Hiina võitluskunstid (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1. TUTVUSTUS 3
1.1Ajalugu 4
1.2 Tänapäev 5
2. PÕHIMÕTTED 7
3. STIILID 7
3.1 „Shaolini rusikas “ 8
3.1.1 Shaolini kujunemine 9
3.1.2 Shaolini iseärasused 10
3.1.3 Shaolini  moraalne ettevalmistus 11
3.1.4 Shaolini elufilosoofia 12
3.1.5 Shaolini löögikombinatsioonid 12
3.1.6 Shaolini  klooster tänapäeval 14
3.1.7 Shaolin maailmas 15
3.2 Tai-ji 15
3.2.1 Tai-ji kujunemine 17
3.2.2 Taiji filosoofia 18
3.2.3 Tai-ji kui ravi meetod 19
3.2.4 Tai-ji harjutamine 20
KOKKUVÕTE 22
KASUTATUD KIRJANDUS 23

SISSEJUHATUS

Hiina võitluskunst on olnud kaua mõistatuseks lääne inimestele, kuid aastakümnete vältel on ta lõpuks siiski meie maailma ka jõudnud.
Kõige rohkem tuntakse Hiina võitluskunste ilmselt läbi termini kung -fu, kuid wu-shu'st on kuulnud vähesed. Tegelikult on wu-shu alles hiljaaegu kasutusele võetud termin, mis tähendab hiina keeles sõja- ehk võitluskunsti: wu tähendab sõda ja shu - kunsti. Arusaam Kung-fu’st kui võitluskunstist on aga väär. Kung-fu tähendab energiat (kung) ja aega (fu). Kung-fu'd kui terminit ei saa otseselt võitluskunstiks nimetada. Võitluskunsti võib küll aga kung-fu'ks nimetada, sest kung-fu tähendab lihtsalt omandatud oskusi, mis on mingisugusele tasemele lihvitud või harjutatud, nagu näiteks kalligraafia , joonistamine, tantsimine , laulmine . See tähendab ka ülesannet, tööd, erilisi oskusi, jõudu, võimet; või näiteks aega, mida kulutatakse. Hiina võitluskunstidel on ka teisi nimetusi, nagu näiteks - chung-kuo chuan , kus chung-kuo tähendab Hiinat või "suurt rahvast" ja chuan on lihtsalt viide rusikale või võitlussüsteemile. Chuan fa ja chuan shu on liignimed nagu ka kung-fu, mida tihti kasutatakse. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)
Wu-shu on oma ligi 3000-aastase ajalooga hiina kultuuris ühel keskseimal kohal. Wu-shu'd ei saa aga täielikult mõista, kui ei tunne hiina kultuuri. Hiina on üks vähestest maadest, kus võitluskunstid on tihedalt seotud kultuuriga .

1. TUTVUSTUS

Hiina on suur maa ja asustatud paljude erinevate rahvustega, ning seepärast ongi kogu ajalugu halvasti säilinud. Võitluskunstide alane kirjandus on ebaühtlane, täis tühimikke ja kohati ebatäpne - seepärast on ka väga raske sellest täielikku ülevaadet teha. Hiinlased panevad väga suurt rõhku võitluskunstide harjutamisele, sest need õpetavad kõige paremini austust, kannatust, inimlikkust ja moraali. Paljudel maalidel, kus kujutatakse Hiina suuri meistreid ja tähtsamaid ajaloolisi tegelasi, nagu näiteks Kong- Fuzi (Konfutsius) - on neil inimestel kujutatud käes mõõka, sest see sümboliseeris keha ja meele moraalitunnetust läbi võitluskunstide harjutamise. Usuti , et võitluskunstide oskamine näitab, missugune on inimene.
Tänapäeval on aga levinud arvamuse, et kui saata oma lapsed seda õppima, siis muutuvad nende lapsed vägivaldseks. Tegelikult pole see aga nii. Võitluskunstide õppimine suurendab inimestes moraali ja õpetab häid kombeid. Kui inimene on halb, siis on ta võimed piiratud ning ta ei jõua praktiliselt kuhugi. Kui aga inimene on heatahtlik , siis ei ole reaalseid piiranguid tema võimete arendamisel. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)
Näide ühest aikido meistrist kes elab Jaapanis . Nimelt on tal selline oskus, et kui ühel heal päeval keegi otsustas temale väljakutse esitada, siis suunas see meister oma energiat ehk chi'd nõnda, et tema vastane ei suutnud enam käsigi üles tõsta. Iga võitluskunstide praktiseerija peab alati olema oma harjutusi tehes selge peaga. Põhimõtteliselt ei elata ühtki sekundit ilma sellele mõtlemata või kontsentreerumata.
Üks Hiina vanasõna ütleb: "Alandlikkus suureneb ja uhkus kaob". Kui inimene on tagasihoidlik, siis ta tunnistab, et eksisteerib temast midagi kõrgemat või momendil on miski kättesaamatu. Kui õpilane on uhke oma võimete üle, siis ta kaotab võime rohkemat saavutada. Võitluskunstide harjutaja peab aru saama oma nõrkadest külgedest igas elu valdkonnas - nii mõtlemises, eluviisis kui ka treeningus. Alandlik harjutaja leiab alati enda võimetes auke, mida on vaja täita ja mõistab, et iga õpitud asi on järjekordne tühja koha täitmine oma võimetes. Sellisel "alandlikul" teel leiab õpilane, et ta ei ole täiuslik oma võimete poolest ja peab jätkama treeninguid täiuslikkuse nimel. Lõpptulemuseks on võitleja, kes on täiuslik nii oma vaimsete kui ka füüsiliste võimete poolest. Uhkustunne tekitab rahulikkustunde ja tekitab selle valetunde abil tõkke oma võimetele. Kui võitleja arvab , et ta on täiuslik, ei leia ta enam põhjust palju harjutada . Kui ta pole alandlik, siis pole enam võimalik enam kõrgemaid võimeid saavutada; moraalsus käib käsikäes saavutustega. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)

