Geodeesia I Eksami vastused (0)

Q: Mille põhjal valitakse sobiv pindala määramise meetod?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Kuidas on võimalik maatüki pindala analüütilise meetodiga määrata?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Millised võivad olla lähteandmed ja sellest sõltuvalt töövahendid?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Millise täpsusega saadakse maatüki pindala graafilise meetodiga?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Kuidas toimub täpsuse hindamine?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Kuidas toimub maatüki pindala määramine mehaanilise meetodiga?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Millised on töövahendid?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Kuidas toimub planimeetri jaotise väärtuse määramine?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Kuidas toimub kõlviku pindala määramine?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Q: Millal planimeetri jaotise väärtus muutub ja tuleb uuesti määrata?

Vastus leiad õppematerjalist: Geodeesia I Eksami vastused

Eesti Maaülikool - Maateadus - Kõrgem geodeesia 1

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille põhjal valitakse sobiv pindala määramise meetod?
Kuidas on võimalik maatüki pindala analüütilise meetodiga määrata?
Millised võivad olla lähteandmed ja sellest sõltuvalt töövahendid?
Millise täpsusega saadakse maatüki pindala graafilise meetodiga?
Kuidas toimub täpsuse hindamine?
Kuidas toimub maatüki pindala määramine mehaanilise meetodiga?
Millised on töövahendid?
Kuidas toimub planimeetri jaotise väärtuse määramine?
Kuidas toimub kõlviku pindala määramine?
Millal planimeetri jaotise väärtus muutub ja tuleb uuesti määrata?
Kuidas toimub uue jaotise väärtuse määramine?
Kuidas toimub kõlvikute pindalade tasandamine?
Mis on pihustatud kontuur?
Mis on magistraaljoone tagune pindala?
Millised on peamised nivelleerimise meetodid ja nende täpsus?
Kus neid kasutatakse ja millised on kasutamise piirangud?
Kuidas liigitatakse nivelliire ja kuidas nivelleerimislatte?
Kuidas toimub nivelliiri ja nivelleerimislattide kontrollimine?
Kuidas toimub mõõdetud kõrguskasvu täpsuse hindamine?
Kuidas toimub kõrguse arvutamine instrumendi horisondi kaudu?
Kuidas toimub tahhümeetriline mõõdistamine elektrontahhümeetriga?
Kuidas toimub tahhümeetriga mõõdistatud punktide plaanile kandmine?
Kuidas toimub horisontaalide interpoleerimine?
Milliseid punkte ei tohi horisontaalide interpoleerimisse kaasata?
Kuidas lõpuks saadakse topograafiline plaan?
Kuidas toimub horisontaalide analüütiline interpoleerimine?
Kuidas toimub horisontaalide graafiline interpoleerimine?

Mille põhjal valitakse sobiv pindala määramise meetod?
Maakatasrti seadusega on kehtestatud, et maatüki üldpindala määramise suhteline viga ei või ületada tiheasustusega alade kruntide puhul 0,05% ja haljaasustusega aladel üle 2 ha suuruste maatükkide puhul 0,1%. Sellist täpsust on võimalik saavutada, rakendades üldpindala analüütilise arvutamise viisi.
Kõlvikute pindala määratakse tavaliselt digitaalsel plaanil vastava tarkvara abil või varem koostatud maaüksuse plaanil planimeetri või paleti abil.
Pindalade arvutamisel looduses saadud mõõtmisandmete järgi peame teadma pindala määramisele esitatavaid täpsusnudeid ja nendest lähtuvalt kavandama oma välimõõtmised.
Kui pindalad arvutatakse maaüksuse plaanil tehtud mõõtmiste põhjal, sõltub pindala määramise täpsus suures osas plaani mõõtkavast, graafiliste mõõtmiste täpsusest ja plaani koostamise algandmete täpsusest, aga ka pindalade määramise viisist.
Pindala arvutamise viisi valikul peab eelistama valemeid, kus saab rakendada välitöödel saadud mõõtmisandmeid, ja tuleb hoiduda vajalike pikkuste (eriti alla 5 cm) ning horisontaalnurkade mõõtmist plaanil.

Analüütiline meetod

Kuidas on võimalik maatüki pindala analüütilise meetodiga määrata?
Pindala analüütilist arvutamist kui kõige täpsemat pindala määramise viisi rakendatakse tavaliselt maatüki üldpindala ja ehitiste pindalade arvutamisel. Seejuures kasutatakse maastikul mõõdetud suurusi või piiripunktide ristkoordinaate.

Millised võivad olla lähteandmed, kuidas toimub arvutus sõltuvalt olemasolevatest lähteandmetest?
Piiripunktide koordinaadid.
Xi
Yi
Yi+1 - Yi-1
Xi-1 - Xi+1
Xi(Yi+1 - Yi-1)
Yi(Xi-1 - Xi+1)
Punktide X ja Y arvutatud koordinaadid liidetakse kokku, saadud summa jagatakse kahega.

Pindala arvutamine mõõtmisandmete põhjal- Lihtsa geomeetrilise kujuga või korrapärase hulknurga kujulise maatüki pindala arvutamiseks on sobiv kasutada planimeetria või trigonomeetria valemeid. Sel juhul võib pindala arvutada vahetult maastikul mõõdetud joonte pikkuste või joonte pikkuste ja nurkade järgi. Neid valemeid on otstarbekohane kasutada ka siis, kui lähteandmed on määratud graafiliselt plaanilt. Viimasel juhul on muidugi täpsus palju väiksem.
Magistraaljoonetaguse pindala arvutamine- Kui maaüksus piirneb kõverjoonelise loodusliku objektiga, nagu näiteks teega, ojaga, veekogu kaldajoonega jne, asetatakse piirimärgid sellise piiriosa algusesse ja lõppu, pikendades sirget piirijoont loodusliku objektini. Mööda piirimärke ühendavat sirgjoont (magistraaljoont) mõõdetakse piirimärkide vahekaugus . Samaaegselt mõõdistatakse ruleti ja ekri abil ristjoonte viisil looduslik kõverjooneline piirilõik. Magistraaljoone ja kõverjoonelise piirilõigu vaheline pindala arvutatakse maastikul tehtud mõõtmiste põhjal, kasutades kolmnurga ja trapetsi pindala valemeid.
Pindala arvutamine piiripunktide ristkoordinaatide järgi- Pindala arvutamiseks ristkoordinaatide järgi kasutatakse Gaussi valemit ja selle modifikatsioone. Gaussi valem:

Selle valemi kasutamisel pindala arvutamiseks on vaja leida järjest korrutised (Xi ·Yi+i) ja (Yi ·Xi+i), st on vaja korrutada punkti i abstsiss järgmise punkti ordinaadiga ja vastupidi. Seejärel arvutatakse ndende korrutiste vahel, mis summeerimisel annavad polügooni kahekordse pindala.

