Sürrealism ja Salvador Dali (4)

Sürrealism
Referaat
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................................3
1 Lähtealused........................................................................................4
2 André Breton .........................................................................5-6
3 Salvador Dali......................................................................................................7
4 Charles Baudelaire ......................................................................................................8-9
4.1 Elukäik...............................................................................................................8
4.2 Looming..............................................................................................8-9
5 Arthur Rimbaud ...................................................................................................10-11
6 Guillaume Apollinaire...............................................................................................12-13
7 Ilmar Laaban ………………………………………………………………………..14-15
Kokkuvõte…………………………………………………………………………..16
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………17
Sissejuhatus
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.
Lähtealused 

• Alateadvus e. mitteteadvus
  
• Unenäod - maagia , müstika, parapsühholoogia
  
• Nägemused
  
• Vaistlikud assotsiatsioonid
  

 
 
3 etappi sürrealismi arengus 

• 1919-32-automatism ja teadvuse vool. Täielik vabanemine mõistuse ja hea maitse kontrollist.
  
• 1930.aastad – sihilik juhus ja must huumor.
  
• 1940-60.aastad –uut laadi müütide loomine. Sõnamäng.
  

 
 
 
 
 
Tähtsamad esindajad 
Euroopas
Prantsusmaal:
     L. Aragon
     P. Éluard
     A. Breton
Hispaanias:
     S. Dali 
Eestis
    I. Laaban
    A. Ehin
    S. Kivisildnik
André Breton
André Breton sündis Tinchebray's Normandias. Ülikoolis meditsiini õppides hakkas teda huvitama psühhiaatria ning Sigmund Freudi (keda ta 1921. aastal kohtas) tööde lugemine tutvustas talle mitteteadvuse mõistet. Esimese maailmasõja ajal töötas Breton Nantes'i psühhiaatriakliinikus, kus talle jättis sügava mulje tutvus Alfred Jarry'st inspireeritud nihilistliku kunstniku Jacques Vaché'ga. Bretoni hakkasid huvitama sümbolistliku luule psühholoogilised implikatsioonid ning võimalused kirjanduse ja kunsti kaudu inimese mitteteadvusele ligi pääseda. 1919. aastal asutas Breton koos Louis Aragon'iga ning Philippe Soupault'iga ajakirja Littérature, mille veergudel nad 1920. aastal avaldasid esimese näite sürrealistlikust automaatkirjutusest.
Bretoni „Sürrealismi manifest“ („Manifeste du surréalisme“) 1924. aastast defineeris sürrealismi kui „puhast psüühilist automatismi, mille kaudu püütakse väljendada ... tõelist mõtteprotsessi.“ Sürrealism pidi ületama piirid unenäo ja reaalsuse, mõistuse ja hullumeelsuse ning objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel. Nende teemadega tegeles Breton ka kirjanikuna. Romaanis „Nadja“ (1928) segas ta argiolustikku hallutsinatsioonidega. Koos Paul Éluard'iga kirjutatud „Patuta eostamine“ („L'Immaculée Conception“) püüdis verbaalselt edasi anda erinevate vaimuhaiguste olemust. „Suhtlevad nõud“ („Les Vases communicants,“ 1932) ja „Hullumeelne armastus“ („L'Amour fou,“ 1937) kompavad piire unenäo ja ärkveloleku vahel. Samal ajal kirjutas Breton palju sürrealismi puutuvat esseistikat ja kriitikat, mis oma vastuvaidlemist mittekannatavas autoritaarsuses jättis mulje, nagu oleks ainult Bretonil õigus määratleda, mis täpselt on sürrealism ja mis mitte.
