Karate ajalugu minevikust tänapäevani (0)

Karate ajalugu minevikust tänapäevani

Indiast Hiinasse

Traditsiooniliselt on tavaks rääkides karate ajaloost alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse. Peaaegu kõikides budōalade ajalugu käsitlevates raamatutes korduva legendi õigsust pole suudetud tõestada, kuid pärimuse järgi võib seda usaldada.
Rändavad mungad pidid oskama võitluskunste, sest tihti tuli neil ainult rännukeppide ja paljaste kätega end metsloomade ning vaenulike hõimude eest kaitsta. Rändkaupmehed võtsid sageli oma reisidele ihukaitsjateks kaasa buddha munkasid.
Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolin'i templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tõendeid selle kohta, et mõningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 e. Kr - 24 p.Kr.).
Pärimuse järgi oli Bodhidharma tuima ilmega mees, kellel oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Legend räägib, et ükskord suigatas ta keset mediteerimist ja vihastas nii, et lõikas ära oma silmalaud . Maha pudenedes, kasvasid neist esimesed teepõõsad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt teetassiga mediteerimise vahepeal . Sellepärast öeldakse zeni kohta, et tal on "tee maitse".
- zen ( Budism )
- cha - tee
Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nad ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäeva-seid zen harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti nimega "shih pa lo han sho" - "La Hani 18 kätt". Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fuks või wu shuks. "Shih pa lo han sho" harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I-Chin-Ching'is.
Shaolin chuang-fa esindab hiina võitluskunstide "väliseid koolkondi" ('wai chia ), kus põhirõhk on lihaste jõu kasutamisel. Chuang-fa "sisemised koolkonnal" (nei chia) taotlevad õpilase sisemise energia ehk chi valdamist. Tehnikaid ei tehta lihasjõuga, vaid lõdvestunult chi abil.
Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi.
Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch'ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang-fast. Matkal kohtas ta meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger , leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.

Hiinase Okinawale

Jaapanist lõunas asetsevasse Ryukyu saarterühma kuulub 140 saart , milledest suurim on Okinawa. See asub 550 km kaugusel Jaapani Kyushust, sama kaugel Taiwanist ja 740 km kaugusel Hiina rannikust .
Okinawa saarele jõudis chuang-fa hiina väljarändajatega. Sellest, millal see toimus, on olemas mitmeid versioone. Jaapani entsüklopeedia Sekai Dai-Hyakkajite järgi toodi chuang-fa Hiinast Okinawale arvatavasti Tang-dünastia (618-906) ajal. Teise arvamuse järgi aga tuli chuang-fa Okinawale alles 1300-ndail aastail.
Pärast Jaapani Taira-Minamoto sõdu saabusid Taira klanni jõugud 1000 a. lõpul Riukiu (Ryukyu) saartele. Sõda lõppes alles 1200- aastatel, kui Okinawa esimene kuningas Shunten koos oma järglastega ühendas saared kasutades silmapaistvalt head sõjatehnikat. Shunten ehitas Okinawale kindluseid ja kannustas igati sõjakunstide õppimist.
Aastal 1340 jagunes Okinawa kolme kuningriiki.
Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma "kolmekümne kuueks perekonnaks". Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.
Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst " tode ". Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamissee ( Vietnam ), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.
Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma -klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudōks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja . Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid shuri-te, naha-te ja tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.
Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Solon Matsumura.
Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.
Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shōrin-ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shōrei-ryuks. Et okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.

