Eesti rahvariided (0)

Rahvarõivad. Taive Särg

Kaarma, Melanie . Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981
Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. – Eesti rahvakultuur . Tallinn, lk. 367–396.

http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad

http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/

Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust – talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse.
Nimetus rahvarõivad ( rahvariided ) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt. rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast.
Muinasaeg . Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.–13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta.
Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid – vaipseelik , kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk- kuub ja talvel kasukas . Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega – vaselised.
Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda.
13. – 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted : sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid.
14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine.
Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi – käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu.
Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.–16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar.
Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi.
18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi . Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik . Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud , mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri.
Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu).
Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist – kaarusest – kaunistused.
Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest .
19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused – pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid . Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv – potisinine (indigo).
Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus .
Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad , sukad ja sokid .
Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur , millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo.
Ehted ja ornamendid olid nii kaunistuseks kui maagiliseks kaitseks. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel.
Rõivad kujutasid endast ka sotsiaalset märki. Nad andsid teavet kandjate sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, east , päritolust jms. Rõivastuse üks funktsioone oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja.
Oluline märk oli peakate, mis tähistas tema naise seisundit : neiu , mõrsja, naine. Neiud käisid paljapäi, juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks peapael või pärg. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja- Harjumaal kandsid pruudid pruudipärga, Lõuna-Eestis (talve)mütsi, nt Hupeli (1777) teatel kandis mõrsja laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte pähepanek – linutamine ehk tanutamine. On teateid eriliste nooriku (lapseta abielunaise) peakatete kohta, nt Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja seejärel sai tanu.
Abielunaise peakate pandi pähe samuti lapseootel tüdrukule. Lapsega tüdruku pott- või kabimütsil puudusid paelad ja abielunaise mütsi äärt kaunistav kitsas pitsääris – treemel.
Oluline abielule viitav märk oli põll, vähemalt mandri-Eesti valdavas osas. Põlle sai pruut linutamisel ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine häbistav, sest põll seoti ette last ootavale tüdrukule. Tava tulenes viljakusmaagiast ja sellega seotud kaitseotstarbest. Raseda naise rõivastuses peeti põlle kõige olulisemaks. Mõnel pool kuulus põll erinevalt abielunaise tanust ka neiu rõivakomplekti. Nt saartel said tüdrukud põlle leeriks ja kandsid seda edaspidi ainult piduliku rõivastusega.
Mehe rõivaste järgi polnud võimalik määrata perekonnaseisu. Küll aga võis mõnede teadete kohaselt poissmees olla habemeta, kuid naisemehed kandsid kõik habet.
Ealised erinevused ei ilmnenud rõivastuses nii selgesti. Vanemad naised eelistasid tumedamaid värve seelikutriibustikus või pottmütsi katteriides. Seto vanad naised ei kandnud suurt sõlge, sest see kuulus ainult sünnitusealiste naiste ehtekomplekti.
Ehted
Jõukust näitasid eriti ehted, neid pärandati põlvest põlve. Tavaliselt päris ema ehted vanem tütar või tütre puudumisel vanema poja naine. Pidulikud ehted muretsesid vanemad tütardele viimaste neiuikka jõudmisel. Selleks müüs jõukas talumees laudast isegi lehma või härjavärsi.
Kõige tavalisemad kaelaehted olid helmed, neid kanti alati, ei võetud magadeski ära. Valged ja värvilised klaas- või kivihelmed pandi väikesele tüdrukule kaela, kui tal esimene hammas tuli. Hõbehelmeid nimetati krõllideks. Eriti hinnatud ehteks olid mitmesuguse jämedusega lülilised hõbekeed. Kuna üldiselt usuti helmeste tervendavasse mõjusse, siis loeti helmesteta inimest õnnetuks inimeseks.
Eesti naiste hinnatuim ehe 18.–19. saj oli suur kannaga raha, mida kanti keede või metallkettide küljes. Tihti ümbritseti raha kodaraid meenutava äärega, moodustades kodaratega raha. Võis kanda mitut kannaga raha ühes kees , kusjuures jõukamatel oli mitu rida selliseid keesid rinnal.
Rinnaeheteks, ühtlasi rõivaste kinnitusvahendeiks olid sõled ja preesid. Väikeste, ümmarguse võru kujuliste vitssõlgedega kinnitasid oma särgikaeluse nii naised kui mehed. Saaremaa naised kasutasid selleks ka südamekujulisi sõlgi. Suuruselt olid sõled väga erinevad.
Eesti naiste kõige pidulikumaks rinnaehteks 19. sajandil oli kuhiksõlg – ka pealisriietega, pikk-kuub seljas , pidi ta välja paistma. Saaremaal olid sõled väikesed, mistõttu kanti neid mitu korraga. Tagasihoidliku suurusega olid sõled Põhja-Eestiski, seevastu Lõuna-Eestis sai sõle suurus rikkuse ja uhkuse mõõdupuuks. Erakordselt suured on seto naiste sõled. Setu pruudil pidi pulmas vähemalt kaks kilo hõbedat kaelas olema ja kui seda endal polnud, siis tuli laenata.
Preesid olid Põhja-Eestis suhteliselt väikesed, suurimad aga Põhja- Viljandimaal ja Põhja--
Tartumaal . Setod neid ei kandnud. Eriliselt hinnati silmadega preese. Silmadeks kasutati veinipunaseid, harvem rohelisi klaastahukaid. Silmi oli tavaliselt kuus.
Piirkondlikud eripärad
Nelja peamise rühmana eristuvad 19. sajandiks Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondliku rõivastuse iseärasused tulenesid muistsetest hõimuerinevustest ning hilisemast ajaloolisest arengust, püsisid talurahva sunnismaisuse tõttu. Selgemini ilmnesid iseärasused naiste rõivais.
Lõuna-Eestit iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine, eriti Mulgimaal : naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Üldisemalt oli naiste rõivastusele Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga.
Põhja-Eesti moodustas uuendustele vastuvõtliku rühma: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised villased rõivad. Kõige iseloomulikum naistel käised, 19. sajandist alates pottmüts.
Lääne-Eesti (k.a. Kihnu) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja- Eestiga . Naistel pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit ja (eriti Läänemaal) liistikut ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Käiseid kanti vaid Kihnus. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraseks pidada laiguliseks värvitud lõnga – neolõnga – sissekudumist ja sissepressitud volte. Peakatteil suuri kihelkondlikke erinevusi.
Mehed kandsid põlvpükse ja vatti , mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinine, Pärnumaal aga lambapruun või -must vasknööpidest hõlmakaunistustega.
Ühtne kogu Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivastele oli ülerõivaste lambapruun värv.
Saarte (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa ) rahvarõivad olid mõneti erinevad. Palju ühisjooni oli eestirootslaste riietusega: nt kurrutatud (s.o kuumade leibade all volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige.
Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal pikkade varrukatega särke ja abusid. Käiseid kanti varem ka Muhus , kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi - ja noorikurõivastuses.
Omapärased olid naiste peakatted – lõua alt mähitavad linikud, papi (või Hiiumaal vitsarao) abil vormis hoitud tanud , talvemütsid – üllid, Saaremaal ka kootud mütsid.
Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid .
4