Euroopa Liidu naabruspoliitika (0)

EUROAKADEEMIA

Loengukonspekt aines “Euroopa Liidu naabruspoliitika ”

Koostas: Juhan Värk, PhD

Tallinn 2015

Copyright
I loengupaar õppeaines “EL naabruspoliitika”: “Sissejuhatus õppeainesse, nõuded ainekursuse läbimiseks, soovitused õppematerjalide osas” (Koostas: J. Värk , PhD)
2004. aastal toimus Euroopa Liidu (EL) suurim laienemine. In corpore võeti Euroliitu siis vastu 10 riiki, kellede hulgas olid ka kõik kolm Balti riiki. Ent juba samal aastal kiitsid Europarlament ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu heaks “Euroopa Liidu naabruspoliitika”, mille eesmärgiks oli luua EL-i riikide ümber sõbralike ja paljude osas neist ka lähitulevikus EL-i liikmesriikideks kõlbulike riikide ring. Tollel ajal peeti Brüsselis silmas 17 EL-i ida- ja lõunanaaberriiki. Otsustati, et suhted nende riikidega põhinevad jagatud väärtustel nagu õigusriik, transparentne ja hea valitsemine, inim- ja vähemusõiguste austamine, turumajandus ja säästev areng. Otsustati, et neil riikidel on ka eristaatus kahepoolseis suhetes EL-iga. Püüeldes õigusruumi ühtlustamise poole Euroopas, aitab EL kaasa piiriäärsete riikide arengule, tagamaks stabiilsust ja julgeolekut Euroopa Liidu piirides. Millised need riigid on ja kuidas toimub nende riikide abistamine Euroliidust, kirjeldabki õppeaine nimetusega “EL naabruspoliitika”. Sealjuures vaatleb antud õppeaine eraldi loengupaaridena Euroopa Liidu naabruspoliitika (ENP) põhilisi komponente nagu seda on Põhja-mõõde ehk Põhjadimensioon, Idapartnerlus ja Lõunamõõde ehk Lõunadimensioon. Kuna viimase aluseks on nn Barcelona protsess ning EL-i Vahemerepoliitika, siis leiavad ka need osispoliitikad käesolevas ainekursuses põhjalikumat käsitölemist. Kõikide nn komponentpoliitikate käsitlemisel vaadeldakse ühtlasi ka nende poliitikatega hõlmatud riike. Eriti suure mahu võtab ainekursusest enda alla Idapartnerluse poliitika, mille sihtriikideks on Vene Föderatsioon, Ukraina , Valgevene, Moldova , Armeenia , Gruusia ja Aserbaidžaan. Nende riikide puhul antakse üliõpilastele edasi ka lühiandmed riigi kohta nagu elanike arv, territooriumi suurus, põhilised majandusharud , riigivalitsemise süsteem jne. Kui neid riiklikke kapasiteete võrrelda neile riikidele EL-i poolt antava konkreetse abiga, saab selgeks ka EL-i naabruspoliitika raames antava abi tõhusus või ebapiisavus. Mõistagi pöörab ainekursus neist riikidest enim tähelepanu Venemaale. On ju Venemaa nii Lõuna-Osseetia kui Abhaasia okupeerimisega 2008. aastal, aga ka Krimmi ja Sevastopoli annekteerimisega 2014. aastal järsult pingestanud omi suhteid teiste Idapartnerlusriikidega: seda eriti aga Gruusiaga ja Ukrainaga, kes on Venemaa agressiivse tegevuse otsesed ohvrid. Seoses eeltooduga tuleb kursuses juttu ka Ukraina-Vene sõjalisest konfliktist, nn Islamiriigi ISIS
- 1 -
tegevusest ja Venemaa sekkumisest Süüria kodusõtta. Viimane on raskendanud Lääneriikide võitlust ISIS-e vastu ja hoogustanud suurte põgenikevoolude tungimist EL-i territooriumile. See omakorda on pannud proovile EL-i ühtsuse ja kaugemas perspektiivis isegi tema eksistentsi. Sellised arengud on paraku meeltmööda nii Venemaale kui USA-le, kes peavad EL-i oma ohtlikuks kaubandus-majanduslikuks konkurendiks. On selge, et suurte põgenikevoogude vastuvõtt EL-i riikide poolt nõuab Brüsselilt suuri lisakulutusi, jättes sellega EL-ile vähem ressursse kätte Idapartnerluspoliitika teostamiseks. Viimast pärsib oluliselt ka mõnede Idapartnerlusriikide omavaheline konfliktne suhestus – näiteks Ukraina-Venemaa faktiline sõjaseisukord Ida-Ukrainas, Gruusia-Venemaa madalseisus suhted pärast Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimist Venemaa poolt. Pingeline on olukord ka Moldova ja Venemaa vahel, kuna viimane ei soovi oma 1500-mehelist ekspeditsioonikorpust välja tuua Moldovast relvajõul eraldatud Transnistriast. Krimmi annekteerimine ja sõjategevus ning separatistide sõjaline toetamine Ida-Ukrainas on pingestanud suhteid ka Venemaa ja Valgevene vahel, kelle territooriumile soovib V. Putin nüüd veel ka rajada Venemaa õhujõudude baasi. Kõik eelkirjeldatu on suures osas pärssinud senise EL-i naabruspoliitika positiivse toime. Eeltoodust tulenevalt nõuavad nüüd mitmed EL-i liikmesriigid (näiteks Ungari ja Rumeenia), paljud Europarlamendi liikmed ja rahvusparlamentide liikmed kohest EL-i Idapartnerluse poliitika ümbervaatamist. Viimaste hulgas on ka mitmeid tuntud Eesti poliitikuid. Nii näiteks leiab Riigikogu liige IRL-ist Marko Mihkelson, et EL-i Idapartnerluse poliitika on täielikult