Essee "Ukraina lugu läbi Tõmošenko teekonna gaasiprintsessist peaministriks ja üheks daamiks" (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete instituut
Rahvusvaheliste suhete ja politoloogia õppetool
Tõnis Teinemaa
Ukraina lugu läbi Tõmošenko teekonna gaasiprintsessist peaministriks ja üheks daamiks
Essee õppeaines Venemaa ja SRÜ
Õppejõud: Mart Helme
Tallinn 2013

Sissejuhatus

“On vale panna Ukraina ja Eesti ning Ukraina ja ELi suhete saatus pelgalt üheleainsale kaardile, ühele daamile ,” tsiteeris Ukraina valitsuse pressiteenistus Eesti peaminister Andrus Ansipit (Eesti Päevaleht). Kuid kes on see kunagine maailmastaar, Ukraina ekspeaminister ja tänane poliitvang ning miks ta on nii oluline, et omavahel tülli ajada 45 miljoni elanikuga Ukraina ja 500 miljoniga Euroopa Liidu? Kuidas toimib Ukraina majandus ning milline roll on seal poliitikutel? Olles Välisilma ja teiste huvitavate dokumentaalfilmide abil põgusalt tuttav Ukraina Oranži revolutsiooniga otsustasin eelnevalt esitatud küsimustele just antud esseega veidi lähemale jõuda.
Huvi teema vastu tõstab ka asjaolu, et kogu Venemaa ja SRÜ kursus sai ärinduse tudengina võetud eelkõige mitte kohustusest, vaid vabatahtlikust huvist Ida-Euroopa mõjukate riikide vastu. Konkreetselt Ukrainaga on seotud ka minu investeerimisportfelli kuuluvad Tallinna börsil kauplevad Olympic EG ja Silvano Fashion Group (endine Klementi), millega seotud riikide toimimismehhanismide mõistmist väikeaktsionärina väga oluliseks pean. Olympicu juht Armin Karu oli ka üks ärimeestest, kes Ansipiga „ühe daami“ reisil kaasas käis. Kuid küsimus ei olegi niivõrd konkreetsetel aktsiatel ja investeerimise kaudu raha tegemisel, vaid meile küllaltki sarnase, kuid inimeste hulgalt ligi 35 korda suurema riigi mõistmises.
Essee ajalooline pool ja konkreetsed faktid põhinevad valdavalt Dmitri Popovi ja Ilja Milšteini teosel „Oranž printsess“ ning teemakohastel Eesti meedias levinud artiklitel. Inspiratsiooni on saadud ka Mart Helme teostest „Kremli tähtede all“ ja „Pronksiöö proloog .“
Töö lihtsamaks lugemiseks on see vahepealkirjadega jaotatud x osaks. Vormistamisel on lähtutud majandusteaduskonna kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendist.

Ukraina pole Venemaa

143 miljoni elanikuga Venemaa ja 45 miljoni elanikuga Ukraina võrdluses võib tuua miljoneid paralleele, kuid sellele vaatamata ei ole Ukrainat mõtet Venemaaga samastada. Erinevalt Venemaast, üüratust riigist, kus pole sisulist lähenemist demokraatiale ega ka selleks sobivat võimalust kunagi olnud , on Ukraina kompaktne, suhteliselt heas klimaatilises asukohas paiknev sisetülides vaevlev moodustis, mille elanikele lubati 2004. aastal Maidanil Lääne-Euroopa demokraatlikke väärtusi.
Ka poliitika ja poliitiliste liidrite taust ning seotus kohalike klanne meenutavate grupeeringutega on Ukrainas olnud Venemaast veidi erinev. Ukrainat juhiti enne Oranži revolutsiooni, selle ajal ning alates Janukovõtši võimule valimisest uuesti kindlatel, küllaltki pika aja jooksul väljakujunenud nomenklatuursetel põhimõtetel. Võimalus karjääriredelil üles pürgida ning tippu jõuda oli üksnes läbi õigete isikutega sõlmitava koostöö ning vastastikuste teenete tegemise.
Samad põhimõtted kehtivad poliitika kõrval ka majanduses. „Ukrainas, nagu sealsed ajakirjanikud märgivad, on äri ja võimu piir peaaegu olematu. Võim tähendab äri.“ (Ranne) Suurt äri on võimalik teha üksnes õigel poliitilisel tasandil koostööpartnereid või hoolitsevat „ristiisa“ omades . Niisugustel põhimõtetel seisneb ka Ukraina majandus, mida juhivad Donetski, Dnipropetrovski, Kiievi, Harkivi ja teistesse linnadesse koondunud kohalike oligarhide grupeeringud. Kusjuures Donetsk on tänasel päeval Janukovõtši toetuse tõttu domineerivaim.
Ukraina Oranži revolutsiooni eelse presidendi, endise Dnipropetrosvski kosmose-sõjatehase juhi, Leonid Kutšma aitasid 1994. aastal võimule nii tema ümber koondunud kohalikud, kui ka Kremli taustaga Venemaa ärimehed. Moskva lootuseks oli Ukraina tehased odavalt hiljem üles osta. Kuid Kutšma võimule viinud „noored hundid “, Kiievi, Dnipropetrovski, Harkivi, Donetski ärimehed, ei finantseerinud teda mitte selleks, et pärast võitu jagada oma vara Kremliga. Nendel olid teistsugused huvid: Ukraina majanduse uued peremehed kavatsesid koos Kutšmaga kamandada riiki, jagades omandi ära võimule lähedal olevate isikute ringile. Selleks oli vaja Ukrainast stabiilsust. Uus president tundus neile olevat rahuliku elu garantii . ( Popov )
Ajalugu vaadates võib kokkuvõtlikult nentida - Kutšma trumpas oma kavalusega võimule saades kõik üle. Keda võimule lähemale tuua, aga keda sealt eemaldada emigratsiooni või türmi – seda otsustas tema isiklikult. Nii keeleliselt , kui kultuuriliselt kaheks lõhestunud Ukrainas ei tundunud Kutšma ajal venekeelne elanikkond repressioone, kuid vene keel ei saanud siiski ka teiseks riigikeeleks. Suhted Moskvaga ei muutunud paremaks ega halvemaks kui Kravtšuki ajal. Nii nagu tema eelkäija ajal, hulpis Ukraina nüüdki aeglaselt Venemaast eemale, muutudes tasapidi iseseisvaks riigiks. (Popov)
Samas ei saa öelda, et Ukraina seisukohalt Kutšma halb juht oleks olnud. Ta juhtis riiki oma võimete kohaselt. Ukraina uus, klanlik majandusstruktuur oli loogiline ja lihtne: Regioone juhtisid presidendi määratud ülemused, nende kätte voolasid rahad kohalikelt ettevõtjatelt, kust see liikus edasi juba riigikassasse ja presidendile . Sama lugu oli ka finantsmajanduslike grupeeringutega. Mida suuremad need olid, seda lihtsam oli nendega hakkama saada. Alati leidus üks ja ainumas inimene, kelle käest sai uurida välja asjade seisu ja kellele, kui too ise sellest aru ei saanud, võis selgeks teha, et seda kõike on vaja jagada nii riigi, kui presidendiga. Ja kui too siis veel aru ei saanud, tuli teda halastamatult karistada . ( Ibid .)