1930. aastatel püüdis Breton sürrealistide liikumist poliitiliselt angažeerida, kui tema ise ja mitmed teised väljapaistvad sürrealistid ühinesid Kommunistliku Parteiga. Selle tõttu tekkisid Bretonil teravad konfliktid liikumise antiautoritaarse, algusaegade nihilismile ja anarhismile truuks jääva tiivaga (sinna kuulus m. h. Salvador Dalí). Bretoni teine sürralistlik manifest, mis avaldati 1930. aastal, tegeleski sürrealismi filosoofiliste implikatsioonide uurimisega. 1935. aastal astus parteist siiski välja ka Breton ise, kuid jäi elu lõpuni veendunud marksistiks. 1938. aastal Mehhikos viibides avanes tal võimalus kohtuda  Trotskiga, kellega koos nad kirjutasid järjekordse manifesti pealkirjaga „Iseseisva revolutsioonilise kunsti toetuseks“ („ Pour un art révolutionnaire indépendent“).
Kui Prantsusmaa okupeeriti Saksa vägede poolt, põgenes Breton USAsse. 1942. aastal korraldas ta Yale'i ülikoolis sürrealistide näituse ja kirjutas seal veel ühe manifesti. 1946. aastal naases Breton Prantsusmaale, kus jätkas kuni surmani uute sürrealistide värbamist ja näituste korraldamist. Võib öelda, et sürrealistlik liikumine lõppes lõplikult alles 1966. aastal, kui Breton 70-aasta vanuselt suri.
Salvador Dali
Salvador sündis keskklassist advokaadi ja notari Salvador Dalí i Cusí ning katoliiklasest ema Felipa Domenechi Dali peres.
Dalí kunstitalent avaldus varases eas. Esimest korda õppis Dalí joonistamist 10-aastaselt. Debüütnäituse korraldas ta 14-aastaselt. 1919. aastal, 15-aastasena, asutas Dalí koolilehe, milles kirjutas suurte meistrite loomingust nagu Goya, El Greco , Michelangelo jt. Ta tundis huvi psühholoogia vastu ja luges Kanti , Voltaire 'i ja Nietzsche teoseid.
Ta õppis 1916. aasta sügisest kuus aastat linna kunstikoolis joonistamise ja kompositsiooni põhialuseid. Need õpingud olid tähtsad tema kunstnikuks kujunemisel.
Aastal 1922 asus ta õppima Madridi Kuninglikku Kunstiakadeemiasse. Seal kohtus ta luuletaja Federico García Lorca ja filmilavastaja Luis Buñueliga. 1926. aastal visati ta aga akadeemiast välja, kuna väidetavalt keeldus ta eksamitel osalemast. Samal aastal oli tema esimene reis Pariisi, külaskäik Picasso juurde.
1920ndate lõpus pöördub ta sürrealismi juurde. 1931 . aastal valmivad esimesed sürrealistlikud esemed.
1933 on tema esimene näitus New Yorgis ja 1934 esimene reis USA-sse.
Dali naine Gala oli mehest 10 aastat vanem ja pärit Venemaalt. 1958 toimub Gala ja Dali kiriklik laulatus . Gala sureb 1982. aastal
1939. aastal põgeneb Dali mobilisatsiooni eest Prantsusmaale Bordeaux 'sse. 1940. põgeneb koos Galaga Teise maailmasõja eest USA-sse
1942 avaldab ta autobiograafia "Salvador Dali salajane elu".
Pärast Teist maailmasõda elas ta New Yorgis. Aastal 1948 naasis Euroopasse, kus tema kunstimotiivides hakkas domineerima religioossus .

