I maailmasõja lõpp ja Vabadussõda (0)

Kontrolltöö materjal, peatükid 36-40
Peatükk 36
1917. aasta
Veebruarirevolutsioon
Usk Vene keisririigii püsimisse ei murenenud mitte ainult Eestis. Teravaimaks muutus olukord impeeriumi (kõige euroopalikumas keskuses) pealinnas Petrogradis. Rasputini mõrvamine kõrgaadlike poolt ei teinud olematuks tõsiasja, et Vene vägesid tabas üks lüüasaamine teise järel, et tarbekaupadest valitses suur puudus, et valitsusasutustes lokkas korruptsioon ja et rahvast vaevas üha üksmeelsem sõjatüdimus.
1917. aasta veebruaris puhkesid pealinnas toitlusrahutused, mis kasvasid kiireti üle revolutsiooniks. Sõjavägi läks demonstrantide poole üle ja Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma .
Venemaast sai vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga.
Praktikas kujunes siiski välja kaksikvõim, sest Ajutine Valitsus pidi oma tegevuses arvestama kõigis tähtsamates keskustes loodud tööliste ja soldatite saadikute nõukogudega. Eriti tähtis oli Petrogradi nõukogu, kus hakkas arenema omaette võimuvõitlus erinevate sotsialistide – esseeride (sotsialistide-revolutsionääride), enamlaste (bolševike) ja vähemlaste (menševike) vahel.
Revolutsioon jõudis Eestisse mõningase hilinemisega. Tallinnas puhkesid rahutused märtsi alguspäevil, kui massimiiting kasvas üle korrarikkumisteks. Rüüstati politseijaoskondi ja kohtumaju, tapeti vihatumaid ohvitsere, murti lahti (tollal vanglana kasutatud) Paksu Margareeta uksed, lasti sealt välja nii poliitilised kui kriminaalkurja-tegijad ja pandi vangla põlema.
Ajutine Valitsus suutis olukorra riigis esialgu stabiliseerida ja uued ametimehed kohtadele määrata.
Kuberneri asemel hakkas Eestimaal keskvõimu esindama komissar, ja selleks sai Tallinna linnapea, vandeadvokaat Jaan Poska . Poska oli õigeusklik, liikus peamiselt vene seltskonnas ja nõudis oma alluvailt vene keele kasutamist (seni, kuni seda nõudis seadus), kuid ometi sai algav iseseisvusliikumine endale Poska näol tugeva liitlase ja eestkõneleja.
Autonoomiataotlus
Eesti rahvuslikud ringkonnad võtsid suuna Eesti autonoomiale demokraatliku Venemaa raames, mis eeldas muu hulgas eesti alade ühendamist üheks, autonoomseks kubermanguks . Ajutisele Valitsusele esitatigi vastav eelnõu, kuid Peterburis aimati selles peituvat separalistlikku tendentsi ja üritati asja kalevi alla lükata. Eesti poliitikud panid eelnõu heaks mängu kõik oma sidemed, samuti osutus väga mõjukaks Petrogradi eestlaste võimas ja hiilgavalt organiseeritud meeleavaldus 26. märtsil. Mitmekümne orkestri saatel, nii punaste kui sini-must-valgete lippude lehvides marssis läbi linna 40000 eestlast, sealhulgas 15000 sõjaväelast, kelle tahtekindlus ja hulk pea-linlastele sügavat muljet avaldaksid. Märtsi lõpus avaldatigi Ajutise Valitsuse määrus Eesti kubermangu valitsemise ajutise korra kohta.
Eestlaste maa ühendati esmakordselt ajaloos üheks administratiivseks üksuseks, Eestimaa kubermanguks keskusega Tallinnas ja kubermangukomissari juhtimisel. Asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel ja vallandati hulk seda mitte valdavaid vene ametnikke. Kubermangukomissari juurde pidi valimiste teel moodustatama Ajutine Maanõukogu, mida baltisakslaste esinduskogu eekujul hakati nimetama Maapäevaks.
Maapäev ja poliitiline areng
Maapäeva valimised toimusid juba mai lõpus, ja andsid enamuse erinevatele sotsialistlikele parteidele, nagu esseerid , vähemlased ja nn. radikaalsotsialistid (hilisem Tööerakond). Kodanlikest parteidest olid esindatud Tõnissoni Eesti Demokraatlik Erakond (endine Eduerakond) ja Pätsi Maarahva Liit.
