docstxt/133759827993387.txt
LABORATOORNE TÖÖ nr.3 "Mõõtmised topograafilisel kaardil III" Kõrgused, reljeef (Geodeesia II osa, 1998, 1. peatükk) Ülesanne 1.Punkti kõrguste määramine. Kaart mõõtkavas 1:20 000. Lahendus: Et leida punkti 1A kõrgust, tõmban läbi kahe horisontaali, mille vahel punkt asub, joone, mis on asetatud võimalikult täisnurkselt horisontaalide suhtes, ja mõõdan kaardilt selle pikkuse. Järgmisena otsustan kumb horisontaalidest joonisel on madalam ning mõõdan selle ja punkti vahelise kauguse. Määran kõrguskasvu horisontaalide vahel: kui horisontaalid on mõlemad pidevjooned, on nende vahe 5 m pikk nagu kaardil märgitud. Kui üks horisontaalidest on kriipsjoon siis on horisontaalide vahe poole väiksem ehk 2,5 m. Arvutan reaalse kauguse madalamast horisontaalist punktini kasutades valemit ,
LABORATOORNE TÖÖ nr. 6 "Pinnanivelleerimine" Ülesanne. Lähtudes nivelleerimise väliskeemil toodud mõõtmisandmetest, kujutada reljeef plaanil mõõtkavas 1:1000 horisontaalide lõikevahega 0,25 m. Skeemil toodud lati lugemid on saadud ühest nivelliiri seisust X, lati seisupunktide vahega 40x40 m ruutvõrgus. Punkti A kõrgus on 63,994 m. Puuduvad andmed on tabelis 1. Algandmed variandile 11 Punkti nr Latilugem A 1126 2 1210 3 1670 4 2250 5 1580 6 1420
Laboratoorne töö nr. 8 Pinnanivelleerimine Töö ülesandeks oli kujutada reljeef plaanil mõõtkavas 1:1000 horisontaalide lõikevahega 0,25 m, kasutades nivelleerimise välisskeemil toodud mõõtmistulemusi. Skeemil olevad tulemused on on nivelleeritud iga 40 meetri tagant tekkinud on ruudustik, kus iga ruut tähistaks 40*40 meetrist ruudustikku looduses. Punkti A kõrgus on teada: 63,994, lugem 1126. Minu variandi (variant 12) lahti lugemid punktides: VARIAND LATI LUGEMID PUNKTIDES I 7 10 12
Punkt Kõrgus Punktid: 2c 3 1a 25,604 Punktide vahe plaanil (cm): 2,14 2) Sisesta kahe pu 1b 25,167 Horisontaalide vahe (m): 0,25 mille vahel interpo 1c 25,632 h1 (m): 25,678 1d 27,089 h2 (m): 25,909 3) Sisesta nende p 1e 27,861 h (m): 0,23 vaheline kaugus m C 9,26 plaanilt. n 2
Punktobjektid on maastikuobjektid, mida ei ole võimalik plaanil mõõtkavas kujutada ja mis kujutatakse seetõttu mõõtkavatute leppemärkidega. Punktobjekti kujutamiseks kaardil ühitatakse kasutatava leppemärgi tsenter või mõni muu koht tavaliselt selle objekti keskpunktiga. Lähtudes leppemärgi kujutamise põhimõttest, on võimalik täpselt määrata objekti asukohta plaanil. Reljeefi kujutatakse põhiliselt horisontaalide ehk samakõrgus või samasügavusjoonte abil. Kasutatakse ka erinevaid värvusi. Järsakutel ja tehiskalletel on eraldi leppemärgid. Omaette rühma leppemärke kaardil moodustavad tekstid ja arvud. Siia kuuluvad kohanimed, veekogude nimed, maapinna kõrgusarvud, teede, sildade ja hoonete karakteristikud, puuliikide kõrgust näitavad andmed ja muud nimetused. Eriline koht on kirjašriftil. Nt veekogude info on tavaliselt väljendatud kursiivkirjas.