läbi kukkunud ja seda tuleb hakata otsast peale väljakujunenud maailma realiteete arvestades formeerima. Samas leiab Euroopa Komisjoni juhtkond , aga ka näiteks Euroopa Komisjoni Eesti esindus , et senised Idapartnerluse poliitika aluspõhimõtted peavad säiluma ning vaid selle kaudu abi osutamise määrad tuleb riikide lõikes ümber vaadata – näiteks järsult vähendada abi Venemaale ja tema tuules sörkivale Armeeniale, samas suurendades abi Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale kui Venemaa agressiivse tegevuse ohverriikidele. Kuigi EL püüab mõjutada Idapartnerluse sihtriiki Valgevenet oma üha suurema eraldatava abiga eemalduma Venemaast ja pöörduma läänelike väärtuste juurde, leidub näiteks Suurbritannias mõjukaid isikuid, kellele see teguviis ei meeldi. Nii näiteks on varem Eestisse sõbralikult suhtunud “The Economist`i” toimetaja ja julgeolekuekspert Eduard Lucas kutsumas Brüsselit üles Valgevenet ignoreerima. Nüüd on ta hakanud ka Eestit
- 2 -
sarjama, et see ei tahtvat piisavalt suurt hulka Lähis-Ida põgenikke vastu võtta – nii nagu seda teeb Suurbritannia . Samas kutsub ta Brüsselit üles Valgevenet mitte aitama, sest “Aleksandro Lukašenko riik” olevat üdini diktaatorlik riik, keda tulevat kõigil demokraatlikel riikidel täielikult ignoreerida. Kõige selle juures E. Lucas kahjuks unustab, et sellist suhtumist Venemaa liider V. Putin just ootabki, et “Lääne poolt hüljatud Valgevene täielikult oma rüppe haarata”. Ka on E. Lucas unustanud, et just Suurbritannia ja USA tungisid väljamõeldud tuumarelvaohu sildi all Iraaki ning vallandasid sealt suure põgenikevoolu Euroopasse. Nüüd aga leiavad sellised tegelased, et nii sellises traagilises nähtuses süüdi olevad riigid kui süütud Euroopa riigid solidaarselt toimuva tagajärgi likvideerima hakkaks .
Kõnealune ainekursus selgitab üsna põhjalikult, kuidas Venemaa juhtkond sellised Lääne väärkäsitlused oskus,likult ära kasutab ning kuidas Kreml leiab, et EL naabruspoliitika ja eriti Idapartnerluse poliitika on Venemaale praegusajal kahjulikud asjad, millede kaudu “Brüssel püüdvat Venemaa naaberriike Venemaaga tülli ajada”. Ka on nii Venemaa peaminister Dmitri Medvedev kui välisminister Sergei Lavrov leidnud, et Venemaad rahuldab naabruskoostöösfääris täielikult EL-iga 1997. aastal sõlmitud “Strateegilise partnerluse ja koostöö leping”. Viimast rikkuvat aga eelkõige EL, kes USA juhtimisel võtvat aktiivselt osa Lääneriikide kehtestatud Vene-vastastest sanktsioonidest. Seetõttu jäävat praegu Venemaal üle vaid jätkata EL-iga koostööd terrorismivastase võitluse ja organiseeritud kuritegevuse alal. Majanduslikust ja kultuurilisest koostööst ei saavat aga EL-i jõustatud sanktsioonide ja “mustade nimekirjade” taustal juttugi olla. Mõistagi on kõige selle juures huvitav teada üliõpilaste seisukohti, kas ja kui, siis millises suunas tuleks tänast EL-i naabruspoliitikat muuta. Selle teadasaamiseks ongi ainekursuses ette nähtud üliõpilastel kirjutada vastavasisuline essee mahus 4,5 kuni 5 lehekülge. Kõnealuse aineessee kirjutamine eeldab, et üliõpilane lisaks loengus kuuldule kasutaks ka värskeid internetiallikaid, milledest teataud valikloetelu on lisana ka olemas koos kõnealuse õppeaine õppeainekaartiga. Viimases toodud õppekursuse läbimise tingimustest selgub, et edukalt kirjutatud aineessee mõju aine koondhindesse moodustab tervenisti 40%, st samapalju kui kirjaliku eksami käigus lühidalt kolmele küsimusele edukalt vastamise mõju. Kui aga näiteks eksamiküsimustele vastuse hinne on “4” ja aineessee hinne “5”, või ka vastupidi, saab koondhinde väljapanemisel määravaks üliõpilase aktiivne osavõtt loenguist ja nende lõpul toimunud
- 3 -
lühiarutelust. Käesoleva õppeaine õppeainekaartil pole kohustuslike ja soovituslike õppematerjalide hulgas ära toodud ühtki konkreetset raamatut. See on tingitud asjaolust, et kõnealuse temaatikaga raamatuid on üldse ilmunud Euroopas väga vähe ja needki on oma aktiaalsuse kaotanud. Üha tihenevas globaliseerumisprotsessis on Euroopa Liidule ja tema poliitikaile mõjureid sedavõrd palju, et praktiliselt pole võimalik iga kuu mingi naabruspoliitika sihtriigi suhtes toimunud muutusi kiirelt ja operatiivselt raamatu vormis kajastada. Võtab ju ühe raamatu kirjastamisprotsess ja soovitavalt ka mitmekeelne väljaandmine Euroliidus aega vähemalt 1 aasta kui mitte enam. Seepärast on antud õppekursus planeeritud tuginema operatiivseile internetiallikaile. On selge, et Venemaa-Ukraina konflikt, Islamiriik ISIS-e üha laienev lahingutegevus, Lääneriikide üha karmistuvad sanktsioonid Venemaa