Maapäev moodustas Maavalitsuse, mille etteotsa sai silmapaistev majandusmees Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts.
Peamiseks ’veelahkmeks’ hakkas kujunema suhtumine eestlaste iseseisvumistaotlustesse, mis jagas vasakpoolsed erakonnad kahte leeri ja andis ülekaalu rahvuslikult meelestatud erakondadele, nii parem- kui pahempoolsetele. Selle ülekaalu avalduseks oli Raamoti ja Pätsi valimine Maavalitsuse etteotsa.
Teisele poole ’veelahet’ jäid ainult enamlased , kelle pooldajaskond 1917. aasta jooksul hoogsalt kasvas. Nemad asusid rahvuslike iseseisvustaotluste suhtes lõpuks täiesti eitavale seisukohale. Seetõttu olid enamlased vihaselt vastu ka eesti rahvusväeosadele, mida 1917. aastal lõpuks ikkagi looma asuti.
Maapäeva kokkastumise ja Maavalitsuse moodustamisega oli autonoomia sisuliselt kätte võidetud. Paraku oli segani nii kogu Venemaa, kui ka Eesti tulevik ja oma viimast sõna polnud öelnud ei enamlased ega rahvuslased .
Augusti lõpus seadis Jaan Tõnisson Maapäeva istungil eesmärgiks omariikluse, kuid valdav see idee veel ei olnud.
Enamlaste riigipööre
1917. aasta oktoobris otsustasid Vene enamlased Vladimir Uljanovi (Lenini) pealekäimisel Ajutise Valitsuse kukutada . Lenini plaani kohaselt tuli mõnes paigas (kaasa arvatud Tallinnas) juba enne riigipööret hõivata raudteejaamad, telegraaf jm. Kui Petrogradis oli võim juba üle võetud, tehti seda ametlikult ka Eestis: Toompeal allkirjastas nn. Sõjarevolutsioonikomitee aseesimees Viktor Kingissepp dokumendi, millega ta asjaajamise Jaan Poskalt üle võttis. Täidesaatev võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt .
Olukord oli pinev , ehkki suhteliselt rahulik. Opositsioonierakonnad tegutsesid ka pärast enamlaste riigipööret edasi ja laiali ei saadetud isegi eesti väeosi, kuna enamlastel ei olnud selleks jõudu. Enamliku täitevkomitee korraldust trotsides tegutses esialgu edasi ka Maapäev.
Peatükk 37
1918. aasta
Maanõukogu otsus
Rahvuslikult meelestatud poliitikute seas hakkas 1917. aasta hilissügisel süvenema arusaam, et Venemaa laguneb ning Eesti jääb ’ omapead ’. Sellises olukorras polnud kaugeltki ükskõik kes võtab võimu – kas baltisakslased , rahvuslased või enamlased.
Septembris olid Saksa väed hõivanud Lääne-Eesti saared ja võisid sealt iga hetk mandrile tungida .
Eesti enamlaste taga seisis Nõukogude Venemaa, mis oli alles nõrk (ja kujunemas), kuid Eesti jaoks siiski võimas jõud. Selles olukorras pidid ka rahvuslased hakkama toetust otsima ja Maapäev oligi otsustanud luua kontaktid demokraatlike lääneriikidega, selgitamaks milline võiks olla nende toetus Eesti iseseisvuspüüdlustele.
Maapäev pidi 28. novembril maha istungi, millel võeti vastu väga oluline otsus: Eesti tuleviku peab määrama Eesti Asutav Kogu, selle kokkuastumiseni on kõrgeima võimu kandjaks Eestis Maapäev. See tähendas:
1) riigiõigusliku sideme katkemist Venemaaga. Eesti deklareeris, et ei loe end enam kohustatuks täitma Petrogradist või mujalt tulnud käske. Samas ei olnud tegemist veel iseseisva riigi väljakuulutamisega.
2) Maapäev peab vaid ennast Eesti seaduspäraseks esinduskoguks ja enamlasi isehakanud võimuhaarajaiks.