Millise täpsusega saadakse maatüki pindala analüütilise meetodiga.
Üldjuhul täpsus suurem kui 0,05% maatüki pindalast
Pindala täpsus sõltub:

põhiliselt maastikul tehtud mõõtmiste täpsusest ja väähesel määral oleneb täpsus ka kasutatavatest valemitest, kui pindala on arvutatud maastikul mõõdetud joonte pikkuste hoisontaalprojektsioonide või joonepikkuste ja nurkade järgi.
joontevahelisest nurgast. Kui joontevaheline nurk on täisnurga lähedane, saame kujundi pindala määrata täpsemini kui terav - või nürinurga puhul
piiripunktide asendi keskmisest ruutveast geideetilise mõõtmisvõrgu punktide ja üksteise suhtes, maatüki suurusest , kujust ja piiripunktide arvust.

Graafiline meetod

Kuidas saadakse maatüki pindala graafilise meetodiga.
Plaanil antud suvalise kujuga hulknurga võib jagada kujunditeks ja mõõta joonepikkused ning kujundite pindalad arvutatakse planimeetria valemite põhjal. Kõlviku pindala saadakse kujundite pindalade summana. Mõnikord on pindala saamiseks osa elemente looduses mõõdetud, osa tuleb plaanilt juurde mõõta. Väikeste ja keerulise konfiguratsiooniga kõlvikute pindalade määramisel plaanil kasutatakse paletti (nt ruupalett, joonpalett, punktpalett).

Millised võivad olla lähteandmed ja sellest sõltuvalt töövahendid?
Osa andmeid võib looduses juba mõõdetud olla

Millise täpsusega saadakse maatüki pindala graafilise meetodiga?
Kui hulknurga pindala arvutada, saab tulemuse mm täpsusega. Täpsus ~0,5%.

Kuidas toimub täpsuse hindamine?
Pindala graafilise määramise täpsus oleneb ka plaani mõõtkavast. Mida suurem on mõõtkava, seda täpsemini saab määrata pindala. Mõõtmisi korratakse kaks korda ning saadakse kahe mõõtmise vahe. Seda vahet võrreldakse lubatud erinevusega. Lubatud erinevus graafilise mõõtmise korral on arvutatav valemist :
∆Plub.(ha) = ± 0,04

Mehaaniline meetod.

Kuidas toimub maatüki pindala määramine mehaanilise meetodiga?
Kasutatakse planimeetrit, mis asetatakse horisontaalselt tasandil olevale plaanile , millel on kujutatud mõõdetava kõlviku kontuurid. Kasutatavaim on polaar-kompensatsioonplanimeeter. Uusimad on käsi- või automaatrežiimil töötavad mitmesuguste kasutusvõimaluste digitaal - ja elektronplanimeetrid.
Planimeeter asetatakse horisontaalsel alusel plaanile. Pooluse asukoht mõõtmise ajal ei muutu. Alustades valitud lähtepunktist kontuuril, liigutakse mõõtetäpiga mööda mõõdetava maatüki kontuuri plaanil. Mõõtetäpi liikudes veereb mõõtevardaga risti olev mõõteratas paberil , järgides niimoodi mõõtetäpi liikumist mööda kontuuri. Lõpetades ümbervedamise samas punktis, kus alustasimegi, on mõõteratta veeremisteekond proportsionaalne maatüki pindalaga.
Kõik kolm planimeetri punkti ( poolus , mõõteratas, mõõteluup) peavad olema kogu ümbervedamise jooksul paberil. Planimeetri varraste vaheline nurk peab ümbervedamise jooksul olema vahemikus 30°...150°. Selleks valitakse pooluse asend selliselt , et planimeetri mõõtetäpp asetatakse mõõdetava kontuuri keskele ja tõstetakse poolus sellisesse asendisse, et varraste vahel oleks ligikaudu täisnurk. Nüüd veetakse mõõtetäppi ligikaudu mööda kontuuri piiri ja vaadatakse varrastevahelise nurga muutumist. Vaata ka, mis asendis planimeeter on, kas poolus paremal (pp) või poolus vasakul (pv). Kontuuri pindala määramiseks asetatakse nüüd mõõtetäpp ühte valitud punkti, nn alguspunkti. Enne ümbervedamist võetakse planimeetri mõõtemehhanismilt lugem , tähistame selle u1. Nüüd veame mõõtetäppi mööda kontuuri ühe tiiru ja peatume samas punktis, kus alustasimegi. Vedamise ajal peab mõõtemehhanism liikuma vabalt, hoida kinni ainult luubi käepidemest, liikuda ühtlase kiirusega võimalikult täpselt mööda kontuuri. Joonlauda kasutada ei tohi! Pärast ümbervedamist võtame lugemi tähistame selle u2. Kahe lugemi vahe annabki meile planimeetri mõõteratta veeremisteekonna, mis on proportsionaalne ümberveetud kontuuri pindalaga. Kontuuri pindala saamiseks tuleb mõõteratta veeremisteekond korrutada planimeetri jaotise väärtusega p (planimeetri lugemi viimase koha ühikule vastav pindala).

Millised on töövahendid?
planimeeter, digitaalplanimeeter

Kuidas toimub planimeetri jaotise väärtuse määramine?
Mõõdetakse tuntud pindalaga kontuuri (koordinaatide ruudustiku ruut, šabloon) pp või pv asendis. Lugemite tegemise järjekord: Alguspunktis lugem enne ümbervedamist (u1), pärast esimest ümbervedamist alguspunktis uus lugem (u2), pärast teist ümbervedamist alguspunktis lugem (u3). Nüüd saame ühe lugemite vahe asemel kaks vahet ja vahede erinevuse põhjal hinnata mõõtmiste täpsust. Lubatud erinevuse korral arvutatakse vahede keskmine ning siis leitakse jaotise väärtus valemist: p =

Kuidas toimub kõlviku pindala määramine?
Kõigepealt asetatakse planimeeter kontuuri algusesse ja seejärel kirjutatakse üle lugem (u1). Siis tehakse esimene ümbervedamine ja kirjutatakse üles teine lugem ja siis teine ümbervedamine ja kolmas lugem. Seejärel arvutatakse lugemite vahed , hinnatakse lubatavust
(vajadusel korratakse ümbervedamist) ja arvutatakse keskmine lugemite vahe (Δuk). Keskmist kasutades arvutatakse pindala: P = p × Δuk.

Millise täpsusega saadakse kõlviku pindala ja kuidas toimub täpsuse hindamine?
Täpsus ~0,2% maatüki pindalast. Planimeetriga saab määrata ~0,3% täpsusega igasuguse konfiguratsiooniga maatükkide pindalasid, mis on plaanil suuremad kui 5 cm2. Pindala planimeetri abil mõõtmise täpsus sõltub põhiliselt jäotise väärtuse ja lugemite vahe määramise vigadest.
Lugemite vahe määramise täpsus sõltub:

mõõteratta lugemite vigadest
kontuuri ümbervedamise vigadest
mehaanilistest (paberi pinna ja mõõteratta rihvelduse kvaliteedist tingitud) hõõrumisvigadest
mõõtetäpi lähtepunktiga ühildamise veast enne ja pärast kontuuri ümbervedamist

Millal planimeetri jaotise väärtus muutub ja tuleb uuesti määrata?
Jaotise väärtus muutub ja tuleb uuesti määrata, kui

muutub plaani mõõtkava
muutub mõõtevarda pikkus

Kuidas toimub uue jaotise väärtuse määramine?
Uue jaotise saan valemitest:

p2 = p1 ( )2 ; kui muutub plaani mõõtkava
p2 = p1

Kuidas toimub kõlvikute pindalade tasandamine?
Põhikontuuride (maatüki üldpindala sees olevate suuremate kõlvikute) pindalade summa (ΣPprakt) peab andma maatüki üldpindala (ΣPteor). Sulgemisviga fp = ΣPprakt – Σpteor. Lubatav sulgemisviga on
üldpindalast. Lubatava sulgemisviga jaotatakse põhikontuuride vahel propotsionaalselt pindalale: δi = -
× Pi. Parandatud pindala saadakse valemist: Pi par = Pi + δi.