Ajalugu

Teadaolevalt vanimatest võitluskunstidest räägitakse juba Chou dünastia aegsel perioodi (1125-255 eKr). Kirjanduses mainitakse vibukütte, vehklemist ja maadlust, mis oli ülikute tegevusalaks. Teadaolevalt vanim legend räägib imperaatori Huang Ti ja sarvilise koletise Chih Yu võitlusest 4000 aastat tagasi. Sellist maadlust, kus osavõtjad panid endale pähe lehmasarved ja püüdsid torgata või rebida üksteist, harrastasid tihti farmerid. Algul nimetati seda chiao-ti'ks.
Kevade ja Sügise perioodil (722-481 eKr) õppisid ülikud kuut kunsti: käitumist, muusikat, vibulaskmist, rusikavõitlust, kirjutamist ja aritmeetikat. Sel ajal peeti sõda huvitaval kombel , nimelt kasutati lahingukorda "sein-seina vastu". Nooled lasti lendu kordamööda ja ümberpiiratud vaenlasele saadeti vilja.
Sõdivate Riikide perioodil (403-221 eKr) oli kontroll veel kuningavõimu käes, aga peagi muutusid sõjad veriseks. Jalaväelased valiti väga rangete piiritluste järgi. Ka lihtinimesed said juba osaleda sõjapidamises. Hsum Tzu märkis, et sõdur pidi olema võimeline kandma kolme soomuskatet, vibupüssi, mis kaalub ~67 kg, oda, kiivrit, mõõka vööl, toiduaineid kolmeks päevaks ja suutma marssida enam kui 48 km päevas. Samuti pandi suurt rõhku ka rusikavõitluse arendamisele, eriti ründamisoskusele. Hsu Cha- Juan räägib ühes raamatus, et väekunsti kirjeldamisel on alati kasutatud chi'd(chi - jõud, eluenergia) ja et terminit chuan ei kasutatud enne 8. sajandit. William Hu usub aga, et terminit chuan (rusikas) kasutati juba Shih-Ching'is. Hu usub, et chi on hilisem termin, mida kasutatakse wu asemel. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)
Paralleelselt väekunstidega levis ka ala, mis on avaldanud neile vägagi suurt mõju. See on kehakultuur , mis põhines hingamis- ja psühhofüsioloogilisel tehnikal Tao Te Ching "Viis ja Võim", mille autor on Lao Tzu (500 a. eKr). Chuang Tzu järgis Lao Tzu põhimõtteid. Meng-zi (Mencius) aitas kaasa nende harjutuste täiustamisele, rõhutades i-d. Kuulus kirurg Hua Te lõi seeria harjutusi, mis põhinevad 5 looma liikumisel: tiiger , hirv , karu, ahv ja lind. Seoses Buddha munkade saabumisega Indiast Hiinasse meie ajaarvamise alguses, suurenes hügieeni tähtsus. Nendelt laenasid hiinlased uued tervise mõisted, mis põhinevad 4 elemendi: maa, vee, tule ja tuule tasakaalul. Need meetodid on säilinud väekunstides tänapäevani.
Tangide dünastia ajal (618-907 pKr) oli väga vähe noormehi, kellel olid väekunstid tundmatud. Väekunstidele panid suurt rõhku Honani Shaolini templi (Põhja-Hiina) mungad Chih Tsao, Hui Yahg ja Tan Tsung, kes aitasid Tangide esimesel imperaatoril võita vaenlast Wang Shih Chungi. Shaolini tempel sai kuulsaks ja on seda tänapäevani väliste süsteemide hulgast.
Kesksel kohal olid Hiinas 1920. aastani väljakutsed ja neist ei võinud keelduda. Seepärast pidi iga meister olema täielik asjatundja igasuguste võitlustehnikate ja -vahendite kasutamisel . Võideldi relvadega või ilma, ning võis valida ka võitluse surmani. Surmavõitluse puhul ei saanud võitjat vastutusele võtta. Kuigi meister ei saanud väljakutsest keelduda, võis ta tundmatu vastase vanema õpilase juurde saata, lükates nii oma proovi edasi. Võitlusi välditi noortega , kes olid selgesti meistrist nõrgemad. Kui meistriga võitleja kaotas, lahkus ta tihti märkides, mitu aastat ta treenib, enne kui uuesti tagasi tuleb. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)

Tänapäev

Paljud provintsid viisid läbi iga aastaseid wushu võistlusi. Seal tehti demonstratsioone ning võideldi nii puurelvadega kui ka ilma. Võitlus oli vaba, kuid tehti piiramisi rünnakute vastu silma, kõrri ja kubemesse, mis algul olid sõrmedeta lubatud. Kähmlemine oli lubatud. Kaotas see, kes löödi kaks korda raundis pikali. Viik viis võitlejad järgmisesse raundi. Tavaliselt kasutasid põhjaosa võitlejad peamiselt jalgu ja lõunaosa võitlejad käsi. Samuti olid põhjaosa võitlejate löögid pikemad . Enamasti võitsid põhjaosa võitlejad.
Alates 1953.a. on Hiinas turniirid olnud rahvusliku iseloomuga . Võitlus pole aga lubatud ja enamuses võib näha sooloesinemisi. 1959 . aastaks töötas riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomisjon välja standardid viie wu-shu põhivormi jaoks:

changquan, mille all on kõik wushutüübid

mõõk

lai mõõk

oda

kaigas
Võistlejad peavad alguses esitama standardharjutusi ja siis vabalt valitud liigutusi. Alates 1950. aastate lõpust eksperimenteeritakse Pekingis võitlust kaitsevahenditega ja 1965. a. peeti ka sellised võistlused. Sõjalistes operatsioonides on jätkatud traditsiooniliste wu-shu elementidega. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)
Aastal 1979, Riikliku Spordi- ja Kehalise Kultuuri Komitee andis ühele wushu asjatundjate grupile ülesandeks koguda informatsiooni kõikide Hiina wushu stiilide kohta ja luua „Wushu entsüklopeedia“. Uurimismeeskond, läbi 6 aastase töö suutis videolindile jäädvustada umbes 500 eri wushu stiili ja koolkonda , avaldas kokkuvõtte wushu meistritest, vormidest ja stiilidest, ja ka „Wushu da cidian“ – „Wushu stiilide sõnaraamat“, kus kõik nende stiilide tehnikad kirjas olid. ( http://kungfu.ee/wushukungfu/ajalugu/ ; 28.12.2012)
1986. aastal loodud „wushu yanju yan“ (Wushu Uurimisinstituut) aitas koolitada wushu kohtunikke ja õpetajaid, publitseerida wushu õpetamise materjale ja täiustada olemasolevaid võistlusreegleid. Paljud wushu õpetajad väljastpoolt Hiinat on käinud antud instituudis oma oskusi täiustamas. ( http://kungfu.ee/wushukungfu/ajalugu/ ; 28.12.2012)
Läände jõudis wushu 1950. aastatest . 1960. alguses ilmus Taiwani meistri Cheng Man-Chingi raamat Taichichuanist. Pärast seda, kuuekümnendate lõpus hakkas Bruce Lee (Li Xiaolun) tegema filme hiina väekunstidest. Bruce Lee suri 1970. alguses. 1974 hakkas USA valitsus kommunistliku Hiinaga diplomaatilisi suhteid arendama. Sellest ajast levis läände ka akupunktuur ja chi õpetus, tänu millele hakkasid inimesed mõistma chi-kung'i sisemisi aspekte ja väekunste. Kultuuriprogrammiga seoses hakkasid USA-sse ja Euroopasse tulema wushu meistrid ja ka nende õpilased. Paljud noored läksid Hiinasse, et õppida väekunste. ( http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012)
Viimase 20 aasta jooksul on wushu laiendanud oma mõju terves maailmas koos riiklike wushu föderatsioonide loomisega rohkem, kui sajas riigis, mille tulemusena tekkis 1991. aastal Rahvusvaheline Wushu Föderatsioon (IWUF – International Wushu Federation) ja selle mandrilised kogud – Euroopa, Aasia , Ameerika, Aafrika, Austraalia ja Okeaania wushu föderatsioonid. Nüüd on wushu spordina tunnustatud nii Rahvusvahelise Olümpia Komitee (IOC – International Olympic Committee ) kui ka Ülemaailmse Rahvusvaheliste Spordiföderatsioonide Liidu (GAISF – Global Association of International Sports Federations) poolt. ( http://kungfu.ee/wushukungfu/ajalugu/ ; 28.12.2012)

2. PÕHIMÕTTED

Wushu’d loetakse üheks vanemaks käsivõitlusviisiks. Algul kujutas Wushu endast puhtalt käsivõitlust, hiljem lisandusid sinna juurde erinevad elemendid nagu kaikad, mõõgad, odad , noad jms . Tõelise Wushu meistri käes võis muutuda ükskõik milline ese ohtlikuks relvaks.
Wushu’d praktiseeritakse keha tugevdamiseks, enesekaitseks, ravi otstarbel ja ka vaimu arendamiseks . Wushu treeningust 70%-90% koosneb vaimsetest harjutustest, vähemalt vanasti oli see nii, kuid tänapäeval ei ole selleks lihtsalt võimalust. Seetõttu on paljud meistrid läinud välise külje õpetamise teed.
Wushu on peen kunst , mis põhineb mõistuse tööl, see väljendub käsivõitluses tehnilistes võtetes. Wushu põhimõtteid ei saa käsitleda õppeainena, sarnaselt mõnele teadusharule. Nende sisu muutub mõistetavaks ootamatult, spontaanselt nagu lille õitsele puhkemine. Sellest suudab aru saada vaid mõistus mida ei tumesta emotsioonid , soovid ega unistused. ( http://kungfu.ee/wushukungfu/pohimotted/ ; 03.01.2013)
Kolm põhilist punkti, mis kirjeldavad hiina võitluskunste:

• Wushul ilma distsipliinita pole üldse nime. Wushu ilma füüsiliseta ei eksisteeri ja ilma spirituaalse osata on Wushu surnud.
  
• Wushu aluseks on armastus. Pole ohtlikumat vastast kui uhkus. Wushu on eelkõige vaimu tee.
  
• Wushu tee kulgeb läbi viie inimpõhiväärtuse: tõde, rahu, armastus, õige käitumine ja vägivallatus.
  

3. STIILID

Hiina wushus on väga palju meetodeid ja koolkondi. Kõik õpetavad, et tehnika peab muutuma refleksseks reageeringuks. Meetodid on kas sisemised, välimised või nende kombintasioonid. Sisemise süsteemi tehnikad on analoogsed tuulelohevõitlusega. Selles iidses spordis olid tuulelohede nöörid kaetud klaasipuruga, et lõigata katki vastase nöör. Nöör tuli hoida kogu aeg lõdvalt ning vastase nöör tuli läbi lõigata, kui see pingule tõmbus, ehk pingul mees on vastasele heaks märklauaks.
Wushu's jaotatakse süsteemid sisemisteks ja välimisteks:
Sisemine süsteem
Väline süsteem
Tahe
Silm
Eluenergia
Rusikas
Jõud
Jalg
Välised süsteemid (wai- chia ) rõhutavad hingamise reguleerimist, luude ja musklite treenimist, rünnaku- ja taganemisvõimet, ning tugeva ja pehme ühtsust. Peamiselt kasutatakse välist jõudu, liigutused on kiired ja järsud. Hiinlased iseloomustavad neid kui kärestikulist jõge.
Sisemised süsteemid (hei-chia) rõhutavad samuti musklite ja luude treenimist, rünnaku mahasurumist liikumatusega, tähelepanu pööratakse sisemiste võimete arendamiseks, mida iseloomustavad aeglased, ümarad liigutused ja kogu keha on maksimaalselt lõdvestunud. Kõige paremini iseloomustab sisemisi süsteeme see, et vaenlase löögid suunatakse eemale või tagasi ringjate liigutustega . See tähendab, et jõu vastu ei kasutata jõudu. ( http://www.wushuclub.ee/stiilid.html ; 03.01.2013)

3.1 „Shaolini rusikas“

Shaolin chuan ehk "Shaolini rusikas" on suurim ja mõjukaim wushu stiil, mis on väline süsteem. See olevat tekkinud munkadel vajadusest võimsamate harjutusmeetodite järele. Süsteemi hoiti algselt pikka aega saladuses - seda õpetati ainult buddha munkadele. Ajapikku imbusid aga kloostritesse ka kõrvalised isikud ja aitasid munkadel seda kunsti paremaks muuta, kusjuures vormid läksid raskemaks. See süsteem sisaldab nii füüsilist kui ka psühholoogilist treeningut, chi valitsemist ja juhtimist, ditoloogiat, meditatiiv-hingamisharjutusi, mis baseeruvad budistlikul ja taoistlikul maailmavaatel. ( http://www.wushuclub.ee/stiilid.html ; 03.01.2013)