Nähes ette enda vägivaldset laialiajamist, andis Maapäev edasiseks tegevuseks volitused oma eestseisusele (vanematekogule). Toompeale saabunud vene madrused ja töölised ajasid Maapäeva tõepoolest laiali, selle saadikuid mõnitades ja pekstes. Jaan Tõnisson pagendati välismaale, kus ta hakkas juhtima Eesti kujunevate välisesinduste tööd.
Enamlaste võim
Enamlaste populaarsuse tase oli 1917. a lõpus väga kõrge. Venemaa Asutava Kogu valimistel olid nad Eestis saanud 40% häältest ja lootsid Eesti Asutava Kogu valimistel saada absoluutse enamuse. See oli ka ainus põhjus miks nad sellise kodanliku üritusega kaasa läksid.
Enamlased katkestasid valimised, kuna vahekokkuvõte näitas, et neil pole absoluutset enamust häältest. Enamlasi ei huvitanud demokraatlik protseduur , vaid diktatuur.
Saksa väed asusid itta marssima, kohtamata seejuures mingit vastupanu.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Rahvuslike liidrite seas oli küpsenud veendumus, et kui maa peaks langema Saksa okupatsiooni alla, siis oleks Eestile kõige parem, kui enne seda oleks välja kuulutatud riiklik iseseisvus . Sellise arengu korral jäänuks lootus, et Antant siiski võidab maailmasõja ja kohtleb seejärel Eestit kui vallutatud riiki, kellel on õigus oma vabadus tagasi saada, ega jäta Eestit enamlaste meelevalla alla.
1918. aasta veebruari alguses näitasid kõik märgid, et kriitiline aeg läheneb. Kuuldes Saksa armee liikvele minekust, otsustas Maapäeva vanematekogu moodustada kolmeliikmelise Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.
Eesmärgiks oli luua organ, kellel oleksid volitused enamlaste pagemise ja sakslaste tuleku vahele jäävad lühikesel ajal välja kuulutada Eesti Vabariik.
Peale volitatud isikute oli tarvis ka konkreetset teksti, iseseisvusmanifesti. See valmis mitme rahvusmeelse haritlase palavikulises koostöös. Esile võib tõsta hilisema riigivanema Juhan Kuke panust.
Tulemuseks oli lühike, sisutihe ja lennukas tekst.
Käskjalad iseseisvusmanifesti käsikirjaliste koopiatega saadeti mitmele poole – Haapsallu, Pärnusse, Viljandisse, Tartusse ja Paidesse.
Kõige soodsamaks osutus olukord Pärnus, kus manifest 23. veebruaril „Endla“ teatri rõdult pidulikult ja suure kuulajaskonna ees ette loeti.
24. veebruaril avalikustati manifest Tallinnas ja seda kuupäeva loetaksegi Eesti Vabariigi sünnipäevaks.
Eesti tema „ajaloolistes ja etnograafilistes piirides“ kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Ametisse astus Ajutine Valitsus, eesotsas Konstantin Pätsiga ja Pika Hermanni torni heisati sini-must-valge lipp .
25. veebruaril jõudsid võõrad väed Tallinna kesklinna, keda võttis rõõmuhõisetega vastu väikesearvuline mõjukas osa elanikkonnast – baltisakslased. Algas keiserliku Saksamaa okupatsioon .
Saksa okupatsioon
Kommunistid tegid üksikuid katseid Saksa vägedele vastu hakata, kuid said raskelt lüüa.
3. märts – Saksamaa ja Nõukogude Venemaa sõlmisid Bresti rahu, millega Eesti anti ametlikult Saksamaa vägede kontrolli alla.
Sakslased olid ametlikult Eesti kätte saanud enamlastelt, kuid mitte eestlastelt. Mingist Eesti Vabariigist sakslased ei soovinud isegi mitte kuulda.
Kuna Antandile oli kasulik kõik, mis Saksamaad kuidagi häirida võis, tunnustasid Eesti Vabariiki de facto nii Inglismaa, kui ka Prantsusmaa ja Itaalia.
Asjaajamine viidi üle saksa keelele, saksakeelseks muudeti ka Tartu Ülikool ja gümnaasiumid.
Baltisakslaste kõne- ja käitumisviisis avaldus põlgus põlisrahvaste ja Venemaa vastu.
Baltisakslased kavatsesid võtta olukorrast, kus nad on peremehed , maksimumi. Selleks maksimumiks oli Balti hertsogiriik, mille valitsejaks oli Saksa keiser .