Tõmošenko majanduslik edu ja suundumine poliitikasse

Dnipropetrovski hruštšovkast pärit Julia Volodõmõrivna tegi vaatamata oma madalale ning isiklike tutvuste puudusele juba noore naisena märkimisväärse karjääri erasektoris. Seda nii tugevate isikuomaduste, särava mõistuse, kui ka äiast Dnipropetrovski parteibossi Gennadi Tõmošenko abile. Sarnaselt teistele tulevastele oligarhidele leidis ka tema oma tee, läbi rakette tootvas Dnipropetrovski tehases töötamise, kohaliku klanni üksteist abistavasse võrgustikku.
Nõukogude Liidu lõpuperioodil, eraomandil põhineva äri tegemise põhimõttelise lubamisega jõudis ka Julia Tõmošenko, nii algselt äia Gennadi Tõmošenko, kui ka hiljem Dnipropetrovski oblasti kõikvõimsa paruni Viktor Pintsuki abiga suurde ärisse. Algselt bensiiniäris tegutsedes , rahade jaotamise keeruliste süsteemide ning heade kontaktidega jõuti vaikselt ka Julia Tõmošenkole enim kuulsust ja hiljem ka süüdistusi toonud gaasini. Hiljem hõivas Pintšuki koha Pavlo Lazarenko, kellest sai Tõmošenko rahvusliku äri, Türkmenistani ja Vene gaasi läände toimetamise, ristiisa. Nii oli ühel hetkel Tõmošenkole kuuluva Ukraina Ühtse Energiasüsteemi kontrolli all neljandik rahvusliku majanduse (SKP) mahust. (Ibid.)
Kuna Ukrainas pikas perspektiivis stabiilselt äri tegemine ilma poliitikata on võimatu, Venemaa Gazprom tahtis Ukraina ärist oma osa ning Julia Tõmošenko sai väga selgelt tekkivate probleemide mõjust aru, siis otsustas ta ka ise poliitikasse minna. Poliitikasse minekul oli Tõmošenko jaoks ka äri kõrval teine, äärmiselt pragmaatiline põhjus. Nimelt oli gaasiprintsessiks tõusnud oligarhil tekkinud teravaid konflikte konkurentidega, kes oma majandusliku võimu abil läbi prokuratuuri talle pidevalt kaikaid kodarasse loopisid. Ülemraada saadikutel on aga diplomaatiline puutumatus.
Üsna pea tuli tal ka valida, kas ta jätkab ronimist, teeb strateegilise liidu Kutšmaga, kelle tegevust ta varasemalt aktiivselt kritiseeris, ning reedab samas endise partneri ja ta äride ristiisa Lazarenko või proovib Lazarenkot toetada ning riskib võimalusega kõigest ilma jääda. Erinevatel ajahetkedel on Tõmošenko nii olude sunnil, kui ka arengu või Ukraina nimel mänginud üle mitmeid oma seniseid koostööpartnereid. Ta otsustas edasi minna. See aga ei tähendanud, et ta loobus presidendi kritiseerimisest. Ta otsustas üksnes veidi pausi pidada ning 1999. aastal asepeaministrina kütte- ja energiakompleksi küsimustes valitsusse minna. „Ta ise kommenteeris seda sensatsiooni erakordselt targalt : „Oma määramise eest olen ma tänu võlgu presidendile.“ Ja mõelnud asja üle järele, lisas paljutähenduslikult „Kui president langetas selle üsnagi keerulise otsuse minu määramise asjus, mõistis ta nähtavasti: ma ei tea niisugust oligarhi, kes võiks anda mulle altkäemaksu.““ (Popov)