3.1.1 Shaolini kujunemine

On teada, et 6. sajandil tegeldi võitluskunstidega juba kogu Hiinas, peamiselt sõjaväelaste hulgas. Erim Shaolini klooster rajati aga 377. aastal pKr. Võitluskunstidega seal ei tegeldud.
Bodhidharma, hiina nimega Da Mo, oli chan budismi 28. patriarh , kes tuli Keskriiki Indiast, et õpetada valitutele "Tõelist õpetust". Mööda Hiinat ringi rännates jõudis ta lõpuks praegusesse Henani provintsi, kus Sunshani mäel asus kloostrisse . Kloostris nägi ta, et et paljud mungad on haiged ja nõrgad. Põhjus oli selles, et mungad ei hoolitsenud oma keha eest. Parandamaks nende tervist õpetas ta kloostriülemana munkadele 18 harjutust. "Ashati 18 kätt" – nendes harjutustes oli kuus võtet löögiks rusikaga, kaks käeservaga, üks küünarnukiga, neli jalaööki ja viis haaret.
Shaolin kui võitluskunst arenes lõplikult välja alles 13-14. sajandiks . See levis kiiresti üle kogu Hiina ja tal tekkis rohkem kui 400 haru, millest igaüks nimetas oma eelkäijaks Shaolini. Viimaste üle ei saa vaadelda ainult munkade kunstina, vaid see on erinevate stiilide üldnimetus.
"Kui tegeled ainult rusikavõitlusega ja ei täiusta ennast eriliste harjutustega, oled vanaduses nõdruke." - vana Shaolini kõnekäänd. Siin räägitakse erilistest meetoditest arendamaks imepäraseid omadusi, näiteks hüppamine maja katusele, oskus seista ühe sõrme peal, purustada palja käega kive, tõugata suurt raskust.
Shaolini võitlusvõtted ei kujutanud endast mingit saladust, aga metoodikat nende õpetamiseks teadsid ainult asjasse pühendatud. Just tänu neile meetoditele kasvas tõeline shaolini võitleja.
Need meetodid kujunesid välja 15. sajandiks ja sisaldasid endas 72 harjutust, mida tänapäeval tuntakse kui "Shaolini 72 kunsti". Need harjutused tugevdasid läbi spetsiaalse treeningu jalgu, käsi, taljet, löögipindu, aga ka pihkusid.
Munkade õpetamine ei alanud kunagi mingisugustest konkreetsetest võtetest, vaid keha ja vaimuettevalmistamisest, oskusest kontsentreeruda rahus ja liikumises.
Shaolini traditsiooni järgi on olemas kolm wushu valdamise taset:

• "Väike saavutus" - võitlejad valmistavad ette oma füüsilist taset, õpivad põhitehnikaid ja võtteid.
  
• "Keskmine saavutus" - õpilane peab sulama ühte õpetusega, austama õpetajat, inimesi ja kogu maailma.
  
• "Ülim saavutus" - võitlejast saab kõiketeadja. Shaolinis, nagu ka tänapäeva karates , on küll olemas vöö, kuid selle värvil pole tähtsust.
  

Vöö oli hoopis selleks, et hoida üleval pükse ja aidata kontsentreerida inimese siseenergia (väe) alakõhtu. Palju on räägitud Shaolini kloostri lõpueksamitest, kuid selle kohta võib öelda, et mingeid "surmakoridore 18 pronksvõitlejaga" ei ole olnud. See on lihtsalt populaarne legend. Kuid siiski, kloostri praktikasse kuulusid mõningad katsumused, mis ei hõlmanud ainult võitluskunsti, vaid ka õpetust budismist, hiina traditsiooniliste filosoofiateoste tundmist ja vaidlusi teiste filosoofiliste koolkondade vahel.Shaolini munk pidi peale kõige selle tundma ka inimese kehaehitust, ravimtaimi, oskama abi anda traumade puhul. ( http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=282&Itemid=108 ; 03.01.2013)

3.1.2 Shaolini iseärasused

Shaolini stiili iseloomustavad liigutuste lihtsus ja lakoonilisus, kombinatsioonide konkreetsus ja lühidus, täpne rütm, kiire rünnak ja kaitse, piiritu jõulisus ja osavus. Kõik liikumised toimuvad sirgjooneliselt ja hästi madalates asendites. Kõigis tegevustes on ülekaal mehelikul, jõulisel algel, kuid sellega kaasneb ka naiselikult pehme alge.
Võitluse strateegia ja taktika
Seesmiselt rahulik, väliselt raevukas ja halastamatu. "Tühjuse" ja "täituvuse" kooskõla. "Tühjus" peab olema "täitumus", et ootamatult võita vastast. "Täitumuses" kasutatakse "tühjust", et meelitada vastast auku . Ebasoodsal momendil peab taganema ning meelitama vastase lõksu. Soodsal momendil peab ründama kiirelt ja jõuliselt. Kasutama peab kõiki oma oskusi ka kõige halvemas olukorras. Võitluses on vaja välist füüsilist jõudu li, jõud tekib väest qi, mida juhib tahe. Kiire ja aeglse saladus peitub õiges hingamises .
Shaolini võitlusreeglid on piltlikult kokku võetud järgmises mõtteteras:
"Ole elegantne kui kass , sõjakas kui tiiger, astudes kui draakon , tegudes kui vähk, karjatades kui kõuemürin, liikudes kui tuul, seistes kui nael , raske kui mägi, kerge kui hanesulg, pehme kui vatt , tugev kui raud." "Jõudnud sellise meisterlikkuseni saavutad kahe tiigri ja üheksa härja jõu."

