Sõltumatute Riikide Ühendus - SRÜ (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Sõltumatute Riikide Ühendus
Referaat
Tallinn 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
1 Ajalugu 4
2 SRÜ probleemid ja konfliktid 6
2.1 Mägi-Karabahhia konflikt 1992-1994 6
2.2 Venemaa- Ukraina gaasitüli 7
3Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Nõukogude Liidu asemele postsovjetliku ala uueks riikide ühenduseks tekkis Sõltumatute
Riikide Ühendus, mis on loodud ja vajalik arvestades kõiki endise NSVL riikide vahelisi
tihedaid majanduslikke ja poliitilisi suhteid. Uus geopoliitiline ühendus endise NSVL
territooriumil sai oma olemuselt üleminekuliiduks, mille liikmesriigid alles õppisid ja harjusid
oma suveräänsusega – endiselt oli väga tugev küll juba nähtamatu, kuid eksisteeriv poliitiline,
ajalooline ning majanduslik side nende vahel.
Sõltumatute Riikide Ühenduse alusdokumendid on järgmised (kronoloogilises järjekorras):
1. SRÜ asutamise kokkulepe (vastu võetud 8. detsember 1991. a., Minskis);
2. Alma -Ata deklaratsioon . (vastu võetud 21. detsember 1991. a., Alma-
Atas);
3. SRÜ põhikiri (vastu võetud 22. jaanuar 1993. a., Minskis);
4. Ühenduse riigipeade ja peaministrite Nõukogu menetlusreegleid
reguleeriv määrustik (vastu võetud 16. mai 1996. a., Minskis).
SRÜ asutamine otsustati Valgevene, Venemaa ja Ukraina poolt 1991. aasta detsembris
asutamise kokkuleppega, milles ülalmainitud riigid nimetasid ennast 1922. aasta Liidulepingu
allkirjastajateks-asutajateks ning „konstateerisid” NSV Liidu kui rahvusvahelise õiguse
subjekti eksisteerimast lakkamist. Veidi hiljem ühinesid Alma-Ata deklaratsioonis nende
kolme riigiga teised endise NSVL-i riigid.
Seoses Sõltumatute Riikide Ühenduse õigussubjektsusega peab märkima, et vastavalt
mainitud Alma-Ata deklaratsioonile ei ole SRÜ oma olemuselt ei riik, ega supranatsionaalne
moodustis. Samuti tunnustatakse deklaratsioonis riikide õigusjärglust, nimelt tagavad SRÜ
riigid kõikide rahvusvaheliste kohustuste, mis tulenevad endise NSV Liidu lepingutest ja
kokkulepetest, täitmise.
Liikmelisus SRÜ-s on sätestatud Põhikirja 7. ja 8. artiklis. Vastavalt artiklile 7 saab SRÜ liikmesriigiks olla iga riik, mis „ jagab teiste liikmesriikidega Ühenduse eesmärke ja põhimõtteid ning võtab endale põhikirjalisi kohustusi“, liitumise peavad heaks kiitma kõik liikmesriigid. Artikkel 8 näeb ette assotsieerunud riigi staatuse, milleks on SRÜ üksiktegevusalades osalev riik.