Stiilid sünnivad

Oma aja kuulsamaid okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (05.03. 1733 Shuris - 17.08.1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis all omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse kūshankūt (kwankū) ja sakugawa no kon bō'd, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.
Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate karatemeistreist võib-olla suurim. Matsumura loodud katadeks peetakse bassai- ja naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelles kaudu shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915). Itosu alustas karate avalikku õpetamist aastal 1901 Shuri põhikoolides.
Kanryō Higaonna (1845-1915) oli te-ekspert, kes õppis ka Hiinas shaolin chuang-fa Hung stiili, mis kuulub chuang-fa "välisesse", "kõvasse" koolkonda.
Chojun Miyagi (1888 - 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa "sisemisse" ja "pehmesse" koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja okinawa-ted, rajas ta oma stiili Gōjū-Ryū. "Gō" - kõva, "jū" - pehme. Miyagi andis sanchin-katale selle gōjū vormi ja lõi tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.
Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897 . a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 antaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 muutis ta oma stiili nime Uechi-Ryū karateks. Tema poeg Kanei Uechi on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis , kui ka Okinawal.
Masutatsu Oyama alias Yee Hyung sündis Koreas aastal 1923 ja asus 9-aastaselt õppima hiina kempōt. Jaapanisse elama minnes, asus ta õppima karated , Shōtōkan ja Gōjū-ryū stiili. Oyama saavutas kuulsust härgadelt sarvi maha lüües ja purustamistehnikaid demonstreerides. 1947. aastal tuli Oyamast jaapani mitteametlik karatemeister. Olemasolevates karate stiilides pettunud Oyama rajas oma stiili aastal 1956 "lõpliku tõe kooli", Kyokushinkai, mis on kuulus tameshiwari ehk purustamistehnikate poolest.