Võitlus õiglasema Ukraina nimel, esimene vaatlus

Valitsusse jõudnuna jätkas ta juba varem valitud suunda, ärist välja tõmbumist ning enda tugeva poliitilise karjääri ülesehitust. Ukraina endale sobivaks kujundamist. Nii täitis ta ka oma positsioonile asudes lausutud lubadusi, hakaks ägedalt Ukraina riigieelarve täitmise nimel võitlema oligarhide ning nendele kuuluvate korporatsioonidega.
“Esialgseid kokkuvõtteid Julia Tõmošenko marulise tegevuse kohta asepeaministri ametis oleks saanud teha ammu enne ta erruminekut. Neutraalsed vaatlejad, kes ei läinud kaasa oligarhidevastase võitluse üldise psühhoogiga, konstanteerisid vaid fakte, millest koorus välja pilt üllatavast edust . Juštšenko-Tõmošenko valitsuskabineti oli Ukraina uusimas ajaloos esimene, mille ajal vähenes oluliselt riigi välisvõlg, selle valitsuse ajal võttis Ülemraada esmakordselt õigel ajal vastu oma aastaeelarve. Sügisel selgus ka üllatav asjaolu: Varasemate aastate energeetiliselt raskete talvede kõrval oli Ukraina talveks tõesti valmis. „Julia Tõmošenko oli täitnud oma lubaduse, mida veel suvel mitte keegi ei uskunud: kivisütt ja gaasi oli piisavalt varutud ning isegi aatomielektrijaamadel olid õigeaegselt kütus olemas.“ Pärast seda, kui valitsus sai jagu energiaprobleemidest, muutus senine üldiselt raske elu veidi kergemaks. Oligarhidelt ära võetud, varjust välja toodud raha anti riigikassasse, maksti reaalselt inimestele. (Ibid.)
Suhteliselt kiired ja edukad poliitilised reformid tõid Tõmošenko ootustele vastavalt kaasa ka küllaltki kiire ning mastaapse toetuse kasvu kogu Juštšenko valitsusele, kuid eriti oligarhidega võitlevale Tõmošenkole. „Pole päris selge, millal Kutšma hakkas tõsiselt närveerima. Missugusel hetkel ta tundis, et tema padaemand hakkas lammutama majanduse põhialuseid, mille ta oli niisuguse armastusega üles ehitanud. Laveerides klannide vahel, nõrgendades neist ühtesid ja ülendades teisi, arvestas Leonid Danõlovõtš arusaadavalt oma poliitilise pikaealisuse peale. Maal, kus klannimajandust hävitati metoodiliselt ning selle asemel mängiti mängu ausa turumajanduse reeglite järgi, võis juhtuda, et talle ei jäägi selles kohta.“ (Popov)
Vaenu süvenemine Tõmošenko ja varasemate kolleegide , teiste oligarhidega algas juba esimesest tööpäevast alates. Teiste rahakotis sorimine ning Kutšmale poliitilise konkurentsi pakkumine oli kõik, mida ametist priiks saamiseks vaja oli. Selleks pandi käima ka kohtuasi Slavjanski panga asjus, kuhu oma oligarhiks olemise perioodil oli tal üsna palju asja olnud. Hiljem on Tõmošenko öelnud, et pole olnud mitte mingisugust Juštšenko valitsust, oli ainult kaks inimest: tema ja peaminister Juštšenko. See ei tasu võtta üksnes enesekiitusena, Tõmošenko poolt vaadates oli see kompliment Juštšenkole. Ta teadis väga hästi, et Juštšenko juhitud „refomaatorite valitsus“ korjas endale kõige rohkem kuulsust tänu tema tööle. Ühele varimajanduse „ristiisale“ omistatakse isegi niisugused sõnad: „Ma ei karda perspektiivi, et minu vaenlaste seas on viis Juštšenkot. Muidugi ainult sellel tingimusel, et tema kõrval ei oleks Tõmošenkot.“ (Ibid).