Novembris varisesid Saksamaa liitlased üksteise järel kokku ja Saksamaal endal puhkes novembrirevolutsioon . Saksa keiser põgenes Hollandisse, kuulutati välja vabariik.
Lahkuma valmistuvad Saksa väed loovutasid võimu Konstantin Pätsi juhitud Eesti Ajutisele Valitsusele.
Sel hetkel ilmnes , kui ettenägelik oli olnud iseseisva riigi väljakuulutamine juba veebruaris.
Peatükk 38 – VABADUSSÕJA ALGUS
1918-1919
Sõja puhkemine ja Eesti Töörahva Kommuun
Narva taha koondati Punaarmee üksusi, kes valmistusid sissemarsiks. Lisaks valitsusele tegutses enamlik Tallinna Nõukogu ja ilmus ajaleht „ Kommunist “. Eesti sõjaväeosad olid laiali saadetud, Omakaitse jõud nõrgad.
Sõja alguseks loetakse 28. novembrit 1918, mil kiiruga formeeritava Eesti sõjaväe esimesed üksused (s.h mitusada koolipoissi) said veel kohal viibivate Saksa üksuste kõrval Narva all oma tuleristsed.
29. Novembri hommikuks oli Narva punaste käes ja ajaloolise raekoju trepilt kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun. See pidi olema vastukaaluks ’kodanlikule’ Eesti Vabariigile ja selle valitsuse esimeheks sai Jaan Anvelt. Kommuuni nõukogule jagati korraldusi Moskvast.
Punaväe poolt vallutatud alal kehtestati taas enamlikud reformid , asuti mõisatest ühismajandeid tegema, kiusati taga vaimulikke jne.
Eestis algas punane terror. Üle 500 inimese tapeti, mitu tuhat küüditati.
Pööre sõja käigus
Detsember möödus punaväe pideva pealetungi all. Üksteise järel langesid Võru, Valga, Jõhvi, Rakvere, Tartu, Tapa .
Vabariigi kaitsjate meeleolu tõstis Inglise eskaadri saabumine Tallinnasse. Olukord pealinnas jäi ärevaks ja enamlased valmistusid mässuks.
17. detsembril oli koolipoiste patrull sunnitud Raekoja platsil rahvahulga pihta tule avama. Aastavahetuseks olid Punaväed Tallinnast vaid 35km kaugusel ning ohustasid ka Paidet , Viljandit ja Pärnut.
See jäigi Punaarmee ülima edu hetkeks.
1919. a esimestel päevadel hakkasid eestlased punaseid tagasi suruma . Toimunud pööre osutus püsivaks, sest:
1) aastavahetusel olid Tallinnasse saabunud Soome abiväed, hiljem tuli vabatahtlik ka Rootsist ja Taanist. See avaldas tohutut psühholoogilist mõju. Siiani: tilluke Eesti, nüüd: miski ei tundu võimatu.
2) vabatahtlike väeosasid moodustus ka Eestis. Neist kõige kuulsamaks sai Julius Kuperjanovi partisanide pataljon . Suurepärase võitlusvõimega paistsid silma ka Kalevlaste Malev, Skautpataljon jmt. Oluline osa oli arvukatel vabatahtlikult rindele läinud koolipoistel ehk õppursõduritel.
3) Eesti sõjaväe juhtimises pandi maksma kindel kord. Vägesid juhtis ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, tema staabiülem oli Jaan Soots.
4) soomusrongid
5) punaväge hakkasid tõsiselt häirima Johan Pitka ja sündiva Eesti mereväe julged dessandid.
7. jaanuaril andis Laidoner käsu vastupealetundiks, mis kulges edukalt. Tagasi võeti Tapa, Takvere ja isegi Narva. Varustamine ja relvastus paranesid järjekindlalt.
14. jaanuaril vabastasid Kuperjanovi partisanidega ühinenud soomusrongid Tartu. Tartust tungisid väed edasi Valga poole.
Lõunarinde otsustavaim heitlus toimus kuu viimastel päevadel Valga lähistel, Paju mõisa väljadel. Eestlased ja soomlased VS venelased ja lätlased. Langes leitnant Kuperjanov . Punaväed löödi puruks ja Eesti armee hõivas nii Valga, Võru, kui Petseri. Riigipiir oli vaenuvägedest puhas.