Charles Baudelaire

Elukäik
Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.
Baudelaire'i isa suri varakult ning ema abiellus uuesti kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.
Baudelaire õppis Lyonis ja Pariisis Collège Louis-le- Grandis juurat. Õppimisest ei tulnud aga midagi välja, Baudelaire'i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal . Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning Baudelaire saadeti Indiasse . Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, täisealiseks saamisel Pariisi tagasi.
Isa pärandus lubas tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk . See sundis Baudelaire'i kirjutama.
Baudelaire'i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Baudelaire'i luules on lihtne leida.
Looming
Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.
1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" (Les Fleurs du mal), mis põhjustas skandaali: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu". Baudelaire'i "kunstnik" on üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhivad loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged ; lahendust pingetele otsib kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel surmas.
1869. aastal, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik "Pariisi spliin" ja 1909. aastal Baudelaire'i päevik.
Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000) ja "Kurja õied" (2000)
"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas "Vikerkaar".
Arthur Rimbaud
Arthur Rimbaud [art'üür rämb'oo] (20. oktoober 1854 Charleville – 10. november 1891 Marseille) oli Prantsuse luuletaja.
Arthur Rimbaud sündis vaesuses Prantsusmaal Charleville'is. Isa oli sageli kodunt ära. Emal olid ranged põhimõtted. Selles provintsilinnakeses oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu , kuid andekas õpilane. 13- või 14-aastasena oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas virtuooslikke ladinakeelseid luuletusi.
1870 tutvus ta Georges Izambard'iga, kes õpetas lütseumi retoorikaklassis ning kellest sai noore luuletaja mentor ja isa asendaja . Sellest ajast pärinevad Rimbaud' esimesed värsid: les Étrennes des Orphelins, Soleil et Chair ja Ophélie. Ta oli parnaslaste mõju all. Kirjas selle liikumise esindajale Théodore de Banville'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslsaseks või mitte kellekski.
1870 jooksis Rimbaud kodunt ära ning jõudis välja Pariisi. Seal hakkas ta kirjutama osalt Charles Baudelaire'ist inspireeritud luulet.
Elades väga sügavalt läbi Pariisi Kommuuni tragöödiat, tahtis noorukist poeet minna Pariisi. Ägedas luuletuses "L'orgie parisienne ou Paris se repeuple" süüdistas ta võitjaid alatuses. Pärast kaotust Preisimaale 1871 muutus tema luule veel radikaalsemaks ja üha sarkastilisemaks: näiteks "Vénus Anadyomène". Tema luulelaad muutus. Rimbaud hakkas parnaslaste luulet põlgama ning kuulsas kirjas Paul Demenyle ehk „Nägija kirjas kinnitas ta, et hülgab „subjektiivse luule“.
Samas kirjas rääkis ta ka enda püüdlustest: ta tahtis saada „nägijaks“, et saavutada „kõikide meelte pikaajalist, tohutut ja kaalutletut korratust“ (long, immense et raisonné dérèglement de tous les sens ).
Üliandekas õpilane Rimbaud ei tahtnud enam lütseumi tagasi minna. Ta põgenes ja jõi absinti.
Rimbaud tutvus 1871 luuletaja Paul Verlaine 'iga, saatis talle mõned oma luuletused ning asus elama tema majja. Neil kujunes tormiline suhe. Verlaine jättis oma naise maha ja nad asusid elama Londonisse. 1873 jättis Verlaine Rimbaud järsult maha, tahtes naasta oma naise juurde ning otsustades endale kuuli pähe lasta, kui naine teda tagasi ei võta. Ta asus elama ühte Brüsseli hotelli. Rimbaud läks talle järele, olles veendunud, et Verlaine'il ei jätku julgust oma elule lõppu teha. Kui Rimbaud tahtis Verlaine'i maha jätta, tulistas ta joobnuna oma armastatut kaks korda, haavates teda kergelt randmesse. Verlaine vangistati 18 kuuks Monsi .
Rimbaud läks perekonna mõisa Roche'is (Ardennes'i departemang), kus ta kirjutas Hooaja põrgus (Une Saison en Enfer), mida peetakse üheks esimeseks vabavärsis teoseks. Hooaeg põrgus on Rimbaud’ matkade viirastuslik biograafia . Kaootilises tekstis kõneleb hulk sisehääli. Rimbaud karjub välja oma kannatust ja intiimset kogemust. Ta on mõistnud, et ei saa „varastada tuld“ üksnes enda jaoks. Et lüüasaamine ei oleks lõplik, on tarvis „innukat kannatlikkust“ (ardente patience). Ent tahe unustada põrgut tähendab inimsuse reetmist. Linna julmas üksinduses luuletaja väsib.
Varsti pärast seda loobus ta kirjutamisest ning rändas läbi Euroopa, kuni sai lõpuks relvade salakaubavedajaks ja orjakaupmeheks Aafrikas. 1880 sai Rimbaud'st kaubakontori agent Abessiinias. Ta kauples elevandiluu ja kohviga, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas süüfilissse. 1891 tekkis tal jalakasvaja ning ta naasis Euroopasse. Jalg amputeeriti. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 luuvähki.
Tema elust Pariisis on tehtud mängufilm Total Eclipse (1995) Leonardo DiCaprioga peaosas .
Guillaume Apollinaire
Guillaume Apollinaire [gi´jom apoli´ neer ] (26. august 1880 Rooma – 9. november 1918 Pariis) oli poeet, kirjanik, kunstikriitik.
