Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ida-Virumaa rahvakultuur". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
alutaguse, põll, vest, hõim, riidest, kuub, villase, vöö, hõimud, särk, kübar, rahvalaul, rahvastik, seelik, hõbe, venekirveste, vesti, maarjapäev, tähtpäev, säru, peipsi, ugri, etniliste, vadja, rõivaste, särki, valgest, kaunistus, neiud, helmed, kantud, püksidla, tanud, hinged, laur, olude, iisaku, käised, alase, seelikud, ümbrikkandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut. Kihnu naine Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel
.......................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga
kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti.
Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid. Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud. Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid, Saaremaal ka silmkoes tuttmütsid. Erinevusi oli ka jalatsites. 19. sajandil kanti kingi, nende kõrval ka riidest pealsete ning tõrvatud taldadega pätte, Muhus pastlaid.
Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades). Vene rahvakultuur mõjutas eriti aga Kagu-Eesti rõivastus, eriti setudes, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised. Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted
Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti; Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared. Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad. Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik (vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli- kud mitmesugused ülevisked(sõba,pallapool). Ülerõivastena pikk kuub, talvel kasukas. (Vill, R ; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3) Lõuna-Eesti naise rahvariiete põhiosad 19.sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba. Kõigi kolme kihelkonna rõivad esinesid seeliku triibustiku, särgi, põlle ja vöökirjade poolest.
sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud
Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes
Ühiskond jagunes talupojad ja maaomanikud, kes pidid ülikutele tasuma andamit.. Kasutati ka orjasid, kelleks muudeti sõjavangid. 3.Kas eestlaste sõjaline tase muinasaja lõpul oli piisav vallutuskatsete tagasitõrjumiseks? Too oma arvamuse kinnitamiseks näiteid. Ei olnud. Näiteks on Tartu rüüstamine ja vallutamine (1030-1061a.) venelaste poolt. 4. Iseloomusta eeslaste elu-olu 12. sajandil. Eestlased olid suhteliselt pikkakasvu ja heledapäised. Riided olid valmistatud villasest riidest ja mehed kantsid nahkvesti. Peamine riie oli siiski tekstiil, mida kaunistavad ehted, nt rinnanõelad, rinnakeed, sõlg või pronkstraadist spiraalkeed.Tarbeesemete hulka kuulus ka nuga. Elamud sarnanesid varasema perioodi omadele. Majad olid üheruumilised kerisahjuga nurgas. Lisaks olid majapidamise juures veel laut, ait jm. Enamasti tegeleti ikka põllundusega ja karjakasvatusega. Naised tegelesid ka käsitööga nt kootud vaibad. 5.. Selgita mõisted:
Ühiskond jagunes talupojad ja maaomanikud, kes pidid ülikutele tasuma andamit.. Kasutati ka orjasid, kelleks muudeti sõjavangid. 3.Kas eestlaste sõjaline tase muinasaja lõpul oli piisav vallutuskatsete tagasitõrjumiseks? Too oma arvamuse kinnitamiseks näiteid. Ei olnud. Näiteks on Tartu rüüstamine ja vallutamine (1030-1061a.) venelaste poolt. 4. Iseloomusta eeslaste elu-olu 12. sajandil. Eestlased olid suhteliselt pikkakasvu ja heledapäised. Riided olid valmistatud villasest riidest ja mehed kantsid nahkvesti. Peamine riie oli siiski tekstiil, mida kaunistavad ehted, nt rinnanõelad, rinnakeed, sõlg või pronkstraadist spiraalkeed.Tarbeesemete hulka kuulus ka nuga. Elamud sarnanesid varasema perioodi omadele. Majad olid üheruumilised kerisahjuga nurgas. Lisaks olid majapidamise juures veel laut, ait jm. Enamasti tegeleti ikka põllundusega ja karjakasvatusega. Naised tegelesid ka käsitööga nt kootud vaibad. 5.. Selgita mõisted:
erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese. Tööriided Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest
Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis. Erinevalt tavalistes alla põlve püksikutest on need ,,Pantaleti" püksikud üle põlve. Pükste alumised ääred olid kaunistatud volangidega. Need püksid olid tehtud, kas siidist või linasest riidest. Järgmiseks alusriideks oli pluusi taoline asi, mis jättis kehale justkui liivakella figuuri, seda kutsuti ,,shimmeyks". See oli vaba aluspesu, mis ulatus allapoole põlvi. Sellel oli kroogitud paelaga kaelus ja nööbid pükste osal. Pärast seda tuleb korsett, mis käib selle ,,shimmeyksi" peale siis. Korsett oli väga paljudes disainides, kuid eelkõige oli selle mõte rõhutada vöökohta ja puusi. Korsetid olid kaunistatud tikandi ja pitsiga
napid, teatud reservatsioonidega võib aga tõmmata paralleele lähinaabrite arheoloogilise ja kunstiajaloolise materjaliga. 12. sajandi mehed kandsid veel väga rohkesti ehteid, 13. sajandi matustes on aga meeste haudades ehteid suhteliselt vähe. Võimalik, et neid polnud lihtsalt enam kombeks hauda kaasa panna. Vast kõige silmatorkavam osa mehe rõivastuses oli pronks- või hõbenaastudega ilustatud nahkvöö. Naastudega vöö ühes otsas oli pannal, teine ots hargnes aga enamasti kaheks, millest üks haru oli lihtne nahkrihm, mis tõmmati läbi pandla. Teine haru, mis lõppes rihmakeelega, oli pealistatud naastudega ning jäi vabalt rippu. Mitmel pool vöö küljes võis rippuda veel täiendavaid ilunaaste. Nahkvöö külge kinnitati noatupp, mille servad olid sageli pronksiga ääristatud. Nii naiste kui ka meeste puhul tuleb arvestada, et ilmselt olid erinevad eri-
rahvakalendritähtpäevade (mardi- ja kadripäev) ja kirikupühade tähistamine (jõulud, suvistepühad, ülestõusmispühad). Rahvarõivad Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades. 7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad
andmeid Eestimaa ja rahva kohta. Kogutud materjal ilmus trükituna mitmes väljaandes: Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, NordischeMiscellaneen ja Neue Nordische Miscellaneen. Hupeli töödes ilmus kaesimene joonistus rahvarõivais eestlastest Eesti perekond Põltsamaaltavalises rõivastuses. Meeste ja naiste põhiliseks ülerõivaks, kuni19. sajandi keskpaigani samuti kõige pidulikumaks rõivaks oli villasest riidest händadega pikk-kuub. Kuuel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, mille kohalt vööjoonelt algavad voldid jäid taha. Need nn hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Naiste kuubi kaunistati punase kaarusnööriga. 1865 on hakatud naestele puusadega kuubesi ka 3 voldilisi õmblema. 1868 hakati krooketega kuubesi tegema. Krookitud kuue ülemine pool oli samasugune nagu puusadegagi kuuel, alumine aga ümberringi tihedalt kroogitud, eest käis haakidega kinni. Tehti ikka sinine
*Kui tuumik-Euroopa oli valmis rahunema- mille avalduseks oli Karl suure impeeriumi kujunemine- tabas energiapuhang skandinaavlasi, mille tulemuseks oli nn viikingiaeg(kokkuleppeliselt piiridega 800.-1050.a) ja taas rahvaste rändanded ning uute riikide tekkimine. Viikingid jõudsid kõikjale Sitsiiiliasse, Bagdadi ja iegi Ameerikasse. *Eestlased ei rännanud, kui rahvasterändamine mõj neid. Eriti oluliseks tuleb pidada kolme nähtust. Esiteks hakkasid põhja poole tungima balti hõimud, hõivates tänase Põhja-Läti alasid, teiseks laiendasid tunduvalt oma asuala slaavlased, jõuded aegamööda Kiievi ja Novgorodi maile ning asustades järk-järgult kogu hilisema Venemaa ja Ukraina. *600a. paiku Rootsis valitsenud kuningas Ingvar, kes olla Läänemaale rüüstama sõitnud, kuid seal lüüa saanud, laingus langenud ning sinna ka maetud. Skandinaavia saagadest võib lugedaet vallutati kõik Läänemere idakalda rahvad,kuid mingit tõesndust sellele ei leidu.