1919. a veebruaris puhkes Saaremaal mäss, mille oli esile kutsunud enamlaste valelik propaganda , et Eesti riik kavatseb taastada mõisnike võimu. Puhkenud rahutused suruti sõjaolukorrale vastava karmusega maha, paljudest mässajatest said hiljem vaprad Vabadussõja sõdurid.
Kevadised kaitselahingud ja pealetung
Punaarmee juhtkond hakkas taipama, et väike Eesti oli osutunud ootamatult kõvaks pähkliks.
Vabadussõja puhkedes oli Eesti vägedes 13000 meest, sõja lõpuks aga juba märkimisväärne 80000 meest, millele lisandus Omakaitse baasil loodud Kaitseliit .
1919. a kevadel tõi Punaarmee juhatus Eesti rindele lisajõude ja saavutas arvulise ülekaalu, mille tulemusel jõuti veebruaris välja Võru lähistele. Eesti sõjavägi pani kõik mängu ja tõrjus pealetungi ägedates lahingutes tagasi. Aprillis üritas Punavägi uuesti, kuid asjatult .
Maikuus asusid Eesti väed pealetungile ja kandsid sõjategevuse oma piiridest välja, hõivati koguni Pihkva . Punavägedest puhastati ka kogu Põhja-Läti.
Põhjarindel alustasid Eesti vägede toetusel pealetungi Vene valgekaartlikud väed, nn. Põhjakorpus.
Rinne hakkas Petrogradi juures tagasi veerema, sest enamaks jõudu ei olnud.
Venelased andsid pidevalt mõista, et niipea kui nad taas küllalt tugevad on, ei kavatse nad Eesti Vabariiki tunnistada.
Asutav Kogu
1919. a kevadel, hoolimata ägedast sõjategevusest, suudeti korraldada Eesti Asutava Kogu valimised ning riik põhiseaduslikele alustele panna.
Valimistel saavutasid suurt edu pahempoolsed erakonnad (eriti Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Tööerakond).
Peaminister Pätsi Maaliit sai seevastu tõsiselt lüüa.
Asutava Kogu esimeheks valiti sotsialistide liider August Rei. Uue valitsuse etteotsa tõusis tööerakondlane Otto Strandman, kelle peagi vahetas välja Jaan Tõnisson.
Asutav Kogu hakkas menetlema kaht väga olulist seadust – maaseadust, mis nõudis mõisamaavalduse kaotamist ning mõisamaade jagamist maarahvale (võeti vastu 1919. a oktoobris) ja põhiseadust (võeti vastu 1920. juunis).
Peatükk 39 – LANDESWEHRI SÕDA
1919
Sõja põhjused
1919. a suvel kerkis Eesti kohale uus oht. Sellal, kui sõda enamlastega oli kandunud Petrogradi alla ja Pihkvast itta, võtsid sündmused Lätis eestlaste jaoks ebameeldiva pöörde.
Lätis oli 1918. a novembris võimule tulnud Karlis Ulmanise rahvuslik valitsus, kuid selle positsioon oli Eesti valitsuse omast tunduvalt ebakindlam, ja seda kahel põhjusel. Esiteks oli enamlusel lätlaste hulgas märksa laiem kandepind, kui eestlaste hulgas, millel omakorda olid mitmed ajaloolised põhjused. Alates Läti mõnevõrra kiiremast tööstuslikust arendust kuni läti küttide võitluseni maailmasõjas. Teiseks oli Lätis tegutsema jäänud märkimisväärne saksa väekontingent baltisakslaste Landeswehri (ligikaudses tõlkes maavägi) ja riigisaksa vabatahtlikest koosneva Rauddiviisi näol. Neid jõude juhtis kindral Rüdiger von der Goltz , kogenud sõjamees, kes veidi varem toimunud Soome kodusõjas oli juhtinud valgete vägedele appi saabunud Saksa ekspeditsioonijõude ja keda võis lugeda üheks iseseisva Soome riigi päästjaks.
Läti Vabariigi alguspäevil oli punaväes võitlevaid lätlasi rohkem kui iseseisva Läti sõjajõududes ja selles olukorras hoidsid rinnet punaväe vastu peamiselt Landeswehr ja Rauddiviis, kellest esimene allus ametlikult Ulmanise valitsusele.
