Ida-Virumaa rahvakultuur (0)

Tartu Kutsehariduskeskus.
Eesti kultuurilugu referaat
IDA-VIRUMAA
RAHVAKULTUUR
Koostaja : Külli Laur
Juhendaja : Lili Kängsepp
Kursus : RK08
Tartu 2008

Sisukord

Sisukord 2
ETNILISTEST OLUDEST ALUTAGUSEL MUINAS- JA KESKAJAL 3
IDA-VIRUMAA MURDESISEST TAUSTAST 5
IDA-VIRUMAA RAHVARÕIVAD 6
IDA-VIRUMAA RAHVAKALENDRI ERIJOONTEST 10
ENDISAEGSE VIRUMAA TANTSUVÕIMALUSED JA TANTSUD 12
RAHVALAUL IDA-VIRUMAAL 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

ETNILISTEST OLUDEST ALUTAGUSEL MUINAS- JA KESKAJAL

Esimesed jäljed inimasustusest Virumaa idapoolses osas pärinevad mesolitikumist. Siinsed vanimad asulad paiknesid Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi kaldal . Tuntuimaks keskmise kiviaja leiukohaks on Narva Joaorg, mille vanim asulakiht kuulub VI aastatuhandesse e. Kr. Sel ajal elas Eesti alal lõunapoolse päritoluga nn. Kunda kultuuri rahvastik , kes kuulus oma antropoloogiliste tunnuste poolest europiidide hulka. P. Ariste hüpoteesi kohaselt kõnelesid Kunda kultuuri kandjad mingit protoeuroopa keelt, mida tänapäeva keelkondadega seostada ei osata. Mesoliitilise Kunda kultuuri baasil tekkis Eestis ja naaberaladel IV aastatuhandel e.Kr. varaneoliitiline kultuur, mis on oma nime saanud Narva leiukoha järgi . Narvast ja mujalt Ida-Eestist saadud varaneoliitilisel keraamikal on erinevalt Narva kultuuri lõunapoolsena levikuala savinõudest täheldatud teatavaid idapoolseid mõjutusi.
Seetõttu on peetud võimalikuks, et juba mesoliitikumis toimus Eestisse rahvastikusiirdeid ida poolt. Kui nii, siis olid need idast tulnud asukad esimesed Eestisse jõudnud soomeugrilaste esivanemad , kes oma antropoloogiliselt tüübilt kuulusid protolaponiidide hulka.
On võimalik, et Kirde-Eestis kõneldi soome- ugri keelt juba enam kui 6000 aastat tagasi. Lõplikult jäi soome-ugri keel Eestis peale nn. tüüpilise kammkeraamika perioodil, mis algas meil nähatavasti IV aastatuhande lõpul või III aastatuhande algul e.Kr.
Sel ajal tuli Eestisse ida poolt uusi elanikke. Europiidse Kunda kultuuri rahvastiku ning protolaponiididest tulnukate segunemisel mesoliitikumi lõpul ja neoliitikumi varasel jalgul algas soomeugrilaste ühe osa antropoloogilise tüübi muutumine europiidsuse suunas, mis jätkus hilisneoliitikumis uute europiididest siirdlaste jõudmisega Eestisse. Viimased olid nn. venekirveste kultuuri kandjad, kes ilmusid Eestisse III aastatuhande viimasel veerandil.
Venekirveste kultuuri asukate keel kuulus indoeuroopa keelte hulka ning need hõimud etendasid olulist osa eelkõige balti rahvaste kujunemisel. Alutaguse tähtsamateks venekirveste kultuuri leiukohtadeks on Sope kalmistu ning Jõuga asulakoht . Võrreldes mitmete teiste Eesti piirkondadega on selle kultuuri leiukohti Alutagusel siiski suhteliselt vähe teada. Eesti idapoolses osas jäigi venekirveste kultuuri kandjate osa võrreldes Lääne-Eesti etniliste protsessidega tagasihoidlikumaks. Nimelt sulasid indoeuroopa päritolu siirdlased pikapeale kogu Eestis kammkeraamika hõimude hulka. Nähtavasti alles pronksiajal lõpule jõudnud assimilatsiooni-protsessi tulemusena muutus Eesti rahvastik veelgi europiidsemaks. Venekirveste kultuuri hõimudelt jäi pärandiks ka arvukalt keele- ja kultuurilaene.
Otsustamaks pronksiajal (u. 1500-600 e.Kr.) aset leidnud võimaliku immigratsiooni üle on Kirde-Eestist andmeid liiga napilt.
Keskmise rauaaja (u. 450-900 p.Kr.) puhul on Alutaguse etniliste olude suhtes olulisim see, et esmakordselt kohtuvad nüüd kalmeid ka Peipsi rannikul ja Kuremäe lähistel. Pärast seda ida poolt tulid uued siirdlased, kes pärinesid vadjalaste lõunahõimust. See hõim elas territooriumil, mis hõlmas 10. - 11. sajandil ligikaudu Oudova, Samro järve, Luuga jõe keskjooksu ja Narva jõe keskjooksu vahelise ala.
Arheoloogiline materjal näitab, et alates 14. sajandist tugevnes eesti kultuuri mõju Alutaguse lõunaosa vadjalastele, ehkki niigi oli tegemist keeleliselt ja kultuuriliselt Eesti hõimudele lähedase rahvaga. Samas jäi siinne rahvastik tihedatesse sidemetesse ida pool Narva jõge ja Peipsit elavate hõimudega. Viimaste hulka asus aga alates 13.-14. sajandist järk-järgult üha rohkem elama lõuna poolt tulnud vene talupoegi, kes pagesid mongolite rüüsteretkede ning vene vürstide oma vaheliste sõdade tõttu põhjapoolsematele aladele .
17.-18. sajandi paiku kujunes Alutaguse lõunaosas välja kakskeelne rahvastik (“poluvertsikud”), kes kõneles vigast eesti ja vene keelt. Nende nn. Iisaku eestlaste täielik üleminek eesti keelele on toimunud alles viimase saja aasta kestel.

