Taju areng imikueas (2)

SISSEJUHATUS
Inimene on alati püstitanud küsimuse enda arengu kohta. Juba lapseeas inimest huvitab mõistatus: kust me oleme pärit? Mis on kogemus? Kuidas me areneme? Need küsimused on fundamentaasled ning nendele püüakse leia vastuse juba muinasajast. Kuna esimeseks teaduseks peetakse filosoofiat , siis on arvatavasti just filosoofid olid esimesed, kes püüdis vastata nendele põhjapanevatele küsimustele.
XIX. sajandilt toimusid suured sotsiaalsed ja majanduslikud muutused tekisid vajaduse inimese arenguprotsesside parem tundmaõppimise järele. Sellest ajast pakkus eriti huvi uus teadus - psühholoogia . Juba 1920. aastateks teiste psühholoogia distsipliinide kõrval kujunes arengupsühholoogia, mis saanud elujõuline iseseisev distsipliin .
Niisiis , enne seda aega arvati, et vastsündinud laps on pelgalt refleksidele allutatud organism – abitu, motoorselt ebaküps ning väga kehva nägemise ja kuulmisega.
( Butterworth , Harris : 1994)
Eelarvamuste kõrval, käesolevas referaadis käsitletakse Piaget, Gibsoni tajuteooriaid. Samuti Butterworth-Harris’i õpikus olevaid materjaale, mis on antud referaadi jaoks peaallikas.

EELARVAMUSED
Varase nägemistaju olemuse üle on olnud vaieldused juba ammust ajast. Pikka aega püsis filosoofiline arusaam, mis ilmnes nii prantsuse filoosofi Jean Jeaques Rousseau kui ka 18. sajandi inglise filosoofi piiskop Berkley arutlustes, et visuaalsed aistingud ei saa anda teavet reaalsuse kohta, välja arvatud juhul, kui nad on seotud inimeste enda liikumise ja puuteaistingutega. Paradoks seisneb selles, et kuigi silma võrkkest on kahemõõtmeline ekraan, kuhu visuaalsed kujutised projitseeruvad, ning sellel puudub kolmas mõõde, tajume me ometi maailma kolmedimensioonilise ja ruumilisena. Filosoofid on selle vastuolu üle kaua pead murdnud ning jõudnud järeldusele, et visuaalse ruumi kogemine peab olema seotud puutemeele ja motoorsete tegevustega.
Paljud teoreetikud on arvanud, et “käsi õpetab silma” – esimestel elukuudel õpivad imikud nägema, seostades puudutusi neile vastavate nähtavate kujutistega. Seega arvati, et kuigi nägemissüsteem funktsioneerib kohe pärast sündi, puudub imiku nägemisaistingutel esialgu tähendus. Morss (1990) ütles hiljaegu, et selline eeldus imiku tajude kohta muudab vastsündinu “meelte vangiks”. Kui taju funktsioneerikski kohe pärast sündi, aga meeled poleks omavahel ühendatud, oleks imiku kogemus reaalsusest ikkagi erinev täiskasvanute omast. Imiku jaoks oleks tegemist vaid tähenduseta aistinguid täis maailmaga . Seepärast väitiski James, et varased kogemused on sumisev ja kirju segadus .
Arengupsühholoogiale avaldasid need elldused mõju sellega, et tekitasid vajaduse seletada, kuidas imik sellest kaootilisest algusest visuaalse maailma mõistmisel oma kogemusi organiseerides üle saab.

