Lingvistika - Foneetikast ja fonoloogiast (0)

Lingvistika - Foneetikast ja fonoloogiast

Rääkimine on inimese üks igapäevasemaid tegevusi. Võimet toota ja mõista kõnet peetakse nii iseenesestmõistetavaks, et sellele ei pöörata tavaliselt üldse tähelepanu. Tähelepanelikuks muutume vaid siis, kui keegi hääldab mõnd häälikut teistmoodi või siis paneb näiteks sõnas rõhu mujale, kui meie seda teeme, või hääldab sõna muus vältes, kui me ise hääldame.
Inimene võib oma häälduselunditega moodustada tohutult palju erinevaid häälikuid (ka selliseid, mida tema oma emakeeles ei ole). Emakeelegi häälikute laadi mõjutavad naaberhäälikud või kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi, aga ka kõneleja vanus, sugu, kõneorganite anatoomia, tema emotsionaalne seisund. Vaatamata sellisele varieeruvusele, tunneb kuulaja enamasti sõnad ära.
Foneetika ehk hääldusõpetus uuribki häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus (häälikud märgitakse nurksulgudesse [ r ]). Sealjuures pööratakse tähelepanu kõne kolmele küljele:
1) artikulatsioon - kõneorganite talitlus kõneüksuste kujundamisel. Siin kasutatakse anatoomia terminoloogiat;
2) kõneakustika - häälelaine ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilised omadused. Siin kasutatakse füüsika terminoloogiat;
3) kõnetaju - häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine (äratundmine). Siingi kasutatakse anatoomia, aga ka psühholoogia terminoloogiat.
Häälikul iseenesest ei ole tähendust. Seetõttu ei loeta häälikuid keelesüsteemi üksusteks. Väikse erandina võivad häälikud siiski anda edasi tähendusvarjundit loodushääli kirjeldavates sõnades. Nt sõnapaaris kill - koll märgib esimene sõna kõrget, heledat heli, teine sellest madalamat ja tumedamat heli.
Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung . Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on olemas neile omane väline vorm ja võime eristada sõnade tähendusi. Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk.
Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs.
Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi:
/ a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü /
ja 17 konsonantfoneemi ( j märgib palataliseeritud foneeme):
/ p, t, tj, k, f, v, s, sj, š, h, m, n, nj, l, lj, r, j /
Minimaalpaare leiduks järgmiste sõnade hulgast: vaar , veer, viir , voor, võõr, väär, vöör. Sõnadel vüür, vuur pole tähendust. Tuleb otsida uus rühm: kiir, küür, kuur, koor, kõõr 'ehispaelast rõivaäär', kaar, käär. Siin on tähenduseta sõnadeks keer (küll on olemas keerd ), köör. Fonoloogiline ülesanne on eesti keeles ka näiteks II ja III vältel, mis võimaldavad eristada sõnade tähendusi ja vorme:
kalla 'lill' - kalla! ( kallama ),
naeru ( omastav ) - naeru ( osastav ).
Niisiis võib minimaalpaaride puhul üks foneem asendada teist ning sellisel asendamisel saab sõna uue tähenduse. Näiteks /r/ ja /l/ järgmistes paarides: rahu - lahu, varu - valu, vaar - vaal. Neis erinevates sõnades on tegemist sõnas erinevas positsioonis teineteisega vastanduvate foneemidega /r/ ja /l/, mis eristavad sõnade tähendusi ja on omavahel paralleelses jaotumises (saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis).
Samas on võimalik, et üks foneem hääldub ühes häälikuümbruses ühtmoodi, teises teistmoodi. Sel juhul on tegemist täiendava jaotumisega. Näiteks hääldub foneem /n/ tavaliselt hääldatud ninahäälikuna hambasompudel [n] (nt naba , kanda, kanad ). Foneemi /k/ kõrval muutub aga /n/ pehmel suulael hääldatud ninahäälikuks [] (nt panka, kanga, ving). Häälda võrdlevalt sõnapaare kinda - kinga, kanda - kanga. Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon .
Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited:

• muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust)
  

/m/ > [] / /h/_# (nt lehm [leh:])
Loe seda järgmiselt: /m/ hääldub helitult, juhul kui ta jääb /h/ järele sõna lõppu;

• hambasompudel hääldatud /n/ muutub /k/ naabruses pehmel suulael hääldatud []-ks
  

/n/ > [] / _/k/ (nt panka [pakka]);

• /n/ palataliseerub /i/ ees ([nj])
  

/n/ > [nj] / _ i (nt pani [panji])