Karate 1900ndail

Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Poiss oli noorena tihti halge ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Azato Anko Peichin (1827-1906) juurde õppima. Funakoshi harjutas okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.
Aastal 1912 saabus Chujosse, Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud okinawa võitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. aastal Jaapanisse, Kiotos asuvasse budōalade peamajja karated esitlema . Siis oli ala nimi Ryukyu Todejutsu.
1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivõrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamise Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis . Enne oma jaapani matka oli Funakoshi valitud Okinawa Võitluskunstide Liidu juhiks. Et uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. 5. dan oli tal elu lõpuni. Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. aastast.
Kui Funakoshi 1922. aastal esitles karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult - nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budōaladest: jūdōst ja kendōst. Ka Jaapani budōliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist tuld . Judō looja Jigoro Kano aitas Funakoshit algraskustes võõral maal.
Karated (jaapanikeelne vorm sõnale "tode") õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi - karates ei ole esimesena ründamist".
Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1910ndate aastate lõpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli Goju-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni Shito-ryuga. Sellel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, luues oma stiili wadō-yū - "rahu tee koolkonna".
Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 valvamaks budōalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust: karate' d tuli hääldada jaapanipäraselt; karaterühmad pidid kasutusele võtma ühesuguse riietuse ; pidi korraldatama võistlusi; pidi loodama vööjärjestus ja -programm.
Karate tähendas algselt "hiina kätt". Funakoshi aga muutis nime aastal 1933 "tühjaks käeks". Vanad meistrid Okinawal olid kõvasti nimemuutuse vastu, sest karate oli Hiinale palju võlgu.
Aastal 1936 rajas Funakoshi Jaapani esimese karate dōjō, millele anti nimeks shōtōkan. See sai ka Funakoshi stiili nimeks. "Shōtō" oli meistri hüüdnimi, mis tähendas nõtkeid mände, "kan" maja. Funakoshi oli nüüd 68-aastane. Ta koostas vööprogrammid kyū ja dan vööastmetele.
Funakoshi oli vabavõitluse korraldamise vastu. Tema meelest oli kata tähtsaim harjutusviis. Katadesse kodeeriti lugematuid karatetehnikaid: lukke, heiteid ja lööke keha tundlikesse punktidesse. Suuremal osal karatestiilidest on 15-20 katat, mõnedel aga isegi 50.
Võistlused erinevate stiilide vahel siiski toimusid. Teiste seas käis ka meistri poeg Yoshitaka Funakoshi Osakas võistlemas Gōjūryū karatekoolkonna vastu. Tulemuseks oli valus kaotus ja muudatused shōtōkani õpetusprogrammis. Yoshitaka lisas karateõpetusele vabavõitluse, nii ühe, kui ka kolme sammu tehnikaseeriad, madalamad asendid ja kõrgemad jalalöögid (traditsioonilises okinawa karates suunati jalalöögid tavaliselt põlve või kõhu kõrgusele).
Ka Ohtsuka arendas jiyū kumitesse sobivaid tehnikaid oma nii jūjutsust, kui ka karatest saadud kogemuste abil. 40-50ndatel aastatel hakkas Jaapani karate eralduma Okinawa omast. Sellel oli peagi rohkem harrastajaid Jaapanis, kui emamaal Okinawal.
Sõja algul kuulus kolmandik Jaapani ülikoolide karateklubidest nelja suuremasse stiili. Jaapani budōalade pea-maja eeldas koolkondadelt nimesid ja iseloomullikke jooni. Sündis lugematu hulk karatestiile.
Teise Maailmasõja algul hakati karated õpetama ka Jaapani sõduritele. Suurem osa Shōtōkan-kooli õpilastest kutsuti teenima. Funakoshi harjutussaal pommitati puruks ja tänapäeva karate tehnilist külge tugevalt mõjutanud Yoshitaka Funakoshi suri tuberkuloosi.
Pärast sõda, aastal 1945, keelas kindral Mac Arthuri sõjavalitsus karate ja muude võitluskunstide harjutamise. Karate harjutamise keeld kestis kolm aastat.
Pärast keeldu tõusis karate uuesti vähehaaval jalule. Kaheksakümneaastane Funakoshi koos abilistega demonstreeris ala Ameerika sõjalenduritele. Huvi karate vastu oli suur.
Jaapani Karateliit moodustati aastal 1955. Kaks aastat hiljem peeti Jaapanis esimesed suured karatevõistlused Shotokan-stiili karatekadele. Samal aastal Gichin Funakoshi suri. Varsti peale seda hakkasid mitmete stiilide esindajad korraldama oma klubisiseseid võistlusi. Aastal 1969 korraldati Jaapanis esimene kõikidele koolkondadele avatud karatevõistlus.
Okinawa karate aga ei arenenud selles suunas. Enamikes Okinawal veel harjutatavates stiilides ei võistelda üldse.
Ka tehnika poole pealt on karate sellel sajandil kõvasti muutunud. Koos sportliku karate arenguga on see muutunud liikuvamaks. Mitmeid tehnikaid on uuritud sportliku karate vaatenurgast ja seepärast on nende traditsioonilist sooritustava muudetud. See on viinud selleni, et võistluskaratekadel üle kogu maailma on peaaegu ühe-sugune tehnika, vaatamata stiililisele erinevusele.
Kuid sportliku karate kõrval elab võimsalt edasi traditsiooniline karate, mis ei aseta rõhku võistlemisele, vaid püüab karated mõista budōalana, mis esmajärguliselt taotleb õpilase nii vaimsete, kui füüsiliste omaduste võrdset arengut. Need karate suunad kasutavad oma stiili kohta nime karate-dō, nagu on olemas ka judō, aikidō, kendō, kyūdō jne.
1950- aastate lõpul levis karate Euroopasse, pioneerideks jaapanlase Rikutaro Fukuda prantslasest õpilane Henri Plée ja inglane Vernon Bell.
1960- aastatel tulid paljud jaapani meistrid Euroopasse ja Ameerikasse demonstreerima karated ja erinevad karate koolkonnad hakkasid maailmas levima. Wado 03.1995.a. lehest

Võitluskunstide ajalugu

1. Sõna ‘karate’

Sõna ‘karate’ pole väga vana. Esimest korda kasutati sõna ‘karate’ tühja käe tähendusest (kara- tühi; te- käsi, tehnika) alles 1929. aastal. ‘Karate’d või tõenäolisemalt ‘Todei’d hiina käe tähenduses (kara=to=Hiina, Tang’i dünastia; te=dei=käsi, tehnika) võidi kasutada pisut varem Okinawa saarel, ent kahjuks on raske selle koha tõendeid leida. Sõna ‘karate’ kasutatud küll vähem kui 100 aastat, ent tehnikaid, mis tänapäeval moodsa karate hulka kuuluvad, praktiseeriti paljudes maailma paigus juba varemgi.

