HISPAANIA KEELE HÄÄLIKUSÜSTEEMI ÜLEVAADE (0)

Hispaania ehk kastiilia keel on üks laialdaseimalt räägitud Romaani keel. See on Hispaania ametlik riigikeel ning seda räägib emakeelena enamik elanikkonnast. Järgnev hispaania keele häälikusüsteemi ülevaade on tehtud artikli Martķnez-Celdrįn, Eugenio; Fernįndez-Planas, Ana Ma.; Carrera -Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish –  Journal of the International Phonetic Association : Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias.

1. Konsonandid

Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’).
Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/ tähistab kirjapildis häälikut /ñ/, näiteks sõnas ´kaɲa caña ‘ kepp ’ ning on palataal ehk kõva suulae häälik.
Hispaania keeles on üks tremulant /r/, mis hääldub hambasompudes ja üks häälik, mis kuulub tap or flap ehk riiv - ja hõõrdhäälikute klassi ning selleks on /ɾ/, selle häälduskoht on sama, mis eelmisel. Viimane on näiteks sõnas ´peɾo pero ‘aga’, kus /r/ ei ole nii intensiivselt hääldatud nagu näiteks sõnas pero ´perro ‘koer’.
Keeles on neli frikatiivi: /f/ (labiodentaal), /θ/ ( dentaal ), /s/ (alveolaar) ja /x/ ( velaar ). /x/ hääldatakse pehmel suulael ning sõnades, milles on /j/, hääldub see hoopis /h/-ks, näiteks sõnas xa´ron jarr´on ‘vaas’. /θ/ hääldust kasutatakse siis, kui sõnas on häälik /z/ nagu näiteks sõnas ´θona zona ‘tsoon, piirkond’.
Hispaania keelest võib leida kaks lateraalset poolvkaali. Esimene neist on alveolaarne lateraal /l/ ja teine palataalne /ʎ/, mida kasutatakse sõnades, kus on kõrvuti kaks /j/-i. Sõnades nagu a´ʎi all´i ‘seal’ hääldub /ll/ pigem /j/-ks ning seda tähistab /ʎ/.
Konsonantide tabelis on veel ära märgitud kaks afrikaati: /tʃ͡/ näiteks sõnas ´kotʃ͡e coche ‘auto’ ja /ɟʝ͡/ nagu ɟʝ͡ate ´yate ‘jaht’, kusjuures mõlemad häälduvad palataalselt.

2. Vokaalid

Hispaania keeles on viis vokaali, mis võivad esineda nii rõhulistes kui ka rõhuta silpides. Need on /i/ (kõrge illabiaalne eesvokaal ), /e/ (keskkõrge illabiaalne eesvokaal), /a/ (madal illabiaalne eesvokaal), /o/ (keskkõrge labiaalne tagavokaal ), /u/ (kõrge labiaalne tagavokaal). Selle põhjal võib üldistada, et rohkem on hispaania keeles pigem kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale ning madalaid esindab ainult /a/. Vokaalid võivad omistada nasaalse kõla, kui nad paiknevad nasaalsete konsonantide vahel või kui silbikoodis järgneb vokaalile nasaalne konsonant.
Nagu eespool mainitud, võivad samad vokaalid olla rõhulises silbis ja ka rõhuta silbis näiteks /i/ on sõnas ´ piso piso ‘astun’ rõhulises silbis, aga sõnas pi´so pis´o ‘ astub ’ rõhuta silbis. Samamoodi vastavalt näiteks /e/ ´peso peso ‘kaalun’ ja pe´so pes´o ‘kaalub’; /a/ ´ paso paso ‘läbin’ ja pa´so pas´o ‘läbib’; /o/ ´poso poso ‘poseerin’ ja po´so pos´o ‘poseeris’; ´puso puso ‘ta pani’ ja pu´χo puj´o ‘S\he struggled’. Näidetest võib märgata, et tihti võib sõltuda rõhust ka sõna tähendus.
2.1 Diftongid
Hispaania keeles on nii kõrgenevaid kui madalduvaid diftonge, mille moodustavad kaks laadilt erinevat diftongi, mis kuuluvad ühte silpi . Kõrgenevad on moodustatud poolvokaalidega /j/ ja /w/ pluss silbi tuum, näiteks /je/ ´pjel piel ‘nahk’ või /wi/ ´fwimos fuimos ‘me läksime ’. Madalduvad moodustatakse silbituumast, millele lisandub poolvokaal /i̯/ või/u̯/, näiteks /ei̯/ ´pei̯ne peine ‘ kamm ’ või /eu̯/ ´neu̯tɾo neutro ‘ neutraalne ’.
Kui kahel vokaalil on sama tämber, siis nad sulanduvad nt la Alhambra [la ´lambɾa]. Kui kaks mittelähedast vokaali põrkuvad rivis kokku, siis muutub üks mittesilbiliseks, nii võib saada kolmesilbilistest sõnadest kahesilbilisi, näiteks poeta ‘poeet’ [´po̯eta], maestro ‘õpetaja’ [´mae̯stɾo].
Hispaania keeles on ka triftonge, mis koosnevad kolmest erinevast vokaalist, sellisteks on näiteks buey ‘härg’ [´bwei̯].

3. Prosoodianähtused

3.1 Sõnarõhk
Sõnarõhk on hispaania keelele omane. Nagu ka varem mainitud, võib rõhu asukohast muutuda sõna tähendus, verbi pööre, aeg jms. Väga tavaline on rõhu olulisus verbi oleviku ainsuse esimese ja mineviku teise pöörde eristamisel, näiteks amo-am´o ‘mina armastan-tema armastas’.
On olemas ka üle kahe sama kirjapildiga sõna, mille vahel võib rõhu asukoha tõttu tekkida tähenduserinevus, näiteks dep´osito-deposito- deposit ´o ‘ettemaks-ma maksan ette-ta maksis ette’. Selle kõige tõttu on hispaania keeles väga vajalik rõhumärgi kirjutamine vastavasse kohta, et hääldus ja sellest tulenev tähendus oleks ühetimõistetavad.
Paljudel hispaaniakeelsetel sõnadel on rõhk eelviimasel silbil , aga rõhulised võivad olla sõna kõik kolm viimast silpi, isegi vahel tagant poolt loetuna neljas, näiteks cu´entaselo (cuenta-se-lo)‘ütle seda talle’.
3.2 Rütm
Hispaania keel on silbirütmiline keel, mis tähendab seda, et enamik silbid on ühe pikkusega ja tekib rütm. Hispaania keeles ei märka ka väga palju vokaalide taandumist rõhulistes silpides: rõhuta silpide asemel on erinevad rütmiintervallid need, mis rõhulisi silpe eraldavad .
3.3 Intonatsioon
Tuumatoon on viimasel intonatsioonigrupi rõhulisel silbil. Kui tuumsilp ei ole selles grupis viimane, siis tuuma helikõrgus kandub temale järgnevatele nõrkadele silpidele.
Tavaliselt on madal langev toon iseloomulik väidetele ja eriküsilausetele ja kõrge tõusev iseloomulik valikküsilausetele
Kõige levinum muster deklaratiivsete lausete ja küsilausete puhul on pidevalt laskuv muster. Helikõrgus on alguses üsna kõrge ning siis madaldub progressiivselt samm sammu haaval, kuni saavutab põhitooni ning lõplikult madaldub.
Eestuumalistes kontuurides on rõhuline silp üsna madal ning talle järgneb kõrgetooniline rõhuta silp, see on iseloomulik nii sõnadele kui fraasidele.