Trigonomeetriline nivelleerimine on punktidevahelise kõrguskasvu määramine viseerimiskiire vertikaalnurga suuruse ν ja punktidevahelise kauguse d järgi, arvestades instrumendikõrgust i ja viseerimiskõrgust v. Vertikaalnurk mõõdetakse teodoliidiga, kauguse saamiseks võib kasutada niitkaugusmõõturit ning viseerimiskõrguse fikseerimiseks peab kõrgust määratavas punktis olema vertikaalne latt. 20. Punkti kõrguse määramine horisontaalide abil. Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe järgi. Vaatame, kuidas seda tehakse. 1. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalil, millel on kõrgusarv. Sellisel juhul näitab kõrgusarv punkti kõrgust maastikul. 2. Maastikupunkt või objekt asub kõrgusarvuta horisontaalil. Sellisel juhul tuleb leida punktile lähim kõrgusarvuga horisontaal. Teades kaardi lõikevahet, saamegi vastavalt punkti asendile
puuduvad nn lähteküljed käigu joontele direktsiooninurkade saamiseks. See ülesanne kannab ka nimetust koordinaatsidumine. Rippuv käik - Rippuvast punktist 1 ei lähe käik edasi. A ja B on eelnevalt koordineeritud punktid, moodustades nn baasjoone. 60.Reljeefi kujutamise viisid. Reljeefi kujutamisel topograafilistel kaartidel ja plaanidel kasutatakse põhiliselt kahte viisi. Reljeefi saab kujutada kas kõrgusarvude või horisontaalide (ka samakõrgusjoon, isojoon või isohüps) abil. Kõrgusarvude abil reljeefi kujutamine seisneb selles, et plaanile märgitakse sobiva tihedusega rida maastiku reljeefi iseloomulikke punkte ja kirjutatakse punktide juurde vastavad kõrgused. Sellisel juhul puudub näitlikus, kuid me saame määrata täpselt punktide vahelisi kõrguskasve ja interpoleerida teiste vajalike punktide kõrguseid. Kõrguasrvude viisi kasutatakse reljeefi kujutamiseks peamiselt tiheasustusega aladel, kus
Laboratoorne töö nr. 3 Mõõtmised topograafilisel kaardil III Ülesanne 1. Tuleb määrata antud kaardil punktide A ja B kõrgused. Kuna punkt B paikneb kahe erineva kõrgusarvuga horisontaali vahel, tõmban horisontaalide vahele abijoone nii, et tõmmatav joon lõikas määratavat punkti ning paikneks kõrgushorisontaalidega risti. Toimin sarnaselt ka punkti A-ga. Määran nii punktil A kui ka punktil B kaks kaugust: punkti kauguse madalamast horisontaalist (a') ja punkti piiravate kahe horisontaali omavahelise kauguse (a) (vt. joonis 1).
ristkoordinaate peale horisontaalkauguse arvutamist; 4. arvutatakse instrumendi ja latipunkti horisontaalkaugus 5. arvutatakse latipunktide kõrguskasvud instrumendi seisupunkti suhtes h=d tan 6. latipunktide absoluutkõrgused arvutatakse lähtudes seisupunkti absoluutkõrgusest 6. Reljeefi kujutamine horisontaalidega Horisontaal kujutab endast maapinnal ühesugust kõrgust omavate punktide vahele tõmmatud joont. Iga horisontaalpind on teatud kõrgusel nullnivoost. Horisontaalide lõikevahed on normidega määratud ja sõltuvad põhiliselt plaani mõõtkavast, aga ka reljeefi iseloomust. Reljeefi kumerate vormide puhul tuleb määrata kalde suund, selleks kasutatakse horisontaalidele ristsuunas joonistatud langekriipsusid. Mäe või künka puhul jäävad kaldekriipsud väljapoole horisontaali, aga lohkude puhul sissepoole. Nõlva kallakust iseloomustaad kaardil naaberhorisontaalide vahelised kaugused. Mida järsem on
kollastesse sisesta andmed rohekatesse tulevad vastused, Horisontaalid mida saad hor.joonestamisel kasutada 26,50 Punktide vaheline kaugus joonisel mm-tes ehk 20,0000 meetrit Kõrguste vahe 0,093 Suhtearv 215,05 Horisontaalide vahelised kaugused kõrgused kaugused Esimene punkt 26,425 Horisontaal 0,075 16,129 Horisontaal 0,018 3,871 Teine punkt 26,518 kokku 20,0000 Esimene punkti kõrgus
nivveleerimise täpsus on detsimeetri täpsus. Baromeetrilise niveleerimise täpsus on mõne detsimeetri täpsus. 5.2. Kus neid kasutatakse ja millised on kasutamise piirangud? Geomeetriline o I klass (0,5 mm/km) riiklikud kõrgusvõrgud o II klass (1,5 mm/km) riiklikud kõrgusvõrgud o III klass (8 mm/km) kohalikud võrgud o Tehniline (2050 mm/km) mõõdistamisvõrgud (kõrgused peavad olema täpsusega 1/10 horisontaalide lõikevahest) Trigonomeetriline kohalikud võrgud, mõõdistamisvõrgud Hüdrostaatiline riiklikud võrgud, ehitus Baromeetriline projekteerimise eeltööd GPS + geoidi mudel võrgud, topograafiline mõõdistamine 6. 6.1. Kuidas liigitatakse nivelliire ja kuidas nivelleerimislatte? Nivelliir o Kõrgtäpsed (±0,5 mm/km) o Täpsed (±3 mm/km) o Tehnilised (±10 mm/km)