Mis on pihustatud kontuur ?
Pihustatud kontuurid on väiksemad kõlvikud, mis asuvad põhikontuuride sees. Üle 3 cm² pihustatud kontuuride pindalad määratakse tavaliselt planimeetriga, väiksemad palettidega. Pihustatud kontuuride pindalad lahutatakse põhikontuuride tasandatud pindaladest.

Mis on magistraaljoone tagune pindala?
Kui maaüksus piirneb kõverjoonelise loodusliku objektiga, nagu näiteks teega, ojaga, veekogu kaldjoontega jne, asetatakse piirimärgid sellise algusesse ja lõppu, pikendades sirget piirjoonte loodusliku objektini. Mööda piirimärke ühendavat sirgjoont (magistraaljoont) mõõdetakse piirimärkide vahekaugus. Samaaegselt mõõdistatakse ruleti ja ekri abil ristjoonte viisil looduslik kõverjooneline piirlõik. Magistraaljoone ja kõverjoonelise piirlõigu vaheline pindala arvutatakse maastikul tehtud mõõtmiste põhjal, kasutades kolmnurga ja trapetsi pindala valemit.

Millised on peamised nivelleerimise meetodid ja nende täpsus?

Geomeetriline
Trigonomeetriline
Hüdrostaatiline
Baromeetriline
GPS- nivelleerimine

Kõige täpsemad, kuid samas kõige töömahukamad, on geomeetriline ja hüdrostaatiline nivelleerimine. Kõrguskasvu keskmine ruutviga on siin Kõrguskasvu keskmine ruutviga on siin ± 0,5 mm ühe kilomeetri kohta. GPS-mõõdistamisega on võimalik saada sentimeetrilit täpsust. Tehnilise geomeetrilise nivelleerimise täpsus on ± 10 mm/km. Trigonomeetrilise nivveleerimise täpsus on detsimeetri täpsus. Baromeetrilise niveleerimise täpsus on mõne detsimeetri täpsus.

Kus neid kasutatakse ja millised on kasutamise piirangud?

Geomeetriline
- I klass (0,5 mm/km) – riiklikud kõrgusvõrgud
- II klass (1,5 mm/km) – riiklikud kõrgusvõrgud
- III klass (8 mm/km) – kohalikud võrgud
- Tehniline (20–50 mm/km) – mõõdistamisvõrgud (kõrgused peavad olema täpsusega 1/10 horisontaalide lõikevahest)
Trigonomeetriline – kohalikud võrgud, mõõdistamisvõrgud
Hüdrostaatiline – riiklikud võrgud, ehitus
Baromeetriline – projekteerimise eeltööd
GPS + geoidi mudel – võrgud, topograafiline mõõdistamine

Kuidas liigitatakse nivelliire ja kuidas nivelleerimislatte?

Nivelliir
- Kõrgtäpsed (±0,5 mm/km)
- Täpsed (±3 mm/km)
- Tehnilised (±10 mm/km)
- Silindrilise vesiloodiga (elevatsioonikruviga)
- Kompensaatoriga
- Optilised
- Elektroonilised
Nivelleerimislatid (2 tk)
- Jäigad
- Liigendiga
- Teleskoop
- Cm või mm jaotistega
- Koodjaotistega

Kuidas toimub nivelliiri ja nivelleerimislattide kontrollimine?
Nivelliiri kontrollimine 4 nõude alusel:

1. nõue - ümarvesiloodi telg peab olema paralleelne nivelliiri põhiteljega.
- Kontrollimiseks pannakse nivelliir statiivile ja seatakse ühes asendis nivelliiri ümarvesiloodi mull alusetõste kruvide abil keskele. Pärast seda nivelliri pööratakse antud asendi suhtes 180°. Mulli kõrvalekalle keskasendist võib olla kuni 0,5 jaotist, siis on nõue täidetud.
2. nõue - Niitristiku keskmine niit peab olema risti nivelliiri põhiteljega.
- Kontrollimiseks asetatakse nivelliirist ~20 m kaugusele vertikaalselt nivelleerimislatt. Viseerides horisonteeritud nivelliiriga latile , võetakse latilt lugem esmalt keskmise horisontaalniidi parempoolse serva järgi ja siis vasakpoolse serva järgi (nivelliiri pööratakse peenliigutuskruvist). Saadud lugemite erinevus võib olla kuni 1 mm, siis on nõue täidetud. Kui lati hoidmist vertikaalselt ei saa tagada ( latil puudub vesilood), kontrollitakse nõuet ripploodi abil. Ripplood kinnitatakse seinale, nivelliir asetatakse seinast ~20 m kaugusele ja viseeritakse ripploodi nöörile. Niitristiku vertikaalniit peab katma ripploodi nööri täies ulatuses (lubatud kõrvalekalle on u kolm niidi jämedust).
3. nõue (peanõue) - Pikksilma viseerimiskiir peab olema pärast nivelliiri loodimist ümarvesiloodi järgi horisontaalne.
- Peanõude kontrollimiseks on palju erinevaid meetodeid . Kasutame siin keskelt ja otsast nivelleerimisega peanõude kontrollimist. Selleks märgitakse tasasel maastikul (või koridoris ) kaks punkti ( vaiad või konnad ), mille vahekaugus on ~100 m. NB! Konnad peavad jääma selle nõude kontrollimise lõpuni samasse kohta! Nivelliir asetatakse esimeses võttes punktide vahele. Punktidele (konna muhu peale) asetatud vertikaalsetelt lattidelt võetakse lugemid : tagumiselt latilt lugem t1 ja eesmiselt latilt lugem e1. Seejärel asetatakse nivelliir tagumisest punktist ~10 m kaugusele. Jällegi võetakse vertikaalsetel lattidelt võetakse: tagumiselt latilt lugem t2 ja eesmiselt latilt lugem e2. Arvutame keskelt nivelleerimise põhjal kõrguskasvu: Δh1 2 = t1 – e1 , mille loeme nn õigeks kõrguskasvuks, kuna keskelt nivelleerimisel kompenseerub viseerimiskiire kõrvalekaldest põhjustatud viga. Õige kõrguskasv otsast nivelleerimisel oleks:

Δh1 2 = t2 – e0 ,
kus eo oleks viseerimiskiire horisontaalasendile vastav lugem eesmiselt latilt, mille saame arvutada valemist
eo = t2 – Δh1 2
Võrdleme seda teoreetiliselt õiget lugemit e0 tegelikult otsast nivelleerimisel saadud edasivaate lugemiga e2 , nende vahe ongi viseerimiskiire kõrvalekaldest põhjustatud viga (kollimatsiooniviga) 2x:
2x = e2 – e0
See viga võib olla tehnilisel nivelleerimisel kuni 10 mm, 2x ≤ 10mm, siis on nõue
täidetud.

