansionisse saabus, oli tal kaasas suur garderoob ja ta kulutas palju raha oma välimusele. Hiljem hakkas ta üha vähem kulutama raha enda peale, et toetada oma armastatuid tütreid. Tütred temast väga lugu ei pidanud, käisid vaid vahel külas. Üliõpilane Eugene tahab saada kõrgseltskonda. Teda aitab sugulane vikontess de Beausant, kes annab talle võimaluse minna ballile
hommikusööki. Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad, püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde
Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk. Paljastab Vautrini Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees. Käis tihti pansionaadis lõunastamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i
Noormees läks neiuga kohtuma ning nägi teda kurvas meeleolus, pikka pärimise järgi otsustas usaldada neiu oma pettumuse põhjuse, kui Eugene läheb mängib rahaga. Tgasi tulnud näitas ta oma võidetud summat. Delphine oli pettunud, kuna abikaasa talle midagi ei lubanud. Eugene meelitas Victorine´i, kuid pärast kõnelust Vautriniga oli tema meel muutunud. "Tehku ta mis tahab, kindlasti ei abiellu mina preili Tailleferiga!"ütles Eugene enesele. Preili Michonneau ja Poiret saavad teada, kes Vautrin tegelikult on ning politseinik palun preililtt teente, et arreteerida sunnitöölt pagenud vang, kus teda tuntakse Surmanarritaja nime all. Vautrin pakub kõigile veini ning toimub suur joomapiduEugene saab Delphinelt kirja, kus ta seletab, et ootas teda kaua. Samal ajal tuleb teade, et Härra Frederic(tailleferi poeg) on kahevõitluses surma saanud. Vautrin kukub pikali ning preili Michonneau avastab, et too mees ongi Jackues Collin
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Lisaks peategelastele oli teoses ka palju kõrvaltegelasi: proua Vauquer, kelle pansionis tegevus toimub, Vautrin, kes oli põgenenud sunnitöövanglast, Victorine Taillefer, kes oli nooruke neiu, kelle ta isa oli hüljanud, eelistades neiule ta venda. Vautrinil tekkis plaan panna Victorine Rastignacile mehele suure kaasavaraga. Teose kõrvaltegelasteks olid veel proua Courure - Victorine tädi, vabariigiaegse sõjaväeleitnanti lesk, Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes paljastab Vautrini, Horace Biancon - meditsiinitudengist Rastignac'i sõber, Cristophe - pansionaadi jooksupoiss, Sylvie - pansionaadi toatüdruk, Härra Poiret - vanamees, kes käis pansionaadis lõunatamas, samuti isa Goriot' tütar, keda Rastignac armastas, Vikontess de Bauséant - Rastignac'i kaugem sugulane, kes aitas noormehe peenemasse seltskonda, proua de Marcillac - Rastignac'i tädi, kes rääkis nende kaugema
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
"Isa Goriot" Honoré de Balzac Lk 12 Lk 12 Lühidalt seal pansionis valitseb viletsus ilma poeesiata kokkhoidlik, kontsentreeritud, närune viletsus. Lk 13 Lk 13 Selle loo ajal elab pansionis 7 pansionäri. Pr Couture, temaga koos Victorine Taillefer; Poiret nimeline rauk, 40 aastane musta parukaga mees hr Vautrin, (lk14) prl Michonneau, isa Goriot + jooksupoiss Christophe, köögitüdruk Sylvie. Pr Vauqueri juures käis veel inimesi lõunat söömas. Lk 16 Hr Poiret kirjeldus Lk 16 Lk 17 Victorine'i kirjeldus Lk 17 Lk 18 Eugene'i kirjeldus Lk 18 Lk 20 Kõik pansioni inimesed olid õnnetud. Lk 20 Lk 21 Isa Goriot kirjeldus Lk 21 Lk 25 Krahvinna de l'Ambermesn lahkub pansionist, Isa Goriot pärast, maksmata toa eest Lk 25 (petis!) Lk 29 Goriot tütar käis tal külas, teine tütar ka. Lk 29
ja elada luksuslikku elu. See on minu jaoks täiesti vale. Eelkõige tuleks leida endale kaaslane kellest hoolida, justnimelt kellega õnnelik olla ning koos elada ja võimalik ka, et abielluda. See on õnn. Omamoodi perekondlik suhe oli pansioni rahval. Pansionis elab härra Vautrin, kes on kaua politsei poolt tagaotsitav põgenenud sunnitööline. Need nii-öelda perekondlikud suhted pansioni inimeste vahel hävitab preili Michonneau, kes laseb ennast politseinikul ära osta, et too Vautrini paljastaks. Preili Michonneau reedabki väikese summa eest oma peaaegu, et perekonna liikme. Sellega satub ta terve pansioni rahva põlguse ja viha alla, kuna ta on salakuulaja. Täna oma teole on preili sunnitud pansionaadist lahkuma. Gorio tütred Delphine ja Anastasie on abiellunud raha ning kuulsuse nimel. Sel ajal kui neil oli raha olemas ei kurtnud nad millegi üle. Nad küll tahtsid vaid raha rohkem ja rohkem. Sel