IDA-VIRUMAA MURDESISEST TAUSTAST

Ajalooliste ja administratiiv-territoriaalsete tegurite toimel on eesti keele ala liigendatud paljudeks murreteks, murrakuteks ja alamurrakuteks. Põhja- ja lõunaeesti murde kõrval on kolmandaks eesti peamurdeks kirderannikumurre, mille levila ulatub piki Eesti põhjarannikut Tallinna lähistelt alates kuni Narva jõeni idas.
Muistsel Virumaal on kahtlemata vanim ja keskseim olnud Alutaguse murrakuterühm, mis haarab enda alla Virumaa kogu idaosa Soome lahest kuni Peipsi põhjapiirini ja millel on rohkeid ühisjooni põhjaeesti idamurdega, eeskätt sealse vana Kodavere murrakuga. Enamasti on mõlemale murdele ühised keelendid esinemas ka vadja keeles, mis osutab kõnealuste murrete põlistele tihedatele kontaktidele.
Muistne Virumaa oli üks eesti rahvuskultuuri hälle, millel on olnud määrav osa eestlaste etnogeneesis, eesti rahva ja keele kujunemises. Virumaa moodustas omamoodi kontakttsooni eesti hõimude ning teiste läänemeresoome hõimude vahel.
Arvukad ühisjooned kirderannikumurde ning põhja- ja idapoolsete läänemeresoome keelte häälikulises ja grammatilises struktuuris on tunnistuseks nende hõimukeelte ajaloolistes kokkukuuluvusest. Vanale ühisele aluspõhjale on sajandeid kestnud tiheda läbikäimise tulemusena ladestunud soome poolt, Ida-Virumaal ka vadja- isuri poolt, üha uusi laenukihte ja laenelemente, mida tänapäeval on üsna keerukas püüda murdele algupärastest nähtustest eristada.

