Referaat (0)

Rocca al Mare Kool
Referaat
Karate
Tallinn 2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
Ajalugu 4
Nime päritolu 7
Eesti karate lühiajalugu 7
Karate õpetamine täna 9
Erinevad Stiilid 10
Karate rituaalid , käitumisreeglid, DOJO etikett 11
Kummardused 11
Treeningute alustamine ja lõpetamine 12
DOJO KUN 12
VÄLJASPOOL SAALI/DOJOT 13
Kasutatud kirjandus 14
Sissejuhatus 3
Ajalugu 4
Nime päritolu 7
Eesti karate lühiajalugu 7
Karate õpetamine täna 8
Erinevad Stiilid 9
Karate rituaalid, käitumisreeglid, DOJO etikett 10
Kummardused 10
Treeningute alustamine ja lõpetamine 10
DOJO KUN 11
VÄLJASPOOL SAALI/DOJOT 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Karate ehk karate-dō (jaapani keeles 空手道 sõnadest 空 ( kara ) 'tühi', te (手) 'käsi' ja sõnaosast dō 
(道) ' kunst , tee') on Okinawa päritolu võitluskunst. Karate-dō tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata. Karate on dō, mis tähendab tegemist pole mitte ainult võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes.1

Ajalugu2

Traditsiooniliselt on tavaks rääkides karate ajaloost alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse. Peaaegu kõikides budoalade ajalugu käsitlevates raamatutes korduva legendi õigsust pole suudetud tõestada, kuid pärimuse järgi võib seda usaldada .
Bodhidharma 
Rändavad mungad pidid oskama võitluskunste, sest tihti tuli neil ainult rännukeppide ja paljaste kätega end metsloomade ning vaenulike hõimude eest kaitsta. Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolin'i templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tõendeid selle kohta, et mõningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 e. Kr - 24 p.Kr.).
Pärimuse järgi oli Bodhidharma tuima ilmega mees, kellel oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Legend räägib, et ükskord suigatas ta keset mediteerimist ja vihastas nii, et lõikas ära oma silmalaud . Maha pudenedes, kasvasid neist esimesed teepõõsad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt teetassiga mediteerimise vahepeal .
Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nad ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäeva- seid zen harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti nimega "shih pa lo han sho" - "Lo Hani 18 kätt". Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fuks või wu shuks. "Shih pa lo han sho" harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I- Chin -Ching'is.
Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi.
Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch'ueh Yan Shang -jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang- fast . Matkal kohtas ta meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger , leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.
Jaapanist lõunas asetsevasse Ryukyu saarterühma kuulub 140 saart , milledest suurim on Okinawa. See asub 550 km kaugusel Jaapani Kyushust, sama kaugel Taiwanist ja 740 km kaugusel Hiina rannikust .
Okinawa saarele jõudis chuang-fa hiina väljarändajatega. Sellest, millal see toimus, on olemas mitmeid versioone. Jaapani entsüklopeedia Sekai Dai-Hyakkajite järgi toodi chuang-fa Hiinast Okinawale arvatavasti Tang-dünastia (618-906) ajal. Teise arvamuse järgi aga tuli chuang-fa Okinawale alles 1300-ndail aastail.
Pärast Jaapani Taira-Minamoto sõdu saabusid Taira klanni jõugud 1000 a. lõpul Riukiu (Ryukyu) saartele. Sõda lõppes alles 1200- aastatel, kui Okinawa esimene kuningas Shunten koos oma järglastega ühendas saared kasutades silmapaistvalt head sõjatehnikat. Shunten ehitas Okinawale kindluseid ja kannustas igati sõjakunstide õppimist.
Aastal 1340 jagunes Okinawa kolmeks kuningriigiks.
Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma "kolmekümne kuueks perekonnaks". Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.
Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst " tode ". Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamisse (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.
Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma -klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja . Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid Shuri-te, Naha-te ja Tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.
Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Sokon Matsumura.
Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.
Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shorin- ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shorei-ryuks. Et Okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.
Oma aja kuulsamaid Okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (05.03. 1733 - 17.08.1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis oli omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse Kushankut (Kwanku) ja Sakugawa no kon bo'd, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.
Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate suurim karatemeister. Matsumura loodud katadeks peetakse Bassai- ja Naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelle kaudu Shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915).
1901 a. alustas Itosu alustas karate avalikku õpetamist Shuri koolides .
Kanyro Higaonna (1845-1915) oli Te-ekspert, kes õppis ka Hiinas shaolin chuang-fa Hung stiili, mis kuulub chuang-fa "välisesse", "kõvasse" koolkonda.
Chojun Miyagi (1888 - 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi Naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa "sisemisse" ja "pehmesse" koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja Okinawa-ted, rajas ta oma stiili Goju-Ryu. "Go" - kõva, "Ju" - pehme. Miyagi andis Sanchin-katale selle Goju vormi ja lõi Tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.
Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897.a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 aastaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 lõi ta oma stiili nimega Uechi-Ryu. Tema poeg, Kanei Uechi, on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis , kui ka Okinawal.
Masutatsu Oyama alias Yee Hyung sündis Koreas aastal 1923 ja asus 9-aastaselt õppima hiina kempot. Jaapanisse elama minnes, hakkas ta õppima karated , Shotokan ja Goju-ryu stiili. Oyama saavutas kuulsust härgadelt sarvi maha lüües ja purustamistehnikaid demonstreerides. 1947. aastal sai Oyamast jaapani mitteametlik karatemeister. Olemasolevates karate stiilides pettunua rajas Oyama oma stiili 1956. aastal oma stiili "lõpliku tõe kooli", Kyokushinkai.
Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Ta oli noorena tihti halge ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Anto Azato (1827-1906) juurde õppima. Funakoshi harjutas Okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.
Aastal 1912 saabus Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud Okinawa võitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. a. Jaapanisse, Kiotos asuvasse budoalade peamajja karated esitlema. Tol ajal kutsuti Okinawa võitluskunsti Ryukyu Todejutsu.
1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivõrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamine Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis. Enne oma Jaapani rännakut oli Funakoshi valitud Okinawa Võitluskunstide Liidu juhiks. Kuna uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. 
(5. dan oli tal elu lõpuni). Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. a..
Kui Funakoshi esitles 1922. aastal karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult. Nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budoaladest: judost ja kendost. Ka Jaapani budoliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist teed. Judo looja Jigoro Kano aitas Funakoshit uue võitlusala tutvustamisel.
Karated (jaapanikeelne vorm sõnale "tode") õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi - karates ei ole esimesena ründamist".
Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1920-te aastate lõpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli Goju-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni Shito- ryuga . Sel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, luues oma stiili Wado-ryu - "rahu tee koolkonna".
Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 valvamaks budoalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust:

