Keeleteaduse alused 1 loeng (0)

Q: Kuidas sümboli tähendus ja vorm on seotud?

Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse alused 1 loeng

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas sümboli tähendus ja vorm on seotud?

1. loeng
Keel kui märgisüsteem, inimkeel ja teised keeled. Sümbol, indeks, ikoon .

Keele all mõistetakse eelkõige loomulikku inimkeelt. See on keel üldisemas mõttes. Konkreetselt võib rääkida eesti, saksa, suahiili jms keelest. On ka tehiskeeli, millel on hulk inimkeelega ühiseid omadusi. Ainult inimesel kui liigil on keeleomandamisvõime. Loomad, linnud , putukad jms suhtlevad ka ja neil on omamoodi keel, kuid seda ei saa keerukuse poolest võrrelda inimkeelega.

Keelt võib vaadelda erinvalt:

Kui sotsiaalset nähtust
Kui kultuurilist nähtust
Kui mentaalset/psühholoogilist nähtust
Kui semiootilist nähtust (märgisüsteemina)
jne

Loomulikud keeled: Normaalse kognitiivse arenguga inimesed valdavad mingisugust (mingisuguseid) loomuilikku keelt (loomulikke keeli). Keel on loomulik selles mõttes, et (1) see ei ole tehissüsteem ja (2) esimest/esimesi keelt/keeli omandatakse loomupäraselt keskkonnast (kõik omandavad vähemalt ühe keele varajases lapsepõlves), s.o. mitte grammatikaõpiku järgi.

Keel ja keelekasutus: Keel on süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest). Keel on struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib olla ainult abstraktne , kunagi ei realiseeru kõik korraga. Konkreetsed keeleüksused realiseeruvad keelekasutusprotsessis. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreesetest realiseerumisjuhtumitest.

Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Ferdinand de Saussure: langue vs. parole . Abstraaktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus (vt keel vs. keelekasutus). Rangelt öeldes, me ei räägi „eesti keelt“, vaid „kõnet“.

Keelevariandid /keelekujud/ allkeeled (varieties, lects). Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Isegi samast soost sama põlvkonna ja samst piirkonnast pärit inimesed ei räägi ühtemoodi. Individuaalne keelekuju on idiolekt . Keelekasutus sõltub olukorrast, nt ametlikus olukorras, olmes , suuliselt ja kirjalikult jms ei suhtle me samamoodi. Võib rääkida ametlikust keelekujust, argikeelest, kõrgstiilist jms. Need on keelevariandid/keelekujud/allkeeled.

Formaalkeeled. Märgisüsteemi võib luua kunstlikult. Selliseid süsteeme nimetatakse tehis - ehk formaalkeelteks. Programmeerimiskeeled jms. Liiklusmärkide süsteem on ka keel. Morsetähestik. Ükskõik milline tingmärkide süsteem. Rahvusvahelised abikeeled (volapük, ido, novial, esperanto – leiutaja on Ludwig (Lazar) Zamenhof 1887.a.). Esperantol on aga olemas väike kõnelejaskond, kes räägib seda esimese keelena > loomuliku keele tunnused.

Formaakleeled vs. loomulikud keeled. On üpris kitsa kasutusalaga (programmeerimiskeelest on vähe kasu liikluse korraldamisel ja vastupidi jms). Miks? Sümbolite arv on piiratud. Inimkeeles on teatud sümbolite (sõnade) arv piiramatu, neid tekib juurde, mõned kaovad aga kasutuselt. Inimkeele kasutusala ei ole piiratud. Loomuliku keele omandamise võime on kaasasündinud, formaalkeeli omandatakse ainult õppides. Formaalkeel väldib mitmetähenduslikkust. Loomulik keel ei suuda seda vältida (ega peagi). Formaalkeele väljendusjõud on väike, loomuliku keele oma on suur. Diskursusteave: „Tal on kollane põrnikas“ (teame, et niimoodi nimetatakse autot, saame kontekstist aru, et jutt on autost).

Loomade keel vs. loomulik keel. Loomade suhtlus on võimalik, kuid nad kasutavad signaale, mitte sümboleid. Signaalid on automaatsed, ei sõltu keskkonnast, indiviidist jms.

Kas mõni keel on keerukam või primitiivsem? Ükski keel ei ole primitiivne , vaene jne. Struktuuride rohkus/vähesus pole primitiivsuse/kõrge arungu näitaja. Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel, sellest jääb jälg keelesüsteemi (laenamine jms). Ükski keel pole puhas. Laenude hulk pole arengutaseme näitaja, vaid igas keeles loomulik nähtus.