Baltisakslased ei kavatsenud lätlasi kaitsma jäädagi, vaid soovisid saksa-läti riiki, mis vähemalt mõnes osas meenutaks luhtaläinud Balti hertsogkonda. Kuna Ulmanise valitsus ei saanud ega tahtnud sakslaste soovile sel määral vastu tulla, nagu viimased soovinuks, siis korraldas von der Goltz riigipöörde ja seadis Ulmanise asemel ametisse Andrievs Niedra marionettvalitsuse. Sakslased lõid punaväed taganema, vallutasid Riia ja liikusid sealt edasi, et oma võimuala laiendada, kuid leidsid Võnnu juurest eest Eesti väed. Sakslased nõudsid eestlaste lahkumist , ent eestlased, kelle jaoks ainsaks seaduslikuks Läti valitsuseks oli Ulmanise oma, keeldusid kategooriliselt. Algasid esimesed kokkupõrked, sakslased hõivasid Võnnu.
Kõiki asjaolusid kokku võttes otsustasid Eesti väejuhatus, valitsus ja Asutav kogu, et sakslastele tuleb täie jõuga vastu hakata, nad purustada ja Läti seadusilk valitsus taas võimule aidata. Võnnu ümbruses puhkesid taas lahingud.
Lahingud Võnnu all
Elavjõu osas olid vastased enamvähem võrdsed, kuid sakslaste relvastus oli parem. Eesti sõdurite motivatsioon ja moraal olid kõrged – mindi ju kätte maksma pikaaegse alanduse ja ebaõigluse eest ning võtma revanši paljude kibedate kaotuste eest alates Muistsest vabadusvõitlusest.
Eesti vägesid juhtisid suurepärased komandörid: kindral Ernst Põdder, polkovnik Nikolai Reek jt. Kuid ka vastaspoole väejuhid, tahe ja väljaõpe olid esmaklassilised.
19. juunil alustasid sakslased pealetungi kogu rindel ja hakkasid Eesti vägesid, kellele olid abiks väikesearvulised Läti üksused, tagasi tõrjuma. Eesti väed tegutsesid esialgu passiivselt, oodates reserve, et nende saabudes vastupealetungile minna.
Eesti 9. polk suutis Lemsalu all vaenlasele ootamatu vastulöögi anda. Von der Goltz alahindas eestlasi, ei osanud näha selles ohumärki ja andis 21. juunil oma vägedele käsu eestlaste rinne läbi murda. Sakslased murdsid Eesti vägede tsentrist läbi. See toimus lõigus, mida kattis Läti väeosa, kuid polnud vapralt võitlevate lätlaste süü.
Nüüd olenes kõik sellest kas sakslased suudavad saavutatud edu arendada ja eestlaste tagala pahupidi pöörata, või õnnestub Eesti vähedel läbimurre viimasel hetkel riivistada ja vastupealetungile minna.
Soomusrongidel õnnestus sakslaste edenemist mõnevõrra pidurdada ja siis hakkasid Lode jaama juures rulluvasse tulemöllu saabuma abiväed, kõige esmalt Kuperjanovi pataljon, mis otse rongist lahingusse tormas.
Sakslased pandi seisma, öösel saabus eestlastele veel abivägesid ja järgmisel päeval (22. juunil) läksid Eesti väed vastupealetungile. Sakslasi löödi Starte teeristil, Skangali mõisa juures ja mujal. Eesti sõdureid valdas võidujoovastus, kaotusele tähelepanu pööramata tungiti aina edasi.
23. juuni hommikul marssisid võidukad Eesti väed Võnnusse sisse. Seda päeva tähistamegi oma võidupühana.
Teekond Riiani ja rahu sõlmimine Landeswehriga
Rauddiviis ja Landeswehr olid küll löödud, aga mitte lõplikult. Sakslased taganesid ja üritasid eestlaste pealetungi tugevatel positsioonidel seisma panna, aga asjata. Eesti väed lõod sakslased taas põgenema ja rühkisid edasi Riia poole. Juuni lõpuks jõuti Riia lähedaste järvedeni, maailmasõja-aegse kaitseliinini, kuhu sakslastel õnnestus koondada märkimisväärsed jõud. Kuid isegi see ei suutnud baltisakslaste kaugeleulatuvaid plaane luhtumisest päästa.