4. nõue - Kompensaator peab hoidma automaatselt kogu tööpiirkonna ulatuses viseerimiskiire horisontaalse .
- Seda nõuet kontrollime lühendatud variandis , kus märgime maastikule (või koridori ) kaks punkti (vaiad või konnad) 50 m vahekaugusega (viseerimiskiire pikkus seega 25 m). Täisvariandis märgitakse lisaks maha ka 100 m ja 150 m pikkused lõigud. Asetame nivelliiri märgitud 50 m lõigu keskele nii, et üks aluse tõstekruvi oleks lati t või e suunas ja ülejäänud kaks alusetõste kruvi lattide suunaga risti (joonis). Nivelleerime seda lõiku vesiloodi mulli 5-s erinevas asendis (vt joonis), st igas vesiloodi asendis teeme tagasi-ja edasivaate lugemi. Täisvariandis tehakse seda kokku kolme nivelliiri kõrguse juures (3 võttega), muutes iga võtte vahepeal instrumendi kõrgust. Meie teeme lühendatud variandis ainult ühe nivelliiri kõrguse juures. Arvutame igas mulli asendis saadud lugemitest kõrguskasvu. Seega saame joonele viis kõrguskasvu, Δh1 , Δh2 , Δh3 , Δh4 ja Δh5 , vastavalt mulli 1., 2., 3., 4. ja 5. asendis. Nüüd võrreldakse vesiloodi mulli kaldasendis saadud keskmiste kõrguskasvude Δh2 ... Δh5 erinevust vesiloodi mulli keskasendis saadud keskmise kõrguskasvuga Δh1 , erinevus ei või ületada tehnilisel nivelleerimisel 5 mm, siis on nõue täidetud.

Nivelleerimislati kontrollimine:
Nivelleerimislatte on vaja kontrollida nii enne kui ka pärast välitöid. Latte kontrollitakse kameraalselt kontrolljoonlaua ( Genfi joonlaud) või kompareeritud terasruleti abil ja väljas niveliiri abil. Lati meeter- ja detsimeeterjaotisi kontrollitakse enne välitööde algust. (lk 45. pikem tekst kõige kohta). Kameraalsetes tingimustes kontrollitakse välitööde perioodil kord kuus ka lattide painet. Väljas kontrollitakse ka lati vesiloodi, konstanti ja talla ristiolekut lati teljega. Lati vesiloodi kontrollitakse välitööde ajal iga päev enne mõõtmist. Lati tallatasandi ja telje ristiolekut kontrollitakse kord aastas enne välitöid.

Latt peab olema lugemi võtmise ajal kindlasti vertikaalne. Vertikaalsus tagatakse:
- Kas vesiloodi abil või
- Lati kõigutamise meetodil

Kuidas toimub kõrguskasvu mõõtmine ja arvutamine ühepoolsete ja kahepoolsete nivelleerimislattidega?
Kaheküljelised latid

Nivelliir seatakse üles keskelt nivelleerimiseks
Instrument seatakse ümmarguse vesiloodi järgi loodi
Viseeritakse tagumise lati mustale küljele, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem lati mustalt küljelt (A must)
Viseeritakse esimese lati mustale küljele, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem esimesest latist (B must)
Viseeritakse esimese lati punasele küljele, kontrollitakse mulli ja tehakse lugem latilt
Viseeritakse tagumise lati punasele küljele, kontrollitakse mulli ja tehakse lugem
Arvutused Hmust = Amust- Bmust Hpunane = Apunane - Bpunane

Arvutatud must ja punase kõrguskasvu erinevus võib olla kuni 5 mm. Suurema erinevuse korral tuleb lugemeid korrata . Arvutatakse kõrguskasvude keskmine
Hkesk = (Hmsut + Hpunane) / 2. Keskmine antakse mm – täpsusega.
Üheküljelised latid

Seatakse instrument keskele ja looditakse
Viseeritakse tagumisele latile, mull viseeritakse keskele ja võetakse lugem A1.
Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1.
Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2)
Arvutatakse H1 = A1 – B1 H2 = A2 – B2

Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2
Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrollid (alati seda ei tehta )
Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud.
Ühepoolsega: Nivelliir seatakse üles kahe lati vahele ja soovitavalt niimoodi, et vaatekiirte pikkused tagumise ja esimese latini oleksid võrdsed. Seejärel seatakse jalakruvidega keskele ümmarguse vesiloodi mull. Viseeritakse tagumisele latile, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ning tehakse lugem a1. Siis pööratakse pikksilm esimese lati poole, seatakse elevatsioonikruvist uuesti silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem b1. Seejärel muudetakse instrumendi kõrgust umbes 20 cm(soovitavalt üle 10 cm). Seejärel tehakse esimeselt latilt lugem b2, lugemi tegemiseks peab silindrilise vesiloodi mull olema keskel. Seejärel keeratakse pikksilm tagumise lati poole, seatakse silindrilise vesiloodi mull elevatsioonikruvist keskele ja tehakse lugem a2. Teine paar lugemeid on kontrolliks. Seejärel arvutatakse kõrguskasvud: h1=a1-b1 ja h2=a2-b2.
Kahepoolsega: Instrument seatakse üles tagumisest ja esimesest latist võrdsele kaugusele ja jalakruvidest seatakse ümmarguse vesiloodi mull keskele. Seejärel viseeritakse tagumisele latile, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem amust. Pikksilm pööratakse esimese lati poole, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem bmust. Eesmisel latil pööratakse punane külg, kontrollitakse kas silindriline nivelleerimismull on keskel ja tehakse lugem bpunane. Järgmiseks pööratakse pikksilm tagumise lati poole, pööratakse ka tagumisel latil punane külg, seatakse elevat-sioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem apunane. Seejärel arvutatakse kõrguskasvud: hm=am - bm

Kuidas toimub mõõdetud kõrguskasvu täpsuse hindamine?

Mis on lati konstant, kuidas saab seda kasutada nivelleerimisandmete kontrollimiseks?
Lati konstant on punase ja musta poole lugemite vahe ehk nullpunktide kõrguste erinevus.
Lati konstant 4800 mm
Lp – Lm = lati konstant

Kuidas toimub käigu nivelleerimine
Kõigepealt tuleb teha I jaamas nivelleerimine (kõrguskasv punktide 1 ja 2 vahel päripäeva liikumise suunas), siis viia latt ja nivelliir teise jaama ja teha II jaama nivelleerimine (kõrguskasv 2 ja 3 punkti vahel) jne.

täpsuse hindamine
Täpsuse hindamiseks tuleb igas jaamas leida kaks kõrguskasvu h1 = t1 - e1 ja h2 = t2 – e2. Neid kõrguskasve tuleb omavahel võrrelda: |h1 – h2| ≤ 5 mm.

kõrguste arvutamine
Kõrguse arvutamiseks tuleb leida keskmine kõrgus kasv (selleks tuleb leida kahe kõguskasvu aritmeetiline keskmine): hk = . Keskmine kõrguskasv tuleb liita teadaoleva punkti kõgusele.