Fifth level Fifth level Reljeefi kujutatakse topograafilistel kaartidel suletud kõverjoontega, mis ühendavad kõrgussüsteemi aluseks olevast nullnivoost ehk merepinnast ühesugusel kõrgusel olevaid maastikupunkte. Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka samakõrgusjoonteks. HORISONTAALIDE LIIGID Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt. Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale. 1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja joonestatakse pikkade kriipsjoontega. 2
sarnanevad esemetega looduses. Orientiirid, mis on liiga väikesed kaadi mõõtkavas kujutamiseks (sillad, veskid, üksikud majad vms.) kujutatakse kaardil mõõtkavatute märkidega. Lisaks nendele kantakse veel nn. selgitavad märgid - horisontaalid, punkti või veepinna kõrgust või sügavust näitavad numbrid jms. Tasased alad, nagu mets, soo põld, märgitakse kontuuridesse vastavate märkide abil. Pinnavormid nagu mäed ja orud, kujutatakse kinniste kõverjoonte või horisontaalide. Värvilistel kaartidel tähistatakse mets rohelisega; sood, veekogud, liustike horisontaalid ja igilumi sinisega; liiv ja selle horisontaalid pruuniga; tähtsamad teed punasega ja muud leppemärgid mustaga. Horisontaalid ehk samakõrgusjooned kulgevad kaardil mööda kujutletavate horisontaalpindade ja maapinna lõikejooni. Horisontaalide vahekauguseks vertikaalsuunas võetakse, olenevalt kaardi mõõtkavast, kas 0,5, 1, 2, 5 või 10m. Horisontaalikülge tõmmatud lühikesed ristjooned, nn
L kaldkaugus (L = l + p) Arvutatakse latipunktide kõrguskasvud h = L / 2 * sin 2 Punktides, kus ei viseeritud instrumendi kõrgusele h = L / 2 * sin 2 + i - l, kus l on lugem latilt. Arvutatakse latipunktide kõrgused Hlatt = Hjaam + h 31. Tahhümeetrilise mõõdistamise plaani koostamine. Koordinaatvõrgu koostamine (10x10 cm) Mõõdistuskäigu punktide ülekandmine Situatsiooni ja reljeefi plaanile kandmine Horisontaalide konstrueerimine Plaani vormistamine Punktid kantakse plaanile ringmalli ja joonlaua abil. Reljeefipunktidele ja kontuuripunktidele kirjutatakse arvutatud kõrgus kõrvale cm - täpsusega. Punkti nr juurde ei kirjutata. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et kahe naaberpunkti vahel on maapinna kalle ühesugune. Horisontaalide asukoha 2 naaberpunkti vahel määratakse ära interpoleerimisega (graafiliselt või analüütiliselt). 32
· Arvutatakse latipunktide kõrguskasvud h = L / 2 * sin 2 Punktides, kus ei viseeritud instrumendi kõrgusele h = L / 2 * sin 2 + i - l, kus l on lugem latilt. · Arvutatakse latipunktide kõrgused Hlatt = Hjaam + h 31. Tahhümeetrilise mõõdistamise plaani koostamine. · Koordinaatvõrgu koostamine (10x10 cm) · Mõõdistuskäigu punktide ülekandmine · Situatsiooni ja reljeefi plaanile kandmine · Horisontaalide konstrueerimine · Plaani vormistamine Punktid kantakse plaanile ringmalli ja joonlaua abil. Reljeefipunktidele ja kontuuripunktidele kirjutatakse arvutatud kõrgus kõrvale cm - täpsusega. Punkti nr juurde ei kirjutata. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et kahe naaberpunkti vahel on maapinna kalle ühesugune. Horisontaalide asukoha 2 naaberpunkti vahel määratakse ära interpoleerimisega (graafiliselt või analüütiliselt). 32
rühmiti paiknevad pinnavormid; pinnavorm - ümbritsevast alast erinev maapinna osa; absoluutne kõrgus ja sügavus - Mingi koha kõrgus või sügavus merepinnast; suhteline kõrgus ja sügavus - koha kõrgus mäe jalamilt, sügavus nõo pervelt. Näitab, kui palju on üks punkt teisest kõrgemal või madalamal. 2. # Horisontaal on looduses mõtteline joon, mis ühendab merepinnast ühel ja samal kõrgusel olevaid punkte. # Horisontaalide vahe näitab, mitme meetri tagant kõrgused muutuvad. # Kui samakõrgusjoonte vahed on väiksed, seda järsem on tõus. 3. küngas - suhteline kõrgus alla 200m; mägi - suhteline kõrgus üle 200m; mäeahelik - reastikku paiknevad mäed mäestik - kõrvuti olevad mäeahelikud koos nende vahel olevate orgudega. mägismaa - mägiline maa-ala, kus madalad mäeahelikud vahelduvad kõrgendike ja madalate nõgudega. 4. # Keeruline põlde harida - rajatakse terrasse;