vastu, Lähis-Ida üha suurenevad põgeniketulvad, Euroopas leviv “Aafrika seakatk” jt sellised ulatuslikud ning pikaajalise toimega nähtused ja protsessid sunnivad nii või teisiti Euroopa Liitu täiustama ja korrigeerima oma naabruspoliitikat. See aga tingib ka käesoleva õppekursuse sisu korrigeerimise juba lähitulevikus. Kuna EL-i naabruspoliitikal on nii tema liikmesriikidele kui ka ta sihtriikidele nii majanduslik,- sotsiaalne,- kui poliitiline mõju, siis mõjutab ENP otseselt ka Eesti Euroopa Liidu poliitikat. Siit tulenevalt on antud ainekursuses käsitlemist leidnud ka Eesti EL-i lähituleviku poliitika põhisuunad. Kõige vähem on antud ainekursuses tähelepanu pööratud “Põhjamõõtmele” ehk “Põhjadimensioonile”, sest see ENP osispoliitika oli eelkõige suunatud Soome ja Eesti ettevalmistamisele EL-i täisliikmeks saamisele ja Loode-Venemaa abistamisele. Nüüd, kus Soome ja Eesti on juba ammu EL-i täisliikmed, ent Venemaale kehtivad Lääne sanktsioonid, on “Põhjamõõde” oma aktuaalsuse kaotanud ja teda võib käsitleda vaid ajaloolis -retrospektiivsest huvitatusest lähtuvalt. Tuinduvalt enam võinuks käsitleda käesolevas ainekursuses “Lõunamõõdet” ja sellesse tekkinud tõsiseid probleeme seoses Kreeka sügava rahanduskriisi ja Portugali ning Hispaania suurpankade raske finantsolukorraga. Ka tasunuks kõneleda antud ainekursuses Hiina RV järsult kasvanud majandusekspansiooni huvist Euroopa suunal. Ent kogu ainekursuse napp maht – koos eksamiga (+ järel- või hilisem eksam) vaid 20+2 akadeemilist tundi, seda lihtsalt ei võimalda.
- 4 -
II loengupaar õppeaines “EL naabruspoliitika”. Teema: “ENP eesmärgid, kujunemine, sisu ja tema põhilised osispoliitikad EL-i välispoliitika ja rahvusvahelise koostöö osana”. (Koostas: J. Värk, PhD)
Euroopa Liidu naabruspoliitika (ENP) [inglise keeles European Neighbourhood Policy] on 2004. aastal Europarlamendi ja EL Ministrite Nõukogu poolt vastu võetud poliitika, mille eesmärgiks on luua EL ümber kiirendatud poliitilistele reformidele kaasaaitamisega, majandusalase koostöö tihendamisega ja mitmesuguste abiprogrammidega riikide ring, kes ei ole samas EL-i täisliikmed, ent kelledest osa on valmis tulevikus EL-i täisliikmeks saama. ENP haarab praegusel ajal 17 riiki, kelledest enamik paikneb Ida-Euroopas, Vahemere lõunakaldal, Lõuna-Kaukaasias ja Lähis-Idas. Nendeks riikideks on: Alžeeria, Armeenia, Azerbaidžaan, Egiptus , Gruusia, Iisrael, Jordaania , Liibanon , Liibüa , Moldova, Maroko , Palestiina , Süüria, Tuneesia , Ukraina, Valgevene ja tinglikult ka Vene Föderatsioon (kes ei soovi enam end lugeda ENP riikide hulka). Suhted ENP riikidega põhinevad jagatud väärtustel, milledeks on õigusriik, korrektne valitsemissüsteem, inim- ja vähemusõiguste austamine, turumajandus ja säästev areng. Kõnealustel ENP riikidel on eristaatus kahepoolsetes suhetes Euroopa Liiduga. See väljendub eelkõige selles, et EL aitab kaasa piiriäärsete riikide, st EL-i välispiiri riikide arengule, tagamaks stabiilsust ja julgeolekut EL-i piiririikides. Ka aitab EL lähendada ENP riikide seadusandlust Euroliidu seadusandlusele, et kergendada ja tihendada nendega sotsiaal-majanduslikku koostööd. Eeltoodust tulenevalt sõlmib Euroopa Liit ENP riikidega ka soodsamaid poliitilisi ja majanduslikke kokkuleppeid. EL-i üheks suureks eesmärgiks ENP arendamisel ja kaasajastamisel on valmistada EL-i naaberriike sisuliselt ette Euroopa Liiduga ühinemiseks. Seetõttu on ka Euroopa Komisjonis loodud struktuurne üksus nimega “Naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat”. ENP-l on praegu põhilisteks kaks geograafilist mõõdet – ida ja lõuna – ning mõlemas mõõtmes toimuvad tegevused omakorda kahes liinis: 1) Riikide kahepoolne koostöö EL-iga; 2) Ida- ja Lõunanaabrite regionaalne koostöö EL-iga vastavalt Idapartnerluse poliitika suuniste ja Vahemere Liidu funktsioneerimise põhimõtete raames. Vastavalt ENP geograafilistele mõõdetele koosneb ENP kolmest osispoliitikast: 1) Põhjadimensioon ehk Põhjamõõde, mis on tänaseks muutumas juba ajalooliseks rudimendiks ENP-s; 2) Idapartnerluspoliitika, mis on tänaseks saanud olulisimaks ENP osispoliitikaks; 3) Lõunadimensioon ehk Lõunamõõde, mille aluspõhimõtted määravad ära nn “Barcelona protsess” ja EL-i Vahemere
- 5 -
strateegia. Vastavalt rahvusvaheliselt oluliste sündmuste mõjule on aeg-ajalt uuenenud ka ENP. Viimane ENP uuenemine toimus pärast nn “ araabia kevadet”, mil EL tõi ENP-sse “enam enama eest” printsiibi, püüdes erinevate initsiatiivide abil pöörata senisest veelgi enam tähelepanu demokraatia ja majanduse arendamisele.