1 Ajalugu

1990.aastal käivitus endise Nõukogude Liidu (edaspidi NL) territooriumil intensiivne iseseisvumisprotsess. Keskvõimu kokkuvarisemine 1991a. augustiputši järel muutis liiduvalitsuse taaselustamise senisel kujul võimatuks ning põhjustas liiduvabariikide iseseisvustumise ahelreaktsiooni.
Ukraina iseseisvusdeklaratsioon vormistas lõplikult NL-i lagunemise. Tajumine , et NL ei saa eksisteerida ilma Ukrainata kiirendas "lahutusprotsesside" algust. Valgevene, Kasahstani, Moldova ja teiste liiduvabariikide elanikud, kes aasta varem olid hääletanud referendumil Liidulepingu poolt, avaldasid nüüd ühemõttelist toetust sellest eraldumiseks. Samas tõdeti, et oleks hädavajalik taastada ja formuleerida sidemed endiste liiduvabariikide vahel; säilitada majanduslik, poliitiline ja sõjaline koostöö uuel kujul. NL-i valitsuse poolt algatatud läbirääkimised uue liidulepingu ettevalmistamise üle jooksid tupikusse.
8.detsembril 1991.a. toimus Minski lähedal Valgevene valitsuse residentsis Valgevene Vabariigi, Vene Föderatsiooni (edaspidi VF-i) ja Ukraina riigipeade kohtumine eesmärgiga määratleda Moskva keskvõimu edasine saatus. Kohtumise resultaadina allkirjastati kokkulepe Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta.
Mõjutatuna sellisest Slaavi riikide kesksest võimujagamisest tulid Kesk-Aasia vabariigid omakorda kokku Turkmenistanis, et arutleda alternatiivse endiseid liiduvabariike ühendava organisatsiooni loomise üle. Seejärel toimus Alma-Atas kõigi endiste liiduvabariikide (v.a.
Balti riigid ja Gruusia ) ühine nõupidamine, kus vormistati lõplikult SRÜ sünd: 11 endist liiduvabariiki - Armeenia Vabariik, Aserbaidžaani Vabariik, Kasahstani Vabariik, Kõrgõzstani Vabariik (endine Kirgiisia), Moldova Vabariik (endine Moldaavia), Tadžikistani Vabariik, Turkmenistan, Ukraina, Usbekistani Vabariik, Valgevene Vabariik ja Vene Föderatsioon - allkirjastasid protokolli SRÜ loomise kohta. Sellega fikseeriti ametlikult NL-i kui impeeriumi lagunemine. Alma-Ata deklaratsiooniga (21.detsember 1991.a.) kinnitati valmisolekut koostööks erinevates välis- ja sisepoliitika valdkondades ning garanteeriti endise NL-i rahvusvaheliste kohustuste täitmist.
Gruusia liitus SRÜ-ga 1993.a. Hetkel kuulub SRÜ-sse 12 riiki.