edasivaadete summa, kõrguskasvude summa ja keskmiste kõrguskasvude summa järgi teostatakse lehekülje kontroll . Leitakse käigu sulgemisviga. Instrumendi horisondi meetodil arvutatakse vahepunktide kõrgused. Etteantud mõõtkavas kantakse maa-ala vertikaalplaanile punktid. Seejärel kantakse plaanile situatsioon ja iga punkti juurde kõrgus täpsusega 0,01 m. Interpoleeritakse horisontaalid ja tõmmatakse horisontaalid valitud lõikevahet silmas pidades. 14. Horisontaalide analüütilisel interpoleerimisel saavutatakse kõige suurem täpsus. Horisontaalide asukohad leitakse sarnaste kolmnurkade lahendamisega. Sarnastest kolmnurkadest kirjutatakse välja suhted. Sellest suhtest kirjutame välja võrdused, võrdustest leiame joone horisontaalprojektsiooni kauguse punktist A esimese horisontaalini, ning punktist A teise horisontaalini. 15. Horisontaalide graafilisel interpoleerimisel kasutatakse ruudulist paberilehte (mm-
Ülesanne 1. Punktide kõrguste määramine. 0,4cm - 2,5m 0,1cm - X m 2,5 x0,1 X= = 0,625cm 0,4 HA= 45 + 0,625= 45,625m HB= 47,5m Metoodika: Ülesande lahendamiseks kasutan kaarti mõõtkavas 1:20 000. Kaardile on märgitud punktid A ja B, nendele punktidele tuleb määrata kõrgused. Punkt A asub kahe erineva kõrgusarvuga horisontaali vahel. Selle punkti kõrguse saab arvutada interpoleerimise teel, kasutades punkti piiravate horisontaalide kõrgarvusid. Läbi määratava punkti tuleb tõmmata kaardile abijoon, mis oleks risti teda piiravate horisontaalidega. Tuleb mõõta kaugus mööda abijoont punkti piiravast väiksema kõrgusarvuga horisontaalist kuni määratava punktini (0,1cm) ning kaugus mööda abijoont punkti piirava kahe horisontaali vahel (0,4cm). Kaardi alumisel serval on kirjas, et samakõrgusjoonte vahe on 2,5m. Seega 0,4cm vastab 2,5m ning 0,1cm vastab X m. HA leidmiseks teen ristkorrutise, mille tulemuseks saan
kõrgusele h = L / 2 * sin 2 + i - l, kus l on lugem latilt. · Arvutatakse latipunktide kõrgused Hlatt = Hjaam + h 44. Tahhümeetrilise mõõdistamise plaani koostamine. · Koordinaatvõrgu koostamine (10x10 cm) · Mõõdistuskäigu punktide ülekandmine · Situatsiooni ja reljeefi plaanile kandmine · Horisontaalide konstrueerimine · Plaani vormistamine Punktid kantakse plaanile ringmalli ja joonlaua abil. Reljeefipunktidele ja kontuuripunktidele kirjutatakse arvutatud kõrgus kõrvale cm - täpsusega. Punkti nr juurde ei kirjutata. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et kahe naaberpunkti vahel on maapinna kalle ühesugune. Horisontaalide asukoha 2 naaberpunkti vahel määratakse ära interpoleerimisega (graafiliselt või analüütiliselt). 45
instrumendi kõrgusele h = L / 2 * sin 2 + i - l, kus l on lugem latilt. Arvutatakse latipunktide kõrgused Hlatt = Hjaam + h 43. Tahhümeetrilise mõõdistamise plaani koostamine. Koordinaatvõrgu koostamine (10x10 cm) Mõõdistuskäigu punktide ülekandmine Situatsiooni ja reljeefi plaanile kandmine Horisontaalide konstrueerimine Plaani vormistamine Punktid kantakse plaanile ringmalli ja joonlaua abil. Reljeefipunktidele ja kontuuripunktidele kirjutatakse arvutatud kõrgus kõrvale cm - täpsusega. Punkti nr juurde ei kirjutata. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et kahe naaberpunkti vahel on maapinna kalle ühesugune. Horisontaalide asukoha 2 naaberpunkti vahel määratakse ära interpoleerimisega (graafiliselt või analüütiliselt). 44. Nivelleerimise liigid
Kaardil peab olema arusaadav maastiku horisontaal ja vertikaal liigestatuse iseärasused, peavad olema eristatavad reljeefi tüüpid ja peab olema näidatud nõlvade kalded. Üldistuse astme määrab kaardi eesmärk, mõõtkava ja ka reljeefi iseloom. Suure mõõtkavalistel kaartidel peab olema reljeefi kujutis kooskõlas teise objektide kujutamisega. Kaardi programmis on ettenähtud millises mõõtkavas, millise detailsusega tuleb reljeefi kujutada. Väikese mõõtkavalistel kaartidel suureneb horisontaalide lõikevahe ja reljeefi iseärasuste kujutamiseks kasutatakse poolhorisontaale. Ülevaatekaartidel on vajalik selline horisontaalide üldistamine, mis annaks üldistatud ettekujutuse reljeefi iseloomulikest vormidest, nt künklik, moreen jne. Horisontaalide vahekauguste erinevus mäe vastaskülgedel näitab oru nõlvade või veelahkmete asümmeetriat. Horisontaalide joonis peab selgelt näitama reljeefivorm, nt seljandik, sadulpind, jne. 11. Asulate üldistamine