On selge, et ka edaspidi on oluline, et ENP kui Euroopa Liidu üks võtmepoliitikaid ja tähtis osa Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast, suudaks kohaneda muutuvate oludega Euroopa Liidu naabruses ning leida uusi võimalusi, kuidas toetada partnerriikide arengut ning aidata neil toime tulla nende ees seisvate väljakutsetega. Euroopa Liidu Naabruspoliitika (ENP) edukus sõltub oluliselt selle rahastamisest, millega tegeleb valdavalt Euroopa Komisjoni “Majanduse ja rahaküsimuste peadirektoraat”. Viimase põhifunktsioonid ENP osas on järgmised: 1) Jälgida ning analüüsida majandus- ja rahandusalaseid arenguid Euroopa Liidu naabruspoliitikaga haaratud riikides; 2) Pidada korrapärast majandusdialoogi partnerriikidega; 3) Hallata makromajandusliku finantsabi andmist; 4) Tagada makromajandusliku finantsabi andmise kooskõlastamise rahvusvaheliste finantsasutustega. Enamik EL-i naaberriike on huvitatud ENP-ga haaratusest, sest see poliitika pakub neile mitmeid hüvesid. Viimasteks on: 1) Võimalus osaleda mitmesugustes EL-i meetmetes tihedama poliitilise, majandusliku, julgeolekualase ja kultuurilise koostöö kaudu. 2) ENP pakub temas osalejaile majanduse valdkonnas sooduskaubandussuhteid, osalust EL-i siseturul, täiustatud taristuühendusi EL-iga ja võimalust osaleda erinevais EL-i programmides. Ka on võimalik saada suuremat rahalist ja tehnilist abi. 3) Maksebilansikriisis ENP riikidel on võimalik saada Brüsselilt makromajanduslikku finantsabi. (näiteks on eraldatud sealt suuri summasid Ukrainale Venemaale gaasivõla tasumiseks). ENP tuumaks on partnerriikide tegevuskavad. Neis poliitikadokumentides määratakse kindlaks EL-i ja selle iga naaberriigi vahelise koostöö strateegilised eesmärgid. Tegevuskavades on sätestatud kõikehõlmav loetelu ühiselt kokkulepitud prioriteetidest, mida iga EL-i naaberriik ja EL peavad rakendama. Väga oluline prioriteet ENP-s on majanduskasvu soodustamine jätkusuutlike investeeringute ja tootlikkuse suurendamise tingimuste parandamise abil. Euroopa Komisjoni “Majanduse ja rahaküsimuste peadirektoraat” korraldab ENP raames majandusalaseid dialooge. Need on EL-i ja tema partnerriikide peamiseks võimaluseks arutada makromajanduslike arengute, raha- ja fiskaalpoliitika,
- 6 -
finantssektori arengute ja struktuurireformide teemadel. Eelnimetatud dialoogid võimaldavad pooltele vastastikkust teabevahetust. See aitab Euroopa Komisjonil omakorda saada põhjalikumaid teadmisi majanduslikust olukorrast Euroopa Liidu naabruspoliitikas osalevais partnerriikidesja aitavad asjaomastel riikidel täiendada oma teadmisi seoses arengutega EL-is. Samuti annavad kõnealused dialoogid võimaluse arutada esmatähtsaid reforme ja vaadata läbi edusammud, mida on tehtud ENP tegevuskavades kokkulepitud majandus- ja struktuurireformi eesmärkide saavutamise suunas. Kõnealused majanduslikud dialoogid toimuvad reeglina üks kord aastas, vaheldumisi Brüsselis ja asjaomase partnerriigi pealinnas. Euroopa Liidu naabruspoliitikat täiendab oluliselt EL-i majanduskoostöö poliitika, andes sellele suurema sotsiaalse ja poliitilise mõõtme. Oluline on sealjuures asjaolu, et Euroopa Komisjon tagab suuremate koostöörahastuste kooskõlastamise rahvusvaheliste finantsasutustega nagu seda on näiteks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa Investeerimispank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Järgnevalt toome ära mõningad näited ENP raames tehtud rahastuse ulatusest:

ENP raames projektidele eraldas Euroopa Liit grantidena aastail 2007 – 2013 ühtekokku 12 miljardit eurot.