29. juunil alanud veristes lahingutes hakkasid eestlased sakslaste kaitset järk-järgult murendama ja hõivasid Väina suudme . Selle operatsiooniga sai hakkama admiral Johan Pitka juhitud Eesti merevägi, kes sõitis jõesuusse sisse ja sundis kahuritulega vaikima Riiat merelt katnud suurtükipatareid.
Oli selge, et sakslased Riiat enda käes hoida ei suuda ja Eesti sõdurid valmistusid ülimaks triumfiks – sissemarsiks baltisaksluse hälli. Paraku seda neile ei antud. Sõjameeste suurimaks meelehärmiks võttis Eesti väejuhatus Antandi esindajate nõudmisel vastu sakslaste vaherahuettepaneku ja Landeswehri sõda oligi läbi. Antanti kimbutas hirm, et eestlased muutuvad Lätis juba liiga tugevaks ja et sõjategevusele enamlusevastase rinde tagalas ei tulegi lõppu.
3. juulil Strazde koolimajas allkirjastatud leppe kohaselt pidid sakslased evakueeruma Kuramaale ja sealt Saksamaale. Riiga naasis Ulmanise valitsus.
Landeswehri sõda oli eestlastele meeliülendav kogemus, mis väärib tähelepanu ka sõjalises mõttes, sest vastaste näol oli tegemist kogenud ja karastunud sõjameestega.
Psühholoogilises plaanis oli oluline see, et eestlaste kollektiivsest teadvusest kadus viimnegi põhjus baltisakslastele alt üles vaadata. Eestlaste selg läks vaimses mõttes – lõplikult sirgu.
Landeswehri üle saavutatud võidu hind oli 251 langenut ja 1041 haavatut.
Peatükk 40 – VABADUSSÕJA LÕPP. TARTU RAHU.
1919-1920
Küsimus võimalikust rahust
Landeswehri sõda oli 1919. a suveks võidetud, kuid Vabadussõda kestis edasi. Nõukogude Venemaa ressursid olid baltisakslaste omadest märksa suuremad ja Eesti ei saanud loota , et edukat sõda Venemaaga võiks pidada igavesti.
See pidi lõppema kas enamlaste kukutamisega ja Eesti iseseisvuse tunnustamisega demokraatliku Venemaa poolt või eraldi- ehk seperaatrahu sõlmimisega Eesti ja Venemaa vahel.
Eraldirahu variant hakkas 1919. a suvel huvitama mõlemat osapoolt. Selle üks avaldus oli, et Lenini valitsus saatis vaikselt laiali Eesti Töörahva Kommuuni seni veel eksisteerivad asutused ja lõpetas näitemängu ’iseseisvast töörahva riigist’. Teineteise vastu sõdisid 2 riiki – Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa. Klassisõja jooned olid kadunud.
Probleem – tohutu Venemaaga sõda pidav Eesti sõltus lääneriikide (eriti Inglismaa) toetusest . Lääneriigid aga ei lugenud enamlaste võimu seaduslikuks ja olid eesmärgiks seadnud selle kukutamise.
Kujunes välja paradoksaalne olukord – mida kindlamaks muutus enamlik võim Venemaal (ja mida lootusetumaks katsed seda hävitada), seda rohkem oli Eestil lootust, et lääneriigid mõistavad eestlaste olukorda ja lasevad neil sõjast välja tõmbuda.
Loodearmee lõpp ja Narva kaitsmine
1919. a oktoobris asus jõulisele pealetungile Vene valgekaartlaste Loodearmee kindral Judenitši juhtimisel. Teda toetasid tiibadelt Eesti väed. Esialgu saavutas Judenitš märkimisväärset edu ja tungis Petrogradini välja, kus rünnak takerdus. Punaarmee andis Pulkovo kõrgendikelt vastulöögi ja alustas omakorda pealetungi, millele Loodearmee vastu panna ei suutnud.
Demoraliseerunud valged väed valgusid üle Eesti piiri ja Eesti valitsus otsustas neilt relvad võtta. Vahekorrad Loodearmee juhtkonnaga olid nagunii olnud pinevad, kuid nüüd muutunuksid lüüasaamisest muserdatud sõdurite jõudu Eestile otseselt ohtlikuks. Relvadeta sõdurid koondati Virumaale laagritesse, kus neist paljud tüüfusesse surid. Loodearmee lakkas olemast.