Kuidas toimub kõrguse arvutamine instrumendi horisondi kaudu?
Instrumendi horisondi (Hi) arvutasin valemitest Hi=H1+tII ja Hi=H2+eII ning leidsin nende kahe keskmise. Instrumendi horisondi kaudu punktide määramiseks mõõtsin vahevaated (v) ning arvutasin punktide kõrgused valemiga Hp=HI – vi.
Kui on mõõdetud kõrguskasv ∆hAB ja on teada lähtepunkti kõrgus, näiteks HA, võime arvutada teise punkti kõrguse valemist: HB = HA - ∆h,
st järgmise punkti kõrgus võrdub eelmise punkti kõrguse ja kõrguskasvu algebralise summaga

Millised on peamised vea allikad geomeetrilisel nivelleerimisel ja kuidas neid vältida või vähendada?
Nivelleerimisvigade vähendamiseks:

Kontrolli vesiloodi asendit enne iga lugemi võtmist (kui ei kasuta kompensaatornivelliiri)
Kasuta ümarvesiloodiga latte ja hoia latt lugemi tegemise ajal vertikaalselt
Hoia edasi- ja tagasivaate pikkused võrdsed
Teosta jaamas lugemite kontroll ja lehekülje täitumisel lehekülje kontroll

Kõrguskasvu saamise võimalused trigonomeetrilise nivelleerimisega sõltuvalt lähteandmetest?
Trigonomeetrilist ehk kaldkiirega nivelleerimist kasutatakse kõrguskasvude määramiseks mägisel maastikul, kui maapinna kalded on suured, ligipääsmatute punktide (mastide, tornide jm) kõrguste määramisel, kõrguskasvude määramiseks suurte vahemaade (mõni km) puhul. Kõrguskasvude määramisel trigonomeetrilise nivelleerimisega kasutatakse põhiliselt kolme viisi:

ühest otsast nivelleerimist, kui viseerimiskiire kaldenurk mõõdetakse joone ühest otspunktist
kahest otsast nivelleerimist, kui viseerimiskiirte kaldenurgad mõõdetakse üheaegselt joone mõlemas otspunktis (kahe teodoliidiga mõõtmine)
keskelt nivelleerimist, kui joone keskele paigutatud teodoliidiga mõõdetakse mõlemas otspunktis olevale püstloodis latile (tähisele) kaks kaldenurka või seniitkaugust.

Prisma ja instrumendi kõrguse mõju kõrguskasvu saamisele trigonomeetrilise nivelleerimisega?

Kuidas toimub teodoliitkäigu trigonomeetriline nivelleerimine ja kõrguskasvude tasandamine?
Kõigepealt mõõtsime esimeses jaamas tagasivaate (t) ja edasivaate (e) nii, et kompensaatornivelliir oli ühel kõrgusel, teise mõõtmise jaoks muutsime nivelliiri kõrgust. Esimese mõõtmise kõrguskasvu arvutasin valemist hm = tm – em, teise mõõtmise kõrguskasvu hp = tp – ep. Kõrguskasvude erinevus ei või olla suurem kui 5mm. Peale seda leidsin kõrguskasvude keskmise. Järgmiseks mõõtsime punktide vahelise vahemaa ning teisendasime selle kilomeetriteks (L = 0,118 km). Siis arvutasin kinnise käigu lubatava sulgemisvea valemist fhlub= ±50mm√L(km). Järgmiseks arvutasin praktilise vea Σhk. Praktiline viga peab jääma lubatud vea piiridesse Σhk - Σhteor ≤ ±50mm√L(km). Teades et teoreetiline viga kinnises käigus on Σhteor = 0, jagasin praktilise vea keskmiste kõrguskasvude parandiks nii, et ka praktiline viga oleks null (Σhk=0).

Kõigepealt arvutatakse keskmiste kõrguskasvude summa käigus kahe reeperi või muude kindelpunktide vahel.
Kõrguskasvude teoreetiline summa on võrdne käigu lõpp- ja alguspunkti kõrguste vahega.
Nende võrdlemisel saame kõrguskasvude sulgemisvea.
Lubatud sulgemisviga leitakse valemist: flub = ± 0,2
Kui saadus sulgemisviga on väiksem kui lubatud, jaotatakse sulgemisviga vastupidise märgiga ja võrdeliselt joontepikkustega keskmistele kõrguskasvudele.
Saadud parand loodetakse algebraliselt keskmisele kõrguskasvule ja arvutatakse tasandatud kõrguskasvud.

Kuidas toimub tahhümeetriline mõõdistamine elektrontahhümeetriga?

Tahhümeeter paigaldatakse teodoliitkäigu punkti
- Tsentreerimine
- Loodimine
- Parameetrite (õhurõhk, temperatuur, prisma konstant) sisestamine
Tagasivaate punkti numbri ja instrumendi kõrguse sisestamine, lugemi nullimine tagasivaate teodoliitkäigu punktile.
Prisma seadmine instrumendi kõrgusega samale kõrgusele, prisma kõrguse sisestamine. Vaid erandkorras (nähtavuse puudumisel) prisma kõrgust ühes jaamas punktide mõõdistamisel muudetakse, sel juhul tuleb kindlasti aparaati sisestada uus prisma kõrgus.
Edasivaate punkti numbri sisestamine, sihtimine prismale lugemite tegemine ja salvestamine .
Samamoodi edasivaated teistele mõõdistatavatele situatsiooni ja reljeefi punktidele.
Mõõdistamise kontroll (suunamine tagasivaatele ja lugemi võtmine), lugem peab olema 0°0’00’’ nagu mõõdistamise alguses sai seatud ± 30’’.

Kuidas toimub tahhümeetriga mõõdistatud punktide plaanile kandmine?
Tahhümeetrilise mõõdistamise andmed kantakse plaanile ringmalli ja sirkli abil kasutades mõõdetud horisontaalnurka ja joonepikkuse horisontaalprojektsiooni.

Kuidas toimub horisontaalide interpoleerimine ?

Analüütiline (kõige täpsem)
Graafiline

Milliseid punkte ei tohi horisontaalide interpoleerimisse kaasata?