2. Võitluskunstid ajaloos

Võitluskunstid (tühi käsi) on tehnikad , mida kasutati põhiliselt kahe inimese vahelises võitluses, mille põhjused võisid olla erinevad. See võis olla lihtsalt mäng, võitlemine spordi vormis, kui rituaalne tseremoonia, kaitse rünnaku vastu või soov vastast võita. Näib, et võitluskunstidel on erinevail aegadel ja erinevais paigus olnud erinev iseloom. Meeles tuleb pidada, et erinevad võitluskunstid on maailmas eksisteerinud palju kauem enne karate esiletõusu.

2.1. Mesopotaamia

Vanimad kättesaadavad andmed võitluskunstide olemasolust maailmas on leitud Mesopotaamiast (meso- vahel; potam- jõgi, kreeka keeles ala Tigrise ja Eufrati jõe vahepeal), kohast, kus teadaolevalt üks vanimaid inimkonna hälle arenes. Üks vanimaid teadaolevaid asustusi, Uruki linnriik, ehitati sumerite poolt. Sealsete templite varemete seintelt on leitud terrakota mälestustahvleid maadlus - ja poksistseenidega. See näitab, et maadlusel ja poksimisel oli mingi seos templitega. Templites korraldati erinevaid tseremooniaid, muuhulgas ka palved parema viljasaagi eest. 
Sellistes võitluskunstides nagu maadlus ja poks oli võitjateks tugevad mehed, kes sümboliseerisid ellujäämist ja eksistentsi. Seega oli Mesopotaamias võitluskunstide iseloom seotud parema viljasaagi ja nende rassi või rahvuse säilimisega.

2.2. Egiptus

Järgmised tõendid võitluskunstide – maadluse ja poksi – eksisteerimisest on leitud Egiptusest. Egiptuse tsivilisatsioon on üks neljast vanimast ajaloos teadaolevast koos Mesopotaamia, India ja Hiinaga . Egiptusest on pärit freskod ja reljeefid maadlus- ja poksistseenide kujutistega, mida on leitud põhiliselt kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambritest Sakkarast. Vanimad reljeefid on pärit 24.sajandist e.Kr. Seda aega on nimetatud ‘ vanaks kuningriigiks’, sest egiptlased elasid rikkuses ja rahus tugevate vaaraode juhtimise all. Mõnikord on seda perioodi ka püramiidide ajaks nimetatud, sest üle terve riigi ehitati neid suurel hulgal.
Egiptlased olid tol ajal suhteliselt rahumeelne rahvas. Isegi oma hiilgeajal ei olnud nad nii laiale alale tunginud kui roomlased oma hiilgeajal. Võib arvata, et egiptlased ei pidanud vajalikuks siduda võitluskunstide õpetamist sõjaväeteenistusega. Freskodel ja reljeefidel on näha nende sportlaste kohati väga lihtsad ja kondised kehad, seda on eriti hästi näha, võrreldes neid vanakreeka atleetide treenitud kehadega. Võib järeldada, et vanadele egiptlastele olid võitluskunstid – maadlus ja poks – rohkem mänguks, samuti meeldis neile vehklemine papüüruskeppidega.
Vanad egiptlased uskusid elusse pärast surma. Nad alustasid surnute mumifitseerimist juba 30.sajandil e.Kr. Keha pidi olema mumifitseerimiseks täiuslikus vormis, kui isik sureb. Nad soovisid oma uude ellu astuda nii täiusliku kehaga kui võimalik, seega ei tohtinud kehal olla surmahetkel ühtegi vigastust. Niisiis ei saanud egiptlased tol ajal võitluskunste sel viisil treenida, et see oleks nende kehale arme jätnud ja seetõttu nad tegelesid nendega kergel kujul ja suhteliselt mänglevalt.

