„Isa Goriot“ Honore de Balzac Analüüs (0)

„Isa Goriot “
Honore de Balzac
Analüüs
Tegelased:
Proua Vauquer - leskproua, kes pidas Vauqueri pansionit Pariisisi. Sündis de Conflansis. Ta oli viiekümnendates aastates proua, kes sarnanes kõikide naistega ja oli elus nii mõndagi näinud. Tal olid klaasistunud pilk, süütu kupeldaja ilme, kes vigurdab, et rohkem raha välja pressida ja samal ajal valmis kõigeks, et oma elu kergendada. Kuid kõigest hoolimata räägiti temast ka head, kui hea südamega inimesest.
Sylvie - paks köögitüdruk, kes töötas pansionaadis
Christophe- tööpoiss, kes töötas pansionaadis
Proua Coutre- Prantsuse Vabariigi arvekommisari lesk , kes hoolitses Victorine Trailleferi eest.
Victorine Traillefer- noorneiu, kes oli häbelik ja hädine. Ta oli hüljatud oma isa poolt, sest isa eelistas tütrele poega ning jättis ta ilma varanduseta. Kauge sugulane proua Coutre, võttis neiu enda hoole alla ja kasvatas temast jumalakartliku inimese.
Poiret - rauk, kes käis pansionaadis lõunatamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant.
Härra Vautrin - neljakümnendates mees, kes kandis musta parukat, värvis põskhabet, ütles ent olevat endiseks kaupmeheks . Kuid hiljem selgus, et tema nimi on Iaques Collin, keda kutsuti „surmanarritajaks“. Eelnevalt oli ta istunud kakskümmend aastat vanglas .
Preili Michonneau- vanapiiga,kes nägi välja väga vana ja kulunud. Tema mürgitas Vautrini .
Isa Goriot- endine nuudli -,makarooni- ja tärklisevabrikant, kes peatus Vauqueri pansionis . Sinna kolides oli ta rikka välimusega meesterahvas. Isa Goriot pühendas kogu oma elu kahele tütrele, Anastasie de Restand ja Delphine de Nucinger. Kuid tütred ei hoolinud oma isast, nad soovisid vaid tema varandust, mis eksisteeris seni kaua kui seda oli. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast.
Paruniproua Delphine de Nucinger- isa Gorioti noorem tütar, kes kadestas vanema õe rikkust. Ta oli Eugene de Rastignaci südamedaam.
Krahvinna Anastasie de Restaud - isa Gorioti vanem tütar, kes tahtis alati välja näha kõige parem ja edevam. Ta hoolis vaid rikkusest ja käis väljas tihti raha peale mängimas.
Vikontess de Bauseant- Eugene tädi, kes aitas tal pürgida kõrgklassi.
Proua de Marcillac- Eugéne tädi
Laure ja Agathe- Eugene õed
Henri ja Gabriel- Eugene vennad
Eugene de Rastignac - lõunamaalase välimusega noormees , kellel oli valge näonahk, mustad lokkis juuksed ja sinised silmad. Üliõpilasele oli riietus väga tähtis. Ta ajas rikkust esialgu taga, kuid hiljem mõistis,et rikkus siiski pole elus kõige tähtsam asi. Eugenil oli hea süda. Ta suutis Delphine endasse armuma panna.
Bianchon- meditsiinitudeng, kes hoolitses isa Gorioti eest viimaste eluhetkedel.
Maxime de Frailles- Anastasie armuke
Tegevuspaik (aeg,koht):
Teose tegevus toimus 19 sajandil Prantsusmaal, Pariisis Neuve- Sainte -Genevievei tänaval, proua Vauqueri pansionis.
Kokkuvõte:
Kogu sündmustik toimus proua Vauquer´i pansionaadis ja külastajatest. Raamatus kirjeldati väga peene detailselt pansionaadi miljööd ning kus keegi,millises korteris või toas elab. Kokku oli kujunenud väga kirju seltskond . Kuid raamatus kirjutati kõige enam isa Goriost ja tema ümbritsevatest inimestest ning tütardest. Kui isa Goriot asus pansionaati elama peeti teda tema välimuse tõttu väga rikkaks inimeseks. Lesk Vauquer soovis esialgu temaga abielluda , kuid üsnapeagi sai ta aru, et esmamulje isa Goriost oli petlik . Mida aeg edasi märkas lesk kui ka teised pansionaadi elanikud, et ta polegi enam nii heal järjel. Ta aitas oma mõlemaid tütreid,hoolimata sellest,et nemad ei soovinud temaga aega koos veeta ega hoolinud temast kui isast. Eugene de Ratignac naases pariisi ja soovis saada kõrgseltskonda. Eugene palus abi oma tädi Marcillacil´i käest, et saada kõrgseltskonda , mida ta muidugi sai. Eugene märkas ühel ööl, kuidas tema naaber isa Goriot ülekullatud hõbenõusid voolis hõbekangiks. Eugene jaoks tundus see asi kahtlasena kuid hiljem mõistis, et isa Goriot tegi seda kõike oma tütarde pärast. Eugene nõudis oma perekonnalt viimaseid sääste, et ta saaks kõrgseltskonnale vastav välja näha. Vautrin´il oli Eugene´ile plaan, kuidas rikkakas saada. Eugene kahtles pikalt plaanist, sest see plaan oli väga ebainimlik. Raamatus kirjeldati,et Eugene pidi ära võluma Victorine. Kui ta oli ära võlutud , kutsus Vautrin oma sõbra mõrvama Victorine´i venda ja Victorine´i isa. Eugene pidi abielluma Victorinega, kuid Eugene polnud sellega nõus. Eugene tutvus teatris Delphine´ga, noormees võitis paruniproua südame. Isa Goriot kohtles Eugenei kui oma poega, sest noorhärra võitis tema tütre poolehoiu. Alati kui üliõpilane kohtas Delphinet räägib ta isa Goriot´le nende kohtumisest, isa Goriot saab sellest uut jõudu elamiseks. Isa Goriot haigestus väga raskelt , tema eest hoolitsesid Eugene ja Biancon, sest Goriot´i tütardele isa haigus korda ei läinud. Enne suma sai Goriot aru, et ta poleks tohtinud neile seda rikkust pakkuda, siis äkki oleks ta elanud ise paremini ja tütred oleksid teda austanud. Lõpuks andestab ta oma tütardele siiski enne surma. Eugene ja Biancon matsid isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei olnud nõus matust kinni maksma. Mõlema tütre poolt oli saadetud matustele toatüdrukud, kuid Goriot’i lihased tütred ei ilmunudki. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
Teose analüüs lugeja pilgu läbi:
Raamatut lugedes tundus see algus jube pikk ja veniv,kuna kirjeldati väga detailselt miljööd ja kõiki neid inimesi. Kuid mida rohkem ma lugesin, hakkas see raamat huvi pakkuma, sest seal toimus nii palju asjus,mida ma poleks ise reaaalselt uskunud. Minu arvates oli süžee siiski väga kurb. Teose resümee oli minu arvates väga selgesti välja toodud, et ei tohi olla liiga hooliv , sest see ei too inimesele endale head vaid kahju, nii nagu juhtus selles loos isa Goriot´ga. Sellest loost lugesin välja ka endale õpetust, et lpasevanemana ei tohi pakkuda üle määra,sest siis ei oska nad hinnad mis on rahaline ja moraalne väärtus.