Hoonete jm pinda moodustavate rajatiste aladele , sh katendiga teedele.
Inimtegevuse tagajärjel tekkinud pinnasehunnikute või tõngermaa aladele juhul, kui nad ei iseloomusta looduslikku reljeefi adekvaatselt.
Nõlvadele, kraavidele mida kujutatakse plaanil nõlva või järsaku leppemärgiga.
Samuti ei kasutata horisontaalide interpoleerimiseks punkte, mille kõrgus ei ole loomuliku maapinna kõrgus (näiteks kaevude kaante, tee äärekivide, teepinna punktide jne kõrgused)

Kuidas lõpuks saadakse topograafiline plaan?
Konstrueerisin koordinaatide ruudustiku A4 paberile, andsin ruudustikule väärtused vastavalt mõõtkavale. Kandsin mõõdistamise aluseks olnud teodoliitkäigu punktid plaanile ristkoordinaatide järgi. Tahhümeetrilise mõõdistamise andmed kandsin plaanile ringmalli ja sirkli abil kasutades mõõdetud horisontaalnurka ja joonepikkuse horisontaalprojektsiooni. Horisontaalide interpoleerimiseks ühendasin lähimad punktid omavahel kolmnurkadeks, sain TIN mudeli horisontaalide interpoleerimiseks. Kolmnurkade saamiseks kasutasin vaid neid punkte mille kõrgus vastas maapinna kõrgusele. Horisontaalid interpoleerisin graafilisel meetodil (joonpaleti abil). Selleks asetasin joonpaleti suvaliselt joonele. Seadsin esimese punkti õigele “kõrgusele”. Fikseerisin sirkliga läbi esimese punkti kui pooluse. Pöörasin paletti ümber pooluse, seni kui ka teine punkt jõudis õigele “kõrgusele”. Torkasin läbi joone ja paralleeljoonte lõikepunktid ja kirjutasin punktidele juurde nende “kõrgused”. Joonistasin välja samakõrgusjooned ehk horisontaalid. Vormistasin plaani vastavalt topograafilise plaani koostamise lühijuhendile.

Kuidas toimub horisontaalide analüütiline interpoleerimine?

Kuidas toimub horisontaalide graafiline interpoleerimine?
Horisontaalide interpoleerimiseks ühendatakse lähimad punktid omavahel kolmnurkadeks, saadakse TIN mudel horisontaalide interpoleerimiseks. Kolmnurkade saamiseks kasutatakse vaid neid punkte mille kõrgus vastab maapinna kõrgusele (pole teepinna, kaevu kaane vms ümbritsevast maapinnast madalamal või kõrgemal oleva objekti kõrgus). Horisontaalid interpoleeritakse graafilisel meetodil (joonpaleti abil). Selleks asetame joonpaleti suvaliselt joonele, seame esimese punkti õigele “kõrgusele” ja fikseerime sirkliga läbi esimese punkti kui pooluse. Pöörame paletti ümber pooluse, seni kui ka teine punkt jõuab õigele “kõrgusele”. Torkame läbi joone ja paralleeljoonte lõikepunktid ja kirjutame punktidele juurde nende “kõrgused”. Hiljem sama kõrgusega punktid ühendatakse.

Mõõdistamisvõrgu rajamise, situatsiooni ja reljeefi mõõdistamise, hoonete mõõdistamise, topograafilise plaani koostamise ja töö aruande koostamise nõuded „Ehitusgeodeetiliste uurimistööde tegemise korra“ põhjal?
Mõõdistamisvõrgu rajamise
Üldised nõuded geodeetilisele mõõdistamisvõrgule:

Kõik mõõdistamised tuleb siduda lähtepunktidega.
Sidumisel rajatakse geodeetiline mõõdistamisvõrk, välja arvatud juhtudel, kui nõuetekohaseks mõõdistamiseks piisab olemasolevatest lähtepunktidest.
Mõõdistamisvõrgu tihedus, punktide asetus ja võrgu mõõdistamisel kasutatavad seadmed ning mõõdistamistehnoloogia peavad tagama kõigi käesolevas määruses toodud täpsusnõuete täitmise.
Kõik mõõdistamisvõrgu punktid tuleb kindlustada kohtkindlate märkidega, välja arvatud juhul, kui punktide pikaajaline säilimine on ebatõenäoline.
Kõik mõõdistamisvõrgu punktide koordinaadid ja kõrgused saadakse tasandusarvutuste teel. Plaanilise mõõdistamisvõrgu arvutamisel ei või kasutada koordinaattasandust.
Mõõdistamisvõrgu sidumisel tuleb lähtuda riigi või kohaliku geodeetilise võrgu punktidest. Lähtepunktide andmed peavad pärinema vastavast kohalikust või riiklikust registrist ning lähtepunktide andmed tuleb esitada § 10 lõikes 3 nimetatud aruande seletuskirjas.
Mõõdistamisvõrgu arvutamisel loetakse riigi geodeetilise põhivõrgu, geodeetilise tihendusvõrgu ja kohaliku geodeetilise võrgu punktid võrdtäpseteks, välja arvatud mõõdistamisvõrgu rajamisel kõrgendatud täpsusnõuetega geodeetilise töö jaoks.

Situatsiooni mõõdistamise üldised nõuded

Mõõdistada tuleb kõik kõlvikud/pinnaerisused, mille kontuuri pindala plaanil on üle 30m2
Kõlvikud ja muud pinnaerisused, sh ka pindobjektidest ehitised, näidatakse plaanil nende väliskontuure kujutavate murdjoonte abil. Kasutatakse erinevaid joonetüüpe. Juhul kui kahte külgnevat pindobjekti eraldab joonobjekt (nt aed, hekk ), eraldatakse need pindobjektid vaid vastava joonobjektiga ning pindobjektide piirajad (nt kõlvikupiir) ei kasutata.
Ühe kõlvikukontuuri sees võib olla üks kuni kolm erinvat pinnatüüpi kujutavad leppemärki.
Plaanile kantakse maakatastris registreeritud katastriüksuse piirid. Tiheasustusalal lisatakse katastriüksuste aadressid, hajaasustusalal katastriüksuste tunnused ja nimetused.

Hoonete mõõdistamise üldised nõuded

Hoonete mõõdistamisel peab plaanil kujutav joon andma hoonete ehitusaluse pinna.
Hoone väliskontuur on esimese korruse välisseinte kontuur või vundamendisokli väliskontuur juhul, kui see ulatub esimese korruse väliskontuurist väljapoole.
1. korrusest kõrgemal välispiiril väljaulatuvaid osasid või 1. korruse tasapinnas katusega katmata väljaulatuivaid osasid (nt rõdud) ei arvata ehitusaluse pinna sisse.
Katusega katmata esimese korruse rõdusid või muid väliskontuurist väljaulatuivaid osasid kujutatakse ainult tellija erinõudel.
Hoone ehitusaluse pinna kontuur kujutatakse plaanil katkematu murdjoonega.
Ehitusalusest pinnast väljaulatuvad detailide (nt trepid) väliskontuurid joonestatakse samuti murdjoontega.
Mitmekorruseliste hoonete puhul näidatakse plaanil maapealsete korruste arv.
Kontuuri sisse paralleelselt hoone pikema küljega märgitakse enam kui ühekorruseliste hoonete korral korruste arv ja leppeühend „H“, mille alla lisatakse selgitav tekst (nt elamu puhul „E“; „hotell“; „ kirik “)
Hoonete korruste arvu ja otstarbe määramisel lähtutakse välivaatlusest ja muudest kättesaadavatest andmetest. Sellise määrangu tulemused ei pea langema kokku hoone kohta ehitisregistris olevate andmetega .
Hoone number märgitakse paralleelselt tänavaga hoone tänava alguse poolsesse nurka.