2. KESKMINE KIVIAEG EHK MESOLIITIKUM (9000-5000eKr) IX aastatuhande algusest eKr pärinev Pulli asulakoht on kõige vanem praegu teadaolev inimeste elupaik Eestis .Kunda lammasmägi sinna elama asutud mõnevõrra hiljem.Kõigi Eesti mesoliitikumi asulad kuuluvad Kunda kultuuri alla, sest ühelaadsed muistised, mis peegeldavad omaaegsete elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust, on arheoloogid ühendatud teatud arheoloogilise kultuuri alla.Kunda kultuur levis Lõuna-Soomest Leedu lõunaosani. ASULAKOHAD veekogude läheduses, soodne kalastada, küttida veelinde, vee äärde jooma tulnud metsloomi.järved-jõed paremad liikumisvõimalused.elati 15-30-liikmeliste kogukondadena, mis koosnes 2-4 perest. Võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist.Mesoliitikumi lõpus võisid tekkida aasta ringi kasutatavad asulad. TÖÖ- JA TARBERIISTAD kivist, luust, sarvest, puust.kivimitest parim tulekivi, annavad lõhestamisel lõikamistö�
ja oma ristinime (Juri) järgi Jurjeviks ristis. Venelased ehitasid Tartusse kiriku ja tegelesid õigeusu levitamisega. Eestisse ning eesti keelde tulid rist, raamat ja papp. 8. Millised leiud viitavad ühiskonnas toimuvale kihistumisele? Rauast relvad, pronksist ja hõbedast ehted , hõbemündid 9. Iseloomustada eestlaste suhteid naaberrahvastega 9-11 saj. 800-1050 oli viikingiaeg. Põhja poolt hakkasid tungima balti hõimud. Taaselustus skandinaavlaste huvi Eesti vastu, mis avaldus mitmetes röövretkedes. Viikingid aga olid korduvalt Eestis lüüa saanud, millele viitavad ka ruunikivid. Viikingiajastu lõpul kerkis oht, et uued riigid üritavad Eestit vallutada, kuna Eesti asus soodsas kohas. 1030 korraldas Jaroslav Tark Tartu, mille ta kujundas oma võimu tugipunktiks, kuid Tartu eksisteeris juba enne vallutamist. Venelaste võim lõppes 1061, kui sossolid põletavad linnuse ja majad ning Pihkvat ründavad. 10
kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik (siili) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu. SEELIK, SÄRK
kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi. Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid. Naiste rõivad Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid. Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega
t. eKr kuni II a.t. eKr, asjad samadest materjalidest, kuid paremini, kaunistati savinõusid Kunda kultuur arheoloogiline kultuur mesoliitikumi ajastul, asulad levisid Läänemere idaranniku maades; oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur IX või VIII a.t. eKr kuni V a.t. eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes. kammkeraamika kultuur arheoloogiline kultuur (IV at), mil Eestisse saabusid uued hõimud, kes kaunistasid savinõusid erilise tehnikaga, tööriist meenutas kammi venekirveste kultuur arheoloogiline kultuur (III at), paati ehk venet meenutavad hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirved andsid sellele ajastule nime; u. 2500 a eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. kindlustatud asulad asulaid piirati paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseintega, nt Asva Saaremaal
Eesti Vabariik on maa ja riik Põhja-Euroopas. See piirneb põhjast üle Soome lahe Soomega, läänest üle Läänemere Rootsiga, lõunast Lätiga ja idast Venemaa Föderatsiooniga. Eesti pindala on 45 227[5] km². Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mis on jaotatud viieteistkümneks maakonnaks. Pealinn ja kõige suurem linn on Tallinn. 1,34 miljoni elanikuga on Eesti Euroopa Liidu üks kõige väiksema elanikkonnaga riike. Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliidu liige ja kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, 1. maist 2004 Euroopa Liitu ja 29. märtsist 2004 NATOsse. Eesti on samuti alla kirjutanud Kyto protokollile. Eestlased on läänemeresoome rahvas, lähedalt suguluses soomlastega. Eesti keel jagab soome keelega palju sarnasusi. Sisukord [peida] * 1 Nimi * 2 Loodus o 2.1 Topograafia o 2.2 Kliima o 2.3 Taimestik o 2.4 Loomastik * 3 Riigikord o 3.1 Valits