i I i 4 Joonestadapiiiirdkoonusepdhiaring- Joonestadakruvijoone3/4-keeru Ail kuiutis joon, kui koonuse noodustaia kalde- risfisoneef rias. nurk on g ja tipp asub punktis T. 3 a I 2 Joonestadakaldpinnaa horisontaalide plaan, kui on anfud j1lgjoon (?-horisonfaaUia d punkt A(il; il kalle l:2. Joonise nddtkava t"l1:100. t A k"llg. ' a - 0/,03.07 4 F f+T----f - 7 t / ?4
Joonesfada kaldpinna a horisont'aalide plaan, kui on ant'ud jdlqloon (0-horisonfaat) ja a) punkf A(5); b) kalle l:2. Joonise nd6t'kava Ml;100, 16. o l .tc 0 I 2 3 4 5n + Joonest'ada nulde horisontaalide plaan, kui harjajoon 0n nddrafud ldiguga AB ja n6lvade kaldenurk on e. 5 012345n L-l---+-i=----+:=-r Joonesfada nulde horisonfaalide plaan, kui harjajoan on nddrat'ud kruvijoone l/4-keeruga ja ndlvade kalle on l:l /6,0/..to 0' .:."' ltttti 5n @ Joonesfada 3 n sAgavuse s[ivendi ndlvade plaan. S[ivendi pdhi ja ndlvade kalded on antud joonisel. rltttr
Joonesfada kaldpinna a horisont'aalide plaan, kui on ant'ud jdlqloon (0-horisonfaat) ja a) punkf A(5); b) kalle l:2. Joonise nd6t'kava Ml;100, 16. o l .tc 0 I 2 3 4 5n + Joonest'ada nulde horisontaalide plaan, kui harjajoon 0n nddrafud ldiguga AB ja n6lvade kaldenurk on e. 5 012345n L-l---+-i=----+:=-r Joonesfada nulde horisonfaalide plaan, kui harjajoan on nddrat'ud kruvijoone l/4-keeruga ja ndlvade kalle on l:l /6,0/..to 0' .:."' ltttti 5n @ Joonesfada 3 n sAgavuse s[ivendi ndlvade plaan. S[ivendi pdhi ja ndlvade kalded on antud joonisel. rltttr
kommunikatsioonide (teed, elektriliinid jne), asustuse, hüdrograafia, reljeefi, toponüümide ja maakasutuse kohta. Andmebaasi täpsus ning detailsus vastab kaardimõõtkavale 1:10 000. Kogu Eestit kattev põhikaart koosneb ~550 kaardilehest mõõtmetega 50x50. Trükikaardi mõõtkavas 1:20 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 10x10 km. Digitaalse kaardi põhimõõtkava on 1:10 00, mida kasutatakse infosüsteemide loomiseks (GIS). Olenevalt reljeefi iseloomust, on horisontaalide lõikevaheks 2 või 4 meetrit. Põhikaardi uuendamine toimub iga 10-15 aasta järel. Eesti Põhikaart peab rahuldama uurimis- ja projekteerimistööde, registrite, loodusvarade, uuringute, riigikaitse ja elanikkonna vajadusi. Kaardi järgi peab saama määrata maastikuobjektide geograafilisi ja ristkoordinaate, absoluutseid kõrgusi, maastikuobjektide ja haldusalade paiknemist ja nende põhiandmeid. Eesti territoorium on ida-lääne suunas pikem kui põhja-lõuna suunas, seepärast on
vooluvee- ja veelahkmejooned, ühtlase languga nõlvad ning latipunktide nummerdatud asukohad. Krokii on soovitatav koostada iga jaama kohta eraldi, ligikaudu tulevase plaani mõõtkavas ja orienteeritult põhja-lõuna suuna järgi. Kõigepealt märgitakse seisupunkti asukoht ja number ning suunad teistele mõõdistamisvõrgu punktidele. Topograafilise plaani koostamisel on krokiil esitatud andmetel suur tähtsus kõlvikute piiride määramisel, horisontaalide tõmbamisel jne. Latipunktide numeratsioon krokiil ja tahhümeetria väliraamatus peab ühtima. 43. Tahhümeetrilised arvutused Väliraamatus: 1. Arvutatakse kaldenurgad ja vertikaalringi NA väärtused. NA erinevused ei tohi ületada lubatavat suurust. Sõltub kaldenurkade mõõtmise täpsusest. 2. Arvutatakse horsiontaalnurgad tavalises korras. Sõltub nurkade mõõtmise täpsusest. 3. Arvutatakse mõõdetud kauguste horisontaalprojektsoonid ja nende aritmeetilised keskmised väärtused
kohta. 15. Kuhu ei kanta joonisel horisontaale? Horisontaale ei kanta plaanil: 1) hoonete jm pinda moodustavate rajatiste aladele, sh katendiga teedele; 2) inimtegevuse tagajärjel tekkinud kuhjatiste või tõngermaa aladele juhul, kui nad ei iseloomustaks looduslikku reljeefi adekvaatselt; 3) nõlvadele, mida kujutatakse plaanil nõlva või järsaku leppemärgiga. 16. M 1:500-le maa-ala plaanil on milline horisontaalide lõikepindade vahe? Mõõtkavades 1:5001:1000 on põhihorisontaalide lõikepindade vaheks (edaspidi lõikevahe) 0,5 m. 17. Millisel juhul koostatakse maapinna mudel? Maapinnamudel või selle genereerimiseks vajalikud andmefailid koostatakse tellija erinõudel. 18. Kuidas mõõdistatakse äärekivide kõrgused? (1) Äärekivide puhul mõõdistatakse ja esitatakse plaanil katete vm tasapindade absoluutkõrgused kahel pool äärekivi.