Tegelased Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks
nende raha ja paneb protsenti koguma. Surma-narritaja kuulub ühingusse „Kümme Tuhat“- varaste ühing, kes ei sega end asjadesse, mis pole 10000 franki väärt.Jacques Collin on väga suurte tutvustega ja raskesti tabatav ( ja homoseksuaal TEGELASED: Proua Vauquer – pansionipidaja, paks, vana ja kole naine, lesk, tahtis grioga abielluda, kuna ta tundus rikas Preili Michonneau – nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk, ,paljastab Vautrini. Härra Poiret – kulunud riietega, meie „suure sotsiaalse veski eesli“ moodi mees Victorine Taillefer – näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast
Rastignac ei soovi pärast seda enam Victoriniga suhelda. Victorine kolib isa juurde. Isa Goriot ja Delphine ostavad Rastignacile korteri, et Delphine saaks temaga seal olla. Isa Goriot plaanib ise Rastignaci korteri peale kolida. Vahepeal on politsei jõudnud jälile Vautrinile. Nad pakuvad raha preili Michonneaule, et too uinutaks Vautrini ja kontrolliks, kas tema kehal on märk, mis kinnitab tema isikut (põgenenud sunnitööline Surma- narritaja). Preili Michonneau jääb nõusse. Teda aitab teine pansionaadi elanik Poiret. Vautrin osutubki põgenenud kurjategijaks ja ta võetakse kinni. Michonneau sattub pansionaadi elanike põlguse alla, kuna on salakuulaja. Ta lahkub pansionaadist ja Poiret läheb koos temaga. Vahepeal on Anastasie müünud oma mehe perekonna juveele, et aidata oma võlgades armukest. Ta tuleb isa käest raha küsima, kuid tollel pole anda, sest ta on toetanud Rastignaci korteri ostmist
Teose lõpus pidi valima kas minna isa surivoodile, aga ta ei teinud seda. Ta oleks võinud minna oma isa valima, mitte ei oleks pidanud tähtsaks muid toimetusi teha, sest isa on ainult üks. Ta ei läinud isa surivoodile, sest samal ajal olid tal tülid ka oma mehega, ta mees ei lubanud tal ka oma isa surivoodile minna, sest see oleks ka alandav olnud. Juba enne isa Goroti tütred häbenesid teda, sest ta oli lihtsast perekonnast ja et ta oli olnud nuudlikaupmees. 8. Preili Michonneau – Pidi valima, kas anda Vautrin politseile ülesse või mitte.Kuna nad kõik elasid ühes pansionis, siis oleks eetiliselt õige olnud, et ta seda ei oleks tohtinud teha ja nö.pealekaebajaid ei sallita. Kui Michonneau oli üles tunnistanud, siis see pansioni elanikele ei meeldinud, sest ta reetis kõigi nende ühtsust. Ta visati pansionist välja. Seda arutati kaua, kas visata välja teda või mitte, aga ikkagi seda tehti. Temaga
lapsendas Victorine’i. Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda. Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sisse sulanduda Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng. Cristophe - pansionaadi tööline. Sylvie - pansionaadi köögitüdruk. Härra Poiret - pansionaadis lõunatamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma.
Christophe- tööpoiss, kes töötas pansionaadis Proua Coutre- Prantsuse Vabariigi arvekommisari lesk, kes hoolitses Victorine Trailleferi eest. Victorine Traillefer- noorneiu, kes oli häbelik ja hädine. Ta oli hüljatud oma isa poolt, sest isa eelistas tütrele poega ning jättis ta ilma varanduseta. Kauge sugulane proua Coutre, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas temast jumalakartliku inimese. Poiret- rauk, kes käis pansionaadis lõunatamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant. Härra Vautrin- neljakümnendates mees, kes kandis musta parukat, värvis põskhabet, ütles ent olevat endiseks kaupmeheks. Kuid hiljem selgus, et tema nimi on Iaques Collin, keda kutsuti ,,surmanarritajaks". Eelnevalt oli ta istunud kakskümmend aastat vanglas. Preili Michonneau- vanapiiga,kes nägi välja väga vana ja kulunud. Tema mürgitas Vautrini. Isa Goriot- endine nuudli-,makarooni- ja tärklisevabrikant, kes peatus Vauqueri pansionis.
