Ukraina kriis (0)

Ukraina kriis
Ukraini kuulus enne Esimest maailmasõda Venemaa koosseisu, kuid 1917. Aastal peale Oktoobrirevolutsiooni kukutati bolševikkude poolt Venemaa Ajutine Valitsus ning Ukraina rahvuslastel tekkis võimalus ennast vabaks kuulutada – nii nad tegidki. Kuigi nad kuulutasid ennast iseseisvaks, pidi Ukraina siiski olema föderatsioonis ehk liitriik Venemaaga. Samal aastal nõudsid ka eestlased Venemaa Ajutise Valitsuse käest autonoomiat, mille nad ka said. Kuna NSVL oli tol hetkel nii nõrk siis oli see kõik võimalik, Venemaa kaotas väga suuri alasid. Kõik kestis kuni järgmise, Teise maailmasõjani, mil Saksamaa ja Venemaa lõid Molotovi Ribbentropi lepingu tulemusena kõik Euroopa poliitilised piirid sassi. Lepingul oli ka teine pool, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa , Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja- Bukoviina . Olnud olukord sarnaneb Teise maailmasõja algusaegadele, kui mõjuvõimu hakkas kasutama sarnaselt Putinile ka Hitler . On tehtud ka mõlemi kõnedest võrdlusi, kust on leitud märkimisväärselt palju sarnasusi . Kas on võimalik, et sündmused kulgevad sarnaselt nagu Teise maailmasõja algusajal, hoolimata, et möödunud on rohkem kui pool sajandit? Ukraina kriis on pingeid tekitanud terves maailmas, eriti Euroopa idaosas. Kuidas ja millal tehakse esimene samm veelgi kriitilisema olukorra poole?
Peale Teist maailmasõda tekkis Ukrainasse kaks niinimetatud leeri: venemeelsed ja euroopameelsed.
Ukraina president Janukovõtš otsustas loobuda novembrikuiselt Vilniuse tippkohtumisel assotsiatsioonileppest ELiga ning sellel olid saatuslikud tagajärjed. Kriis algas pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši põgenemist, Ukraina Ülemraada poolt ametist tagandamist ning valitsuse vahetumist läänemeelse üleminekuvalitsusega Ukraina 2014. aasta revolutsiooni käigus 18.–23. veebruaril 2014. Vaatlejate hinnangul on tegemist sügavaima kriisiga lääneriikide ja Venemaa suhetes pärast külma sõda. Nagu enne mainitud , saab tõmmata paralleele Teise maailmasõja alguse, Talvesõja ja Baltimaade annekteerimisega. Meeleavaldused puhkesid Ukraina autonoomses piirkonnas Krimmis. 23. veebruaril toimus Simferopolis Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu hoone esisel väljakul erinevatel andmetel 5000 – 15 000 osavõtjaga Krimmitatari Rahva Medžlise korraldatud meeleavaldus Noman Çelebicihani hukkumise mälestuseks, millel avaldati toetust Ukraina uutele võimudele ning nõuti Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu laialiminemist ja ümbervalimist, Krimmi riigiametnike vastutusele võtmist separatismi eest ning Simferopoli keskväljakul oleva Lenini ausamba mahavõtmist. Simferopolist ja mujalt Krimmist pärit krimmitatarlaste kõrval avaldasid meelt Krimmi Euromaidani aktivistid ning jalgpallifännid. Lehvitati Euroopa Liidu, Ukraina ja krimmitatarlaste lippe ning kanti loosungeid krimmitatarlaste õiguste taastamise ja Euromaidani toetuseks . Meeleavaldusest osavõtjad kiitsid heaks pöördumise Ukraina Ülemraada poole, milles nõuti Krimmi parlamendi kohest laialisaatmist ja ümbervalimist ning vastava seaduse vastuvõtmist krimmitatarlaste esindatuse tagamiseks selles, samuti Krimmi Autonoomse Vabariigi uue, krimmitatarlaste enesemääramisõigust Ukraina riigi koosseisus arvestava põhiseaduse vastuvõtmist. Üleukrainalise ühenduse Svoboda Krimmi aktivistid olid valmis Lenini ausamba kohe maha võtma, kuid Medžlise juht Refat Çubarov kuulutas, et annab võimudele 10 päeva samba mahavõtmiseks ja "mineviku muuseumi" viimiseks. 10 päeva pärast tulevat meeleavaldusele 50 kuni 70 tuhat inimest, kes pärivad võimudelt aru ning teevad enamuse tahte ausamba suhtes teoks. Sevastopolis Nahhimovi väljakul Sevastopoli Linnanõukogu hoone lähedal tuli tänavale umbes 20 000 osavõtjaga venemeelsed,kes olid vastu võimuvahetusele Kiievis, soovisid lähedasemaid sidemeid Venemaaga. Protestijad lehvitasid Venemaa lippe, skandeerisid: "Venemaa, Venemaa, Venemaa" ja " Putin on meie president !". Protestijad üritasid vahetada Ukraina lippu linnavalitsuse hoonel Venemaa lipu vastu, aga see katse ebaõnnestus[ viide ?]. Sevastopoli Linna Riikliku Administratsiooni pea Volodõmõr Jatsuba üritas protestijad hajutada, kuid teda süüdistati riigireetmises. Miiting avaldas Jatsubale umbusaldust ning valis tema asemele Sevastopoli ärimehe, Venemaa kodaniku Aleksei Tšalõi. Hääletustel otsustati luua omakaitseüksused, allutada miilits uutele linnavõimudele ning lõpetada Ukrainale maksude maksmine . 24. veebruaril valiti Sevastopoli linnapeaks Venemaa kodanik Aleksei Tšalõi. See oli vastuoluline samm, sest Sevastopolil pole tegelikult linnapead. Sevastopoli linnapea ülesandeid täidab tegelikult linna administratsiooni esimees, kelle määrab Ukraina president. Tuhatkond protestijat linnavalitsuse hoone ees skandeerisid: "Vene linnale Vene linnapea!". Kui levisid kuulujutud, et Ukraina julgeolekutöötajad võivad Aleksei Tšalõi arreteerida, kuulutas linna politseiülem Aleksandr Kontšarov, et tema töötajad " keskvalitsuse kuritegelikke käske ei täida", andes sellega mõista, et linna politseinikud on Venemaa-meelsete poolel. Venemaa suurendas Ukraina valitsuse nõusolekuta varjatult oma sõjavägede kohalolekut Krimmi poolsaarel. Kasutades oma sõdureid ja relvastades kohalikke võitlejaid, võttis Venemaa oma kontrolli alla valdava osa poolsaarel asuvatest sõjaväeobjektidest.