• karate' d tuli hääldada jaapanipäraselt
  
• karaterühmad pidid kasutusele võtma ühesuguse riietuse
  
• pidi korraldatama võistlusi
  
• pidi loodama vööjärjestus ja - programm.
  

Nime päritolu

Sakugawa ajal nimetati karated tōde'ks, kusjuures seda sõna märgiti arvatavasti  kanji 's 唐手, mida põhimõtteliselt võis hääldada nii hiinapäraselt tōde (トウで) kui ka jaapanipäraselt karate (からて). Viimane hääldus aga standardiseeriti ja võeti Jaapanis kasutusele alles üldise natsionaliseerimise ajastul 20. sajandi alguses, mil püüti jaapani rahvusliku kultuuri rõhutamise nimel vältida kõike võõrapärast, sh hiinapärast.
Kui lähtuda algupärasest hääldusest tōde, siis tähendaks see lihtsalt "hiina käsitsivõitlust", kusjuures 唐 (tō) viitab  Tangi dünastia aegsele Hiinale ning 手 (devõi te) tähendab kätt või käsitsivõitlust. Vastavalt ühiskondlikule nõudlusele võeti hiinapärasuse vältimiseks aga kasutusele kanji 唐 alternatiivne hääldus karaja ühtlasi põhjendati seda kara  osutamisega tühjale käele hiina käe asemel. See tähendab, et endine 唐 (kara) vahetati välja homonüümi vastu 空 (kara). Samal ajal jäi küll paralleelselt kasutusele nimetus tode, kuid sellele hakati poliitilise korrektsuse mõttes avalikkuses eelistama karate'd, mis on saanud tänapäeval üldnimetuseks.3