IDA-VIRUMAA RAHVARÕIVAD

Rõivaste põhiliste tunnuste poolest kuulus Ida-Virumaa kokku Harlu-Jarvamaa ja muidugi läänepoolse Virumaaga, moodustades suure, suhteliselt ühtlase Põhja-Eesti rahvarõivarühma. Eriti iseloomulik Põhja-Eestile oli, et naised kandsid siin - erinevalt Lõuna- ja Lääne-Eestist, kus naiseülikonda kuulus pikkade varrukatega särk - varrukateta särki ja selle peal lühikest pikkade varrukatega pihakatet, käiseid. Samuti oli iseloomulik see, et käiste ja naiste peakatete kaunistuseks oli 18. saj. lõpust peale värviline lillkirjas tikand .
Käised (käisped, käispihad, Viru-Jaagupis ja -Nigulas käiksed) tehti valgest linasest riidest . Tegumoelt sarnasesid nad Lõuna-Eesti naistesärkide pihaosaga,olid aga lühikesed - katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. õigadele õmmeldi õlalapid.
Käiseid kaunistati ise, kuid kasutati ka oskajamate teenuseid. Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes . Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: “Väljaõmblus ei taha pesemist .”
Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav.
Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist -halli, punast-musta) ning peeti töö- ja alusseelikutena.
Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt olid siinsete naiste pikulikud põlled 19.saj. esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn. klaarriidest. Sageli olid põlled tikitriibulise kas koe- või trükimustriga. 19.saj. teisel poolel põlled muutusid. Neid hakati kuduma põiktriibulise alasega. Tulid moodi pitsäärisega valged põlled. Selliseid põlli kandsid sajandi lõpul ka neiud koduses riietuses , nooremad abielunaised aga enam kirikusse põlle ette ei pannud .
Vööd olid valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Alutaguse vöökirjadele oli iseloomulik rohelise värvi rohke esinemine. Vana tava järgi mähitivöö kõvasti ümber keha, et “süda oleks kõva”.
Õlakatted, ülevisked. 19.saj. keskpaigkaks olid Alutagusel naiste õlakatetena täiesti üldiseks saanud ruudukujulised narmasääristusega suurrätid. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja mustade või pruunide ääretriipudega, randiga, hilisemad läbiruudulised. Erinevalt sõbast, mis võeti õigadele ühte külge pidi, kanti suurrätte diagonaalselt kokkumurtuna.
Juukseid kammisid nii naised kui neiud otselahku. 19.saj. esimesel poolellasti juuksed lahtiselt õigadele langeda. Sajandi teisel poolel hakati neid kahte patsi palmitsetult ümber pea, sajandi lõpul kuklas sõlmes kandma.
Neiude peaehteks oli pärg. Pärja aluseks oli 2-3 sõrme laiune höövlilastudest võru, mis kaeti siidriidega või - lindiga , jattes lindiotsad kuklast rippu. äärtele kinnitati kardpitsist või -pealast kaunistusribad, tressid . Pärjavõrusid olnud müügil, 15 kop. tükk. Pärdi kandsid Ida-Virumaa neiud kaua, veel 1870. aastatel. Mitmel välitöödel küsitletu emal olnud laulatusel pärg peas.
Abielinaiste traditsiooniliste peakatete eri vormide poolest on Kirde-Eesti rikas. Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, v5rutanu, tutik, harjakas, teravtanu. 19.saj. keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts, mis Harjumaal Tallinna ümbruses juba 18.sajandil varasemaid peakattevorme välja tõrjus. 19.saj. lõpul hakkasid Alutaguselgi nooremad naised oma pead ehtima väikese linnamoelise tanuga, oubiga. Lõpuks oli siingi kasutusel kolmnurkseks kokkumurtuna lõua alla köidetav rätik - algul täiendava, salandi lõpul ka peakattena.