Kahe horisondiga nivelleerides on vahevaated tehtud teise horisondi järgi, seega instrumendi kõrgus arvutatakse ainult teise kõrguse jaoks. 69. Pinnanivelleerimise plaani koostamine Plaani jaoks ümardatakse maapinna absoluutkõrgused sentimeetri täpsuseni. Pinna nivelleerimise plaanid võivad olla eraldiseisvad või kantakse pinna nivelleerimise tulemused horisontaalmõõdistamise plaanile. Plaanide mõõtkavad on 1:500, 1:1000, 1:2000. Horisontaalide lõikevahe on kas 0,25; 0,5; 1,0 või 2,0 m. Plaani koostamine algab koordinaatide võrgu konstrueerimisest, seejärel kantakse plaanile maastiku piiripunktid (ruudustiku plaanile kandmine). Abrissi andmete põhjal kantakse plaanile situatsioon ja ruudustik koos skeletijoonte ja kõikide mõõdistatud punktidega. Punktidele kirjutatakse juurde kõrgused cm täpsusega. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et maapinna kalle kahe
Mis on asimuut? Asimuut on päripäeva nurk põhjasuuna ja mingi objekti suuna vahel. Võib olla 0-st 360 kraadini. Mõõdetakse looduses kompassi abil ja kaardil nurgamõõtja abil. Mis on magnetiline asimuut? Magnetiline asimuut on magnetilisest meridiaanist mõõdetud asimuut. Mis on horisontaal, selle omadused? Samakõrgusjoon ehk horisontaal on joon topograafilisel kaardil, mis ühendab sama absoluutse kõrgusega punkte. Mis on horisontaalide lõikevahe? Horisontaalide lõikevahe on paralleelsete nivoopindade vahekaugus. Mis on leppemärgid? Kaardi leppemärgid ehk tingmärgid on märkidest, tähtedest või graafilistest kujutistest koosnev süsteem, mida kasutatakse kaardistamisel, et luua kõigile lugejaile üheselt mõistetav ruumiline pilt. Mis on kõlvik? Kõlvik on maatükk, mis erineb temaga piirnevast alast looduslike tingimuste või kasutamisotstarbe poolest.
2. Mõõtkavade teisendused, ühikute (mm; cm, dm) teisendused. (Laboratoosed tööd nr 1 ja 3) Horisontaalprojektsiooni mõõtmine kaardilt ja teisendamine loodusesse. Mõõdame kahe punkti vahelise kauguse kaardil ja teisendame selle looduses olevaks vahemaaks - Nt kui kahe kauguse vahe kaardil on 5,1cm ja kaardi mõõtkava on 1:20000, siis 5,1cm kaardil = 102 000 cm =1 020 000mm= 1020m = 1,02km looduses. 3. Horisontaalide järgi punktide kõrguste määramine. Joone kalde arvutamine (kraadides kuuekümnendsüsteemis, protsentides ja promillides). Joone pikiprofiili koostamine kui ette on antud kõrguste ja kauguste mõõtkava. (Laboratoorne töö nr 3) Igal horisontaalil on oma kõrgus ja see asetseb tema joone peal, kui meie punkt asub kahe horisontaali vahel, siis me tõmbame horisontaaliga ristsirge punktist ja arvutame tema kauguse horisontaalist.
5. Kirjutada plaanile situatsioonipunktide (reljeefipunktide) kõrgused ja konstrueerida horisontaalid. 6. Joonestada plaan kehtivate leppemärkidega. 59. Teodoliitkäigu ja topograafilise plaani joonestamine. Joonepikkuste ja nurga abil punktid paika. 60. Reljeefi kujutamise viisid. Reljeefi kujutamisel topograafilistel kaartidel ja plaanidel kasutatakse põhiliselt kahte viisi. Reljeefi saab kujutada kas kõrgusarvude või horisontaalide (ka samakõrgusjoon, isojoon või isohüps) abil. Kõrgusarvude abil reljeefi kujutamine seisneb selles, et plaanile märgitakse sobiva tihedusega rida maastiku reljeefi iseloomulikke punkte ja kirjutatakse punktide juurde vastavad kõrgused. Sellisel juhul puudub näitlikus, kuid me saame määrata täpselt punktide vahelisi kõrguskasve ja interpoleerida teiste vajalike punktide kõrguseid.
Sõltuvalt mõõtmistulemustest jagunevad vead: Otsesteks X= n*q n- arv, mitu korda mõõtühik mahub mõõdetavasse suurusesse q- mõõtühik Kaudseteks Mõõtmistulemus saadakse arvutades 20. Kuidas jagunevad vead oma iseloomult ning mis eristab vigasid üksteisest? 8 Oma iseloomult võivad vead olla: Jämedad vead Süstemaatilised vead Juhuslikud vead 21. Horisontaalide mõiste ning erinevad kujutamis viisid plaanil. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid asuvad ühesugusel kõrgusel. Järjestikku asuvate samakõrgusjoonte kõrguste erinevus on ühesuurune, seda nimetatakse reljeefi lõikevaheks. Joontega, värviliselt, kriipustades 22. Leppemärkide mõiste ning nende kujutamise põhimõte plaanil. Leppemärgid on kaartidel ja plaanidel kujutatud kokkuleppelised graafilised kujutised, mille