2.3. Minose Kreeta

Egeuse mere ümber (tänapäeva Kreeka ja Türgi vahel) oli vahemikus 2600-1400 e.Kr. kõrgelt arenenud tsivilisatsioon Kreeta saarel, Küklaadide saarestikus, Lõuna-Kreekas ja Väike-Aasia läänerannikul, seda kutsutakse ka Egeuse tsivilisatsiooniks. See oli peaaegu tuhat aastat enne Vana-Kreeka kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni esiletõusu. Kreetal nimetatakse seda aega Minose tsivilisatsiooniks kreeka mütoloogiast tuntud kuningas Minose järgi. Kreeka mütoloogia järgi oli Minose isaks jumal Zeus ja emaks Europe, Fenicia printsess . Euroopa maailmajagu näibki olevat tema järgi nimetatud. Egeuse mere ümbruskond on karate-ajaloolastele huvitav koht, kuna sealt on pärit tõendeid võitluskunstide – maadluse ja poksi - eksistentsist.
"Bull-leap” (härjahüpe) oli väga akrobaatiline ala ja nõudis süstemaatilisi treeninguid. Meie teada on minoslased ainsad ajaloos, kes sellise spordialaga tegelesid. Igatahes näitab see, et minoslased treenisid maadlust ja poksi süstemaatiliselt. Knossose paleest leitud seinamaalingute järgi, mis kujutavad inimesi mingit vaatemängu jälgimas, võib arvata, et maadlus- ja poksimatše peeti koos “bull-leap’iga” vaatajaskonna ees, kes kindlasti seda vaatemängu nautis.
Fresko, mis kujutab poisse poksimas, näitab, et peale täiskasvanut huvitas poks ka noorukeid. Fresko pärineb umbes 16. sajandist e.Kr. See on küll rohkem kui tuhat aastat peale vastavate teadete olemasolu Mesopotaamias või Egiptuses, ent siiski peaaegu 800 aastat enne esimeste antiiksete olümpiamängude korraldamist kreeklaste poolt.

2.4. Antiik-Kreeka

Homerose “ Ilias ”
Homeros mainib “ Iliases ”, et Achilleus korraldas spordivõistluse oma parima sõbra Patrocluse mälestuseks, kes hukkus Achilleuse asemel lahingus. See üritus, kui ta toimus, on vanim teadaolev korraldatud spordimäng ajaloos. See oli mõeldud Patrocluse matusetseremooniana. Peale jooksmise, kaarikuvõistluse, odaviske, kettaheite ja relvastatud võitluse olid programmis ka maadlus ja poksimine. Lugu, millest Homeros jutustab, võis juhtuda umbes 1300-1200 e.Kr.
Antiiksed olümpiamängud
Vanad kreeklased pidasid esimesed olümpiamängud aastal 776.e.Kr. Neid korraldati iga 4 aasta tagant kuni aastani 393.AD, mil peeti 293.mängud. Imeline on, et need mängud pidasid vastu 1.169 aastat, see on pikk aeg, võrreldes moodsate olümpiamängudega, mida on vaid pisut üle 100 aasta peetud. Vanas Kreekas peeti ka näiteks Püütia mänge, Neemea mänge ja Isthmia mänge, sel moel pidid kreeka atleedid osalema vähemalt ühtedel mängudel aastas. Siiski olid nende hulgast kõige hinnatumad olümpiamängud. Võitluskunstide seisukohalt võik välja tuua järgmised daatumid :
1.mängud 776.e.Kr. Esimesed olümpiamängud
18.mängud 708.e.Kr. maadlus lisati mängude kavasse
23.mängud 688.e.Kr. poks lisati mängude kavasse
33.mängud 648.e.Kr. pankraation võeti kavasse
37.mängud 632.e.Kr. lisati maadlus poistele
41.mängud 616.e.Kr. lisati poks poistele
145.mängud 200.e.Kr. lisati pankraation poistele
Võitluskunstid mängisid olulist rolli antiiksetel olümpiamängudel.
Spartalased ja ateenlased
Antiik-Kreekas oli mitmeid liinriike ehk poliseid . Nende hulgast tugevamad olid Ateena ja Sparta , kes võitlesid ülemvõimu pärast terves Kreekas. Nende kahe riigi ideedes spordi kohta on erinevusi. Spartalaste jaoks oli sport , s.h. poks ja maadlus viisiks, kuidas vastavas koolis Agoges tugevaid kehasid ja võimekaid sõdureid treenida. Sõna spartalik kasutatakse tänapäevalgi distsiplineeritud ja raske treeningu kujutamiseks. Sparta mehed veetsid suurema osa oma elust väeüksuste juures.
Ateenalased vaatasid sporti kui viisi oma isiksust läbi oma keha treenida ( ideoloogiaks oli “ilu ja harmoonia ”), tehes oma keha ilusamaks ja harmoonilisemaks uskusid nad end tegevaks lähedasemaks oma jumalatega . Paljud kreeka noorukid treenisid oma gymnasion ’i või palestra (võitluskunstide kool) juures. Sellest ajastust on pärit palju skulptuure ja vaasimaale, mis kujutavad kreeka atleete nende treenitud kehadega.
Hilisemal ajal, eriti pärast võitu pärslaste üle, võis ateenalaste iseloom muutuda vastutustundetu vabaduse ja individualismi poole. Sportlased muutusid üha rohkem professionaalideks ja inimestele meeldis enam vaadata proffe võistlemas kui ise osaleda.
Hellenismi hakkas levitama Aleksander Suur, erandiks polnud ka võitluskunstid. Kreeka spordile on väga iseloomulikud gymnasion’i ja palestra kui vastavate spordikoolide levik ning oliivõli kasutamine kehale määrimiseks. Keskseks ideeks kreeklastele oli see, et nad vaatlesid võitluskunste võistluslikust aspektist, mis on jäänud ka Euroopa moodsasse spordimõtlemisse.