Tõmošenko ja Juštšenko kaks erinevat Ukrainat

Oranži revolutsiooni kulgu oluliselt mõjutanud konflikt peaministri, tulevase presidendi Juštšenkoga küpses Julia Tõmošenkol pikka aega ning põlema lahvatas 2000. aasta lõpus. Nende poliitikute konfliktid polnud juhuslikku laadi . Neil olid küllaltki tõsised ideoloogilised erimeelsused, kuid kõige olulisem oli muu.
Elu oli Viktor Andrijovitšit õpetanud, et tee, mis viib üles, on pikk ja tüütult üksluine, aga teist valikut ei ole. Talle meeldis Julia, oli valmis veidi oma karjääriga riskima, kui ta tema eest välja astus, kuid kehtis piir, millest ta ei saanud üle astuda. Ta ei tahtnud mitte kellegagi võidelda, seda enam president Kutšmaga, keda ta kord isegi isaks oli nimetanud. Ta ei soovinud skandaali. Hukkunud Vadõm Getmani õpilase ja võitluskaaslasena ei tahtnud ta oma vaenlaste hulka kunstlikult suurendada, kuna teadis, et arveteõiendamine võib olla maruline ja julm. See ei olnud argus, vaid Juštšenko pragmatism . „Nagu ütlevad hiinlased: kui istuda kaua jõe ääres, siis varem või hiljem näed oma vaenlase laipa mööda ujumas. Viktor Andrijovõtš Juštšenko ootas jõe äärde istudes , millal kalda äärde ujub presidenditool.“ Juštšenko tulevikuideaaliks oli võit parlamendivalimistel ja seejärel ka presidendivalimistel. Rahulik, kõiki rahuldav võit. Ta ei näinud ennast üldsegi mitte revolutsioonimeelsete rahvahulkade ees. Ta ei tahtnud võidelda, ta eelistas kokku leppida. Nii Kutšma, oligarhide kui ka opositsiooniga; ta oli valmis asjaolude teatud kokkusattumisel garanteerima kõige suuremate salasoovide täitumise. Lahkuvale presidendile isikupuutumatuse. Ärihaidele seda, et nad ei lähe kohtu alla. Üksikisikutele opositsioonääridele pääsu võimu juurde. Aga kõike seda nendel tingimustel, mida tal ei olnud veel olemas. (Popov)
Tõmošenkol oli teistsugune iseloom ja elukogemus, mis dikteerisid ka erineva käitumisstiili. Enda varasematele tegevustele mõeldes ning edu valemit enda jaoks lahti mõtiskledes jõudis ta vaikselt tõdemuseni: tema võitude edu peitub ekstreemsetes situatsioonides . Ainult sõdides, ainult kakeldes tundis ta ennast nagu kala vees. Veidi enne 2002. aasta parlamendivalimisi märkisid eksperdid , et vähesed Tõmošenko Bloki nimekirjades olnutest oleksid olnud võimelised andma märkimisväärset kasu ja hääli. Just nimelt Julia Tõmošenko oli seal peamine valijaid külge tõmbav magnet. Selle poole ta pürgiski: olla esimene ja ainus parteis , mis kandis tema uhket nime. See sai selgeks tal juba 1996. aastal, kui ta Kirovogradi oblastist Ülemraadasse kandideerides 92.3% häältest sai. Jäi üle veel ainult üks pisiasi, võita. Muuseas , ta hindas kainelt valijaskonna võitmise eest käivat võitlust. Ees oli väga ränk võitlus kahes suunas. Ühelt poolt astus Julia Tõmošenko Blokile vastu võimupartei, mis oli koondunud liikumise Ühtse Ukraina eest lipu alla. Kutšma käes oli ka kurikuulus administratiivne ressurss, võimalus kõige erinevamal moel mõjutada hääletamist: propagandaga riiklikes telekanalites, häältelugemise vassimine. Teiselt said konkurentideks ka nomenklatuursed opositsionäärid Viktor Juštšenko Meie Ukrainast.
Tõmošenko ja Juštšenko sarnasus, mõlema soov Ukrainat demokraatlikumaks, läänemaailma turumajanduse reeglitega arvestavaks muuta oli aga liiga tugev, et üksteisega mitte arvestada. Nii ei jäänud neil niigi ukraina keelseks Lääneks ja vene keelseks Idaks lõhestunud Ukraina reformimiseks muud üle, kui oma personaalsed üksteist häirivad veendumused tagaplaanile jätta ja koostööd teha.
Koostööd tehti lõpuks ka Kutšma võimult tagandamisel, kui Kutšma populaarsus oli juba varasemalt langustrendis, siis peale ajakirjaniku Gongadze mõrvas kahtlustamist kukkus ta toetus märkimisväärselt. Varasemad partnerid Lääne-Euroopas ja USAs ei saanud eirata mõningaid reegleid, mille kohaselt poliitik , keda kahtlustatakse mõrvas ja teadaolevalt ehtsateks tunnistatud lintidel vaata et lausa annab käsu see kuritegu toime panna, muutub automaatselt persona non grataks. Sülitades oma maa vabaduse peale, oli Kutšma sunnitud lähenema Venemaale ja sõbrustama Putiniga. Isoleerides Kutšma, oli lääs sunnitud ta Moskva embusesse tõukama.
Tänu ennekõike rahvusvahelistele vaatlejatele ja opositsionääride valimiseelsele agressiivsele kampaaniale , kus presidendi administratsiooni hoiatati sadu kordi , et nemad massilisi valimispettusi ei lase läbi, massilisi võtsimisi ei täheldatud. Kutšmale oli valimistulemused kohutavad, presidendimeelne blokk Ühtse Ukraina eest sai alla 12% häältest, mis tähendas täielikku läbikukkumist. Valitsuspartei jäi alla isegi kommunistidele, kes kogusid peaaegu 20% häältest. Valimised võitis Viktor Juštšenkole Meie Ukrainast, kelle nimel hääletas 24% valijatest. Opositsioonis oleva Oleksandr Morozi sotsialistid kogusid peaaegu 7% häältest ja Kutšmaga seotud ühinenud sotsiaaldemokraadid lõpetasid nimekirja 6% ülerahvaliku toetusega. Julia Tõmošenko blokk kogus üle 7% valijate häälest, mis oli Tõmošenko ümber koondunud äsjasündinud parteile, mis sai presidenti pooldavate massiinformatsioonivahendite agressiivsete paljastavate kampaaniate märklauaks, esimene tõsine võit. (Ibid.)

