Eesti
rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud
sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele.
Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide
rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja
traditsioonidega.
Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast , 17.
sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed
lambavalged, - pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega
värvimisel.
19.
sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi
keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil
suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes
märkimisväärselt.
Tänu
arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II
aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2017-10-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Merike Vask
Õppematerjali autor
Rahvarõivad ja Muhu tikand Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid
Rahvarõivad. Taive Särg Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 367396. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/ Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt.
madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes kiiremini ja rohkem, sest Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ja mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia. Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti piirkonda kuulub 34 kihelkonda: Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa,
Rahvarõivad Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19
ühtlast värvi. Armastatuimad taimed värvimiseks olid madar punase, kaselehed ja karikakar kollase ja lepakoored pruuni ning musta värvuse saamiseks. Samast sajandist on ka andmeid kõlavööde kudumisest ja kandmisest. Kõlavöödes kasutati lõimeks villast, koeks linast lõnga ning neid kasutati seelikute ja sõbade kaunistamisel. Mehed kandsid korralikke villasest riidest või ka nahast kuubi, peamiseks rõivamaterjaliks oli tekstiil. Kroonik Henrik on kiitnud eesti naiste kootud vaipu, mida olla ristisõdijad oma röövretkedel heaks saagiks pidanud. 14. sajandist on arvatavasti pärit leiud, mis viitavad silmuskudumisele. See oskus arvatakse tulevat Idamaadest ja selle tõi baltimaadesse Saksa ordu, mis 1225. aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest
................................................................................. 14 2 ETNILISTEST OLUDEST ALUTAGUSEL MUINAS- JA KESKAJAL Esimesed jäljed inimasustusest Virumaa idapoolses osas pärinevad mesolitikumist. Siinsed vanimad asulad paiknesid Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi kaldal. Tuntuimaks keskmise kiviaja leiukohaks on Narva Joaorg, mille vanim asulakiht kuulub VI aastatuhandesse e. Kr. Sel ajal elas Eesti alal lõunapoolse päritoluga nn. Kunda kultuuri rahvastik, kes kuulus oma antropoloogiliste tunnuste poolest europiidide hulka. P. Ariste hüpoteesi kohaselt kõnelesid Kunda kultuuri kandjad mingit protoeuroopa keelt, mida tänapäeva keelkondadega seostada ei osata. Mesoliitilise Kunda kultuuri baasil tekkis Eestis ja naaberaladel IV aastatuhandel e.Kr. varaneoliitiline kultuur, mis on oma nime saanud Narva leiukoha järgi . Narvast ja mujalt
Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid