20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti o Jõgevamaa Põhja-Eesti Ambla Lääne-Eesti Saared LÕUNA-EESTI Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid.
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümb
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi
ühtlast värvi. Armastatuimad taimed värvimiseks olid madar punase, kaselehed ja karikakar kollase ja lepakoored pruuni ning musta värvuse saamiseks. Samast sajandist on ka andmeid kõlavööde kudumisest ja kandmisest. Kõlavöödes kasutati lõimeks villast, koeks linast lõnga ning neid kasutati seelikute ja sõbade kaunistamisel. Mehed kandsid korralikke villasest riidest või ka nahast kuubi, peamiseks rõivamaterjaliks oli tekstiil. Kroonik Henrik on kiitnud eesti naiste kootud vaipu, mida olla ristisõdijad oma röövretkedel heaks saagiks pidanud. 14. sajandist on arvatavasti pärit leiud, mis viitavad silmuskudumisele. See oskus arvatakse tulevat Idamaadest ja selle tõi baltimaadesse Saksa ordu, mis 1225. aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest
5. Käiste osa. 6. Kes ei kandnud põllesid? 7. Seljale kaarduvate küljeõmbluste kohal on vööst alates kaheksa tugevasti sisse pressitud püstvolti, moodustades nn ... . 8. Pidulikuks jalanõuks olid ... . 9. Arvati et helmed kaitsevad ... ohustavate välismõjude eest. 10. Põlle osad. 21 Kokkuvõte: Antud uurimustöö tutvustas Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Töös anti ülevaade erinevatest osadest, millest rahvariided koosnesid. Tutvustati varrukateta alussärki ning selle peal kantavat lühikest pihakatet, kolmveerand-pikkuses varrukatega nn käiseid, mis õmmeldi peenest linasest riidest ja mis lõikelt sarnanesid tavalise särgi pihaosaga. Selgus, et seelikuriiet kootakse linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest ning kanga laius annab seeliku pikkuse. Seeliku triibustikud toodi
Rahvarõivad ja Muhu tikand Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed
Tartu Kutsehariduskeskus Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused.
Kõik kommentaarid