Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus (0)

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega.
Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast , 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, - pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel.
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana.
13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted . 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik , Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.
18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid.
Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi ( puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid ). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel).
19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja - kostüüm ), kohati uuendusigi (Lihula- Kirbla tikitud seelikud ). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik , kuhu minnes pandi selga parimad rõivad.
Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma:

• Lõuna-Eesti
  
  • Jõgevamaa
    
• Põhja-Eesti
  
• Ambla
  
• Lääne-Eesti
  
• Saared
  

 
LÕUNA-EESTI
Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid .
Setud olid aja jooksul üle võtnud rea jooni Pihkvamaa venelaste rõivastuskultuurist (lõiked, punane puuvillane lõng ja sellega sissekootud kirjad, neidude peaehe vanik, kannata kootud sukad jne). Samas säilis ühisjooni lõunaeestlastega ( kirivöö , puusarätt, naiste pearätt, meeste kübar, geomeetriline ornament, hõbeehted).
PÕHJA-EESTI
Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa , Järvamaa ja Virumaa rõivad. See oli üsna ühtlane, ehkki ka siin ilmnes kohalikke erinevusi. Virumaal püsisid mitmed paikkondlikud erijooned kauem kui lääne pool. Soome mõjudega paistsid silma rannaalad , vene- ja vadjapäraseid jooni oli Peipsi põhjarannikul. Moeuuendused kodunesid kõigepealt Tallinna ümbruses. Kogu Põhja-Eestis, eriti Virumaal, kanti 19. sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti.
LÄÄNE-EESTI
Lääne-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Läänemaa ja Pärnumaa kihelkonnad . Iseloomulikud on lambapruunid ja -mustad ülerõivad . Pärnumaal olid pruunid ka meeste ülikonnad, mille omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani.
SAARED
Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri- Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Saaremaal ja Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Põlle kandsid saartel ka täiskasvanud neiud ja see oligi eeskätt piduliku ülikonna osa.
Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid. Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi - ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid . Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud.
Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid, Saaremaal ka silmkoes tuttmütsid. Erinevusi oli ka jalatsites. 19. sajandil kanti kingi , nende kõrval ka riidest pealsete ning tõrvatud taldadega pätte, Muhus pastlaid.