PIAGET’I TAJUTEOORIA
Piaget jagas lähte- eeldust , et varases arengus “õpetab käsi silma”. Ta arvas , et vastsündinu nägemismaailm on kahemõõtmeline, ilma sügavuseta. Esimese kuue elukuu jooksul areneb vormi ja suuruse tajumine aeglaselt.
Piaget (1954) väitis, et oma tegevuse kaudu õpib laps järk-järgult tundma objektide omadusi. Tema teooria väga oluline aspekt käsitlebki “objekti mõiste” omandamist. Objekti mõiste on Piaget defineerinud kui usu sellese, et füüsilised objektid on: “Püsivad, ainelised, minast väljaspool asuvad ja eksisteerivad edasi ka siis, kui neid ei tajuta [--] ning säilitavad oma samasuse kõikvõimalike ruumiliste asendi muutuste korral.” (Piaget : 1954, ptk 5 ja 7)
Piaget kirjeldas objekti mõiste arengus kuut järjestikust staadiumi. Nende staadiumide kaudu loovad teadmised lapse tajule struktuuri. (Butterworht, Harris : 88-91)

GIBSONI ALTERNATIIV
Nägemistaju traditsioonilisele teooriale , mille võttis omaks ka Piaget, pakkus ainsana tõsist alternatiivi James Gibson (1966). Tema arvates tuleb taju käsitleda kui aktiivset informatsiooni otsimise protsessi, milleks ükski meel pole teistest olulisem. Kivi nägemine annab seega täpselt sama head informatsiooni kui selle jalaga toksamine.
Gibsoni teooria järgi on erinevad meeled “häälestunud” mõju avaldava energia erinevatele “sagedustele”, olles võimelised andma keskkonna kohta võrdväärset informatsiooni. Kuulmine sõltub helimustri mehaanilisest ülekandest, kompimine objekti omaduste mehaanilisest ülekandest naha kaudu, nägemine pindadelt peegelduva keeruka struktuuriga valgusmustri kiirgusülekandest ning maitse ja lõhn keemilise struktuuri ülekandest.
Gibson rõhutas, et ruum ei ole tühi, vaid täidetud erineva struktuuriga objektidest ja pindadest. (Buuterworth, Harris : 91-92)

OBJEKTI OMADUSTE TERVIKLIK TAJU VARASES IMUEAS
Viimastel aastatel on välja töötatud hulk uusi meetodeid imikute objektitaju testimiseks. Nende meetodite abil on uurijad näidanud, et imikute objektide tajumise võime on arenenum, kui varem arvata osati.
See on loomulik, et imikud peavad erinevate objektidele iseloomulikke omadusi tundma õppima, aga küsimus on selles, kas imikud peavad õppima ka seda, kuidas tajuda või oskavad nad kasutada taju maailma tundmaõppimiseks juba algusest peale. (Buuterworth, Harris : 93-95)
4.1. SUURUSE JA KUJU JÄÄVUS
Piaget pidas loomulikuks, et enne, kui lapsed suudavad objekte tahkete ja ainelistena tajuda, peavad nad õppima kompimis- ja nägemismeelt omavahel kooskõlastama. Kui laps on objekti juba haarama õppinud, võib ta seda keerata ja pöörata ning nägemisväljas lähemale ja kaugemale liigutada.
Bower (1966) oli esimene, kes kolmekuiseid lapsi uurides näitas, et suuruse ja kuju jäävuse mõistmine on võimalik ka enne viiendat elukuud. Vastsündinutega kordasid seda tulemust Slater ja Morrison (1985), kasutades harjumismeetodit.
Viimastel aastatel on sensoorsete süsteemide vaheliste seoste kohta väikelaste tajus palju uut avastatud. Hiljutised tööd on keskendunud meelte vahelistele suhetele, uurides, kuidas nägemine määrab täpselt asjade taktiilseid omadusi ning kuidas on seotud vastsündinu nägemine ja kuulmine. (Butterworth, Harris : 95-97)
4.2. INTERSENSOORNE TAJUMINE: NÄGEMINE JA KOMPIMINE
Piaget oli seisukohal, et objektide ulatuslik kompimine, haaramine ja vaatamine on vajalik selleks, et teadmised objekti omaduste kohta vähehaaval üheks liita. Piaget’ teooria vastu rääkisid aga talidomiidi tragöödia tagajärjel ilma käte ja jalgadeta sündinud lapsed. Vaatamata sellele, et neil lastel puudus võimalus ulatuslikuks füüsiliseks kokkupuuteks objektidega, oli nende intellektuaalne areng sageli normaalne (DeCarie : 1969). Nad ei saanud asju üheaegselt hoida ja vaadata – tingimus, mida Piaget pidas esmatähtsaks, et õpetada nägemissüsteemi mõistma objektide jäävust.
Tõendeid Piaget´ teooria vastu, mille kohaselt „käsi õpetab silma”, andis ka üks eksperiment , mis näitas, et imikud on võimelised simulatsioonist välja noppima visuaalset informatsiooni selle kohta, et mingi objekt võib neile osta sõita. Bower, Broughton ja Moore (1970) panid objektid kiiresti imiku näo suunas liikuma. Juba 6-21 päevalised imikud pöörasid pea ära ja lükkasid end kätega kiiresti lähenevast objektist eemale. Sellisele kiiresti lähenevale objektile on iseloomulik retinaalse kujutise paisumine , mis annabki märku lähenevast kokkupõrkest.
Kasutades ekraanile projitseeritud varjukujutisi, näitasid Ball ja Tronick ( 1971 ), et imiku reaktsioon on tõepoolest reaktsioon objektile, mis liigub imikuga kokkupõrke suunas.
Ühe teise uurimuse põhjal tegi Bower (1971) järelduse, et imikud tajuvad ka „virtuaalseid objekte” tahketena.
Need varased uurimused lubasid oletada, et imikud võivad tajuda objektide püsivust enne, kui neil on olemas ulatuslik asjade kompimiskogemus.
Kaasaja uurimustest võib kokkuvõtlikult järeldada, et nägemis- ja puutemeel funktsioneerivad algusest peale kui omavahel seotud modaalsused. Aine baasomaduste tajumiseks ei vaja imik ulatuslikku kompimiskogemust. Need avastused imiku taju kohta varases imikueas toetavad pigem Gibsoni kui Piaget´ vaateid. (Butterworth, Harris : 97-103)