3.1.3 Shaolini moraalne ettevalmistus

Tegeledes  shaoliniga pole peamine eesmärk mitte jõu, osavuse ja teiste üle võidu saavutamine, vaid oma isiksuse kujundamine ja arendamine. Tähtis pole võit vastase, vaid iseenda üle. See on eluviis, mis sisaldab endas nii füüsilist kui ka vaimset külge.
Ükskõik missugune on õpetaja - Shaolini munk, imperaatori armee sõdur, rändav vägimees või tavaline talupoeg , esmalt pöörab ta suur tähelepanu oma õpilastes kõrge moraali kasvatamisele. Vanas Hiinas omistati koolile kõige tähtsam koht moraalselt ja vaimselt haritud inimese kujundamises. Kooli nimetati väravateks. See tähendas, et astudes läbi väravate algas õpilastel täiesti uus elu, väravate taha tuli jätta kõik eelnevalt kahjulik, kurjus , vihkamine, hirm, kadedus , ahnus , laiskus . Mõnikord põletati vastuvõtutseremoonial õpilase vanad riided koos paberitükiga, kuhu oli kirjutatud tema nimi. See sümboliseeris uue inimese sündi.
Oma moraalikoodeks oli olemas ka Shaolini kloostril. Selle töötas välja Jiao Yuan. hiljem sai see nimeks "Jiao Yuani 10 käsku". See moraalikoodeks pole kaotanud oma tähendust tänapaevani, ehtides spordisaalide seinu ja wushu õpikute sissejuhatusi.
Jiao Yuani 10 käsku:

Kes õpib võitluskunsti, peab tegema seda suure tahte ja püsivusega, laskmata ennast häirida kõrvalistel asjadel . 

Võitluskunsti on lubatud kasutada ainult enesekaitseks. 

Õpilane peab austama ja ilmutama alati lugupidamist õpetaja ja vanemate õpilaste vastu. 

Õpilane peab olema kaaslaste suhtes alati viisakas, aus ja heatahtlik. 

Ära näita teistele oma oskusi, hoidu kõrvale igast väljakutsest. 

Kunagi ära alutsa esimesena kaklust. 

Ära joo alkoholi ega söö liha. 

Õpilane peab hoiduma seksist . 

Ära õpeta kõrvalisi isikuid, kes seda ei vääri, et ei tekiks kahju teistele. Õpetada võib ainult väärikaid, hea südamega inimesi, kes vastavad tänuga. 

Hoidu kurjusest, ahnusest ja kiitlemisest.
( http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=282&Itemid=108 ; 07.02.2013)

3.1.4 Shaolini elufilosoofia

Shaolini poks pole ainult võitluskunst, vaid ka elufilosoofia, mille eesmärk on luua meie ümber parem ja palju õnnelikum maailm. Selle elufilosoofia aluseks on chan  budism , mille loojaks peetakse legendaarset Bodhidharmat.
Tema õpetuse järgi ei ole tõde kusagil mujal kui inimeses eneses. See tuleb aga igal inimesel üksinda läbi kauakestva meditatsiooni. Meditatsioonile omistatakse õpilase psühholoogilises ettevalmistuses suurt tähtsust, sest ainult tänu mõtisklusele saab arendada selliseid omadusi nagu kartmatus, enesekindlus, vastase tegevuse etteaimamine. On öeldud, et mõistus peab olema nagu kuu, vaim nagu vesi.
( http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=282&Itemid=108 ; 07.02.13)

3.1.5 Shaolini löögikombinatsioonid

TSZO-JU TSUNTSUAN MABU DINTSZOU
"Lüüa vasaku ja parema käega ja siis ratsaniku asendis küünarnukiga". Juhul kui vastane ründab vasaku käega kerre, kaitse ennast kõverdatud parema käega ja samal hetkel löö vastast vasaku rusikaga näkku. Kui vastane jätkab rünnakut, suru ta käe alla ja samal hetkel löö teda paremaga. Jätkates oma eduka vasturünnaku, tee samm edasi, asenda ennast kindlalt "ratsaniku" asendisse ja löö vastasele küünarnukiga ribidesse.
JU DENTSZJAO
"Parema kannalöök". Juhul kui vastane ründab vasaku käega näkku, tõsta kaitseasendisse oma parem käsi ja samal hetkel löö sirge jalalöögiga vastast lõuga. Katsu löögi ajal tõsta põlv kõrgemala ja löö kannaga lõua alla.
MABU JU TSUNTSUAN
"Sirge parema käelöök ratsaniku asendis". Juhul kui vastane kavatseb rünnata vasaku käega näkku, tee samm vastase suunas "ratsaniku" asendisse ja löö esimesena teda parema käega näkku. Katsu olla vastasest kiirem.
TSABU LJAOTSUAN MABU SUAN PITSUAN
"Rusika altlöök ristsammu asendist ja mõlema rusika purustav löök ratsaniku asendist". Juhul kui vastane ründab jalalöögiga pähe, tee ristsamm tema suunas "kääride" asendisse, kükitades löögi alla, samal hetkel löö parema rusikaga alt kubemesse. Peale seda astu veel üks samm vastase juurde "ratsaniku" asendisse ja löö kahe rusikaga üheaegselt paremale ja vasakule.
( http://www.shaolin.ee/est/komboseletus.html ; 07.02.13)
Joonis 1. Peamised võitlusasendid Shaolinis.

3.1.6 Shaolini klooster tänapäeval

Shaolini klooster on praegu avatud külalistele, aga see osa, kus elavad ja treenivad mungad, on ekskursioonisaalidest eraldatud. Soovile vaadata munkade treeningut vastatakse naeratades "Ei". Shaolini klooster on alati hoidunud liigsest kuulsusest . Ta on küll tänapaeval wushu huviliste keskpunkt, kuid tõelise võitluskunsti ja äri vahel ei ole midagi ühist.
Arendamaks hiina traditsioonilist wushud ja rahuldamaks välismaalaste soovi seda kunsti õppida, otsustas Henani provintsi valitsus 1984. aastal hakata ehitama Shaolini kloostri ümbrusse spordikoole ja turismikeskusi. 1988. aastal avati suur spordipalee. Praegu on igal välismaalasel võimalik 40-50 dollari eest päevas õppida, mida ta iganes soovib, kuid tõeline kunst jääb kloostriseinte vahele.