Raamatu tegelased: Isa Goriot- endine nuudli-, makaroni- ja tärklisevabrikant Proua Vauquer- pansioniomanikust leskproua Härra Vautrin- sunnitöövanglast põgenenud Collin ehk ,, surmanarritaja" Eugene de Rastignac- auahne noor üliõpilane, kes paneb endasse armuma ühe tütardest Proua Couture- kuulus vabariigiaegne sõjaväeintendandi lesk Victorine Taillefer- noor neiu, kelle isa ja poeg olid hüljanud Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab Sylvie- pansioni köögitüdruk Christophe- pansioni tööpoiss Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma Vikontess de Bauséant- Eugene'i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse Krahvinna Anastasie de Restaud- isa Goriot tütar
Isa Goriot Tegevus toimub Pariisis 1819 a Tegelased: *Proua Vaquer Pansionärid: *pr couture *Victorine *hr Poiret *Vautrin *pr Michonneau *Goriot *Eugene de Rastignac *Delphine *Anastasie de Restaudi *Maxime de Trailles *Pr Claire de Beauseant *Sylvil,Christophe Politseinikud: hr Gondureau Bianchon Miljöö kujutus Kujutab kriitiliselt,seletab väga täpselt,põhjalikult,pikalt kõike,et tekiks lugejale pilt silme ette.Kujutab kõike realistlikult.Toob välja kõik halva,et ühiskond oskaks end parandada ja sellest õppida. Isa Goriot 1) töötas kompaniis,omanik suri,ostis ise firma.Prantsuse revolutsiooni ajal näljahäda
Isa Goriot 1.Teose autor ja pealkiri ? Honoré de Balzac "Isa Goriot" 2.Tutvusta lühidalt teose autorit Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik, üks kirjandusliku realismi rajajaid. Enamus Balzaci loomingust jäi kirjanduslikult väheväärtuslikuks ja ei saavutanud soovitud edu ega tuntust. Balzac lihtsalt võttis endale eesmärgi kirjutada nii kaua, kuni tuleb mõni silmapaistev ja tunnustav teos. Ta alustas kirjutamist juba varases nooruspõlves, kuid tema üks põhiteoseks sai "Isa Goriot" . Balzac pole üksnes XIX sajandi parimaid romaanikirjanikke, vaid võib peaaegu öelda, et sajandi parim. Balzak lõi terve maailma, ühtaegu oma ning kõikide aegade maailma. Just teos "Isa Goriot" alustab maailmakirjanduse kaalukaimat romaanitsüklit. 3.Mis ajal tegevus toimub? Tegevus toimus XIX sajandil 4.Missugune on teose sõnum lugejale? Nõustun või mitte ? Miks ? Raamat kajastab kirjeldab Pariisi kõrgseltskonna elu. ...
mehi hoiatama minna - Isa goriot valmistab Eugenele ette korterit, milles on ka kaasaegne ja ilus mööbel, kuna korteri juurde kuulub ka väike tuba selle kohal palub goriot, et võiks sinna elama kolida, et olla lähemal oma tütrele - Victorine vend saigi kahevõitlusel/duellil haavata ja oli suremas, tüdrukust sai pärijanna, Eugene keeldus endiselt Victorinega abiellumast ja lubas olla truu Delphinele, Vautrin kukkus kokku - Michonneau andis Vautrini üles ning ta tabasid politseinikud, alguses oli väga vihane, siis rahunes, andis end üles/tunnistas - Teised pansionärid nõuavad Michonneau lahkumist v.a Poriet, kes naist oli innustanud, lõpuks lahkuvad mõlemad - Pansion jääb tühjemaks, lahkuda plaanivad ja Victorine ja Couture, sest neiu oli nüüd rikas, ka Eugene plaanis kolida oma poissmehekorterisse ning goriot koos temaga
Proua Courure Sõjaväeleitnandi lesk. Proua Vauquer Pansionaadi omanikust leskproua. Isa Goriot Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast. Victorine Taillefer Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega. Delphine de Nucigen- isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Preili Michonneau Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini. Eugene de Rastignac Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma. Horace Biancon Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber. Cristophe Pansionaadi toapoiss. Sylvie Pansionaadi toatüdruk. Paruniproua Delphine de Nucingen Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub. Krahvinna Anastasie de Restaud Isa Goriot'i teine tütar.