KÕNETAJU
Imikute kõne äratundmise kiirusest räägitakse tänapäeval palju ning see on põhjendatud. Imikud on kõne äratundmiseks hästi varustatud selles mõttes, et neil on kaasa sündinud või väga varases eas õpitud võime tunda ära häälikud (või morfeeme). Imikud õpivad väga kiiresti selgeks selle keele foneemid, mida nad kuulevad ja neil on märkimisväärne võime foneeme eristada. Keel, mida imik kuuleb , hakkab varsti mõju avaldama, sest umbes kaheksakuuselt ilmneb märgatav langus imiku võimes eristada foneeme, mida ei esine tema ümber räägitavas keeles. (Butterworth, Harris : 108-110)
Seega on parem, kui laps hakkab mitu keelt õppima juba imikueas.
KOKKUVÕTE
Käesolevas referaadis käsitlesin kaasaegset imiku taju alastest uurimustest, mis tuginevad filosoofilistest ja ajaloolistest ettekujutustest välja kasvanud imikuea kognitiivse arengu teooriatele. Siin on esitatud ka Piaget` teooria, mille kohaselt tegutsemine loob tajule struktuuri ning Gibsoni alternatiivse seletusega, mis rõhutab taju informatiivset väärtust. Uuringute põhjal oletame, et imikud tajuvad objektide kompleksseid omadusi, nagu näiteks kuju ja suuruse jäävust, tahkust ja püsivust, enne kui neil on olnud võimalus need omadused ise oma tegevuse kaudu kokku seada. Samuti ilmneb imikutel jäljendamisvõime, mis võib olla seotud kõne omandamisega ning viidata ka sellele, et beebid tunnevad ära teiste inimeste olulise sarnasuse iseendaga .
Uurimused näitavad ka, et kaasaja arengupsühholoogia liigub uue, post-piaget` liku etapi poole, kus detailsed uurimused tingivd klassikaliste teooriate ümbertöötamise. Mida rohkem saadakse teada vastsündinute taju kohta, seda enam tuleb tunnistada evolutsiooni panust inimese arengusse . (Butterworth, Harris 1994: 110-111)
KIRJANDUS
1. Butterworht, George, Margaret Harris 1994. Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
9