täpsusele vastavast suurusest maastikul. Tüüpiliste punktobjektidena on geodeetilised punktid, elektri- ja sideliinide postid, kilomeetripost, teeviit, üksikud puud, korstnad, tornid jm. Ka osa pindobjekte (hooned, tiigid, õued), mida pole võimalik suuremates mõõtkavades võimalik kujutada õigest, näidatakse väiksemates mõõtkavades koostatud plaanidel punktobjektina. Lähtudes leppemärgi kujutamise põhimõttest, on võimalik täpselt määrata objekti asukohta plaanil. 8. Horisontaalide lõikevahe on paralleelsete nivoopindade vahekaugus. 9. Geodeetiliste võrkude vajalikkus on aluseks topograafilistele jt mõõdistustöödele. GMV rajamise eesmärgiks on maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastikuobjektide tasand. Kui GMV punktid on seotud geodeetiliste mõõtmistega varem määratud RGPV või GTV punktidega, siis arvutatakse neile samas süsteemis koordinaadid ning nad kantakse koordinaatide järgi
lohud ja orvandid. Sinise värviga on märgitud kõik, mis puudutab vett - alates ojakesest, lõpetades sooga. Kollase ja rohelisega on märgitud taimestik - kollasega lagedad alad(põllud), rohelisega vastupidi-raskesti läbitavad alad(tihnik) Valgega märgitakse tavalist metsa, mida on lihtne läbida. 1.5 Reljeef Horisontaalid ehk samakõrgusjooned ehk kõrgusjooned kulgevad kaardil mööda kujutletavate horisontaalpindade ja maapinna lõikejooni. Horisontaalide vahekauguseks vertikaalsuunas võetakse, olenevalt kaardi mõõtkavast, kas 0,5, 1, 2, 2,5, 5 või 10m. Horisontaalikülge tõmmatud lühikesed ristjooned, nn. nõlvajooned, osutavad veevoolu suunda ja võimaldavad eristada küngast lohust. Mida tihedamini on horisontaalid, seda järsem on nõlv. Horisontaalid juurde kirjutatakse kaardil nende kõrgus meetrites üle merepinna. Põhi on kaardil harilikult ülal, lõuna all, erandjuhul märgitakse põhjasuund noolega
mm. a) horisontaali eestvaade h'' peab olema x-teljest 20 mm kõrgemal b) frontaali pealtvaade f' peab olema x-teljest 20 mm madalamal 49) Mis on originaalvorm? Objekti kujutis tegelike mõõtmetega. 50) Mis on tasapinna põhilangusjoon/esilangusjoon ja mis on tema tunnus kaksvaatel? a) põhilangusjoon tasandi horisontaali ristsirge sellel tasandil (pealtvaade on risti selle tasandi horisontaalide pealtvaate ja tasandi põhijäljega) b) esilangusjoon tasandi frontaali ristsirge sellel tasandil (eestvaade on risti selle tasandi frontaalide eestvaate ja tasandi esijäljega) 51) Mis on tasapinna põhikaldenurk/esikaldenurk ja kuidas selle suurust määratakse? a) põhikaldenurk 1 nurk põhiekraani ja tasandi põhilangusjoone vahel (täisnurksest kolmnurgast, kus 1 on nurk põhilangusjoone projektsiooni ja põhilangusjoone tõelise pikkuse vahel)
kontaktivabad. *Kontaktide puhul on oluline vältida mustuse sattumist kontaktide vahele. Väga laialt on levinud ka klaviatuurid, kus kasutatakse metalliseeritud plastmassist kilet (membrane switch), mis täidab ühtlasi ka vedru ülesannet. *Klaviatuur moodustab maatriksi, kus horisontaalid on ühendatud väljund-pordi külge. Vertikaalid on aga kõik ühendatud läbi kaitsva takisti toite nivooga (väärtus 1) ning maatriksi allosas on nad seotud sisend-pordiga. Kõigis horisontaalide ning vertikaalide ristumiskohtades on lülitid (klahvid). *Scan koodi saamiseks saadetakse horisontaalliinidele kood, kus on väärtus '0' vaid kõige ülemisel horisontaalil. (Ülejäänud horisontaalide väärtusteks on 1'd). Kui nüüd on mõni ülemise horisontaali klahv alla vajutatud, siis on ka vastaval vertikaalil väärtus 0. Teades horisontaalile väljastatud koodi ning vertikaalidelt loetud koodi, saabki kindlaks teha, milline klahv on alla vajutatud. See ongi Scan-kood.
Pilt 6.12 170 RELJEEF JA HORISONTAALID Horisontaaliks nimetatakse suletud kõverjoont, mis ühendab merepinnast ühel ja samal kõrgusel asetsevaid objekte (pilt 6.13). Horisontaalid jagunevad põhihorisontaalideks, poolhorisontaalideks, veerandhorisontaalideks. Pilt 6.13 Horisontaalidel kasutatakse veel kõrgusarve, mis näitavad horisontaali kõrgust merepinnast. Vahet järjestikku asuvate horisontaalide vahel nimetatakse reljeefi lõikevaheks (pilt 6.13). Kahe põhihorisontaali lõikevahe Eesti alal on 5 m. Horisontaalide mustri järgi on võimalik ära tunda maapinna reljeefi (pilt 6.14). Pilt 6.14 171 MAASTIKUPUNKTI KÕRGUSE MÄÄRAMINE KAARDIL. Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe järgi. Joonisel punkti 1 kõrgus merepinnast on 100m, punkti 2 kõrgus