1993.aastal kinnitati Minskis SRÜ Riigipeade Nõukogu poolt SRÜ põhikiri. Viimases on määratletud SRÜ liikmeksolemise tingimused, formuleeritud kollektiivse julgeoleku ning sõjalis-poliitilise koostöö (sh. konfliktide rahumeelse lahendamise) printsiibid , rõhutatud koostöö jätkamist ja süvendamist majandus-, sotsiaal- ja õigussfäärides ning sidemete loomist liikmesriikide parlamentide vahel.
Kõik SRÜ-sse kuuluvad riigid on iseseisvad ning rahvusvahelise õiguse võrdväärsed subjektid.
SRÜ ei ole riik ning tal puuduvad supranatsionaalsed volitused . SRÜ eesmärgiks on heanaaberlike suhete arendamine vastastikku kasuliku koostöö tihendamine, usalduse ning üksteisemõistmise suurendamine organisatsiooni liikmete vahel.
1991.aasta detsembris ja 1992.aasta jaanuaris sõlmiti Minskis ja Moskvas rida kokkuleppeid ja protokolle määratlemaks SRÜ liikmesriikide vaheliste suhete iseloomu ja põhiprintsiibid, mille alusel koordineeritakse koostööd majandus- ja julgeoleku sfäärides (k.a. sõjatööstus), kosmoseuuringute ja keskkonnakaitse vallas ning paljudes humanitaarküsimustes. 1992.aastal SRÜ Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu istungil vastu võetud dokumentidega pandi SRÜ-le kui organisatsioonile õiguslik alus.
1993.aasta 24.septembril allkirjastasid üheksa SRÜ liikmesriigi presidenti kokkuleppe Majandusliidu loomise kohta. Gruusia ja Turkmenistan liitusid lepinguga 1993.a detsembris, Ukraina ühines assotsieerunud liikme staatuses 15.aprillil 1994.a. Antud kokkuleppega kinnitati ühtse - kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vabal liikumisel põhineva - majandusruumi loomise vajalikkust . Oluliseks peeti ka koordineeritud krediidi-, maksu-, tolli- ja välismajanduspoliitika väljatöötamist, majandustegevuse reguleerimise meetodite ühtlustamist ning otseste tööstusalaste
kontaktide soodustamise vajalikkust.
Koostööd SRÜ raames teostatakse SRÜ koordineerivate institutsioonide kaudu. Need on: Riigipeade Nõukogu, Valitsusjuhtide Nõukogu, Täitevsekretariaat, Parlamentidevaheline Assamblee, Riikidevaheline Majandusliidu Majanduskomitee.
21.oktoobril 1994.a allkirjastati Riigipeade Nõukogu poolt memorandum "Peamised SRÜ integratsiooni arengusuunad" ning "SRÜ integratsiooni arengukava ajavahemikuks 1994-1997.a"
17.jaanuaril 1997.a kiideti SRÜ Valitsusjuhtide Nõukogu poolt heaks 2 SRÜ liikmesriikide integratsiooni puudutavat projekti: "SRÜ majandusalase integratsiooni arengukontseptsioonid" ning "Peamised abinõud integratsiooni arendamiseks 1997.aastal".