mis toimus Saaremaa piiskopi venna Cristoffer van Monnickhuseni algatusel ning millega Alutaguse sisuliselt loovutati venelastele. Selgub, et erinevalt Rakverest ja Toolsest, kust foogtid ammu enne vene vägede saabumist jalga lasksid, Edist siiski piirati. Kaua piiramine kestis, jääb kroonika tekstist selgusetuks, kuid allaandmise peamiseks põhjuseks oli loodetud abiväe ootamatu ja äraandlik lahkumine ning Alutaguse ilma kaitseta jätmine. Alistumisettepaneku tegemine ning vastuteenete lubamine (ka siis kui olukord kaitsjatele lootusetu ning võiks saagi kergelt kätte saada) kuulus tolleaegsete ametlike sõjapidamisreeglite juurde ning seda ei peetud üldreeglina alandavaks sammuks, eriti kui alternatiiviks oli kindel surm. Häbiväärseks peeti linnuse loovutamist enne tegeliku lahingusituatsiooni algust kui olukorra lootusetus või lootusrikkus pole veel selgunud
3) Kaubaretked Ida suunas Viikingiajal jäi kasutusele enamik varasemaid linnuseid, mida laiendati ja uuendati. Enamasti piirdus kaitserajatis puittaraga, pinnasevall vaid looduslikult raskesti kaitstavates osades Iseloomulik on, et linnuse kõrval on ka asulakoht. Linnustega seostub käsitöö Enamus viikingiajal kasutusel olnud linnused jäeti hilisrauajal maha Enamik külasid siiski linnustest eemal. Asustus üle Eesti, tihedam Lääne- ja Põhja-Eesti ning Kagu-Eesti, vähe Alutaguse, Pärnumaa ja Hiiumaa Külades väikesed (4x5m) üheruumilised ristpalkhooned kerisahjudega. Kerisahjude jäänused viitavadki asulakohtadele Maakasutuses olulisi muutusi ei toimu. Jätkub seniste põlispõldude kasutus ja laienemine Esimesed raudteradega adta. Kitsas kirved asenduvad laiateralistega, mis hõlbustab alepõldude rajamist Arvatakse, et sel perioodil kujunesid üldjoontes välja tänase põllumajandusmaastiku kontuurid
IDA VIRUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS nimi klass JUUKSURITE AJALUGU Referaat Juhendaja: Ida-Virumaa 2014a SISUKORD 1.Sissejuhatus 2.Ajalugu 3.Antiikajastu 4.Muistne Egiptus 5.Soengu ajalugu 6.Huvitavaid pilte juuksurite töövahenditest 7.Kokuvõte 8.Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Referaadi teemaks on „Juuksurite ajalugu“. Soov alati kaunis välja näha - see on üks inimese igavestest püüdlustest. Inimesed on läbi aegade oma välimusele väga suurt tähelepanu pööranud ja ka meie päevil on see teema endiselt aktuaalne. Kauni välimuse üks komponentidest on kahtlemata ilusad juuksed. Oma referaadis räägin juuksuri töö ajaloolisest kujunemisest, soengu ajaloost Eestis ja lisan mõned huvitavad pildid töövahenditest Head lugemist. Ajalugu Juuksurite tekkimise esimesed märgi
olnud väga suuri maakondi tekkinud. Ühiskondlike suhete osas esineb arheoloogide seas eriarvamusi. Ühe versiooni kohaselt olid enamik Eesti elanikest varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Viimasel ajal on aga täheldatud märke muistse ühiskonna kihistumisest juba alates pronksiajast. Selle seisukoha järgi oli muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus suur ja ühiskond küllalt tugevasti diferentseeritud. Eestlaste naabrid Põhjas olid soomlased (erinevad hõimud: pärissoomlased, hämelased, karjalased). Idasse jäid vadjalased (Narva jõe läheduses) ning isurid (kes olid veelgi rohkem ida pool). Eestist lõunasse jäid liivlased ja teiseltpoolt lõunasse jäid lätlased (erinevad hõimud: kralased, semgalid, latgalid). Lätlastest omakorda lõuna poole jäid leedulased, kellest omakorda lõuna pool olid preislased. Läände üle mere jäid rootslased (svealased, götalased). Eestlaste sugukeeli rääkisid soomlased, vadjalased, liivlased, isurid.
annaabi.ee 