mõõdistamisel kuni 100m, kontuuride mõõdistamisel kuni 60m ja latipunktide omavahelised kaugused kuni 20m. Mõõdistamisel koostatakse iga jaama kohta skemaaatiline joonis mida nim.:KROKII. Mõõdistamistulemused kirjutatakse väliraamatusse. Krokiile tuleb kanda kõik situatsioonielemendid, reljeefi skeletijooned ning lati punktide asukohad, s.t. need punktid kuhu mõõdistamise ajal latt pannakse võib reljeefi iseloomulikesse kohtadesse välja joonistada horisontaalide ligikaudse kuju. Krokii peale tavaliselt mõõtusi ei kanta. Koostatakse silmamõõduliselt ja võib olla koostatud igale jaamale eraldi või ka naaberjaamadele ühine.. Soovitav on brigaadis 4 liiget, kuid saab töötada ka kahekesi. Üks on tahhümeetri juurs vaatlejaks, teine protokollija, kolmas koostab krokiisi ja neljas on 10 latihoidja. Krokiikoostaja liigub maastiku koos latihoidjaga ja valib latipunktide asukohad. Plaani
suurem? Õige vastus märkige X-ga. Õige otsus lõik Y–Z andis 0,5 punkti. (osaülesanne 54)Mille põhjal otsustasite? Sellel lõigul on horisontaalide vahe väiksem ehk lang on suurem – 1 punkt. Lõigul Y–Z langeb kõrgus 5 m umbes 100 m kohta, lõigul X–Y 300 m kohta – 1 punkt. Kui õpilane oli eelnevalt märkinud vale lõigu, ei saanud ta ka põhjenduse eest punkte. Sagedasemad eksimused: 1) kõrguste vahe on suurem; 2) jõgi voolab lõigus Y-Z sirgelt aga lõigus X-Y käänuliselt; 3) oruveer on järsem. 19.4. (osaülesanne 55) Kas Mihkli talu juurest näeb Veski talu
Sullivan uskus, et ehitis pidi oma otstarvet ja sisemist ülesehitus juba oma fassaadi kaudu väljendama. Sealt ka Sullivani hüüdlause: ,,Vorm järgib funktsiooni". Sullivani konkreetne stilistiline mõju on Wrighti arhitektuuris siiski vaevu märgata. Maailmanäitusel nägi ta esmakordselt Jaapani templit, mis teda mõjutas: tumedas puitraamistikus valged seinad, ehitiste sidumine ümbritseva loodusega, avatud põhiplaan majade sisemuses, horisontaalide rõhutamine, rikkalikult aknaid ning eenduvad, suhteliselt lamedad katused. 1 Karl Friedrich Schinkel (1781-1841) kuulus Saksamaa arhitekt ja kunstnik 8 2. Oma rada otsimas 1893-1901 Pärast Adler & Sullivani firmast vallandamist hakkas Wright omal käel tööle, esialgu koos Cecil Corwini ja teiste noorte arhitektidega. Hiljem juhtis ta juba oma isiklikku bürood. Ta võitis
punkte ldbivaid nivoosirgeid.Nivoosirgete Joonis3.4 niiitab sellistp66ramistl6igu AB p66rendidaga leitaksejdlgpunktidekaudu, toelisepikkusesaamiseks.P66rlemisteljeks on rakendades joonte paralleelsust.Joonisel3.6 valitud punkti A ldbiv p6hiekraaninormaal (t'= A'; t" = A"; t" I x). L6iku p66ratakse horisontaalide abil tuletatud punktide p6orendeidp6hiekraanilvoib sama edukalt Umbertelje t, kuni ta muutub paralleelseks leidaka punkteliibivaidfrontaalekasutades. esiekraaniga(A'B' ll x). P66rendieestvaatelon l6iksiist6elisespikkuses(AB= A"B'1. 2. . 8"- t'. @l.
olemas ka kontaktivabad klaviatuurid, kuid kallima hinna tõttu need laia kasutust ei leia. Vajutatud klahvide tuvastamiseks skaneeritakse pidevalt klaviatuuri. Klaviatuur moodustab maatriksi, kus read on ühendatud väljundpordi külge (joonis 7.33). See tähendab, et klaviatuuri kontroller saadab sinna teatud skaneerimise koode. Veerud on ühendatud läbi kaitsva takisti toitenivooga (väärtus 1) ja samuti saab lugeda veergude väärtusi läbi sisendpordi klaviatuuri kontrollerisse. Kõigis horisontaalide ja vertikaalide ristumiskohtades on lülitid (klahvid). Iga lüliti küljes on klahv vastava numbri või tähega. Joonisel on klaviatuuril 16 tähte. 39 24. Katkematu pingeallikas (UPS) (335-337) UPS-i olemasolul on võimalik üle minna akude toitele ja vooluvõrgu häiretest tingitud probleeme lahendada. UPS-i abil lahendatakse järgmisi probleeme:
tekib kontakt alumise pinnaga. Kontaktide puhul on oluline vältida mustuse sattumist kontaktide vahele. Laialt levinud klaviatuurid, kus kasutatakse metalliseeritud plastmassist kilet (membrane switch), mis täidab ühtlasi ka vedru ülesannet. Klaviatuur moodustab maatriksi, kus horisontaalid on ühendatud väljund-pordi külge. Vertikaalid on kõik ühendatud läbi kaitsva takisti toitenivooga (väärtus 1) ning maatriksi allosas on nad seotud sisend-pordiga. Kõigis horisontaalide ning vertikaalide ristumiskohtades on lülitid (klahvid). 1. LOENDURID Impulsside loendamiseks ette nähtud loogikaskeem. Kasutatakse automaatikaseadmetes ja arvutustehnikas. Sisenditesse püütakse impulsid, väljundiks 0 1 kombinatsioonid. Erinevate väljund kombinatsioonide arvu nim. mooduliks. E-sisend ehk ,,enable" sisend lubab loendamise. Sõltuvalt signaali ülekandeviisist jaotatakse loendurid:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