Guillaume- Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu aega pärast sündi antakse talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm-Albert-Wladimir-Apollinaris de Kostrowitzky ja lapse võtab omaks tema poola-itaalia päritolu ema.
Lapsepõlve veedab Apollinaire Itaalias ning Lõuna-Prantsusmaal. 1901– 1902 töötas ta Saksamaal. Tagasi Pariisis, peab ta pangaametniku ning ajakirjaniku ametit ja suhtleb laia kirjanike ja kunstnikeringiga, tema sõprde hulgas on Maurice de Vlaminck , Pablo Picasso, André Derain jt. Kunstikriitikuna kaitseb Apollinaire avalikkuse ees avangardistlikku kunsti ja tal on head kontaktid itaalia futuristidega. 1911. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega Louvre’is ja ta veetis viis aastat vanglas.
1913 ilmus luulekogu "Alkoholid". 1914 astus Apollinaire sõjaväkke. 1916 sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmub "Mõrvatud poeet", novellikogu , mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo . Sõna ‘sürrealism’, mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad ", mis kanti ette 1917. aastal. 1918 ilmus "Kalligrammid", ideogrammiliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu André Breton ja Louis Aragon, kellest hiljem kujunes välja sürrealistide tuumik. Pärast Apollinaire'i surma antakse välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ning seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmuvad Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ning filmistsenaarium.
Apollinaire'i looming on osati sümbolistlik (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistab end olevat väsinud "vanast maailmast" ning ta otsib "uut ja humanistlikku luulet", mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks oligi see, mida ta nimetas ‘kalligrammiks’ ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada analoogia läbi kubistliku maaliga .
Ilmar Laaban
Ilmar Laaban (11. detsember 1921– 29. november 2000) oli eesti luuletaja, tõlkija ja publitsist. Ilmar Laaban sündis Tallinnas, käis 1934–40 Tallinna Reaalkoolis ja hakkas juba enne selle lõpetamist õppima Tallinna Konservatooriumis klaverit. Varasemad luuletused ilmusid 1936-38 õpilasajakirjas Realist.
1940. aasta sügisel läks Laaban Tartu ülikooli, kus ta õppis ühe aasta vältel romaani keeli. Järgmisel sügisel tuli Laaban tagasi Tallinna Konservatooriumi, et õppida Heino Elleri juures kompositsiooni. Peale klassikalise muusika huvitas teda džäss ja dodekafoonia .
Mais 1943 pages Laaban Soome kaudu Rootsi. Ta jätkas romaani keelte ja filosoofia õppimist Stockholmi ülikoolis, kus ta hiljem töötas lektorina.
Ilmar Laabani ainus luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus” ilmus 1946 Stockholmis . Seda peetakse esimeseks taotluslikult sürrealistlikuks luulekoguks eesti kirjanduses. Pärast seda loobus Laaban järjekindlast luuletuste kirjutamisest, kuid avaldas 1957 väikese kogu keelemängulisi aforisme pealkirja all „Rroosi Selaviste”.
Samal ajal hakkas Laabanit huvitama kõlaluule ( sound poetry), milles tema tähtsamaks eeskujuks oli Kurt Schwitters. Laaban ise nimetas oma sedalaadi teoseid „häälutusteks”. Laabani häälutused tõukuvad enamasti prantsuse või rootsi keelest. 1998 anti Rootsis välja Laabani häälutustest koostatud CD-plaat.
Rootsis elades tõlkis Laaban rootsi keelde prantsuse, saksa ja eesti luulet. Rootsi kirjanduselus oli märkimisväärne koos Erik Lindegreniga tõlgitud ja koostatud valimik "19 kaasaegset prantsuse luuletajat " (19 moderna franska poeter, 1948). Eesti luulet tõlkis Laaban veel saksa ja prantsuse keelde. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika - ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi raadios.
Eesti keelde on Ilmar Laaban tõlkinud luulet prantsuse (Guillaume Apollinaire, Charles Baudelaire, René Char , Jean Cocteau , Paul Éluard, Pierre Emmanuel , Henri Michaux, Pierre Réverdy), rootsi (Gunnar Ekelöf, Elsa Grave, Erik Lindegren, Bertil Malmberg, Ragnar Thoursie), saksa (Hans Arp, Gottfried Benn, Paul Celan, Rainer Maria Rilke , Kurt Schwitters), inglise (William Blake, Lewis Carroll, Dylan Thomas ) hispaania (Juan Ramón Jiménez, Federico García Lorca, Octavio Paz) itaalia (Giacomo Oreglia) ja vene (Mihhail Lermontov) keelest. Osa neist tõlgetest on avaldatud või taasavaldatud raamatutes "Oma luulet ja võõrast" (1990) ning "Magneetiline jõgi" (2001).
1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikemks.
Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige.
Viimasel viiel eluaastal oli osaliselt halvatud ja kõnevõimetu. Ilmar Laaban suri Stockholmis 2000. aastal. Ilmar Laaban sai 2000. aastal sihtasutuse Eesti Rahvakultuuri Fond tänuauhinna.
Kokkuvõte
Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud , kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton. Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvaid varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust. Kunstivoolu nimi tuleneb prantsuskeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Üritati ka kujutavas kunstis harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhuse abi kasutavat joonistamist-maalimist.
Kasutatud kirjandus
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/syrrealism.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BCrrealis m
http://kreutzwald.kirmus.ee/
17