Honoré de Balzac ,,Isa Goriot" August 2009 · Alguses kirjeldatakse pikalt üht pansioni (kostikorter) Tegelased: (kõik elavad pansionis) Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus teda tütreks tunnistamast. Proua Couture, kauge sugulane, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas ta jumalakartlikuks
siis tuletab Vautrin talle meelde oma plaani ja Eugene hetkeks isegi läheb sellega kaasa, võrgutades Viktorine. Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorini venna, aga Eugene ei taha sellest enam midagi teada ja plaan jääb katki. Salapolitsei inspektor, kes on kaua taga ajanud Vautrinit, räägib preili Michonneauile, et ta Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot valmistavad Eugenile ette ilusa korteri, kuhu noormees koos Goriotiga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrini võetakse kinni. Isa Goriot jääb murest väga haigeks, sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Gorioti tütardele see aga korda ei lähe. Rastignaci jaoks on see ennekuulmatu. Isa Goriot sureb, nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja räägib sellest sonides. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Gorioti oma rahade eest.
Balzac "Isa Goriot" Tegelased: Isa Goriot-endine nuudlikaupmees, Eugene de Rastignac(vaesunud aadlipere võsuja, üliõpilane), Vautrin(põgenenud sunnitööline, varjab end Vauqueri pansionaadis), Delphine de Restaud(isa Goriot' tütar, Rastignaci armuke), Anastasie de Restaud(isa Goriot' tütar), proua Vauquer(pansionaadi omanik), Sylvie(köögitüdruk), proua Couture (lesk ja Victorine hooldaja), Poiret(endine ametnik), Christophe (jooksupoiss), preili Michonneau(vanatüdruk), proua de Peauseant(Rastignaci nõbu ja toetaja). Tegevuskoht: Pariisis proua Vauquer' pansionis Sündmustik: Isa Goriot, endine nuudlikaupmees, on pensionile läinud. Alguses on ta väga rikas ning elab pansioni parimas toas. Tema tütred on harjunud kõike saama, aga nende mehed keelduvad neile aha andmast. See ongi põhjuseks, miks nad käivad oma isalt raha küsimas. Goriot teeb kõik selle nimel, et oma tütardele raha anda. Ta müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid rii...
neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta. Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,” Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid
saaks Rastignac'i aidata, aga samas ka ise rahalist kasumis olla. Raha on läbi aegade olnud kõigi jaoks kinnisidee, saada rikkaks ja olla õnnelik, kuid kellegi tapmine, et saada raha pole minu arvates kõige õigem tegu, isegi kui oled väga vaene ning on seda raha vaja. 5. Milline sündmus põhjustab Vauquer`i pansioni allakäigu ja lagunemise? Millises olukorras oleks reetmine õigustatud? Pansionaadi allakäigu põhjustab Vautrini vahistamine. Preili Michonneau pidi panema Vautrini joogi sisse üht vedelikku, mis tekitab apopleksilise rabanduse, siis pidi preili vaatama Vautrini õlga, et teada saada kas seal on kaks tähte. Plaan õnnestus ja tuligi välja, et Vautrin on hoopis tagaotsitav kriminaal Jacques Collin. Peale seda juhtumit lubab Collin kättemaksta ning see tekitab pansioni elanike seas hirmu ja hakkavad järk järgult lahkuma pansionist. Reetmine on õigustatud sellises olukorras, kui on tehtud midagi halba
Elu: · Sündis Pariisis kunstnike Novelli tunnused: perekonnas · eksootiline ainestik · Töötas · dramaatilised peasündmused muinsuskaitseinspektorina. · lakooniline kirjeldusviis. · 1844. aastast Prantsuse Akadeemia liige. · Teise keisririigi ajal senaator. PROSPER MERIMEE 1803-1870 Novellid: · ,,Matteo Falcone" Näidendid: Romaanid: · ,,Federigo" ,,Jacquerie" ,,Charles IX valitsusaja · ,,Carmen" ...