Ehted. Väike hõbedast (või mõnest odavamast metallist) sileda võru kujuline vitssõlg (siin kutsutud preesiks) oli otseselt tarbeese. Sellega kinnitasid mehed oma särgi rinnaesise ja seda kasutasid ka naised. Naiste pidulikke ülikondi ehiti suuremate sakiliseservaliste preesidega. Väga hinnati värviliste, enamasti punaste klaastahukestega silmadega preese. Neid oli nelja- ja kuuesilmalisi. Eriliseks uhkuseks ja jõukuse märgiks loeti kuhikujulist hõbesõlge, suurt sõlge. Võrreldes Lõuna-Eesti sõlgedaga olid siinsed sõled siiski tunduvalt väiksemad.
Naiste alatiseks ehteks olid klaashelmed ühe või kahe rindima, lükkena, tihedastii ümber kaela. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka haudu . Helmed, nagu ehted üldse, pidid naist kaitsma kõigi salapäraste ohtude eest.
Pidudeks riputasid jõukamad naised kaela hõbeketid (või ka hõbe- või klaashelmed) kannaga rahadega. Tantsu ajal rahad raksunud rinnal.
Kõrvaringaid, mis eesti naistel üldiselt haruldased, on kantud Iisakus ja Vaivaras. Enamasti olnud need sõrmusetaolised lihtsad hõberõngad.
Meeste ülikonna põhikomponendid 19.saj. esimesel poolel olid särk, püksid, vatt , kohati ka vest .
Meeste särgid tehti, nagu üldiselt Eestis, valgest linasest riidest, õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga. õigadele tikati pikad õlalapid ja lisaks veel nurklapid. Laupäeval särki vahetades pidanud olema hoolas, et preesi musta ette ei unusta .
Pükse tehti suveke linasest või takusest, talveks villasest riidest. Eriti pidulikud olid nahkpüksid. neid loeti jõukuse tunnuseks. Juba 17.sajandist on andmeid, et Virumaa talumehed lasknud linnas põkste jaoks kitsenahku seemisparki parkida.
Tõenäoliselt koos nahkpõkstega on Eestis levinud uuemad. 17. ja 18.saj. moerõivastuse eeskujusid järgivad põlvpüksimoed koos nimetusega põksid (alamsaksa Bühen ) varasemate pikkade kaatsade, kaltsade asemele. Siiski ei saanud Alutagusel nahkpüksid ega põlvpüksimood päris üldiseks. Lisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni pikki , ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse.
Vatt, lühike kuub , kampsun, seesidega kampsun ulatus poole puusani. See õmmeldi, samuti kui püksid, suveks valgest linasest, talveks aga enamasti potisinisest villasest riidest. Seesidega kampsuniteks nimetati neid sellepärast, et neil olid vööst alatest voldid küljeõmbluste vahel ning seljaõmbluse kohal lahtine volt. Hõlmad olid enamasti kaarjalt õõnestatud nurkadega. Tööl oldi enamasti kas särgiväel või kanti pikemat ülerõivast. Kirikusse ega pulma särgiga ei mindud , ikka pidi vatt peal olema. 1860.-70.aastail on uhkemad mehed kandnud põlvini ulatuvaid saterkuubi, aga juba uuemamoeliste pikkade pükstega.
Vesti on 19.saj. esimesel poolel kantud peamiselt talvell piduliku ülikonnaga. Vesti hõlmad tehti kas potisinisest villasest või mõnest kirjust riidest, selg linasest kangast . Vestid olid püstkraega, neid tehti nii ühe kui kahe nööbireaga hõlmadega. Vestiväel kirikusse ei mindud, kuid pulmas tantsitud küll. Üldiseks said vestid alles 19.saj. teisel poolel linnamoeliste ülikondade juures.