3.1.7 Shaolin maailmas

Viimaste aastataega on tõusnud shaolini populaarsus kogu maailmas. Juba 1974. aastal loodi Jaapanis Shaolini Rusika Liit - Shorini Kempo, mis propageerib aktiivselt seda kunsti. Praegu on ainuüksi Jaapanis 2700 filiaali ja koos välismaaga ühendab ta üle miljoni inimese.
Ameerikas avati hiljuti "Shaolini klooster", aga see on pigem rikaste ameeriklaste Disneyland. Uut jõudu saab shaolini võitluskunstide areng ka Euroopas. Sellele on omalt poolt kaasa aidanud Shaolini munkade turnee Saksamaale, kus nad viisid läbi rea seminare ja demonstratsioonesinemisi. ( http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=282&Itemid=108 ; 07.02.13)

3.2 Tai-ji

Kõige paremini iseloomustab sisemist kunsti Tai-chi (Tai-ji) chuan. Esivanemad on öelnud: "Meditatsioon liikumise ajal on 100, 1000, miljon korda võimsam meditatsioonist rahus." Tähtis pole mediteerimisel aeg, vaid mõistus peab olema seisukorras, kus mediteerimine on kestev ja püsiv. Tai-chi on ainult siis väärtuslik, kui see seisund säilitatakse. Tai-ji on moes igal pool tänu oma tervislikule väärtusele. Aga seal on ka midagi enamat . Igal asendil on võitlusfunktsioon ja sellel kunstil on kolm taset:
1. sooloharjutus, kung-chia
2. käte löögid tuishou
3. vabavõitlus, sanshou
( http://www.wushuclub.ee/stiilid.html ; 07.02.13)
Taiji (tai chi), mille juured on taoistlikus filosoofias, põhineb yin’i ja yang’i vastastikusel ning teineteist täiendaval iseloomul, tänu millele maailmas valitseb harmoonia . Tai-ji näol on tegemist selle filosoofia füüsilise avaldusvormiga, traditsiooniline Hiina meditsiingi õpetab, et haigused tekivad kehas valitsevate jõudude tasakaalu ajutisel häirumisel, millega katkeb chi (eluenergia) vool. Kui see Hiina meditsiini põhimõte on vastuvõetav, siis ei saa kahelda ka võimaluses ravida kõiki haigusi yin’i ja yang’i tasakaalustamise ning chi vaba voolu taastamise teel. Seetõttu viivad harjutused, mis loovad või aitavad taastada nende kahe vastastiku jõu tasakaalu, organismi jälle normaalsesse vormi. Korrapärane harjutamine vähendab stressi, parandab füüsilist vormi, keskendumisvõimet ja hingeseisundit.
Tai-ji tähendab tõlkes universumit, kõiksust. See nimetus tähistab loodusseadustega kooskõlas olevat võitluskunsti. Vana-Hiinas oli see tunnetus olemas, usuti, et taiji-harjutused tasakaalustavad inimeses yin-yang’i energiat. Tai-ji eesmärk on energiakanalite puhastamine ja korrastamine, jõu kogumine ning vaimne kirgastumine.
Yin ja yang on taoismi ühed põhiprintsiibid. Yang on mehelik alge ning esindab looduse ja inimese heledat , kuiva, aktiivset, tugevat ja kuuma poolt. Yin on naiselik alge ning hõlmab kõike tumedat, märga, passiivset, nõrka ja külma. Need kaks alget on pidevas muutumises ning vahelduvad lõputult: tumedast saab hele, märjast kuiv, aktiivsus vaheldub puhkusega, nõrkus tugevusega ning päev jaheda ööga. Tai-ji põhimõtteid võib täielikult kasutada igapäevaelus. Taiji’s õpitakse olema õrnad, pehmed ja rahulikud. Needsamad põhimõtted käivad ka oma meele arendamise ning teiste inimestega suhtlemise kohta. ( http://www.taiji.ee/Tutvustus.html ; 07.02.13)
Sõjakunstina eeldab taiji quan peale paindlikkuse, osavuse ja vastupidavuse veel keha ja mõistuse lõdvestunud seisundit . Neid omadusi võib kõrgeima tasemeni arendada tui- shou (tõukavad käed) e. taiji quan’i alustugedel rajanevate paarisharjutuste tehnikate abil, põhiprintsiibiga "loovutada ennast ja järgida teisi" aga samuti vormi sooritamisel traditsiooniliste relvadega (mõõk, oda). ( http://www.wushuclub.ee/taiji.html ; 07.02.13)