Goriot' isaarmastus oli niivõrd tugev, et ta muutus oma tütarde suhtes naiivseks ning ei näinud, et need temalt ainult raha tahavad. Seega tekibki küsimus, kas raha eest saab kõike ning kas see tagab armastuse? Isa Goriot elas pansionis koos paljude teiste värvikate inimestega. Sinna kuulusid näiteks lõbus seltskonnahing härra Vautrin, kes lõpuks osutus sunnitöövangla põgenikuks e."surmanarritajaks", pansioni omanik proua Vauquer, vanatüdruk preili Michonneau, kes Vautrini paljastas, noor neiu Victorine Taillefer, kelle rikas isa oli ta hüljanud ning paljud teised, kes nii suurt tähelepanu teoses ei pälvinud. Pansioni rahvas ei sallinud isa Goriot' ning pidas teda veidrikuks, kuna tema ümber keerlesid mitmed imelikud asjaolud ta oli rikas, kuid elas pansioni vaesemais toas, tal käisid külas uhked daamid, keda arvati olevat tema armukesed ning vaadati viltu sellele, et sellised naised üldse taolist vanameest võiksid külastada.
4 korterit, millest 2 oli välja üüritud. Üks Vauqueri preili Michonneau’le, teine isa Goirot’le. Nende korterite maksumus on umbes 45 pansioni? franki kuus. Proua Vauqueri pansionis elavad väga Neljas korrus-Seal asus pööning pesu erinevad ja huvitavad inimesed. Teiste kuivatamiseks ja kakskatuse kambrit. Neis hulgas on seal Poiret, preili Michonneau, preili Victorine Taillefer ja üliõpilane Bianchon. Journal de Paris toimetaja käis ja küsitles kõiki elanike, miks on nad just selle pansioni valinud. Preili Taillefer vastas:„ Mu isa viskas mind kodust välja ega pidanud mind oma tütreks, Vauquer ja Couture hakkasid minu eest hoolitsema, ja nii ma jäingi pansionisse elama.“ Üliõpilane Bianchon õppib Pariisis meditsiini ning küsimusele vatsas ta nii:
Vautrin - põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen - isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud - isa Goriot" tütar. Proua Vauquer - pansioni omanik. Sylvie - köögitüdruk. Proua Couture - lesk ja Victorine hooldaja. Victorine Taillefer - tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret - endine ametnik. Preili Michonneau - vanatüdruk. Christophe - jooksupoiss. Proua de Beauseant - Rastignaci nõbu ja toetaja. 3) Tegevuse aeg ja koht: 19.sajandi I pool, Pariis. 4) Miljöö: Proua Vaqueri pansionaat on räämas ja vana, tekitab sellist vastikust. Esindab selle aja kõige viletsamaid elutingimusi. Kuid salongid, kus Rastignac käis on luksuslikud ja ilusad ning tekitavad tänu sellele positiivseid meeleolusid. Raamatu
Tema mees oli käitunud temaga halvasti ning jätnud vaid silmad nutmiseks ning selle õnnetu maja elamiseks. Proua ise arvas, et ta on kannatanud kõike, mida on võimalik kannatada. Naine elas koos oma paksu köögitüdrukut Sylviega, kes valmistas sisepansionäridele eineid ning hoolitses majapidamise eest. Tal oli ka uksehoidja Christophe, kes edastas teateid ja tegi ka aeg-ajalt kelneri tööd. Tema juures elas preili Michonneau, vanatüdruk, kes hiljem osutus äraandjaks ning aeti teiste majaelanike soovil pansionist minema, temaga koos läks ka härra Poiret, kes oli vana rauk ja käis Michonneaul järgi nagu koerakutsikas, tema oli varem olnud ametnik, arvatavasti kohtuministeeriumis. Kõige rohkem kõneainet pakkus majas Goriot, keda hüüti isa Goriotiks. Ta oli eriskummaline mees, kes algselt elas kõige rikkamas ja uhkemas korteris, kuid järk-järkult vähendas oma luksusi ning lõpuks elas viletsuses. Algul
hoolitses tema eest. Kannatas kahvatustõve all. Püsiv nukrus, häbelik hoiak, vaene ja hädine valiums. Õrn jume, punakasblondid juuksed ja liiga ahtake piht. Vautrin: neljakümneaastane, värvitud põskhabemega mees. Laiad õlad, hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad käed. Armastas nalja heita. Tundis kõiki ja pakkus abi, laenas raha. Külmavereline. Oli sunnitöölt põgenenud vang (varjas end pansionis). Preili Michonneau: vanatüdruk. Nurgeline, puudusid naiselikud vormid. Krimpsunud nägu oli ähvardav. Hoolitses kellegi vanahärra eest, kes põdes põiekatarri. Vanamees pärandas talle tuhat franki. Härra Poiret: oli olnud "teljeke", mille ümber ühiskondlikud õnnetused ja mustused olid keerelnud. Lopergune mütsilott, elevandiluust nupuga kepp peos, pleekinud kuuehõlma, sinuses sukis jalad. Isa Goriot: endine nuudlivabrikant, umbes kuuekümne üheksa aastane. Alguses oli üürinud korteri