Eesti karate lühiajalugu

Eesti karate algusaastaks loetakse 1969. aastat. 1970. aastatel oli karatega tegelemine keeruline, sest karate oli kuulutatud mittesoovitavaks spordialaks. Eesti karate loojaks ja esimeseks õpetajaks loetakse Rein Siimu, kes oli aastast 1970 Tallinna Polütehnilise Instituudi juures regulaarselt karated harrastanud grupi õpetaja- juhendaja . Praegu töötab ta Soomes taiji õpetajana4
Karate legaliseeriti alles 1979.a. Eesti karate esimeseks kõrgperioodiks võiks aga lugeda aastaid 1979 - 1983. Pärast legaliseerimist oli Eesti üks endise NSVL karatekeskusi ning sel ajal võideti hulganisti üleliidulisi medaleid. Tallinn oli ka kohaks kus korraldati esimesed üle-liidulised võistlused. (1979.a.)
Kui 1983. aastal karate taas ära keelati, algas karate lagunemine ning harrastajad peitusid "põranda alla". 1989.a., mil lõppes laastav keeluaeg , läks veel mitu aastat aega, enne kui lõhenenud Eesti karate ühtse mütsi alla sai.
Eesti Karate Föderatsioon (EKF) loodi 15.02.1992.a. Alates 06.05.1993 .a. on EKF Euroopa Karate Föderatsiooni täisliige. 1993.aastal osaleti esmakordselt Euroopa meistrivõistlustel Prahas. Koheselt astuti samme ka astumaks Maailma Karate Föderatsiooni (World Karate Federation - WKF), mille ajutise liikme staatus omandati 1992. aastal. Täisliikmeks tunnistati 7.12.1994. Esmakordselt osalesid Eesti karatekad (Aleksandr Zõkov ja Marko Luhamaa) maailmameistrivõistlustel 1996. aastal Lõuna Aafrika Vabariigis Sun City's.
Praegu kuulub Eesti Karate Föderatsiooni 24 klubi või stiili organisatsiooni.5

Karate õpetamine täna

Erinevates täna karated õpetavates klubides -koolides rakendatakse karate õpetamist neljal erineval moel:

Esimene on kehalise harjutuse, gümnastika-võimlemise tee. Fitness . Lihtne harjutusprogramm lihaste toonuse tõstmiseks ja keha treenimiseks.

Teine tee on sport või ka mäng, kus kantakse poksitreeningul kasutatavate kinnaste sarnaseid kaitsmeid ja tihti ka kaitsvat näomaski. Võitmise aluseks on punktide kogumine vastavalt kehtivatele reeglitele. Reeglid aga muutuvad pidevalt, tihti sõltuvuses sellest, kes korraldab või toetab turniiri. Ja seega, et võita, pead sa pidevalt õppima uusi ja ka erinevaid meetodeid. Pealegi, alati on igal võistlusel vaid üks võitja

Kolmas moodus on kehakontakti lubav võitlus, milles kasutatakse pehmendavaid kindaid ja ka teisi kaitsevahendeid. Seda tehakse reeglina rahvamasse rõõmustava, verdtarretama paneva meelelahutusena. Näiteks Tai kick poks, K-1, Pride jms. Eksitav on harrastajate väide, nagu oleks tegemist „reaalse ja reegliteta“ võitlusega. Seda sorti rüselemisspordis ei ole midagi uut. Kuid paljudele see meeldib. Ja publiku tarvis seda tehaksegi.