Kaelarätikut kandsid lisaku mehed samal viisil kui sealse segaasustuse mehedki lõua all ühes sõlmes. Sellist räti kandmise viisi nimetatud vene moeks. üksikjuhtudel on 19.saj. esimesel poolel kantud kaelarätte ka Lääne-Alutagusel,kuid teisiti. Nimelt toodi rullikeeratud räti otsad kukla tagant läbi ja sõlmiti kurgu alla lipsu. Reeglina aga käinud Ida-Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistmas. üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.
Juuksed, habe. Välitöödel küsitletud mäletasid, et nende vanaisadel ulatunud juuksed õlgadeni ja ka habemed olnud suured. Mõni siiski ajanud lõua puhtaks. Küsitletute isadell olnud habemed piiratud ja juuksed kõrbuni lühemaks lõigatud, ühtlaselt nagu katuseräästas.
Meeste peakate oli kübar - suveks vildist kaarkübar ehk tongkübar, talveks nelja kõrvaga nahkne kübar (laiemalt tuntud lontmütsi nime all). Kaarkübar ehk tongkübar koosnes ülespidi veidi aheneva tüvikoonusekujulisest tongist ja kitsavõitu äärest. Talvekübar oli lamba-, jõukamatel ka rebasenahast. Otsa ees ja kuklas olid kõrvad püstiselt mütsi külge kinni õmmeldud, külgmisi saanud vajaduse korral alla lasta. Vähemalt määral on kantud ümmargusi rummumütse, tuntud ka soome mütsi nime all. Suvise kergema peakattena olid 19.saj. esimesel poolel varrastel kootud valged linased värviliste kiritriipudega mütsid, kas ümarad murumütsitaolised või veidi pikema sopiga tuttmütsid.
Ülerõivad. Põhiliselt ülerõivaks 19.saj. esimesel poolel oli Alutagusel nii meestel kui naistel Põhja-Eestile üldiselt iseloomulik piha ümber hoidev, seljal vööst alates kahe voldikimbuga nn. händadega kuub, siinse nimetusega vollidega kuub, vooledega kuub, voolekuub.
19.sajandi kolmandal veerandil tulid naistel kasutusele vöökohal läbilõikega kaapotkuued (kaput, kabot). Need olid kokku õmmeldud keha ümber liibuvast, kurguni haagitavate hõlmadega pihast ja tihedasti volti seatud alaosast. Erinevalt voolekuubedest tehti kaapotkuued õhemast, valdavalt potisinisest villasest riidest. Kaapotkuubi on kandnud ka jõukamad mehed.
Naised oma ülerõivastel vööd ei kandnud. Ka meestel polnud varasemate ülerõivaste puhul vöö oluline. Täiesti vältimatu oli see aga laabrukkuubede hõlmade kooshoidmiseks.
Jalatsid. Varasematel aegadell on Ida-Virumaa naised kudunud eraldi säärekatted - varrikud ja labajalakatted - kapukad.
Lasterõivastus piirdus 19.saj. esimesel poolel nii poistell kui tüdrukutel 10.-15 eluaastani põhiliselt särgiga, millele ilmaga tõmmati peale kuub. Täieliku ülikonna said noored alles leeriks.
Kokkuvõttes võib Ida-Virumaa rahvarõivaste omapärana välja tuua eriti sada, et siin püsisid naistel käised ja valged linased tanud kauem kui mujal Põhja-Eestis. Ühtlaselt püsis ja arenes ka käiste ja tanude kaunistus - värviline lillkirjas tikand. üldiselt oli Ida-Virumaa rõivastuse poolest aldis uuendustele,, kuid areng toimus läänepoolse Põhja- Eestiga võrreldes mõneti erinevalt. Isegi pottmütse hakati kandma alles 19.saj keskpaiku. Seevastu täielik üleminek linnamoele toimus viljaka põllumaaga suhteliselt jõukal Ida-Virumaal kiiremini kui pullumajanduslikult kehvemal Harjumaal.