Tänu EL-i poolt ENP riikidele võimaldatud osalist ligipääsu EL-i siseturule kasvas EL-i ja ENP riikide vaheline kaubavahetus 2011. aastal 230 miljardi euroni.

2012. aastal väljastas EL oma ENP partnerriikiide kodanikele sissesõiduks EL-i maadesse ühtekokku 3,2 miljonit Schengeni viisat.

EL on aktiivselt aidanud kaasa ENP riikides kodanikuühiskonna loomisele ning demokraatlike vabaduste laiendamisele.
Peatudes ENP muutmisel ja täiustamisel, tuleb rõhutada Euroopa Komisjoni juhtivat osa selles. Esimest korda täiustas Komisjon ENP-d 2006.a. detsembris oma dokumendiga “Strengtheninng the ENP” 04.12.2006, mida evitati aastail 2007 ja 2008. 2010. aastal andis Euroopa Komisjon välja dokumendi, mis seob otseselt EL-i Idapartnerluse poliitika ENP-ga. 2011. aastal aga väljastas Euroopa Komisjon keskpika programmi uuendatud ENP viljelemiseks aastail 2011-2014. 2012. aastal andis Euroopa Komisjon välja nn teekaarti ENP-le 2013. aastaks. 2013. aastal aga väljastas Euroopa Komisjon suunised, kuidas tugevdada EL-i
- 7 -
partnerlust ENP riikidega. 2014. aastal avaldas Euroopa Komisjon dokumendi pealkirjaga “Euroopa Liidu naabrus ristteel”, mis tõstatas juba nn “araabia kevadest” ja “Ukraina konfliktist” tulenevaid probleeme ENP-le. Tänavu on Euroopa Komisjonil kavas ulatuslik ENP ülevaatus, millest tehtavad järeldused saavad tõenäoliselt aluseks ENP järjekordsele uuendamisele. Ent selle juures arvestatakse tõsiselt ka EL-i laienemispoliitika põhimõtetega, mis on samuti üks EL-i võtmepoliitikaid. Teatavasti käivad praegu rasked ühinemisläbirääkimised Brüsselil Montenegro, Türgi ja Serbiaga. Sealjuures on varasem EL-i huviline Island ära öelnud oma huvist ühineda EL-iga. Türgi aga on solvunud EL-i mitmete süüdistuste peale ja ähvardanud hoopis ühineda Euroopa Liidu asemel Euraasia Liduga või Euraasia Majandusliiduga, kui “Brüssel jätkab oma pidevat Türgi peale torisemist”, nagu seda ütles hiljaaegu välja Türgi president Recep Tayyip Erdogan. Tulles aga siit tagasi ENP komponentpoliitikate juurde, siis hiljuti lahvatanud Euroopa põgenikekriisiga on taas järsult tõusnud ENP-s Lõunamõõtme ehk Lõunadimensiooni tähtsus. Varasemail aastal domineeris ENP-s Idapartnerluspoliitika, mille kiiret ümbervaatamist tingis eelkõige Gruusia-Venemaa ja Ukraina-Venemaa sõjaline konflikt.
Eesti poliitiline juhtkond on praegu seisukohal, et ENP kui ühtne raamistik nii ida- kui lõunamõõtme poliitika jaoks on hea ning seda tuleks hoida. Samas leiavad juhtivad erakonnad , et on vaja edaspidi süvendada eristamist vastavalt riikide ambitsioonidele ja profiilile. Leitakse, et tuleb tõsta prtnerite omaosalust toetusprojektides- ja programmides. Ka tuleb tõsta EL-i nähtavust. Suur roll on siin partnerriikide kodanike jaoks oluloiste tulemuste saavutamisel ning efektiivsel kommunikatsioonil. Arvatakse, et mobiilsus on üks võtmekohti. Aga ka kaubandus ja energiaküsimused on aktuaalsed . Vastastikkustest huvidest lähtudes aga ei tohiks tahaplaanile jätta Euroopa Liidu jaoks olulisi väärtusi ning teatud tingimuslikkust, mis on “enam enama eest” põhimõtte aluseks. Minnes aga siit Idapartnerluse poliitika juurde, siis siin peab Eesti oluliseks initsiatiivi edasiarendamist vastavalt Idapartnerluse Vilniuse tippkohtumise ühisdeklaratsioonis sõnastatud eesmärkidele ning kahepoolsete suhete jätkuvat arendamist Euroopa Liidu ja Idapartnerlusega haaratud riikide vahel, millisteks on Armeenia, Azerbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Samas toonitab Eesti juhtkond, et Idapartnerlus peab olema piisavalt paindlik, et võimaldada individuaalset lähenemist partnerriikidele, ehk teisiti öeldes liikuda kiiremini edasi nende riikidega, kes selleks on valmis.
- 8 -
III loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema: “ENP nn “Põhjadimensioon kui selle poliitika Põhja-suunaline komponent , seal osalejad, selle koostöövaldkonnad ja seosed loomemajandusega ning Soome ja Eesti osa selles poliitikas”. (Koostas: J. Värk, PhD).