Laenamisega seoses räägitakse tihti, et kui on laenatud sõna, mõiste jms, tähendab see, et seda sõna jne laenavas kultuuris ei olnud. Kuigi keel ja kultuur on seotud, pole seos üksühene. Kui eesti keelde on laenatud sõna hammas, ei tähenda see, et selline mõiste oli enne puudu. Kultuurierinevused ei ole keele keerukuse kriteerium .

Mitteverbaalne suhtlemine . Kehakeel, žestide keel jms. Mõned liigutused ja žestid on instinktiivsed (naeratus jms). Viipekeel ei ole siiski sellega võrreldav, kuna ei ole instinktiivne. On mitmeid viipekeeli (eesti, Briti inglise jms), ei ole ühte rahvusvahelist viipekeelt. Mitteverbaalsed keeled moodustavad samuti märgisüsteemi (mereliikluses, lennunudses jms kasutatavad süsteemid).

Loomuliku keele sturktuur. Vaatamata eranditele, mitmetähenduslikkusele, avatusele jms on keel ikkagi süsteem. See eeldab struktuuri, ilma selleta ei saaks suhelda ega lauseid moodustada. Keele süsteem koosneb mitmest alasüsteemist. Häälikute süsteem ja tähenduste süstem. Tähenduse ja materiaalse/helilise kuju seostamine (niimoodi mõistame, millest on jutt). Tähendus + häälikud = duaalne/kaheplaaniline olemus.

Sümbolid. Keel koosneb sümbolitest ja nende ühendustest. Tavaline sümboli juhtum on sõna, mille ehituselemendid on häälikud. Häälikud ≠ tähendus! KARU /karu/ : häälikute jada ei ole sama, mis loom ise! Sümbol koosneb vormist (häälikud) ja tähendusest Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol on duaalne/kaheplaaniline (tähendus + vorm). Sümbol osutab referendile (viidatavale ehk antud juhul konkreetsele loomale või loomaliigile). Sümbol ei ole sama, mis referent .

Kuidas sümboli tähendus ja vorm on seotud? Suhe on konventsionaalne (nii on kokku lepitud või on välja kujunenud). Suhe on arbitraarne ( suvaline , motiveerimata ): häälikute kombinatsioon /karu/ ei meenuta kuidagi looma ennast. Looma võiks samahästi nimetada PARU, KÕRU jms (foneemijärjendid on eesti keeles võimalikud), aga konventsioon on teistsugune. Assotsiatsioon (see, et oskame seostada sümboli vormi selle tähendusega) on võimalik seetõttu, et tunneme antud keele konventsiooni.

Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad loomade, lindude, looduse jms hääli. Auh-auh, kikerikii , põmm, tilisema, sahisema , кукареку, гав-гав, вжиг jms on onomatopoeetilised sõnad. Eesti ja soome keeles on onomatopoeetiline sõnavara suurem, kui indoeuroopa keeltes.

Kaksikliigendus keeles. Esimene liigendus: tähendus/vorm. Teine liigendus: vorm jaguneb elementideks (foneemideks) k,a,r,u. Foneemid on ehitusmaterjal. Eesti keeles on 26 foneemi. Keeltes on tavaliselt 20-40 foneemi. Nende abil võib luua uusi sõnu (vt eelmine PARU, KÕRU).

Liitsed sümbolid: Loomulikus keeles võib luua keergulisi liitseid sümboleid: KARUPESA. Erinevalt lihtsümbolitest on liitsed sümbolid motiveeritud. KARU ja PESA pole kumbki motiveeritud, kuid KARUPESA on. САМ ’ise’ ja ЛЕТАТЬ ’lendama’ ei ole kumbki motiveeritud, kuid liitsõna САМ-О-ЛЕТ ’lennuk’ on (midagi, mis lendab ise).

Märgid. Sümbol on üks märgi liik. MÄRGID: (1) ikoon (2) sümbol (3) indeks. SÜMBOL on märk, mille tähendus ja vormi suhe ei ole motiveeritud (keelesümbolid e –märgid). IKOON on enam-vähem sarnane referendiga (nt kaldtee kujutus liiklusmärgil; onomatopoeetilised sõnad). INDEKS on märk, mille vorm on mittepiltlikus suhtes referendiga (põhjus-tagajärg jms), nt hääletämber on põhjustatud vanusest ja soost; kõneomadused viitavad kõneleja päritolule, asukohale, sotsiaalsele staatusele jms.