2 SRÜ probleemid ja konfliktid

2.1 Mägi-Karabahhia konflikt 1992-1994

Nõukogude Liidu lagunemine ja vägede välja viimine liiduvabariikidest, faktorid , mis
senini olid suutnud konflikti mingilgi määral vaos hoida, viisid otsese relvakonfliktini
Karabahhia armeenlaste ja Aserbaidžaani vahel. Armeenia pool, kes juba varem oli
valmistunud konflikti sõjaliseks lahendamiseks, oli uues olukorras selges eelises.
Aserbaidžaan oli senini lootnud keskvõimu toele olukorra lahendamisel, kuid pidi 1992.
aastast alates omal jõul hakkama saama. 1992. aasta algusest alustasid armeenlased
Karabahhia hõivamist sõjaliste vallutuste teel. 26. veebruaril toimus esimene suurem
rünnak, mille käigus haarasid armeenlased täieliku kontrolli Karabahhia territooriumil
Stepanakerti lähistel asuva Khojali linna üle ning tapsid sadu seal resideerunud
asereid. Khojali veresaunale järgnenud kuude jooksul võtsid Karabahhia armeenlased koos “vabatahtlikega”Armeeniast ette aina uusi edukaid pealetunge. Mais õnnestus
armeenlastel vallutada Šuša ja Lachini linnad. Lachini hõivamise tulemusena loodi
otseühendus Armeenia ja Karabahhia vahele nii nimetatud Lachini koridori näol. 1992.
aasta suvel järgnes armeenlaste edule aserite vasturünnak, mille tulemusena suutsid
aserid tagasi vallutada ligi poole Karabahhia territooriumist. Väidetavalt tänu Venemaa
sõjalisele abile suutsid Karabahhia väed ennast koguda ja uuendada ning asusid taas
vastupealetungile, et kaotatud alad aseritelt tagasi võita. Sügiseks oli armeenlaste
rünnakuid saatnud edu ning aserid olid sõjategevusest kurnatud . 1993. aasta märtsiks
õnnestus armeenlastel Karabahhia alad taas hõivata ning endised piirid taastada. Aprilli
alguseks olid armeenlased vallutanud ka Kelbajari rajooni , mis asus Armeenia piiri
ääres, kuid mis jäi väljapoole Karabahhia territooriumit. Kasutades ära Aserbaidžaani
ebastabiilset sisepoliitilist olukorda (Aserbaidžaani presidendi tagasi astumine ja uue
võimuga kohanemine) ja võitlusvõime vähenemist, vallutasid armeenlaste väeüksused
1993. aasta suvel üha uusi alasid väljaspool Karabahhia piire . Vallutuste eesmärgiks oli
luua puhvertsoon ning neid alasid hiljem Karabahhia küsimuses nii öelda kauplemisvahenditena kasutada.
1993. aasta oktoobris sai Aserbaidžaani presidendiks Heidar Alijev, kes lubas kaotatud
alad armeenlastelt tagasi võita.
Rünnakud sel eesmärgil algasid juba 1993. aasta lõpul, kuid põhitegevus armeenlaste
vastu algas jaanuarist. Ter-Petrosjani väitel vältas tõeline sõjategevus ajavahemikul 17.
detsembrist 1993 kuni 12. maini 1994, kuna nii armeenlased kui aserid omasid
esmakordselt konflikti kestuse jooksul tõelist sõjaväge (peamiselt tänu regiooni riikide –
Venemaa, Türgi, Iraan – toetusele). 1994. aasta alguses saavutasid armeenlased
sõjategevuses aserite üle otsustava ülekaalu, hõivates lisaks Karabahhiale ka seitse
Karabahhiat ümbritsevat aseri rajooni.
Kuna sõjategevus oli olnud äärmiselt kurnav ja aserid lüüa saanud ning iga hetk
lõplikult murdumas, pooldas Alijev kiiret vaherahu . Vajadus vaherahu järele oli ilmne,
nii armeenlased kui aserid olid kurnatud, majandus kokku varisemas, tuhanded
hukkunud (ligi 30000 sõjaohvrit) ja üle miljoni inimese kodudest pagendatud.
Armeenlased olid vallutanud 14% Aseri territooriumist. Ametliku vaherahuni jõuti
Venemaa vahendusel 1994. aasta mais, mil 5. kuupäeval allkirjastati Biškeki
protokoll . Relvarahu sõlmiti tingimusel, et selle järel sõlmitakse osapoolte vahel lisaks
õiguslikult siduv kokkulepe, mis tagaks sõjategevuse ja vägivalla mitte puhkemise,
vägede välja viimise okupeeritud aladelt , kommunikatsiooni taastamise ja põgenike
ning pagulaste naasmise. Vaherahu jõustus 12. mail ning on püsinud ilma suurte
rikkumiste ja rahuvalvajateta, kuigi eelmainitud tingimusi ei ole tänaseni täidetud.
Olgugi, et vaherahu oli saavutatud, ei olnud sõlmitud poliitilist kokkulepet konflikti
lahendamiseks. Sõjategevus oli läbi, kuid konflikti põhjustanud fundamentaalsed
küsimused olid endiselt lahenduseta. Vaherahu lõpetas sõjategevuse, kuid samas
“külmutas” kehtiva olukorra, kuna armeenlaste poolt vallutatud alad jäid de facto
armeenlaste kontrolli alla. 12. maist 1994. aastast algas uus faas Karabahhia konflikti
ajaloos – külmutatud konflikt. Olgugi, et otsene sõjategevus on peatunud juba 1994.
aastast, eksisteerib Armeenia ja Aserbaidžaani vahel siiski pidev pingeseisund ning
lõplikku lahendust ei ole olukorrale siiani leitud.