Neljas on sõjakunst (ingl martial art) või ka Budo (lahingkunst-tee, ingl martial way). Teiste sõnadega eluviis või elu tee (way of life).
On veel ka viies ja see on show. Näitemäng efekti pärast. Aga kuna see kuulub siiski rohkem akrobaatika ja tantsu valdkonda, siis seda ei arvestata karate õpetamisena.6

Erinevad Stiilid

Karatel on palju koolkondi ehk stiile. Vanimad ehk traditsioonilised stiilid on Shotokan, Goju-ryu, Wado-ryu ja Shito-ryu, uuematest stiilidest treenitakse Eestis nt Kyokushinkai, Jyoshinmon Shorinryuja Kudo karated.7
Järgnevalt esitan lühikese loetelu stiilidest, kus on näha ka nende stiilide nimetused alg-keeles:

剛柔流
Gojuryu
rajaja Chojun Miyagi (1888—1953) 

常心門少林流
Joshinmon Shorinryu
rajaja Ikeda Hoshu (sünd. 1942)

極真
Kyokushin
rajaja Masutatsu Oyama (1923-1994)

糸東流
Shitoryu
rajaja Kenwa Mabuni (1889-1952)

松涛館流
Shotokanryu
rajaja Gichin Funakoshi (1868-1957)

修交会
Shukokai ( Tani -ha Shitoryu)
rajaja Chojiro Tani (1920-1998)

和道流
Wadoryu
rajaja Hironori Ohtsuka (1892-1982)8

Karate rituaalid, käitumisreeglid, DOJO etikett9

Dojos ehk karate treeningsaalis on budo aasiapärased juured nähtavad käitumisnormide ja tegutsemisviisidena, kus treenitakse distsiplineeritult ja käitutakse vaoshoitult. Mitmeid treeningu juurde kuuluvaid käitumistavasid on aeg ning karate levik läänemaailma muutnud, kuid sellest hoolimata erineb õhkkond dojos teistest spodialadest.
Karate harrastamine algab dojo etiketi õppimisest. Etiketi alla kuulub terve rida reegleid, mis suunavad käitumist treeningu ajal. Tõsi, etikett on palju muudki , see on kunst kohandada oma käitumist ning õppida ise tähele panema seda, mis on sobiv ja mis mitte. Etiketi teadvustamine saab alguse sellest, kui inimene mõistab, et tingimused on erilised. Ta peab kohandama oma teadmisi ja koolitust erinevates olukordades , sest etikett ei ole tulnud “kusagilt”, vaid kujundatud inimeste poolt. Karateka eneseväärikus ja iseloom sõltuvad tema enese tahtest ja tahe omakorda sihikindlusest. Tõeline etikett on seega koolituse ja usina treenimise tulemus.
Reeglid on vajalikud ka turvalisuse tagamiseks, et treeningute läbiviijal oleks olukord kogu aeg kontrolli all, sest siis saab ka suurearvuline õpilaste rühm üheskoos turvaliselt harjutada.

Kummardused

Karates on rõhutatud lugupidamine õpetaja ja treeningukaaslaste vastu. Selle väliseks väljendusvormiks on treeningsaalis korduvalt sooritatavad kummardused. Algaja jaoks võib pidev kummardamine olla alguses raske, see võib tunduda võõras ning isegi muigamaajav, kuid sellega harjub varsti ning kummardamine muutub loomulikuks asjaks. Kummardamine on kaunis liigutus , harrastaja saab selle abil avaldada lugupidamist ja austust teise inimese vastu.