Oranž revolutsioon

Parlamendivalimistel nii tugeva tulemusega opositsiooni võit oli kogu Ukraina ajaloole märkimisväärne. Varasemalt tüüpiliseks saanud nomenklatuuri poolne nomenklatuuri asendamise ajajärk oli vähemalt ajutiseks lõppenud. Nüüd suudeti rahvale SRÜ riikides midagi erakordset näidata, et ka nende häälel on olemas rahumeelne riiki mõjutav jõud. Presidendivalimistel eel oli Ukraina rahvas revolutsiooniks valmis, nõrk võim oli kodanikke ära tüüdanud. Kuigi Juštšenko soov ise presidendiks hakata tundus vahepeal ebalev ning selle võis ka kahelda, siis opositsiooniliste tunnete nimel elas ja tegutses Julia Tõmošenko, kes kutsus Juštšenkot pidevalt võitlema.
2004. aasta sügisel panustas Tõmošenko tasahilju oma rahasid tulevasse revolutsiooni, aga kogu oma suure poliitikuande ja mõistuse kasutas ta ära läbirääkimistel kõige erinevamate inimestega. Käisid kuulujutud , et ta suhtles otse Boriss Berezovskiga, kes kunagi oli arvanud, et Kutšma oli Jumala enda kingitus Ukraina rahvale, kuid kes oli peale Putini presidendiks saamist oma veendumusi kui ka elukohta muutnud. Muuseas, Julia Tõmošenko teadis väga hästi, et revolutsiooni saatuse otsustab ennekõike ikkagi rahvas, ja alles siis rahad ja tehnoloogiad . Aga see tähendas, et protestideks oli vaja kokku osta hulganisti telke , toiduaineid ja oranži riidematerjali. (Ibid.)
Ülestõus Maidanil osutus üle ootuste edukaks. Pragmaatilise, kuid siiski emotsionaalse Tõmošenko jaoks oli isiklikult oluline ka 27. novembril Maidanil oma 44. sünnipäeva pidada. Tema tulevikku ja ideoloogilisi otsuseid mõjutanud sündmusi valides ei saaks kindlasti alahinnata sündmust, kus pealinna keskmesse oli kokku kogunenud kuni poolteist miljonit inimest, kes skandeerisid „Palju õnne Julia!“ Laval seisis peale tema ka Londonist naasnud tütar Zenja. Seetõttu julgen arvata, et hiljem Juštšenkoga paksu pahandust toonud Tõmošenko Ukraina rahva eest ning oligarhide vastu nii innukalt võitlemine on tugevalt seotud ka just antud emotsionaalse elamusega.
Just revolutsiooni aegne tegevus näitas minu hinnangul Tõmošenko jõudu tõelise rahva juhina . Näiteid sellest on hulgaliselt, näiteks peale Juštšenko ebaseaduslikuks tunnistatud presidendivande andmist Maidanilt 150 tuhande inimese Kutšma administratsiooni hoone vastasele rünnakule mobiliseerimine ning seal eriväeosade komandöriga läbirääkimiste pidamine ning veretu tulemuseni jõudmine. Kuid tulemus ei olnud hoone vallutamine , Juštšenko oli vahepeal tänavatelt lahkunud. Kuid presidendi administratsiooni vallutamine oleks olnud mõttetu ilma Juštšenkota, kelle teed pidid sillutama revolutsionäärid. Tõmošenkol oli aga ka teine põhjus, ta oli liiga hästi informeeritud: „Me nägime, et seal ei olnud mitte üksnes Ukraina eriväeosade mehed, seal olid ka ühe teise riigi omad. Ohvitserid hoiatasid, et kuigi meie poisid ei hakka tulistama, siis oli välismaisele kontingendile juba varem antud käsk: kui rohkem kui 50 inimest tuleb Bankovaja tänavale, peavad nad avama tule.“ (Popov) Seda õnneks ei juhtunud.