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 10 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-06-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

10 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

TigribT Õppematerjali autor

sümboli keelest keelekuju kõneleja sümbolid duaalne

Sarnased õppematerjalid

pptx

Keeleteaduse alused ülevaade

Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud. Grammatikad Keelestruktuure kirjeldatakse grammatika kaudu, nende otstarbed: Deskriptiivne ehk kirjeldav-enamasti teaduslikud grammatikad Preskriptiivne- ettekirjutav: kooligrammatikad Keeleteaduse harud ÜLDKEELETEADUS tekkis 20 saj: teooria, meetodid, keelte või keelkondade üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust.

Kirjandus

doc

Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" ;

1. Keele mõiste Keel eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teised loomad küll suhtlevad omavahel, kuid nende suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, nüansirikkuse jm osas. Erinevus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Olulisim inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt inglise või eesti keel): 1.keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel aastatuhandete vältel, sõnavara on kujunenud väljendama seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2.inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta. 3.kui esimene keel on omandatud kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevases elus. Sõnad on polüseemsed (mitmetähenduslikud). Keel süsteemina erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Rääkides kasutab inimene keelepädevuse kõrval ka nt argiteadmisi ja diskursusteavet (missugusest valdkon

Keeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

· allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus · diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus 1

Keeleteadus

docx

KEEL KUI SÜSTEEM

Keel(t)e ajaloolist arengut ja varasemat ajalugu uurib diakrooniline keeleteadus. Varasemate arenguetappide rekonstrueerimisega tegeles võrdlev-ajalooline meetod. Mittesugulaskeelte võrdlusega tegelebkontrastiivne keeleteadus; selle saavutusi rakendatakse teise keele õppes ja keelepedagoogikas. Keele funktsioneerimist suhtluses uurib pragmaatika. Keele ja üksikisiku mõtlemise seost, samuti lapse keelelist arengut ning kõnepatoloogiat uurib psühholingvistika. Euroopalik keeleteaduse traditsiooni aluseks on antiikaja filosoofia. Eeldati, et keele ja mõtlemine on seotud. Keeleuurimine tähendas seega mõtlemise uurimist. Et keeles ei ole kõik loogiline ja korrapärane, pani tähele Demokritos. Vormi- ja lauseõpetuse aluseks on siiamaani Aristotelese klassifikatsioon. Analogistid arvasid, et keel põhineb kindlatel reeglitel, anomalistid arvasid aga, et keeles on palju ebaloogilisusi ja ebareeglipärasusi. Grammatikute perioodi nimetatakse veel Aleksandria perioodiks (3

Keeleteadus

doc

Karlssoni õpik

Karlssoni õpik: 15-48 Keele mõiste Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on nii universaalne ning tundub nii loomulik ja enesestmõistetav, et selle üle ei jääda kuigi sageli mõtisklema. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teiste loomade suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide hulga, kasutuse vahelduvuse ja nüansirikkuse osas. Erinevus pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Keelt läheb meil vaja igal pool. Eestlaste rääkimiskiirus argivestluses võib olla 150-180 sõna/min. Täiskasvanud inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna/min ehk 15 000 sõna/h. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt ainu, inglise, joruba, soome või eesti keel). Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli, mõned koguni kümneid. Vaegkuuljad viipekeel. ,,Loomulik" keel 1) keel tekkinud sadade tuhandete aastate vält

Keeleteadus

docx

üldkeeleteadus

on võimalik formaliseerida ( vormidesse suruda), eriti süntaksi kohalt. Generatiivse grammatika põhiline idee seisneb sellise grammatika 2 koostamises, mis genereeriks ehk matemaatilises tähenduses produtseeriks kõik keele grammatilised laused, kuid mitte ühtki agrammatilist lauset. Selle lähenemisviisi mõjukaim esindaja on Noam Chomsky, tema teos Aspects on kõige tsiteeritum. Generatiivse grammatika teooria on oluliselt mõjutanud formaalse keeleteaduse arengut. See teooria on mitmes mõttes muutunud, tal on palju järglasi. 9. Onomatopoeetiline sõna. Onomatopoeetiline sõna ehk deskriptiivsõna on hääli matkiv sõna, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud, näiteks auh-auh, kumisema, sihisema jne. Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike

Keeleteadus

doc

Keeleteaduse alused

Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos

Eesti keel

docx

Üldkeeleteadus, kordamisküsimused ja vastused eksamiks

o Duaalsus (kaks liigendust) o Tähendus/vorm o Fonoloogiline süsteem o Produktiivsus (uute sõnade/liitsõnade/lausete moodustamine) o Metakeel (Objektikeele kirjeldamiseks kasutatav keel, teoreetilised mõisted) o Elusa keele süsteemi pidev muutumine o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus)

Üldkeeleteadus

Rohkem sarnaseid