IDA-VIRUMAA RAHVAKALENDRI ERIJOONTEST

Kolmekuningapäev 6.I. Mõneti kordab selle päevaga seostuvkombestik jõulupühi ja vana-aastat; kolmekuningaks toodi heinad tuppa , tehti kurjade jõudude tõrjeks riste laudaksele, ennustati tulevikku. Üldtutntud on ütlus, et siitpeale läheb päev kukesammu võrra pikemaks. Tavaliselt asetati kolmekuningapäeva öösel või varahommikul (mõne teate järgi uusaastahommikul) aiaposti otsa herneid, öeldes: “Küls, säh võta herned , ära tule minu vilja võtma.”
Vene õigeusulistel kuulub selle päeva juurde vee pühitsemine (ristimine).
Paastamaarlapäev 25.III on teiste maarjapäevade seas kõige olulisem ja teda nimetatakse lihtsalt maarjapäevaks. See on kevade saabumine, sellega seoses ka naiste talviste tubaste tööde lõpu päev ning sel puhul on olnud põhjust “maarjapuna” juua, et kogu aasta punased oleksid.Maarjapäev on traditsioonide poolest üsna rikas, Lõuna-Eestis lisandub veel kapsakasvu edendamisega seotud pärimus.
Juripäev 23.IV on nii eestlastel kui teistel Euroopa rahvastel õige rikkaliku traditsiooniga tähtpäev. Kuna tegemist on kevadiste põllutööde alguse ja karja väljalaskmise tähisega, kuulub selle tähtpäeva kombestikku mitmesuguseid tõrjemaagilisi toiminguid . Mitmed uskumused ja kombed pole Ida-Virumaal üldse tuntud: kolistamise ja mürategevate tööde keeld, näopesemine iluraviks, rukkisaagi ettearvamine juripäevase vihma järgi. Ida-Virumaa omanäoline erijoon on hoopis naiste kooskäimine karja väljalaskmise puhul.
Heinamaarjapäev 2.VII. See on tähtpäev, millega seonduv pärimus pole Eestimaal ühesugune, vaid lokaalsete erijoontega, näiteks Viljandi- ja Pärnumaal kehtis heinategemise keeld, Muhus on olnud kombeks tuld teha nagu jaanipäeval. Virumaal sel päeval heinale ei mindud ka. Selle asemel läksid noored Iisaku khk. lääneosa küladest juba eelmisel õhtul, kotid -korvid ja söögimoon kaasa, Muraka raba äärde.
Rukki- ehk külvima arjapäev 15.VIII on lauritsapäeva (10.VIII) ja pärtlipäeva (24.VIII) vahel keskmine rukkikülvi orientiir . Virumaal ja ainult siin on see päev veel eriliselt tähtis ja tuntakse seda rohkem Kuremäe päeva (bogorooditsa) nime all. Vana kalendriarvestuse kuupäev on 28.VIII.
Pärtlipäev 24.VIII on rukkikülvi tähis nagu lauritsapäev ja rukkimaarjapäevgi, ent märgib ka fenoloogilise sügise saabumist, saakide valmimist ning lõikusaja tööjärge. Germaani rahvastel ja soomlastel esinevast uskumusest, et selle päeva juurde kuulub sügistorm - pärtliraju, on eestlastel enamik teateid Ida - Virumaalt. Pärtliraju iseloomustavad tugevad tuuled ja vihmad , mis võisid kasvava vilja kõrrelt maha taguda või külvatud rukkiseemne ära uhtuda.
Hingedeaeg. Kujutlus ajast, mil kadunud esivanemate hinged taas külastavad oma kodusid, seostub eestlastel sügisese looduse hääbumise ja talve tulekuga. Ida-Virumaal on see väga kujutlus aastasadade jooksul jätnud kaks erinevalt jälge. nagu Soome lõunarannikulgi, peetakse Eesti põhjarannikul jaguaega. See on ajavahemikul üheksa päeva enne marti (s.o. hingedepäevast 2.XI kuni mardipäevani 10.XI).
Teine jälg hingedeajast on 20. sajandisse jõudnud midruskipäeva 26.X kombestik. Mitrusk ehk midruskipäev on ülekanne vene õigeusuliste pühitsetavast surnute mälestamise tähtpäevast (vene k. ?) ning selle tähistamisest on teateid ka Setumaalt.
Kadripäev 25.XI. Kadrisandis käimise komme teostub karjaõnnega mõnevõrra enam kui viljaõnnega, ehkki lauludes on soovitud head kordaminekud nii põllule, karjale kui perele. Viru- ja Tartumaal on lisaks kadriskäimisele tähtpäeval mitmeid kohalikke erijooni: Emajõest põhja poole kuni Virumaa põhjarannikuni jääb ala, kus on olnud õige omanäoline määgimaskäimise ja laudas tangupudru söömise komme.
Kohalike erijoonte kujunemisel on olnud algseks põhjustajaks mingi laiem kultuurivaldkond , mis enamasti pole siiski ühtlaselt mõjustanud kogu Ida-Virumaa territooriumi. Eraldi terviklik piirkond on põhjarannik, kus soomepärased jooned ilmnevad Viru-Nigula-Lüganuse-Jõhvi khk. osas, oluliselt ulatumata Vaivara kihelkonda. Tervikuna on Virumaa rahvakalender põhjaeestiline ning Lääne-Virumaa on peaaegu erijoonteta.