Reljeefi mõõdistamise nõuded

Maapinna reljeefi kujutamiseks vajalik vähim kõrguspunktide tihedus
Nr
Mõõtkava
Kõrguspunktide tihedus
Suurim samm (m)
Vähim hulk/dm2
1
1:500
20
6
2
1:1000
30
10
3
1:2000
50
16
Lisaks maapinna reljeefile on nõuetes välja toodud punktid, kuhu on samuti tarvis kõrgus mõõta:

Püsikatendid
Kaevukaaned (kaldu olevatel kaantel kõrgemas kohas)
Vundamendi soklid
Muud rajatised

Situatsiooni ja reljeefi mõõdistamise, hoonete mõõdistamise lubatud vead:

Maapealsete situatsioonielementide plaanilise asendi maksimaalsed lubatavad vead on järgmised:
- hoonete ja üheselt määratavate kontuuridega rajatiste asendi maksimaalne viga lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes – 5 cm;
- hoonete ja üheselt määratavate kontuuridega rajatiste asendi maksimaalne viga nende vastastikuses asendis – 7 cm;
- muude rajatiste (näiteks tehnovõrkude kaevud , aiad- piirded , teede-platside servad, erinevad postid ja väiksemad tugitarindid jne) asendi maksimaalne viga lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes – 8 cm;
- reljeefielementide ja kõlviku piiride asendi maksimaalne viga plaanil lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes – 1 mm plaanil.

Geodeetiliste uurimistöö tulemus vormistatakse aruandena.

Aruanne koosneb järgmistest osadest:

tellija lähteülesanne, kui töö kohta on kohaldatud erinõudeid;
seletuskiri ;
objekti asukoha skeem koos mõõdistusala äranäitamisega;
geodeetilise mõõdistamisvõrgu skeem (võimalusel ühildatakse objekti asukoha skeemiga);
mõõdistamisvõrgu arvutuste materjalid;
tehnovõrkude ja -rajatiste valdajate loetelu koos valdajate kooskõlastuste ja märkustega;
kaevude ja muude rajatiste tehniliste andmete tabelid;
tehnovõrkude ja -rajatiste skeem (vajalik juhul, kui torude numeratsiooni kujutamine maa-ala plaanil halvendab plaani loetavust);
maa-ala plaan;
muud lisad vastavalt tellija lähteülesandele.

Tellija lähteülesandes peavad sisalduma :
- soovitav mõõtkava ja mõõdistatava ala ulatus;
- tööle esitatud erinõuded.
Seletuskirjas märgitakse:
- objekti iseloomustavad üldandmed;
- tööde täitmise aeg ja teostaja andmed (ettevõtja nimi, registrikood, majandustegevuse registri registreeringu number, vastutava isiku nimi ja allkiri);
- tellija nimetus;
- lähtepunktide andmed;
- geodeetilise sidumise andmed, sh täpsus;
- kasutatud varasemate geodeetiliste tööde loetelu ja viited nende kasutamisele;
- andmed kasutatud mõõdistusmetoodika, mõõdistusseadmete, andmetöötluse ning tarkvara kohta;
- selgitused maa-alal paiknevate tehnovõrkude kohta;
- ülevaade katastriüksuste piiridest, nende päritolust ja plaanile kandmise viisist;
- üleantavate materjalide loetelu ja väljastusviis;
- muud selgitavad märkused.

Teodoliitkäigu koordinaatide arvutamine L-Est97 süsteemis?

L-Est97 süsteemis on punkti koordinaadid tegelikult mitte punkti tsentri, vaid selle tsentri projektsiooni Lambert -Estkaardiprojektsiooni tasandil koordinaadid
Kui käik seotakse riigi- või kohaliku võrgu lähtepunktidega, mille koordinaadid on L-Est97 süsteemis, tuleb mõõdetud joonepikkustele viia sisse parand.
Antud parandi (ühendatud mõõtkavategur) korrutamisel maapinnal mõõdetud joonepikkuse horisontaalprojektsiooniga saadakse joonepikkus kaardiprojektsiooni Lambert-Est tasandil.
Ühendatud mõõtkavateguri väärtus sõltub geograafilisest asukohast
Mõõdistatava ala asukohale vastava ühendatud mõõtkavateguri saab sisestada enne mõõdistamist tahhümeetrisse, siis saadakse jooned kohe Lambert-Est projektsiooni tasandil

.DOCX Laadi alla originaalfail 13 lk · .docx · 56 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-09-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

56 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

334267 Õppematerjali autor

1. Mille põhjal valitakse sobiv pindala määramise meetod?
2. Analüütiline meetod
3. Graafiline meetod
4. Mehaaniline meetod.
7.1. Kuidas toimub kõrguskasvu mõõtmine ja arvutamine ühepoolsete ja kahepoolsete nivelleerimislattidega?
11. Kõrguskasvu saamise võimalused trigonomeetrilise nivelleerimisega sõltuvalt lähteandmetest?
13. Kuidas toimub teodoliitkäigu trigonomeetriline nivelleerimine ja kõrguskasvude tasandamine?
14. Teodoliitkäigu koordinaatide arvutamine L-Est97 süsteemis?

Hoonete mõõdistamise üldised nõuded situatsiooni mõõdistamise üldised nõuded teodoliitkäik geodeesia geodeesia eksami vastused kõrguskasv

Sarnased õppematerjalid

doc

Geodeesia Topograafia Kordamisküsimused

Topograafia kordamisküsimused 1. Sobiv pindala määramise meetod valitakse arvestades järgmist: Kui täpselt on vaja pindala määrata; kui suur on maa-ala, mille pindala on vaja leida; millisel maastikul see paikneb; kas on olemas looduses teostatud mõõtmised või on maa-alast ainult paberil olev plaan. 2. Analüütilisel pindalade määramisel kasutatakse vahetult looduses tehtud mõõtmisandmeid või nendest arvutatud piiripunktide ristkoordinaate. Maatükk jagatakse lihtsamateks kujunditeks. Looduses mõõdetakse iga kujundi pindala määramiseks vajalikud suurused ja arvutatakse iga kujundi pindala. Selleks kasutatakse planimeetria või trigonomeetria valemeid. Maatüki pindala saadakse kujundite pindalade summana. Pindala saan arvutada ka ristkoordinaatide järgi Gaussi valemitest. Analüütilise pindala määramise täpsus sõltub looduses tehtud mõõtmiste täpsusest: on 2 korda väiksem joone mõõtmise täpsusest j

Topograafia

docx

Geodeesia eksamiküsimuste vastused

Geodeesia on teadusharu, mis vaatluste ja mõõtmiste tulemusena määrab terve maakera kuju ja suuruse, objektide täpsed asukohad, aga ka raskusjõu väärtused ja selle muutused ajas. Geodeesia tegevusvaldkonna tuntumateks elukutseteks on maamõõtja, topograaf ja ehitusgeodeet. Geodeesia on täpne rakendusteadus, mis on tihedas seoses astronoomia, füüsika, geofüüsika, matemaatika, kartograafia, geomorfoloogia, geograafia ja arvutustehnikaga. Rakendusteadusena on geodeesia tähtis ehitustehnikas, mäeasjanduses, põllumajanduses, metsanduses, sõjanduses ja mujal. 2. Maa kuju ja selle ligikaudsed mõõtmed. Ekvatoriaal-pooltelg 6 378 137 m Väike e polaartelg 6 356 752.314 m Ekvatoriaalümbermõõt 40 075 km Maa keskmine raadius 6 371 km Kuna Maa suurem osa pindmikust on kaetud maailmamerega, siis kõige täpsemini vastab Maa tõelisele kujule geoid. Geoid