2.2 Venemaa-Ukraina gaasitüli

Venemaa gaasist läheb läbi Ukraina Euroopasse ligikaudu 80%. Gazpromi tuludest kaks kolmandikku tuleb gaasist, mis on müüdud Ukraina gaasijuhtme kaudu.
Paar aastat tagasi tarbis Ukraina riik 80 miljardit kuupmeetrit gaasi. See jagunes järgmiselt:

20 miljardit kuupmeetrit gaasi oli Ukraina omatoodang

36 miljardit kuupmeetrit gaasi ostis Turkmenistanist

17 miljardit kuupmeetrit gaasi sai Venemaalt transiiditasudeks.

6-8 miljardit kuupmeetrit gaasi ostis Venemaalt.
Ukraina on Venemaalt saanud gaasi osta alati alla maailmaturu hinna. Vastutasuks on Ukraina pakkunud Venemaale turuhinnast oluliselt madalamat gaasi transiiditasu. Venemaa on transiidi eest tasunud Ukrainale gaasi bartertehingutega. Odav gaas on teinud Ukrainast ebaefektiivselt energiat kasutava riigi ja suurima gaasi importööri maailmas. Aja jooksul on kasvanud Ukraina võlg gaasi eest Venemaale. Venemaa süüdistab Ukrainat ka gaasi varastamises.
Gazpromi lepingupartner Ukrainas on alates 2004. aastast ettevõte nimega RosUkrEnergo. RosUkrEnergo omanikestruktuur on läbipaistmatu. Arvatakse, et pool firmast kuulub Ukraina president Juštšenko klannile.
Esimesed probleemid Ukraina gaasimaksetega hakkasid kohe peale Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa on gaasikraani kinni keeranud 1992., 1993. ja 1994. aastal.
1993. aastal soovis Venemaa saada gaasivõla kustutamise eest kontrolli Musta mere laevastiku üle ja Ukraina tuumarelvi. Kokkulepe jäi katki.
1995. aastal pakkus Ukraina Gazpromile 51%-list enamusosalust Ukraina gaasitööstuse privatiseerimisel. Leping jäi katki, sest Ukraina rahvasaaadikud keelasid gaasitööstuse varade erastamise.
1998. aastal sõlmiti leping, mis reguleeris gaasi transiidihinna, kuid ei lahendanud Ukraina gaasi tarbimisest kuhjunud võlga.
1999. aastal karistas Venemaa Ukrainat naftaembargo ja elektrikatkestusega. Gazpromi arvestuse kohaselt oli Ukraina neile võlgu 2.8 miljardit dollarit.
2001. aastal süüdistas Vene pool , et Ukraina gaasitorustikust on haihtunud 8.7 miljardit kuupmeetrit gaasi. 2001. aastal lepiti kahepoolse lepinguga siiski kokku Ukraina võlgade osas Venemaale.
2005. aastal alustas Gazprom läbirääkimisi gaasihinna tõstmiseks maailmaturu hinnale. Ukraina pool teatas, et gaasihind üle 90 dollari tuhande kuupmeetri kohta laostaks nende majanduse. Aasta lõpus teatas president Putin , et Venemaa doteerib Ukraina majandust miljardi dollariga aastas. Et Venemaa elanikud maksavad gaasi eest rohkem kui ukrainlased . See olukord on Venemaale vastuvõetamatu.
2006. aasta alguses alandas Venemaa gaasitorus rõhku, kuna uues hinnas ei oldud Ukraina poolega kokkulepitud. Kuna Vene-Euroopa kokkulepe nägi ette gaasitarned Euroopa piirini , siis tuli Venemaal paar päeva hiljem gaasivarustus täies mahus taastada. Leppe kohaselt oleks pidanud Ukraina poolsed gaasinäppamised Euroopale kinnimaksma Venemaa. Gaasirõhu alandamisest tingituna kannatas gaasipuuduse käes kümmekond Euroopa riiki. Ukraina eitas gaasivargust. Euroopa Liit hoiatas, et Venemaa ei saa teha Euroopast pantvangi hinnaläbirääkimistel Ukrainaga. 4. jaanuaril jõustunud lepingu järgi nõustus Ukraina maksma Venemaale 230 dollarit tuhande kuupmeetri gaasi kohta. Koos Turkmenistanist tuleva gaasiga kujunes selle keskmine hind Ukraina jaoks 95 dollarit tuhande kuupmeetri kohta.
2007. aastal tõusis gaasi keskmine hind 135 dollarini tuhande kuupmeetri kohta.
2008. aastal asendas Gazprom Kesk-Aasiast vähenenud odava gaasi tarned kallima Vene gaasiga ja nõudis seejärel Ukrainalt täiendavaid gaasimakseid. 2008. aasta lõpuks oli Ukraina gaasivõlg kasvanud 2.4 miljardi dollarini.
2009. aasta alguses vähendas Gazprom taas torustikus rõhku ja päev hiljem süüdistas Ukrainat gaasi varastamises.
Vene-Ukraina gaasitüli tõttu on gaasivarustus häiritud 18 Euroopa riigis.

Kasutatud kirjandus

SRÜ põhikiri, (Ustav SNG)

Nõukas,I. Mägi-Karabahhia konflikti lahendamatus. Magistritöö. Tartu Ülikool,2010.

Ukraina-Vene gaasitüli kronoloogia.
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/ukraina-vene-gaasituli-kronoloogia.d?id=27684871 (12.01.2009)