ENDISAEGSE VIRUMAA TANTSUVÕIMALUSED JA TANTSUD

Valdav osa tantsudest, mida praegu eesti rahvatantsuks ehk folkloorseks tantsuks nimetatakse, on tegelikult eesti talupoja kunagised seltskonnatantsud, mis nüüd pole enam moes.
Meelelahutusliku tantsu õhtuid peeti harilikult pühapäeva õhtuti suvel väljas, talvel talutubades. Neil on mitmesuguseid nimetusi: lamakas ehk lämakas, säru ehk särud ehk külasärud, suprik ehk subrik, külapidu, tantsuõhtu ehk tantsud, ball, pitspall ja simman. Enne särusid oli külanoorte peamine tantsupaik ilmselt kõrts.
Võiks ajajoonele märkida järgmised lõigud:
Kõrtsis, talutoas, seltsimajas, lõbud, särud, pidud.
Loomulikult olid üleminekud sujuvad ja teatud aja jooksul eksisteerisid erinevad võimalused samaaegselt.
Tantsunimesid on Virumaalt fikseeritud väga palju, kuid arusaadavaid tantsukirjeldusi ainult üksikuid: sabatants, kassarii, ingliska, kadrill, krakovjakk, galopp, marss, padespaan jmt.

RAHVALAUL IDA-VIRUMAAL

Ida-Virumaa rahvalaulud ja -viisid moodustavad osa kogu Virumaa ja laiemalt Põhja-Eesti kultuuriareaali folklooripärandist. Põhja-Eesti oli meie vana lauluklassika - regivärsiline rahvalaule hälliks. Siit põlvnevad sellised vanimad laululiigid, nagu lõikus- ja kiigelaulud , hulk jutustavaid ja ka mõnevõrra hilisemaid lüürilisi laule, mis aja jooksul on levinud ka naaberaladele ja kaugemalegi. Põhja-Eestit on peetud üldse regivärsilise rahvalaulu (soome folkloristikas nimetatud tavaliselt runolauluks või kalevalamõõduliseks rahvalauluks) tekkepaigaks. On ilmne, et kõigis Virumaa kihelkondades olid tuntud kõik regilaulu põhiliigid - töö- ja tavandilaulud, hälli-, laste- ja mängulaulud, lüürika ja lüroeepika, sõltumata sellest, kui palju neid ühelt või teiselt poolt kirja on pandud.
Meieni säilinud laulutekstid on valdavalt hilisemad, vanemaiski laulusõnades on aegade jooksul toimunud palju muudatusi.
Kõige kauem püsisid regilaulud Jõhvi kihelkonnas. Siit on kirja pandud rohkem lauluviise kui ülejäänud Ida-Virumaa kihelkondadest kokku. Ida-Virumaa regiviisid esindavad Põhja-Eesti laulutraditsiooni, mille tsentrum ulatub vanemate nähtuste osas Ida-Virumaalt Kodavereni, lääne pool Jõelähtmeni haarates ka Järvamaa ja jätkudes Lääne-Eesti lõunapoolsemail aladel ning saartel.

KASUTATUD KIRJANDUS

G. Ränk, Vana eesti rahvas ja kultuur.
I. Manninen, Etnograafiline sõnastik, Tallinn, 1993.
K. Aluve, Eesti keskaegsed linnused , Tallinn, 1993.
J. Kahk jt., Rahvas ja kultuur, 1973.
Ida-Virumaa rahvakultuurist, 1992
Vähemusrahvaste kultuurielu Eesti Vabariigis 1918-1940.
14