3.2.1 Tai-ji kujunemine

Tai-ji juured ulatuvad erinevate allikate kohaselt 10 000–3000 aasta taha eKr. Viiendal aastasajal pärast Kristust, kui budism hakkas levima Hiinas, õpetas munk Ta Mo Hiina munkadele niinimetatud 18 harjutust, milles oli ühendatud kontrollitud hingamine ja sujuvad aeglased liikumised eesmärgiga suurendada elujõudu. Need 18 harjutust täienesid edasi 72 harjutuseks ja sulasid ühte Hiina võitluskunstide harjutustega. See oli esimene teadaolev harjutuste kompleks , kus olid ühendatud liikumine, hingamine ja mõttega juhtimine st. energia suurendamine ja kasutamine. ( http://taijiklubi.ee/taiji/ ; 07.02.13)
Praegu teadaolevate tai-ji stiilide alusepanija osas ei ole uurijad ühel meelel . Osade uurijate arvates on taiji alusepanijaks Chang San- Feng (sünd 1247). Chang San-Feng nägi väidetavalt kure ja mao võitlust ja sellest inspiratsiooni saades koostas harjutuste kompleksi, mis sarnanes nähtule. ( http://www.taiji.ee/Tutvustus.html ; 07.02.13) Dokumenteeritud taiji harrastamine algab Chen Wang-Ting-ist, kes on sündinud Ho Nan-is, Põhja-Hiinas 1600.a, kes alustas taiji õpetamist aastal 1640. Chen Wang-Ting oli endine kindral , kes pärast Ming dünastia lagunemist läks erru ning naases oma kodukülla, kus ta ilmselt siis kohalikele ka võitluskunsti õpetas. Praeguseks arvatakse, et võitluskunst mida Chen külas harrastati oli suure tõenäolisusega sama või väga sarnane selle aja sõjaväes kasutust leidnud käsivõitluse tehnikale. ( http://www.wushuestonia.blogspot.com/2012/11/kuidas-taijiquan-on-ajalooliselt-valja.html ; 07.02.13) Läbi mitme sajandi õppisid nn. “Chen küla võitluskunsti” mitu põlvkonda võitlejaid ning selle aja jooksul arenes ja muutus võitluskunst vastavalt sellele kuidas ta omandas ja integreeris endasse paljude erinevate võitluskunstide tehnikaid ning põhimõtteid.
Järgmine olulisem verstapost Taijiquan’i arengus algab 19 saj. esimeses pooles kui Chen külla (milles harrastatavat võitluskunsti nimetati tol ajal Chen’i Poksiks või siis ka Kahuripoksiks) saabus noor Yang Luchan, keda loetakse tänapäevase taijiquan’i loojaks.
Erinevate taiji koolkondade legendid räägivad pisut erinevaid versioone sellest kuidas Yang Luchang Chen külla saabus ning kuidas ta sai õpetust Chen küla võitluskunstnikelt. Kindlalt on vaid teada et Yang Luchan viibis mingi osa oma elust Chan külas kus ta omandas ka kohaliku võitluskunsti tehnikad. Pärast Chen külast lahkumist rändas Yang Luchan mööda tollal üsnagi rahutut Hiinat, teenides elatist kohalike külade ja linnade omakaitseväelastele ning ametnike ihukaitseväelastele võitlusoskusi õpetades. Selle aja jooksul arenes ja muutus ka Yang Luchani poolt harjutatav stiil, lisades Chen küla poksiga võrreldes olulisel määral pehmust ning liigutuste katkematut voolavust. Üks tema klientidest ning hilisemaid õpilasi oli Hiina Keisririigi kõrge ametnik Wu Yuxiang. Tema abiga sai Yang Luchan ka koha Pekingi keisripalee ihukaitseväe eliitüksuste võitluskunstide koolitajana. See positsioon andis Yang Luchan’ile ning tema võitluskunstile esimese tõsisema tõuke taijiquan’i populaarsuseks.
Taiji ajaloos ning levikus on ilmselt oluline roll mängida ka Hiina kodusõja ning II maailmasõja sündmustel mille käigus emigreerus Ameerikasse väga suur osa hiinlaseid, kes nagu alati tõid endaga kaasa ka osa oma kultuurist ning muu hulgas ka Taiji. Üks selliseid emigreerunud taiji meistreid on Cheng Man-ch'ing, kes alustas Ameerikas taijiquan’i õpetamist ka mitte-hiinlastele ning aitas tugevasti kaasa taijiquan’i tutvustamisele ning levikule Ameerikas ning sealt edasi ka Euroopasse ja mujale maailma. ( http://www.wushuestonia.blogspot.com/2012/11/kuidas-taijiquan-on-ajalooliselt-valja.html ; 07.02.13)
Tänapäeval on taiji jagunenud kolmeks peamiseks suunaks: Cheng, Wu ja Yang. Need nimetused tulnevad stiili loonud perekondade või külade nimedest. Kõige levinumaks stiiliks tänapäeval on Yang stiil. ( http://taijiklubi.ee/taiji/ ; 07.02.13)

3.2.2 Taiji filosoofia

Taiji põhineb Taoistlikul filosoofial, mis on saanud kirjaliku vormi raamatus ” Daodejing “ (vanas kirjapildis Tao Te Ching), mille kirjutamist omistatakse Laozi-nimelisele tegelasele, kes sündis arvatavalt 604. aastal eKr.
See filosoofia, nii nagu taolased seda Laozi tekstides näevad, on järgmine:

• Lepi sellega, mis tuleb, ilma, et tahaksid, et olukord oleks teistsugune.
  
• Õpi tundma asjade loomulikku (looduslikku) seaduspärasust ja toimi selle järgi, mitte selle vastu. Vastu seaduspärasusi üritamisega kohtad aina vastupanu.
  
• Loodus pakub alati kõigile võrdselt ootamata tasu või kiitust.
  
• Kui neid seadusi targalt kasutada, saame oma töödega valmis kiiremini ja lihtsamalt, kui ei ürita ja pinguta kuid ära oota iial tulemust.
  
• Kui vaatame maailma rahulikult ja avatud meelel, siis tõde avaneb meile.
  

Tao õpetab järgima looduse teed ja tuletab meelde, inimesed, on osa loodusest. Taiji hing ja füüsilised harjutused aitvad inimesel mõista looduse rütmi ja liikumist, tundma, et inimene on looduse lahutamatu osa, õpetab inimest saama osa looduse lõpututest jõuvarudest, liikumise ja muutumise seaduspärasustest, et saada sellest endale abi. ( http://taijiklubi.ee/taiji/ ; 07.02.13)

3.2.3 Tai-ji kui ravi meetod

Taiji kui iidne sisemine võitluskunst - rajanedes lõdvestusel, pehmusel ja seostatud hingamisel - vähendab regulaarse ja korrektse harjutamise korral stressi, parandab füüsilist vormi, kontsentratsiooni ja üldist heaolu. Taiji on väliselt rahulik ja väljapeetud liigutustega võitluskunst, millel on ühtlasi tervistav mõju.. Aeglased liigutused võimaldavad isegi väga kangete liigestega ja pinges inimestel lõõgastuda ning tugevdada oma keha – ja seda kõike ilma suure pingutuse ja vigastuste riskita. Paljud inimesed alustavadki taiji’ga tegelemist vigastuste järel või üldise kehva tervise tõttu, eesmärgiga aidata paranemisele kaasa.
Tänapäeval hinnatakse taiji’d eelkõige haigestumist ennetavate ning tervist parandavate harjutuste poolest ning enesekaitseõpetusena. Tavalisest võimlemisest erineb taiji selle poolest, et harjutusi sooritades on kogu tähelepanu neile suunatud. Tugev keskendatus vabastab meele kõrvalisest. Seepärast on taiji’d nimetatud ka aktiivseks meditatsiooniks.
Taiji sobib hästi reumaatikutele ja teiste liigesepõletike põdejaile. Mitmed uurimused on näidanud, et taiji vähendab liigesevaevusi. Kui valu järele annab ja liigesed paremini liikuma hakkavad, tähendab see ühtlasi kogu elukvaliteedi paranemist. Taiji aitab ka sklerosis multiplexi ( seljaaju süvenevat kärbumist) põdevatel inimestel endaga paremini toime tulla, nii et neil läheb tarvis vähem kõrvalist abi. Samuti aitab taiji harrastamine parkinsoni tõve käes vaevlevate inimeste liikumist muuta paremaks ja mugavamaks. Taiji aeglased liigutused tasakaalustavad närvisüsteemi ning mõjutavad ka motoorikat .
Taijid harrastades on liikumine piisav, et kaitsta luude hõrenemise ehk osteoporoosi eest. Mida tugevamad on luud , seda väikesem on oht vanemas eas kukkudes luid murda. Kuna taiji parandab koordinatsiooni, väheneb ka kukkumiste oht. Taijiga tegelemine aitab rühti parandada. Õigest rühist aga on tohutult kasu seljavalude ära hoidmisel. Taiji treening värskendab vaimu ja stress kaob. Taiji abil on võimalik isegi vererõhku alandada. Uuringud on näidanud, et pärast kolme kuud taijiga tegelemist langeb ülemine vererõhk keskmiselt 7 mm/Hg. Näiteks sama pika aja jooksul madala koormusega aeroobika harrastamine alandab rõhku keskmiselt 8,4 mm/Hg. ( http://www.taiji.ee/Tutvustus.html ; 07.02.13)