Põhjadimensioon ehk Põhjamõõde on Euroopa Liidu välis- ja piiriülese koostöö poliitika, olles samas ka ENP üks osispoliitikaid. Põhjadimensioon hõlmab Põhjamaid, Läänemeremaid, Arktika regiooni ning Loode-Venemaad. Põhjadimensiooni ehk Põhjamõõtme idee algatajaks oli Soome president Martti Ahtisaari 1994. aastal. Konkreetselt alustati Soome eestvedamisel Põhjadimensiooni loomise nimel tegutsema 1997. aastal tollase Soome peaministri Paavo Lipponeni eestvõttel. Oma sisemuses loodsid Põhjadimensiooni idee väljakäijad, et selle realiseerimisel saavad nad välja kujundada omaaegse Hansa Liidu (13. kuni 16. sajandini) kaasaegse versiooni. Esialgse idee kohaselt pidi Põhjadimensioon olema Euroopa Liidu ühispoliitika vähepiiritletud osa. Asjad aga hakkasid Põhjamõõtme osas konkretiseeruma 2004. aastal, mil Põhjadimensiooni partnerriikidest Eestist, Lätist, Leedust ja Poolast said Euroopa Liidu täisliikmed. Selline areng andis hoo sisse ka Põhjadimensiooni ehk Põhjamõõtme edasisele arendamisele. Kõigepealt otsuistati laialdaselt haarata Põhjamõõtme koostöösse Loode-Venemaa föderaalringkonnad kui Balti riikide ja Soomega piirnevad alad. Peagi hõlmati sellesse koostöösse ka Arktikas suuri alasid omav Kanada ning viimase järel kohe ka USA. Neile kahele riigile otsustati anda Põhjamõõtmes vaatlejariigi staatus. Hiljem otsustati võimaldada Põhjamõõtme tegevuses osaleda ka Valgevenel. Europarlamendi ja EL Ministrite Nõukogu heakskiidul sai Põhjadimensioonist ehk Põhjamõõtmest 1999. aastal Euroopa Liidu välispoliitika lahutamatu osa. Seoses sellega tegi Euroopa Liidu Helsingi Ülemkogu 1999. aasta detsembris Euroopa Komisjonile ülesandeks töötada koos liikmes-ja partnerriikidega välja Põhjamõõtme konkreetne tegevuskava ( Action Plan) aastateks 2000 – 2003, st kuni Euroopa Liidu suure laienemiseni aastal 2004.
Käesoleval ajal on piirkondlikest organisatsioonidest Põhjamõõtme osalisteks Läänemeremaade Nõukogu, Arktika Nõukogu, Barentsi Regionaalne Nõukogu, Läänemere Linnade Liit, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Balti Ministrite Nõukogu. Tihedat koostööd arendatakse ka rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide, tuntud ülikoolide, teadusasutuste ja suurfirmadega. Tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga töötasid
- 9 -
eelnimetatud organisatsioonid 2006. aasta lõpuks välja uuendatud Põhjadimensiooni raamdokumendi. Kõnealune dokument määras ära ka partnerriikide koostöövaldkonnad Põhjamõõtme raames. Viimasteks on: 1) Majandus, äritegevus ja infrastruktuur; 2) Inimkapital, haridus , kultuur, teadusuuringud ja tervishoid ; 3) Keskkond, tuumaohutus ja loodusressursid; 4) Piiriülene koostöö ja regionaalareng; 5) Justiits- ja siseasjad. Põhjamõõtme püstitatud eesmärkide täitmisel mängivad olulist rolli mitmete valdkondade partnerlusprogrammid. Neist on tuntuimad 1) Keskkonnaparnerluse programm, mille üheks oluliseks projektiks oli “Peterburi veepuhastusjaama rajamine” Põhjamõõtme Keskkonnafondi osalusel.; 2) Rahvatervise ja sotsiaalse heaolu partnerluse programm, mille oluliseks osaks sai projekt “Tervisliku elustiili juurutamine ja nakkushaiguste (eriti AIDSi) piiramine”. (vaata http://www.ndphs.org ) Eestist osaleb viimati nimetatud projektis aktiivselt EV Sotsiaalkaitse ministeerium.