Tõmošenko Ukraina – pragmaatiline visioon või utoopia

„Oranzi revolutsiooni“ lippude alla koondusid liiga erinevad inimesed. Nii oli peale võitu lõhenemine vältimatu. 2004. aasta detsembrikuu Oranžist revolutsioonist Ukrainas kuni lõhestumiseni võitjate meeskonnas järgmise aasta septembris kulus ainult üheksa kuud. Ja kuigi Kiievis ei jõudnud asi tankideni, polnud pettumus vähem kibedam kui Moskvas. „Oranž meeleolu“ valitses alguses kõikides valitsuskabinettides ning igaüks oli valmis võitlusse tormama. Riiklikuks uueks peateemaks sai võitlus korruptsiooniga, Kutšma poolt loodud süsteem oli vaja lammutada ning panna majandus ja riigivõim töötama uute, ausate reeglite järgi.
Võimatus koostööd teha ning nõrgad süüdistused tõid kaasa suurema osa korruptsiooniga seotud kohtuasjade tulemuseta lõppemise. Mitte ükski eelmise valitsuse juhtivatest figuuridest ei astunud kohtulaua ette. See näitas hästi uue võimu nõrkust. Probleem ei seisnenudki süüdistuste puudumises või valedes üksnes kellegi peas valminud süüdistustes, vaid nende nõrkuses. Korrupeerunud keerukas süsteem oli end Ukrainas aastakümnetega üles ehitanud, kuid poliitika, äri ja prokuratuuri omavaheline tihe põimumine ei lasknud süüdistustel jõudu koguda. Lisaks kartis eelkõige Juštšenko toetajaskond, teda toetavad oligarhid, kes olid vaikselt Tõmošenko vastuseisust sõltumata hakanud uuesti Kutšma aegset režiimi üles ehitama, et Kutšma aegsete majandusajaste kuritegude uurimine võib ohtlikuks muutuda ka revolutsionääridele enestele. Suutmatus valitseva võimu siseselt konkreetsetele otsustele jõuda mõjub alati äärmiselt destabiliseerivalt kogu struktuurile.
Oma esimeste töökuude ajal tõstis ministrite kabinet järsult pensioneid ja riigiametnike palku. Esimest korda iseseisva Ukraina ajaloos tõusis minimaalne pension ametliku elatusmiinimumini. Lapsesünnitoetust emadele suurendati 12 korda. Tõmošenko otseste ähvarduste abil parlamendis läbi surutud 2005. Aasta eelarvest läks rohkem kui 70% sotsiaalsfääri. Selle tagamiseks olid kohalikud eelarved kohustatud eraldama enam kui 80% pensionide ja palkade väljamaksmiseks. (Popov)
Liberaalsed ökonomistid hakkasid üsna pea häirekella lööma ning ajalehtedesse ilmus esmakordselt sõna „populism“. Sealjuures ei olnud silmas peetud niivõrd peaministrit kui hoopis presidenti. See oli ka arusaadav: Tõmošenko kui revolutsionääri kuvand oli juba ammu ühiskondlikust teadvusest tõrjunud välja fakti, et hariduselt on ta ikkagi ökonomist. Peaministrina ei oodatud temalt uusi majanduslikke kontseptsioone, vaid ainult kompromissitust ja tavapärast raudset tahet võitluses „Maidani ideaalide“ nimel. Läänes tunnustatud ekspankurilt Juštšenkolt oodati majanduslikke reforme. Kuid president ei muretsenud niivõrd valitsusjuhtimise korrigeerimise, kuivõrd selle autorluse pärast. Ta ei väsinud kordamast, et kõik sotsiaalsed programmid on välja töötatud tema valimiseelse kampaania ajal ja Tõmošenko viib neid vaid täide. (Ibid.)
Tõmošenko usub tugevasse rahvusriiki, mis on võimeline efektiivsemalt kasutama omaenese omandit . „Kui ettevõte toob riigile kasumit, siis ei ole ilmtingimata vaja anda seda erakätesse“ arvas ta. Tõmošenko plaani järgi kuulusid erastamisele vaid kahjumiga ettevõtted, kusjuures ka nendest pidi riik endale osa aktsiaid jätma. „Pole tähtis, kui palju neid on – viis, kümme, viisteist protsenti, ja mitte selleks, et kontrollida, aga selleks, et teenida endale raha. Riik saab ainult täita minoriteedi osa ning ainult võtta vastu raha oma eelarvesse.“ (Ibid.)
Tõmošenko oli veendunud, et riigi efektiivselt tööle panekuks tuleb tal luua superkorporatsioon Ukraina, mida juhiks loomulikult tema. Just temal oli varasemalt kogemus juhtida korporatsiooni, mille käive oli neljandik Ukraina SKPst. Kuid et riik vanade oligarhide asemel üksnes uusi ei tekitaks, siis pidi uus juhtide põlvkond saama riigilt vääriliselt tasustatud. Iseenesest olid ideed tol ajal Ukrainasse üsna sobilikud . Varasem oligarhide klikk tuli sarnaselt Venemaale kukutada , kuid kui eesmärgiks oli erinevalt Putinist uut oligarhide hulka mitte tekitada ning keskenduda riigi demokraatlikumaks muutmisele, siis teisi, vähem radikaalseid meetodeid minu hinnangul kasutada ei oleks olnud mõistlik. Ilmselgelt tekitasid aga sellised ideed tugevat vastuseisu vasakpoolsemaid ideid toetavas rahvas, kes üldjuhul ei mõista suurepalgaliste juhtide vajadust.
Üks Tõmošenko ja Juštšenko lõplikult tülli mineku ja Oranži revolutsiooni sisulise läbikukkumise põhjuseid seisnes kindlasti ka Tõmošenko plaanide mastaapsus. Kuna Juštšenko soovis pigem vana korra järgi riigis teatud ametkondades ümberkorraldusi teha ning siis vaikselt, järk-järgult demokraatlike ja turumajanduslike väärtuste suunas liikuda , siis Tõmošenko plaanid nägid seda ette kohe ja igal tasandil. Kuigi ta plaanid tundusid siis ning tunduvad ka hetkel üsna ebarealistlikud, siis Tõmošenkole vabade käte andmise korral usun ise, et need oleks võinud ka täituda. Kuid sellist olukorda tal ei olnud ning liigne kärsitus, mis tegelikult oli teda kogu elu aidanud, nurjas kõik.
Plaan Kutšma ajal resoluutselt suhtuda ärastatud ettevõtetesse ning ligi 3000 ettevõtte uuesti oksjonile panek oli nii poliittehniliselt valijate suhtes, kui tegelikult ka majanduslikult riigi jaoks hea mõte. Kuid nagu ka varasemalt öeldud, siis Juštšenko tunnetas sammu poliitilise enesetapuna. Seda just oligarhide toetuse kadumise tõttu. Praktikas oli aga just tema, kes kaotas rahva toetuse, mitte Tõmošenko. Ning rahva toetuse kaotamise korral ei olnud tal rahaga enam midagi teha. Tõmošenko suutis samal ajal aga oligarhidele Pintšukile ja Ahmetovile kuulunud kombinaat Krivorošstal-i müügiga riigieelarvesse saada peaaegu 5 miljardit dollarit. Seda tingimustes, kus varasemalt oli Kutšma ettevõtte müünud vaid 900 miljoni eest.