Geodeesia

docx

Geodeesia eksamiküsimuste vastused 2017

Geodeesia on teadusharu, mis vaatluste ja mõõtmiste tulemusena määrab terve maakera kuju ja suuruse, objektide täpsed asukohad, aga ka raskusjõu väärtused ja selle muutused ajas. Geodeesia tegevusvaldkonna tuntumateks elukutseteks on maamõõtja, topograaf ja ehitusgeodeet. Geodeesia on täpne rakendusteadus, mis on tihedas seoses astronoomia, füüsika, geofüüsika, matemaatika, kartograafia, geomorfoloogia, geograafia ja arvutustehnikaga. Rakendusteadusena on geodeesia tähtis ehitustehnikas, mäeasjanduses, põllumajanduses, metsanduses, sõjanduses ja mujal. 2. Maa kuju ja selle ligikaudsed mõõtmed. Ekvatoriaal-pooltelg 6 378 137 m Väike e polaartelg 6 356 752.314 m Ekvatoriaalümbermõõt 40 075 km Maa keskmine raadius 6 371 km Geoid on kujutletav keha, mille pind on kõikjal risti loodjoontega ning ühtib merede ja ookeanide häirimata veepinnaga. Maa massi ebaühtlase paiknemise tõttu Maa sisemuses koonduvad

maailma loodusgeograafia ja geograafiliste...

docx

ÜLD- JA TEEDEGEODEESIA

ÜLD- JA TEEDEGEODEESIA 1.Geodeesia harud- Topograafia - (väikeste) maa-alade mõõdistamine ja kujutamine kaartidel ja plaanidel. Ortogonaalpr. Kartograafia - tegeleb Maa, st kumera pinna kujutamisega tasapinnal. Maapinna kujutamine Kõrgem geodeesia - tegeleb Maa kuju ja suuruse määramisega ning plaanilise ja kõrgusliku geodeetilise põhivõrgu rajamisega. Aerofotogeodeesia - topograafiline mõõdistamine aerofotode järgi fotogramm-meetriliste instrumentide abil. Aerofoto Rakendusgeodeesia - käsitleb ehitiste (hooned, teed, sillad jne)rajamisel rakendatavaid mõõtmismeetodeid ja mõõteriistu. Üheks haruks on ehitusgeodeesia. 2. Selgitada, mida kätkeb endas topo-geodeetiline uuring

Geodeesia

doc

Geodeesia II Eksami kordamine

1. Maa kuju ja suurus. Maad loetakse üldiselt kerakujuliseks (R~640km, Re~6387,5km) Kõige täpsemini vastab maa tegelikule kujule geoid (kujuteldav keha, mille pind on kõikjal risti loodjoontega ning ühtib merede ja ookeanide häirimata veepinnaga). Kuna geoidi kuju ei ole võimalik mat. valemitega kirjeldada, siis kasut. täpsete geodeetiliste arvutuste jaoks geoidi mat. mudelit pöördellipsoidi · a=6378,137 km pikem pooltelg · b=6356,7573141 km lühem pooltelg · f=1/298,257222101 lapikus Kaasajal kasut. uurimistöödes GPS mõõtmisi (GPS mõõtmiste aluseks on geotsentrilised koordinaadid). 2. Geograafilised koordinaadid. Geograafilisteks koordinaatideks on geograafiline laius ja pikkus. Geograafilised koordinaadid määratakse kas astronoomiliste vaatlustega või arvutatakse ellipsoidi pinnale redutseeritud geodeetiliste mõõtmiste andmetest. Kaasajal määratakse GPS mõ

Geodeesia

doc

Geodeesia II Eksamiküsimused

1. Maa kuju ja suurus. Maad loetakse üldiselt kerakujuliseks (R~640km, Re~6387,5km) Kõige täpsemini vastab maa tegelikule kujule geoid (kujuteldav keha, mille pind on kõikjal risti loodjoontega ning ühtib merede ja ookeanide häirimata veepinnaga). Kuna geoidi kuju ei ole võimalik mat. valemitega kirjeldada, siis kasut. täpsete geodeetiliste arvutuste jaoks geoidi mat. mudelit pöördellipsoidi a=6378,137 km pikem pooltelg b=6356,7573141 km lühem pooltelg f=1/298,257222101 lapikus Kaasajal kasut. uurimistöödes GPS mõõtmisi (GPS mõõtmiste aluseks on geotsentrilised koordinaadid). 2. Geograafilised koordinaadid. Geograafilisteks koordinaatideks on geograafiline laius ja pikkus. Geograafilised koordinaadid määratakse kas astronoomiliste vaatlustega või arvutatakse ellipsoidi pinnale redutseeritud geodeetiliste mõõtmiste andmetest. Kaasajal määratakse GPS mõõt

Geodeesia

doc

Geodeesia

I osa 1. Millised on geodeesia harud? Selgita Topograafia- väiksemate maa-alade kohta koostatud suure mõõtkavaline kujutis; plaan on koostatud ortogonaalprojektsioonis, mis tähendab, et ei ole arvestatud maapinna kumerusega (1:100; 1:500; 1:1000); plaani mõõtkava on igas tema punktis õige. Plaani peal on ainult kujutatud tasapinnaliste ristkoordinaatide võrgustik. Topograafilisel plaanil antud maastiku joone A-B profiil on maapinna püstlõike vähendatud ja üldistatud kujutis selle joone ulatuses. Profiil jaguneb kaheks: rist- ja pikiprofiil. Kartograafia- tegeleb Maa, st kumera pinna kujutamisega tasapinnal. Kartograafia harud: kaarditundmine, matemaatiline kartograafia, kaartide koostamine ja redigeerimine, kaartide vormistamine, kaartide trükkimine, kartomeetria, kvalimeetria. Tegeleb kartograafiliste projektsioonidega ning kaartide koostamise ja uurimisega. Kõrgem geodeesia- tegeleb Maa kuju ja suuruse määramisega ning plaanilise ja kõrgusliku geodeetilise põhiv

Geodeesia

138

docx

GEODEESIA II eksami vastused

Geodeesia eksamiteemad kevad 2013 1. Geodeesia mõiste ja tegevusvaldkond, seosed teiste erialadega Geodeesia on teadus Maa ning selle pinna osade kuju ja suuruse määramisest, seejuures kasutatavatest mõõtmismeetoditest, mõõtmistulemuste matemaatilisest töötlemisest ning maapinnaosade mõõtkavalisest kujutamisest digiaalselt või paberkandjal kaartide, plaanide ja profiilidena. Geodeesia on teadusharu, mis vaatluste ja mõõtmiste tulemusena määrab terve maakera kuju ja

Geodeesia

Rohkem sarnaseid