Taoism (0)

Taoism
Taoism (eesti keeles on seda sõna mõnikord kirjutatud ka kujul daoism hiina keeles
lihtsustatud kirjas (dàojiào)) on üks Vana-Hiinast alguse
saanud filosoofiline ja religioosne õpetus. Mõnikord peetakse seda tarkuseks ja eluviisi aluseks,
mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist. Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks
religiooniks. Ta on konfutsianismi ja budismi kõrval üks "Kolmest õpetusest", millel
traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest
erinevustest on nad hiina vaimuelus sulandunud ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos
võetuna nimetatud ka "hiina universalismiks". Nad on oluliselt mõjutanud ka Hiina
naabermaade religiooni ja vaimuelu. Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning
taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni
järgijate arvu raske määrata. Eriti palju taoiste elab Taiwanis.
Hieroglüüf, mis tähistab sõna dao.
Õpetuse alused
Taoismi põhimõiste on dao (ka Tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jpm.
Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu printsiibi
või väljana, kuid, nagu öeldakse, on lihtsam rääkida sellest, mis Tao ei ole. Taoism keskendub
üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja
tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Tao tunnuseks võib olla
pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja
yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada ega ära osta ohvrite ja rituaalidega. Sellest
osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale
sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega
peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism
tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine
harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele
loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu
tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust.
Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad
eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu
liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine
väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoismile on omane tundeline suhtumine:
õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.
Hüroglüüf, mis sümboliseerib tõelislikult olulisemat teed.
Ajalugu
Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat"). Vana
pärimuse järgi on selle autoriks arvatavasti 6. sajandil eKr elanud Laozi, keda peetakse ühtlasi
taoismi rajajaks.
Vaade Laozi'le kui taoismile alusepanijale on omane vanale lääne sinoloogiale. Taolased
peavad selles osas temaga võrdseks Huang-di'd.
Teine tähtis teos on "Zhuangzi" (pärimuse järgi Zhuangzi nimeliselt autorilt, teadlaste arvates
erinevatelt autoritelt).
Peamiste allikate hulgas on veel Hua Hu Jing ja Lie Zi.
Religioosse taoismi alguseks on peetud 142. aastat pKr, mil Zhang Daoling sai
väidetavalt Sichuani mägedes ilmutuse Laozilt.
"Daodejing" ei omanud taolastele nii olulist rolli, kui Piibel kristlastele või Koraan
muhameedlastele. Temaga kõrvu tunnistati teisi ilmutuse tekste, mille arvgi on raskesti
määratav. Mõned tekstid polnud sellest oma autoriteetsuselt vähemtähtsad. Näiteks alates VIII
sajandi keskelt omandas sellise staatuse "Yinfu jing", mille loojaks peetakse mütoloogilist
imperaatorit Huang-di'd. Taolased uskusid kanooniliste tekstide eelnevat olemasolu "varajases
taevas" (xian tian) s.t. trandtsedentaalselt. Selline vaade oli neil kõigile Kaanoni raamatutele.
Nii nagu Yi Jing oli valitseva kihi valduses, nii olid ka elu toitmise viisid. Dao-de Jing on oma
toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu.
See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava
kuluga. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise
põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Samas puuduvad konkreetsed
tehnikad – neid peeti tõelisteks saladusteks.
Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nii nagu kreeka
puhtalt spekulatiivseid-filosoofilisi tekste. Taoistlike tekstide taga oli kinnine traditsiooni
edasiandmine "õpetajalt õpilasele", kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või
kunstide (shu) õppimine ja praktika, mis said ajapikku nimeks "tao kunstid" (dao shu). Just
need kunstid on nii või teisiti ka Laozi ja Zhuangzi tekstide tähelepanu keskmes. Muu kas
tagab nende tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja
Zhuangzi tekstide vaatlus neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", Mawandu tekstidest
13. teksti, "Lüshi chunqiu" ja "Huainan-zi" kontekstis. Hiina tsivilisatsiooni alused –
aluselised tõekspidamised ja tõdemused tekkisid šamanistliku traditsioonilise (kultuuri)
ühiskonna sees. Teadmiste ja oskuste edasiandmine oli piiratud pärimusliku edasiandmisega
suguvõsa piires põlvkonnalt põlvkonnale.
Dao-de jing'i teine lause ütleb: "Nimetatav nimi pole püsiv (igavene) nimi," ja üheks teose
läbivaks mõtteks on see, et õnnis ei õpeta sõnadega. Seega viitab teos juba aalgusest peale
isegi sellele, et oma kirjasõnalisuse tõttu on ta ebatäiuslik ja teisejärguline, ning tema sisu
sõnaline väljenduski on ajas muutuv. Taoistlikus alkeemias loeti kõrgeimaks tõe ja tee
edastamiseks edastamist n-ö asja käigus ja asja tarvis südamest südamesse (meelest meelde).
Sellest madalamaks oli suuline edasiandmine ja kõige madalamaks kirjalik edasiandmine.
Taoism ja ta kirjavara on sündinud elulisest praktikast mille viljaks on ka hiina traditsionaalne
meditsiin. Selle üheks aluseks on teooria keha hinguse-qi kanalitest ja punktidest. Seejuures
on neid kanaleid ilma kõrvalharudega arvestamata 71 (12 elundite+ 8 imelist+12 side +12
suurt side +12 lihas-kõõlus+15 erilist), kusjuures punktid paiknevad neist otseselt vaid 14
kanalil. Lisaks kanalitele ja punktidele on mahukas andmestik nende ajalisest
funktsioneerimisest, diagnosteerimisest, nendega seotud haigustest ja sümptoomidest ning
nende mõjutamisest. Just nimelt see andmestiku mahukus, korrastatus süsteemiks ja pidev
pikaajaline praktiline kinnitus sellele eristab teda teistest eelteaduslikest meditsiinidest,
nõiakunstidest ja müstikatest. Samad kanalid ja qi-hinguse keskmed on ka taoistlike ja teiste
hiina kehalis-vaimsete enesearendus süsteemide koostisosaks
Kaanon
Taoism on levinud praeguse Hiina aladel, kuid tugevasti mõjutanud ka naabermaade
(Korea, Jaapani ja Kagu-Aasia maade) kultuuri. Alates 1960. aastatest muutus taoism
kooszen-budismi ja teiste idamaiste õpetustega populaarseks ka läänemaailmas.
Taoismiga on tugevasti seotud või sellest arenenud mõtlemine yin ja yangi ja viie elemendi
õpetuse kategooriates ning "Yijing" (I Ching), feng shui, qigong (Chi Kung), taijiquan(Tai
Chi Chuan), taoistlik alkeemia, taoistlik kosmoloogia, taoistlik meditsiin ja palju muud.
Taoismil on olnud oluline mõju kirjandusele ja kunstile. Eesti keelde on traditsiooniliselt
taoismimõjulisteks peetud raamatutest tõlgitud nt Anatoli Kimi "Olgem vagurad kui lapsed",
aga samuti selgitab taoismi muidugi Benjamin Hoffi raamat "Puhh ja tao" jpt.