2.5. Roomlased

Aastaks 275.e.Kr. olid roomlased etruskide allutamisega terve Itaalia poolsaare enda valdusse saanud. Kreekast sai Rooma territoorium 146.e.Kr. Ent isegi õitsev Rooma jaotati 395. AD ida- ja lääneosaks. Lääne-Rooma impeerium kestis kuni aastani 476 ja Ida-Rooma riik (Bütsantsi impeerium) kuni aastani 1453. Roomlased võtsid üle vallutatute kultuure ja traditsioone. Isegi rooma võitluskunstides võib leida jälgi etruskide ja kreeklaste tavadest . Kreeklasi me juba vaatlesime, heidaks nüüd aga pilgu ka etruskidele.
Etruskid
Etruskid on jätnud jälgi võitluskunstide olemasolust nende traditsioonis. Omal ajal olid etruskid tugevalt mõjutatud kreeklaste traditsioonidest, ent neil olid ka omad. Muuhulgas on Rooma Villa Giulia muuseumis ja Vatikani Gregoriuse etruskide muuseumis tuhandeid vaase etruskidelt. Mitmete nende peal on kujutatud poksi ja maadlust. Unikaalseks on etruskide poolt oma hauakambritesse jäetud seinamaalingud, millest osad kujutavad ka võitluskunste. On ka pronks-skulptuure maadlejatest, mõned kujutavad koguni meest ja naist omavahel maadlemas. See näitab, et ka naised oli etruskidel maadlemisest huvitatud.
Tuleb ka ära mainida, et etruskid kasutasid vange erinevatel tseremooniatel ohvriandidena. Näiteks pidid vangid omavahel kas siis relvadega või ilma võitlema, võitjad jäid ellu, kaotajad aga ohverdati. Etruskid korraldasid ka loomadevahelisi ja looma ja inimese vahelisi võistlusi. Sellised võistlused on hiljem üle kandunud Rooma gladiaatorite võistlustesse.
Roomlased
Roomlased võtsid kreeklastelt üle nende olümpiamängud ja jätkasid neid kuni 393.AD. Olümpiamängude iseloom võis selle aja jooksul loomulikult muutuda. Näiteks kasutasid kreeka poksijad himantes’t, pehmeid ribasid oma käte ümber, ent rooma poksijad hakkasid kasutama caestus’t, metallist katet , mis pidi vastast tõsisemalt vigastama. Gladiaatorid ei võistelnud üksnes üksteise vaid ka loomade, näiteks lõvide vastu.
Antiik-Rooma oli sõjaväeline impeerium, nad kasutasid võitluskunste sõjaväelise väljaõppe osana . Samal ajal olid roomlased ka elunautijad, sellest annavad tunnistust ka rooma saunad ehk termid . Roomlased ei viitsinud ise ennast treenida, nad vaatasid pigem teisi võistlemas. Seega erinevad roomlased kreeklastest, kes ise oma keha treenisid.
391.AD muutud kristlus ametlikuks riigiusuks Roomas, kaks aastat hiljem, 393.a.peeti viimased olümpiamängud. Nad olid muutunud liiga julmaks ja vastuvõetamatuks kristluse õpetusele.
Olgugi, et pankraationis lubati kasutada ka jalalööke, pole sellest eriti palju tõendeid säilinud, peale ühepronkskuju ja marmorreljeefi. Jalalöök ei pruukinud olla ka kõige efektiivsem löök õliga määritud keha vastu, kui võideldi veel pealegi liivasel pinnal.