Treeningute alustamine ja lõpetamine

Treeningute alustamine ja lõpetamine toimuvad sama vormi kohaselt. Nii alguses kui lõpus rivistutakse põlvitusistesse õpetaja ette ning selles asendis kummardatakse kaks korda: kõigepealt saali keskme (shomeni) poole ja siis ühiselt kõikidele trennikaaslastele (otagaini).
Ühiselt dojo keskme poole kummardudes osutatakse austust kõigele sellele, mida antud ala esindab: selle juurtele , kommetele, fi losoofi ale. Kaaslastele (otagaini) trenni alguses kummardudes lausutakse valjusti ONEGAI SHIMASU. Selle kummardusega pööratakse tähelepanu nii saalis viibivatele kaaslastele kui ka õpetajale.
Valjusti lausutud “onegai shimasu” on enamat kui formaalsus . Otsetõlkes tähendab see “soovin midagi paluda ”. Seda öeldes väljendatakse kõigepealt oma soovi harjutada kogu südamest ning näidatakse oma soovi treeningu kestel midagi õppida. Ka õpetaja kordab lauset, paludes sellega õpilasi usinasti koos harjutama ja ennast õpetama.
Treeningu lõpus sooritatava kummarduse ajal öeldakse ARIGATOO GOZAIMAZU, mis tähendab “palju tänu”.
Ühine kummardus tehakse püstiasendis, mis on märguandeks trenni alguse või lõpu kohta. Mõnes dojos on kombeks lausuda koos “aitäh” ja siis plaksutada. Plaksutused pole mõeldud ainult trenni läbiviijale, vaid nii väljendatakse lääne kombe kohaselt ühistänu nii kaaslastele kui ka treenerile.
Õpetajale kummardatakse alati pärast seda, kui ta on uut tehnikat ette näidanud või paaristoiminguid suunanud.

DOJO KUN

DOJO KUN tähendab dojo reegleid. Need koosnevad vanadest jaapani juhistest- õpetustest, milles suunatakse dojos käitumist, treenimist ja kunsti elada. Iga harrastaja peab reeglitega tutvuma ja pürgima nende elluviimisele ka isiklikus elus.
Dojo kun sisaldab järgmist:
- ära murra lubadusi. Treeni alati positiivse suhtumisega. Ära unusta vaimu ( kihon seishin), mis treenib su meelt ja tugevdab su tahet selleks, et võiksid viia kõik alustatud asjad lõpuni.
- Kui tuled dojosse, tee kummardus. Puhasta oma meel kõigest muust , keskendu, ole tagasihoidlik , säilita dojo pühadust. Hoia vaim tugevana. Kui annad järele, sured.
Treenimise mõtteks on :
- lisada mõlemapoolset sõprust, arendada oma meelt, tugevdada tervist ja õppida tehnikaid – mitte vaenlase, vaid iseenda võitmiseks. Sellise hinge leidmine treeningutes on tähtis;
- arendada tugevat tahet, vastupidavust ja soovi taotleda asjade lõpuleviimist;
- arendada eneseväärikust, eneseusaldust, uhkust ja julgust võtta hirmuta vastu see, mis tuleb;
- luua tugev ühtekuuluvustunne. Vanemad õpilased ( senpai ) abistavad nooremaid (kohai). Nooremad õpilased kuulavad tähelepanelikult vanemate nõuandeid, eesmärgiks treenida ja toimida üheskoos.

VÄLJASPOOL SAALI/DOJOT

Budoalade harrastajad on kahetsusväärselt tihti inimeste eelarvamuste objektiks . Karateka peab meeles pidama , et ta esindab alati ka oma ala, viibigu ta kus tahes.
Iga üksiku budoka hea käitumine ja korralikkus eluviisides aitavad budoaladest edastada positiivset pilti.
Omaenese oskuste või mingi budoala harrastamisega ei kelgita. Tõeline budoka on alandlik ja mõistab, et hoolimata aastatepikkusest treeningust jääb ta alati õpilaseks.
Karates omandatud oskusi rakendatakse ainult dojos. Tehnikate kasutamine enesekaitseks on põhjendatud ainult äärmises hädaolukorras, kui muud võimalust pole – ja vaid enesekaitseks.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Karate

http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=4

http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=17

http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=20

http://www.tengu.ee/failid/File/karate_opik.pdf

http://www.karate.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=163&Itemid=75
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Karate
2 http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=17
3 http://et.wikipedia.org/wiki/Karate
4 http://www.tengu.ee/failid/File/karate_opik.pdf
5 http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=4
6 http://www.karate.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=163&Itemid=75
7 http://et.wikipedia.org/wiki/Karate
8 http://www.ekf.ee/ekf/index.php?id=20
9 http://www.tengu.ee/failid/File/karate_opik.pdf