Presidendivalimised ja vangistus

Võimetus riiki sisuliselt reformida ning Juštšenko ja Tõmošenko ning neid toetavate tugigruppide pidev omavaheline võimuvõitlus oli vesi Kremli poolt Kutšmale juba 2004. aastal järglaseks määratud Viktor Janukovõtši veskile. Kurb reaalsus jõudis Ukrainasse ametlikult 2010. aasta alguses toimunud presidendivalimistel, mil hädise mõne protsendise enamusega (48,95% Janukovõtši poolt, 45,47% Tõmošenko poolt) otsustati Ukraina saatus.
„Ukrainas öeldakse, et kui tahad saada võimule, peab sul olema Ida-Ukraina oligarhide toetus. Kui tahad võimule jääda, peab sul olema ka Lääne-Ukraina rahva toetus. Tõmošenkol olid, nagu presidendivalimised näitasid, Lääne-Ukraina inimeste hääled, aga idapoole miljardäride toetust enam mitte. See talle saatuslikuks saigi .“ (Ranne) Ja nagu SRÜ riikides ka varem toimunud, siis poliitiline konkurent osutus opositsiooni jätmiseks liiga ohtlikuks ning ta tuli kõrvaldada. Seekord siis läbi järjekordse kohtuotsuse ning seitsmeks aastaks vangi saatmise . Huvitav on nüüd jälgida, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu õigeksmõistev otsus suudab midagi muuta. Ise ma seda kahjuks ei usu.
Teada on, et ka siis oli valimistel piisavalt võltsimisi, kuid milline oleks tulemus olnud ilma võltsimisteta, seda ei tea kahjuks keegi. Küll aga on teada, et meedia oli väga tugevalt Tõmošenko vastaste oligarhide käes ning „Ukrainas ei ole ajakirjandust kunagi käsitletud puhtärilise ettevõtmisena. Sestap ei ole selle püsimisel ja edu saavutamisel kunagi otsustavat osa etendanud ka ajakirjanduse kvaliteet“ (Tsuprõk). Kinnimakstud artiklite hulk suurenes märkimisväärselt peale Oranži revolutsiooni ning lähtuvalt oligarhide vastasele sõjale eeldada võiks, siis seda eelkõige Tõmošenko vastaselt.
Vaatamata viimasel ajal kirgi kütnud Andrus Ansipi lausele ei ole küsimus kunagi olnud üksnes „ühes daamis“, Tõmošenkos. Ega ka vägistajast Janukovõtšis. Küsimus on konkreetselt Ukraina tulevikus ning Euroopa Liidu suutmatuses selle näilise paratamatusega midagi peale hakata. Ukraina ajakirjaniku Vitali Portnikovi arvates oli Ansipi seisukoht laiemalt võttes „kahe vastandliku positsiooni kokkupõrge, kus ühel pool on riigid, kelle on veendunud selles, et Tõmošenkot vabastamata pole Janukovõtšiga millestki rääkida ja teisel pool need, kelle arvates võiks dokumendile kirjutada alla ilma ülearuste läbirääkimisteta, vastasel korral neelab Venemaa Ukraina alla“ (Portnikov). Eestlasena oli kurb näha, et just meie, endise Nõukogude Liidu osa, poliitik pidi olema see, kes esindas Euroopas laiemalt levinud lühiperspektiivis kasu toovat seisukohta.
Mulle tundub aga, et Euroopa võimetus majandus- ja finantskriisiga sisuliselt võidelda on halvanud ka Euroopa niigi keerulist diplomaatiat ning liiga lühiajaliste tulemuste nimel ollakse valmis Ukrainat ohverdama. Sest mis muu, kui just Ukraina ohverdamine oleks Põhja- ja Lääne-Ukrainas endiselt populaarse , sisuliselt ainukese võimaliku opositsioonikandidaadi toetamisest loobumine. Ma ei julge väita, et Tõmošenko toetamine üldse mingisuguseid positiivseid tulemusi tuua võiks. Kui Kreml on valmis Ukrainat piisavalt tugevalt toetama , ja seda nad tunduvad olevat, siis puudub meil igasugune võim Ukraina tuleviku üle kaasa rääkida. Kuid ka suurriikide poliitikud tunduvad olevat naiivsed, kui usuvad, et Janukovõtšile järeleandmisi tehes Ukraina klannidel põhinev süsteem muutub.
Kuigi see ei pruugi nii olla, siis rahva pettumus Oranži revolutsiooniga kaasnenud kemplemistes ning valitsuse raskused reformide läbi viimisel on tekitanud olukorra, kus vähemalt lähiajal uut Maidanit Ukrainas näha ei ole võimalik. Seda kindlasti ka Kremli karvase käe tõttu, mis Ukrainas väga aktiivselt näha on.
Investorina oleks ka minule loomulikult väga meeldiv, kui Olympic EG-le hüvitataks Ukrainast välja tõrjumisel tekkinud 38,5 miljoni euro suurune kahju, kuid hind, tunnustada Janukovõtši ning loobuda Tõmošenkost tundub liiga kõrge. Eks mu osalus Olympicus on küll küllaltki marginaalne, kuid austus Tõmošenko vastu oleks tugevam ka juhul, kui ma Armin Karu oleks ning enamik antud ligi 40 miljoni eurosest nõudest minu oleks.