2.6. India

Umbes 2500.e.Kr. tekkis Indias Induse jõe kallastele üks maailma vanimaid tsivilisatsioone. Mohenjo- Daro oli umbes 40.000 elanikuga käsitöö ja kaubanduskeskuseks. Sellest ajast on küll pärit mitmeid leide, ent ükski ei näita võitluskunstide olemasolu tol perioodil.
Hiljem tulid Indiasse indo-euroopa päritolu inimesed (umbes 1000e.Kr.), kes lõid kastisüsteemi, mille järgi inimesed jaotati klassidesse. Inimesed pidid püsima samas kastis sünnist surmani, ilma võimaluseta oma kastikuuluvust vahetada. Võib arvata, et elanikkond oli seal suhteliselt passiivne, harrastati põhiliselt joogat, ja seda juba arvatavasti aastast 500.e.Kr. Jooga eesmärgiks on vaimu ühendamine erinevate harjutustega, s.h kehahoiak, hingamise kontroll, meditatsioon ja emotsioonidest ülesaamine. Jooga ideed võttis üle budism. Hingamise kontrollimine on n.ö. India panus võitluskunstidesse.

2.7. Hiina

Hiinal on pikk võitluskunstide ajalugu. Hiinas ühendati võitluskunstide treenimine tervisega. Umbes 500.e.Kr. arendas taoism chi ehk sisemise energia ideed. Chi abil ollakse tugev nii kehalt kui vaimult. Elutähtsaid punkte kehal saab kasutada nii meditsiiniks kui võitluskunstideks. Nendest kohtadest viga saamine võib osutuda ohtlikuks, ent samade punktide õige stimulatsioon teeb isiku jälle terveks (n.ö. nõelravi idee). Tänapäeval treenivad paljud inimesed taichi chuan’i tervise tugevdamiseks.

2.8. Jaapan – Budō

Võitluskunstide seisukohalt on Jaapan unikaalne. Nad arendasid välja võitluskunstide treenimise ‘eluviisi’. Seda väljendab sõna ‘budō’. Tähendus on järgnev:
Ellujäämise (või siis surmamise) kunst – Mõlema poole ellujäämine (ei tuleks vaid enese ellujäämisele mõelda) – Iseenda võitmine (sel juhul tuleb isikul võistelda pigem iseenda kui vastasega ) – ‘Elu ja surma’ üle võidu saavutamine (suurim teema inimesele) – Tühjus – Loominguline elu (meil tuleb püüelda loomingulise tühjuse poole – tõeliselt õnnelik elu) = BUDŌ
Kokkuvõte
Ma olen andnud lühikese ülevaate sellest, kuidas võitluskunste minevikus treeniti. Karated võib erinevatel eesmärkidel treenida. Ent ma leian, et oleks liiga kesine karated vaid võistluse eesmärgil harjutada. Parem on ju, kui inimene saab tervema elu karate treenimisega. Veel parem aga oleks, kui inimene karate abil endale elu mõtte leiaks. Ma usun, et tänapäeva maailmas on vaja ‘Budō’ ideed.
Shingo Ohgami
tõlge väljaandest “KARATE – European Wado Cup”
tõlkinud Anu Vabamäe