Tuleb rõhutada, et peale EL-i suurt laienemist 2004. aasta 1. mail, mil Balti riigid ja Višegradi riigid (Poola, Ungari, Tšehhi Vabariik) said EL-i täisliikmeiks ning neile laienesid mitmed uued koostöövormid EL-i liikmesriikidega, hakati Põhjamõõtme raames pöörama üha suuremat tähelepanu Loode-Venemaale ja Kaliningradi oblastile. Tollel ajal leidis Soome üks juhtivamaid majanduseksperte Antti Piipo, et Põhjadimensiooniga kujundatav uus majanduspiirkond peaks juba lähiajal aitama Lääne turumajandusse integreerida strateegiliselt tähtsaid Venemaa loodeosi tingimusel, et Venemaa juhtkond suudab üsna kiirelt oma demokraatlikule arengule jalad alla saada. Nähes Soome suurt huvitatust kaasata Venemaa kiirelt Põhjamõõtmesse, avaldas Venemaa valitsus aga nüüd oma tuntud väljapressimistaktikat rakendades soovi, et tema riiki koheldaks Põhjamõõtme raames EL-i liikmesriikidega võrdsetel alustel. Vastureaktsioonina sellele soovile tegid Soome ja Rootsi valitsused nüüd Põhjamõõtme raames diplomaatilise ettepaneku mitte koostada enam uut Põhjamõõtme tegevuskava ( vana tegevuskava teatavasti ammendus 2003. aasta lõpuga), vaid asendada see strateegilis-poliitilise raamdokumendiga, mis annaks Põhjamõõtmele üldised alused. Olgu siinkohal lisatud, et vastava raamdokumendi alusdokumendid on leitavad internetiaadressilt: http://www.eeas.europa.eu/north_dim/docs/index_en.ht m
Nähes, et talle ei anta otseselt EL-i liikmesmaa õigusi Põhjamõõtme raames, hakkas Venemaa juhtkond Põhjamõõtme aluspõhimõtteid ja tema juhtorganite tegevust aktiivselt kritiseerima. Üsna tihti kõlasid Moskvast
- 10 -
süüdistused, et Venemaad koheldakse Põhjamõõtmes kui objekti, mitte aga kui subjekti. Kõik see ärritas tõsiselt Põhjamõõtme üht aktiivsemat toetajat ja reformijat ning endist Soome välisministrit Erkki Tuomiojat. Viimane leidis, et Venemaa rahustamiseks ja paremaks kaasamiseks Põhjamõõtme projektidesse peaksid hakkama vastavat propagandatööd tegema Eesti ja Soome üheskoos kui teejuhid Venemaa koostööle Põhjadimensiooniga. Ka lootis E. Tuomioja, et Eesti ja Soome suudavad oma vastava lobbytööga tihendada Venemaa koostööd Norra ja Islandiga, mille tulemusel peaks Põhjamõõtmest saama EL-i, Venemaa, Norra ja Islandi ühispoliitika. Nagu tänaseks teada, ei tulnud sellest kavatsusest midagi välja, kuna EL osaleb Vene-vastastes sanktsioonides. Island aga ei soovi enam ühineda Euroopa Liiduga. Samas asuvad just Põhja-Norras Venemaa piiride vahetusläheduses USA tuumalõhkepeadega strateegilised tiibraketid, mis eriliselt ärritab Venemaa võime ning pärsib tema koostöötahet Norraga.
Ent Moskva ja Euroopa Liidu pikaajaliste ning üha teravnevate vastuolude tõttu pole realiseerunud ka omaaegse Soome peaministri Paavo Lipponeni poolt 2000. aasta oktoobris välja öeldud soov, et Helsingi-Tallinn-Peterburi kolmnurgast kujuneks aastakümnendi jooksul välja globaalse tasemega arengukeskus. Eelöeldut silmas pidades ei saa siiski tõdeda, et Põhjamõõde kui EL-i üks naabruspoliitika osispoliitikaid oleks väljasuremise teel. Tema tähtsus võrreldes Idapartnerluspoliitikaga ja Lõunadimensiooni poliitikaga on viimaseid rahvusvahelisi sündmusi arvestades (Ukraina konflikt, Euroopa põgenikekriis, “Islamiriik ISISe “ tegevus jne) küll oluliselt vähenenud . Ent tema jätkamise vajalikkuses ei kahtle senini ükski EL-i liikmesriik. Viimaste aastatega on Põhjamöötme raames rakendatud tööle uued partnerlusvormid. Nii näiteks teatas 2010. aasta novembris äsja Põhjamõõtme välisministrite Oslo kohtumiselt tulnud tollane EV Välisministeeriumi kantsler Marten Kokk , et Eesti näeb peatselt tööle hakkavas Põhjamõõtme kultuuripartnerluses olulist koostööpotensiaali. Tollal M. Kokk toonitas, et Eesti loodab Põhjamõõtme arenemist elujõulise ja dünaamilise poliitika- ja koostööraamistikuna. Ta leidis, et just kultuuripartnerlus annab Põhja-Balti regioonile ja ühtlasi ka Eestile võimaluse kogu regiooni loomemajanduse arendamiseks, et saaksime loomemajanduse küsimustega tegelemise kaudu aidata kaasa loovettevõtetele tegutsemiseks sobiva keskkonna ja kultuurialaste suhtlusvõrgustike kujunemisele. Suurt perspektiivi ja kasvupotensiaali nägi M. Kokk ka tollal käivitatavais uutes partnerlusvaldkondades: transpordipartnerluses
- 11 -
ja logistikapartnerluses. On ju selge, et just need partnerlusvaldkonnad on märgilise tähendusega Läänemere ja Barentsi regiooni transpordiühenduste täiustamisel. Pole vajalik pikemat selgitust sellele, et eelkõige transpordiühenduste parandamine ja nende efektiivsem kasutamine ning piiriületuse lihtsustamine on esmatähtsad neid haaravate regioonide arengute seisukohalt.
Peatudes Põhjamõõtme edasise arengu probleemidel, tuleb rõhutada selle partnerriikide tõdemust, et Põhjamõõtme edasise arengu seisukohalt on oluline ühiste regionaalsete eesmärkide püstitamine ning nende saavutamiseks sobivate meetmete väljatöötamine. Eelöeldu eeldab omakorda, et püstitatud eesmärkide saavutamiseks annaksid oma panuse kõik piirkonna riigid. Kuna Põhjamõõtmelgi kehtib põhimõte, et mida rohkem osalejaid-riike, seda parem, siis toetab Eesti kõrvuti mitmete teiste Põhjamõõtme partnerriikidega Valgevene liitumist Põhjamõõtmega ja talle seal vaatleja-staatuse andmist.