27. veebruaril hõivasid eraldusmärkideta relvastatud mehed mitmeid tähtsaid hooneid, sealhulgas Krimmi parlamendihoone . 28. veebruaril teavitas Ukraina presidendi alaline esindaja Krimmis Sergi Kunitsõn ajakirjanikke 13 Venemaa Föderatsioonile kuuluva sõjaväetranspordilennuki IL-76 maandumisest Gvardiiske sõjalennuväljale. Iga niisugune lennuk võib pardale võtta umbes 225 inimest või kuni 45 tonni lasti või kuni 3 soomukit. 28. veebruaril hõivati Simferopoli ja Sevastopoli lennujaamad ning hävitati telekommunikatsiooni- ja internetiside Krimmi ja ülejäänud Ukraina vahel. Eraldusmärkideta relvastatud meestest ümberpiiratud Krimmi seadusandjad valisid Krimmi ministrite nõukogu juhiks Venemaa kodaniku Sergei Aksjonovi. Kiiev süüdistas Venemaad oma siseasjadesse sekkumises, Venemaa lükkas süüdistused tagasi. Siis esitas Sergei Aksjonov Venemaale abipalve tulla Krimmi rahu tagama ning 1. märtsil andis Venemaa Riigiduuma president Vladimir Putinile nõusoleku sõjalise jõu kasutamiseks Ukraina territooriumil. 2. märtsil viis Ukraina oma armee lahinguvalmidusse ja kuulutas välja osalise mobilisatsiooni. Ukraina õhuruum suleti sõjalennukitele. Ukraina Kaitseministeerium teatas, et Vene meedia väited, nagu alistuksid Krimmis baseeruvad Ukraina väeosad massiliselt, ei vasta tõele. Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased nõudsid, et Venemaa lõpetaks tegevused Ukraina territooriumil ja kutsuks oma väed tagasi baasidesse. Protestiks Venemaa sissetungi vastu otsustasid Kanada, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia, et ei osale juunis Venemaal Sotšis toimuma pidanud G8 tippkohtumisel. USA hoiatas, et Venemaa vastu võidakse rakendada majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone. 3. märtsil esitas Venemaa Ukraina vägedele Krimmis ultimaatumi alistuda hiljemalt 4. märtsi hommikul kella 5:00-ks. Tähtaja möödudes rünnakut siiski ei toimunud. 11. märtsil võeti üle Bahtšisarai õhukaitsebaas. 15. märtsil kanalil BBC World News näidatud videosalvestustel võis muuhulgas näha nii baaside kaitsjaid kui ka baaside ette kaitsjate perekondadest moodustatud inimkilpi. Rahumarss Moskvas Venemaa sekkumise vastu Ukrainas, millest võttis erinevatel hinnangutel osa kuni 50 000 inimest. Meeleavaldusest osavõtjad kandsid Ukraina lippe ja loosungeid "Krimmi okupeerimine - häbi Venemaale!", "Meie ja teie vabaduse eest!", "Käed eemale Ukrainast!". Rahumarss lõppes miitinguga Sahharovi prospektil. Samal ajal toimus Moskvas ka teine, poolsõjaväeline ja lavastatud marss Venemaa võimude tegevuse toetuseks. Selles osales umbes 10 000 CB pagunitega punastesse jakkidesse riietatud meest ja kremlimeelsete noorteorganisatsioonide liiget, kes kandsid või skandeerisid loosungeid: "Usume Putinisse!", " Krimm on vene maa!", "Venemaa, Putin, Krimm!".
http://et.wikipedia.org/wiki/2014._aasta_Krimmi_kriis
http://www.aripaev.ee/article/2014/3/6/kissinger-kuidas-ukraina-kriisi-lopetada
http://www.vabaeestisona.com/index.php/juhtkiri/3582-ukraina-kriis-ja-eesti.html
http://arvamus.postimees.ee/2736162/eerik-niiles-kross-vordleb-putini-konet-ja-hitleri-konesid