Kokkuvõte

Julia Tõmošenko, Dnipropetrovski hruštšovkast pärit särava mõistusega Ukraina endine peaminister on suurepärane näide inimesele antavate võimaluste sisuliselt täielikust rakendamisest. Kasutades ära Ukraina politiseeritud majanduse parimaid osasid jõudis ta oma äia Gennadi Tõmošenko ning Dnipropetrovski klanni abiga Nõukogude Liidu lõpuajal küllaltki kiirelt ärisse ning sealt juba suude valdavalt gaasiga seotud bisnessisse.
Oma äriliste tulemuste kaitsmiseks ning Ukraina rahvale millegi vastu andmiseks otsustas ta oma äri parimatel aastatel poliitikasse üle minna. Soov Ukrainas läänele sarnanevaid demokraatlikke ning turumajanduslikke põhimõtteid näha tõi kaasa ka vastuseisu seniste äripartnerite, teiste oligarhide ning president Kutšmaga. Kutšmast lahti saamiseks, ise võimule pääsemiseks ning Ukraina reformimiseks organiseeritud Oranž revolutsioon oli algfaasis küllaltki edukas. Põhimõtteliste erimeelsuste tõttu Oranži revolutsiooni teise tähe, Viktor Juštšenkoga pidu aga pikalt ei kestnud ning vaatamata mitmetele edukatele reformidele lagunes süsteem uuesti laiali. Tõmošenko huvitavad, kuid kohati radikaalsed ideed majandust ja ühiskonda elavdada ei sobinud Juštšenko rahumeelse, Kutšma süsteemiga sarnase ühiskonna mudeliga.
Äärmiselt kurb on tõdeda, et mõne üksiku protsendi tõttu 2010. aasta presidendivalimistel tõmmati kriips vähemalt ajutiselt peale Maidanile kogunenud 1,5 miljoni inimese ning neid mujal toetanud miljonite lootustele. Tõmošenko vangistamine on arvestades küllaltki marginaalne, kuid väga sümboolse tähendusega sündmus, mille nüüd Euroopa Inimõiguste Kohus on ka ebaseaduslikuks tunnistanud. Kuigi jäigalt Tõmošenko vangistusse suhtumine ei muuda Euroopa Liidu ja Ukraina vahelisi suhteid paremaks ning selle tagajärel on kannatanud miljonid, siis ma ei usu, et ilma Kremli huvita Ukraina lähiajal uuesti läänele läheneda suudaks. Seetõttu on ka oluline toetada Tõmošenkot, kui küllaltki veidrate ideedega endist oligarhi, kuid samas ka üht vähestest ukrainlastest, kes suudaks seal midagi meile positiivsemaks muuta.

Kasutatud materjalid

Helme M. (2002). Kremli tähtede all. Kirjastus Monokkel.
Helme M. (2007). Pronksiöö proloog. Kirjastus Kunst .
Herkel. A. (2013). Härra Melniku imeline maailm Irpinis. – Diplomaatia . [WWW] http://www.diplomaatia.ee/artikkel/harra-melniku-imeline-maailm-irpinis/ (10.05.2013)
Jemmer L. (2009) Sündmused Ukrainas ennustavad Euroopa energiajulgeoleku tulevikku. – Diplomaatia. [WWW] http://www.diplomaatia.ee/en/article/sundmused-ukrainas-ennustavad-euroopa-energiajulgeoleku-tulevikku/ (13.05.2013)
Kopli K. (2009). Unustusse vajunud oranž unistus ja viis aastat mõttetut rivaalitsemist. – Eesti Päevaleht. [WWW] http://www.epl.ee/news/valismaa/unustusse-vajunud-oranz-unistus-ja-viis-aastat-mottetut-rivaalitsemist.d?id=51180780 (10.05.2013)
Kaldoja K. (2012). Lohe uus pea. – Postimees . [WWW] http://arvamus.postimees.ee/1020530/lohe-uus-pea (13.05.2013)
Malmberg K. (2013). Ansipi ja Janukovitši kohtumine kujunes kavandatust palju pikemaks. – Äripäev. [WWW] http://www.ap3.ee/?PublicationId=9de9a175-9127-40e0-8cc9-cadc7854d3d9 (13.05.2013)
Popov D.; Milštein I. (2007). Oranž printsess. Kirjastus Olion.
Portnikov V. (2013). Ukraina ajakirjanik Portnikov: Ansip , Merkel ja üks daam . – Postimees. [WWW] http://www.postimees.ee/1207138/ukraina-ajakirjanik-portnikov-ansip-merkel-ja-uks-daam/ (13.05.2013)
Postimees; AFP. (2013). Euroopa Inimõiguste Kohus toetas Tõmošenkot. – Postimees. [WWW] http://www.postimees.ee/1220280/euroopa-inimoiguste-kohus-toetas-tomosenkot/ (13.05.2013)
Priddy B. (2013). Moskva energiavektor ja Gazpromi ebakindel tulevik. – Diplomaatia. [WWW] http://www.diplomaatia.ee/artikkel/moskva-energiavektor-ja-gazpromi-ebakindel-tulevik/ (13.05.2013)
Ranne R. (2011). Julia ja oligarhid. – Eesti Ekspress . [WWW] http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/julia-ja-oligarhid.d?id=60595455 (10.05.2013)
Tamme J. (2011). Tõmošenkot kahtlustatakse ka palgamõrvas. – Postimees. [WWW] http://www.postimees.ee/647868/tomosenkot-kahtlustatakse-ka-palgamorvas/ (10.05.2013)
Tsuprõk R. (2012). Raske minevikupärand Ukrainas. - Diplomaatia [WWW] http://www.diplomaatia.ee/artikkel/raske-minevikuparand-ukrainas/ (13.05.2013)
Äripäev. (2013). Peaminister Ansip näitas efektiivset välisvisiiti. - Äripäev [WWW] http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE &paperarticleid=D92453BB-D8BE-4456-836D-E82FB563E92C (10.05.2013)