3.2.4 Tai-ji harjutamine

Taiji sobib nii saali kui ka loodusesse . Kuna taiji ei vaja inimeselt muud kui keskendumis-võimet, saab õpitut kasutada kõikjal, kus vähegi ruumi. Taijiga kuhugi jõudmiseks tuleb inimesel endal väga palju tööd teha, see ala on eelkõige rahu ja kannatlikkuse jõuproov. Kui on tahe, siis tuleb ka kannatlikkus.
Harrastaja õpib tundma, kuidas tema keha on parimas asendis ning kuidas liikuda parimal viisil. See on väga tervislik, nii hakkavad kehas energiad ja veri paremini liikuma. Tulemuseks on parem enesetunne. On märgatud, et taiji tervistav mõju annab vanematel inimestel tunda rutem kui noortel, kuna noore inimese keha suudab taluda rohkem koormusi ega tunneta seetõttu muutusi organismis nii kergesti. Et taiji tervistavaid omadusi teatakse ammu , on alaga tegelevate inimeste ring aegade jooksul muutnud ka taiji’d ennast. Nii on sageli kõrvale jäetud võitluskunsti pool ning hakatud seda tegema kui hommikvõimlemist. Võimlemise ideed on propageerinud ka Ameerika filmid, kus näidatakse võitluskunsti maaliliselt kauni harjutuste kavana. Tegelikult filmilikult kauniks muudetud taiji ei toimi. Hiinas peetakse seda solvanguks, kui keegi ütleb, et sinu taiji on ilus. Samas võib inimene, kes ala tunneb ning oskab seda tööle rakendada, teha seda väga nauditavalt. Igaühest ei saa meistrit, aga igaüks võib olla meister oma elus.
Taiji harrastamiseks ei ole vaja mingeid eeldusi . Paljud üllatuvad, kui trenni alguses öeldakse: ära kasuta lihast. Taiji on vastand jõusaali lihastreeningule, siin treenitakse pigem tunnetust, et keha toimiks ühe tervikuna . Inimene peab nii seistes kui liigutusi sooritades lõdvestunud olema ehk teisisõnu ei tohi ta oma lihastes pinget tunda. Harjumuspärase hoiaku parandamist harjutatakse treeningust treeningusse. Esmalt tuleb selgeks saada, milline on õige sirge selg. See ei ole sugugi sama, mida õpetatakse balletikoolis. Ehkki teadmise, kuidas tervislikult seista, saab kätte kolme treeninguga, võib selle kinnistamiseks kuluda aastaid.
Liikumine taiji’s on pidev, seismist peaaegu ei ole, ainult mõnes kohas fikseeritakse hetkeks mingi asend. Käte ja keha pidev liikumine tagab kehas energia pehme voolamise . Mitte ühtegi liigutust ei sooritata järsult, kõik toimub keha rütmis ja rahuliku sisse- ja väljahingamise taktis. ( http://www.taiji.ee/Tutvustus.html ; 07.02.13)

KOKKUVÕTE

Uurimustööga sain teada väga palju Hiina kultuurist ja selle kultuuri ühest tähtsamaist osast. Samuti sain teada, et võitluskunst ei ole ainult füüsiline vaid ka vaimne, ning üht ilma teisete ei saa. Mulle väga meeldib Hiina võitluskunstide filosoofia, kus kõike tuleb tasa ja targu teha ning kunagi ei tohi minna liiga uhkeks ja enesekindlaks. Samuti, tuleb nende filosoofiast välja ka see, et pidevalt tuleb ennast täiendada ja koguaeg tuleb harjutada, sest enne meistriks ei saa.
Kindlasti soovitaksin kõigile, kellel on probleeme liikumisega ja kui ei teata kust alustada, siis alustada Tai- jist . See treening on kõigile sobiv ja algajatele rahulik. Samuti paneb tai-ji inimese rahulikumalt liikuma, mis tähendab seda, et oma probleemid saab inimene lahendatud just tai- jiga tegeledes.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia. Shaolin quan. http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=282&Itemid=108 (03.01.2013)
Hiina Võitluskunstide keskus. Ajalugu. http://kungfu.ee/wushukungfu/ajalugu/ (28.12.2012)
Hiina Võitluskunstide keskus. Põhimõtted. http://kungfu.ee/wushukungfu/pohimotted/ (03.01.2013)
Hiina võitluskunstide klubi. Ajalugu. http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html (28.12.2012)
Hiina võitluskunstide klubi. Stiilid. http://www.wushuclub.ee/stiilid.html (03.01.2013)
Hiina võitluskunstide klubi. Taiji. http://www.wushuclub.ee/taiji.html (07.02.2013)
MTÜ Taiji Selts. Taiji lühituvustus. http://www.taiji.ee/Tutvustus.html (07.02.13)
Spordiklubi Shaolin http://www.shaolin.ee/est/komboseletus.html (07.02.13)
Taiji klubi. Mis on taiji? http://taijiklubi.ee/taiji/ (07.02.2013)
Wushu Estonia. http://www.wushuestonia.blogspot.com/2012/11/kuidas-taijiquan-on-ajalooliselt-valja.html (07.02.2013)