Markii d'Ajuda-Pinto- portugaallane, proua de Beauséant'i sõber Hertsoginna Antoniette Langeais- proua de Beauséant'i sõber Delphine de Nucingen- isa Goriot'i noorem tütar, Eugéne südamedaam Laure, Agathe- Eugéne õed Henri, Gabriel- Eugéne vennad Preili Michonneau- väga peenike, kortsus, õnnetu, arvati, et oli midagi liialt teinud: arvestanud, vihanud, kaubelnud; sai vanalt mehelt igal aastal 1000 franki, selle lapsed olid pahased, ei teadnud, et isa oli rikas, ajasid minema, preili Michonneau hoolitses tema eest, sai selle eest raha. Härra Poiret- kandis vanu riideid, ei tundunud prantslasena, kohutas inimesi. Victorine Taillefer- nooruke, kelle isa kodust välja ajas, ei tunnistanud teda oma tütreks, Vauquer ja Couture hoolitsesid tema eest, sisendasid talle jumalakartlikult; oli vaga, rahulik, kandis vanu riideid, ei tahtnud isa kohta midagi halba öelda, ema oli suremas, vend külm. Isa Goriot- läks pansionaati 69 aastaselt, uhked riided, palju raha, kullatud asju kaasas,
on sunnitud Vautrinilt vastu võtma 3000 franki võlgade katteks. Vautrin mitte keegi. Rastignac pürgis seltskonda just selle tõttu, et edu käib enda plaaniga noormehele peale. Victorine'i vend tapetakse. saavutada, talle tundus Pariisi kõrgseltskond tõotatud maana. Sellele 14. Selgub, et Vautrin, ,,Surmanarritaa", on sunnitöölt põgenenud vang. lähedale jõudes taipas ta, et tegemist on vaid Püha Elmo tuledega. Salapolitsei räägib vanaproua Michonneau, pansioni elaniku, nõusse, et Ometi ei oleks olnud võimalik olla edukas ilma tutvusteta, pelgalt too Vautrini paljastaks. hariduse ja ambitsioonidega ei jõua kuhugi. Oli vaja eestkostjat ning 15. Delphine ja isa Goriot kingivad Rastignacile korteri. hulgaliselt tutvusi, kohta Pariisi koorekihis, ning kõik pudrumäed ja 16. Vautrin arreteeritakse
keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta. Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, "Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde," Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie'st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid kaks
Härra Vautrin Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Hea südamega, vaatab probleemidest mööda. Preili Michonneau vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Hea südamega, intelligentne, pole pealetükkiv, jahtis kuulsust ja raha. Horace Biancon Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe pansionaadi toapoiss Sylvie pansionaadi toatüdruk Härra Poiret pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau
Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta. Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, "Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde," Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie'st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra
neile midagi keelata. Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta. Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, "Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde," Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie'st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli kiindunud ühte kausikesega alustassi, mille kaanel olid
Kui isal oli viimane tuhat franki käes, läks see raha Anastasiele, kellel oli raha vaja kleidi jaoks, mille jaoks ta mees raha ei andnud. Lõpuks, oma surivoodil, mees taipas oma viga, ning ta suri teadmisega, et ta tütred teda tegelikult ei armasta. Kuid inimesena, kes elas igapäevaelu, oli talle elamine kuidagi võõras. Kogu ta inimesearmastus läks ta tütardele ning ülejäänud maailmale ei jäänud midagi järgi. Kui Vautrin kokku kukkus ning preili Michonneau palus Goriot abi Vautrini üles kandmiseks, vastas Goriot talle, “Ma ei saa teid milleski aidata, lähen oma tütre juurde,” Goriot naiseks oli olnud rikka taluniku ainus tütar Brie’st, naine oli Goriot piiritu armastuse objektiks, Goriot imetles teda, tema habrasust ja tugevust, arukust ning ilu. Nende elu oli seitse aastat päikeseline, kuid kui ta naine suri, arenes Goriot isatunne mõistmatuseni. Härra Goriot oli
Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda, kuna arvab, et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas. Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks. Eugene ihaldab saada osa Pariisi ahvatlevast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