Nii oli Eesti vabanenud problemaatilisest liitlasest, kuid see tähendas, et väike Eesti pidi hakkama oma piire üsna üksinda suure Venemaa vastu kaitsma. Antant ei tahtnud rahu sõlmimisest endiselt midagi kuulda, Venemaa aga koondas hilissügiseks Narva alla võimsad jõud, mis ületasid Eesti vägesid mitmekordselt.
Järgnesid Narva kaitselahingud – Vabadussõja raskemad ja ohvriterohkemad.
7. detsembril õnnestus punaväel Krivasoo juures üle Narva jõe tungida ja selle läänekaldal sillapea luua, millega tekkis oht, et Narva jääb kaitsjatega kotti . Eesti väejuhatus tõi vägesid juurde ja suurte ohvrite hinnaga suudeti ümberhaaramise oht kõrvaldada.
Tartu rahuläbirääkimised
Selleks ajaks olid juba Tartus alanud Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Venelaste ägedad rünnakud pidid Eesti kaitse purustama või, kui see ei õnnestu, siis tegema Eesti delegatsiooni vähemalt järeleandlikumaks.
Kõigile osalistele oli selge, et läbirääkimiste käik sõltub suuresti sellest, kuidas kulgevad lahingud Narva all.
Vene pool püüdis välja näidata, et rakendab Narva all vaid murdosa oma jõududest ja võib sinna igal hetkel mõne armee juurde tuua, eestlased aga lasid Tartus asuvatel viimastel reservi jäänud üksustel iga päev mitu korda läbirääkimiste majast mööda marssida, et venelased näeksid – Eestil on veel vägesid küllalt.
Vene delegatsiooni juhtis Adolf Joffe, kellele Eesti Vabariigil oli välja panna vääriline vastane Jaan Poska näol.
Perfektselt vene keelt valdava advokaadina, kes oli harjunud kohtus viimase võimaluseni protsessima, ei lasknud Poska ennast vastaspoole nõudmistest ja ähvardustest heidutada, vaid vastas omapoolsete , mitte vähem jultunud nõudmistega.
31. detsembril 1920. a kirjutati alla vaherahulepingule, mis hakkas kehtima 3. jaanuaril kell 10:30. Selsamal hetkel lõppes ka tegelikult Vabadussõda, mis oli kestnud 402 päeva ja nõudnud 3600 Eesti sõduri elu. 14000 Eesti sõdurit sai haavata , neist 2600 jäi invaliidiks. Sinna tuleb lisada kaotused tsiviilisikute hulgas, terrori ja omavoli ohvrid . Punaarmee kaotused olid tunduvalt suuremad.
Tartu rahu
Vaherahuga oli sõda lõppenud küll tegelikult, kuid mitte ametlikult – selleks oli vaja sõlmida rahuleping , milleni jõuti 2. veebruaril. Poska suri varsti pärast seda ja Tartu rahu jäi tema elutöö krooniks .
Umbes kuu aega kestnud pingeliste vaidluste tulemusena saavutas Eesti esimese de jure tunnustuse . Lisaks sellele sai Eesti proportsionaalse osa Venemaa kullavarudest (15 mln kuldrubla) ja lubadusi soodsateks majanduslepinguteks, ühtlasti lubas Venemaa tagastada Eestist ära veetud kultuurivarad, sealhulgas Tartu Ülikooli hindamatud kogud, mis olid maailmasõja eest Voroneži viidud . Eesti vabades kohustusest osaleda tsaarivalitsuse ja Vene Ajutise Valitsuse ajal kogunenud välisvõlgade tagasimaksmises. Rahuleping andis Venemaal elavatele eestlastele teatava aja jooksul õiguse vabalt Eestisse asuda , mida kasutas 38000 inimest.
Kõige olulisem oli siiski tõsiasi, et selle lepinguga tunnustas Venemaa „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta“. Koos lepingus sisalduvate majandusklauslitega tähendas see, et Eesti oli teinud Venemaaga igati auväärse ja soodsa rahu.
Tartu rahu on nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. See võrdlus on tabav. Eesti oli kätte võidelnud koha täieõiguslike, iseseisvate riikide hulgas.