Peatudes Eesti osalusel Põhjamõõtmes, tuleb rõhutada, et lisaks EV Sotsiaalkaitse ministeeriumi osalemisele selle projektides, osalevad seal aktiivselt ka EV Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (transpordi- ja logistikapartnerluse raames) ning EV Kultuuriministeerium (kultuuripartnerluse raames). Viimase populaarseimaks Eesti-Vene koostööprojektiks on juba aastaid olnud koostööfestival “Kuldne Mask”. Et kultuuripartnerlusel on suur tulevik Eesti-Vene suhete parendamisel, seda tunnistas 2015. aasta septembris ka Eesti välisminister Marina Kaljurand vahetult pärast kohtumist ÜRO Peaassamblee istungjärgu raames Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Samas aga ei osanud siis veel kahe riigi välisministrid arvata, et peagi taastub normaalne kütusetransiit Venemaa ja Eesti vahel. Selline asi aga juhtus 2015. aasta oktoobrikuu algul, kui Venemaa suurim kütusekontsern “Rosneft” kirjutas Eesti kütusekontserniga “Alexela” alla suuremahulise kütuse trasnsiiditeeninduse lepingu. Ent selliste ootamatute koostöölepete või projektide äkilist tekkimist ei saa aga Põhjamõõtmes kuidagi välistada, kuivõrd Põhjamõõde on regionaalse koostöö alal eelkõige just projektipõhine Euroopa Liidu välispoliitika instrument. Samas ei tohiks ära unustada, et Põhjamõõde on ühtlasi nii Eestile kui Venemaale olulise Läänemere strateegia välismõõde.
- 12 -
IV loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema “Idapartnerlus kui ENP Ida-suunaline komponent. Kahekihilise idapartnerluse oht ja poleemika idapartnerluse läbikukkumise üle. (Koostas: J. Värk, PhD)

Euroopa Liidu Idapartnerluspoliitika on Euroopa Liidu Naabruspoliitika Ida-suunaline komponent, mille eesmärgiks on EL-i Ida-Euroopa partnereid suunata ühistes püüdlustes tugevdama vastastikkuseid sidemeid, mis rajanevad ühistel huvidel ja kohustustel, aga ka jagatud vastutusel ja kohustustel. Idapartnerlus on jätkuks 2008. aastal Rootsi ja Poola valitsuste (eriti Poola tollase välisministri Radoslaw Sikorski) initsiatiividele tugevdada naabruspoliitika idamõõdet. 7. mail 2009. allkirjastati Prahas idapartnerluse ühisdeklaratsioon, kus määratleti ühiste väärtustena õigusriik, inimõiguste austamine, demokraatia ülesehitamine ja kodanikuühiskonna kaasamine. Idapartnerluse sihtriigid on: Armeenia, Azerbaidžaan, Gruusia, Ukraina, Moldova ja Valgevene.

Idapartnerluspoliitika tugineb neljale põhimõttele, milledeks on: 1) Demokraatia, head valitsemistavad ja stabiilsus; 2) Korras majandus; 3) Energiajulgeoleku arvestamine ; 4) Inimestevaheliste kontaktide olulisus.
Idapartnerlus tugineb kahepoolsetele lepingulistele suhetele EL-iga ja täiendab neid. Seda arendatakse piiramata üksikute partnerriikide püüdlusi seoses nende ja Euroopa Liidu vaheliste tulevaste suhetega. Idapartnerlust arendatakse samuti paralleelselt EL-i ja kolmandate riikide vahelise kahepoolse koostööga. Seoses Armeenia äkilise otsusega 2013. aastal, pärast pikki kõnelusi EL-iga assotseerumis- ja vabakaubanduslepingu sõlmimise üle, nendele lepingutele allakirjutamisest keelduda ning sõlmida hoopis ühinemisleping SRÜ Tolliliiduga, on EL-is hakatud üha enam kõnelema nn kahekihilise idapartnerluse tekke võimalustest. See tähendaks seda, et osa idapartnerluse sihtriike nagu näiteks Gruusia ja Ukraina, pooldavad tugevaid suhteid EL-iga. Osa sihtriike aga tunnistaksid, et nad selleks pole valmis või siis eelistavad Armeenia kombel hoopis tugevamini integreeruda SRÜ raames loodud poliitilis-majanduslike liitudega. Suurte raskustega on tänaseks sõlminud EL-iga assotseerumis- ja vabakaubanduslepingud Gruusia ja Ukraina. On ju tõsiasi, et sisepoliitika on muutliku iseloomuga kogu Euroopas. Kuid EL-i idanaabrite juures lisandub sisepoliitilisele muutlikkusele geopoliitiline muutlikkus, nii et mängus on tervete riikide strateegiline tulevik ja mitte ainult nende majanduslik heaolu. Sealjuures püüavad oma geopoliitilist tähtsust tõsta nii Venemaa kui Hiina RV. Mõistagi ei soovi neist kumbki näha
- 13 -
Idapartnerluse sihtriikide tihedat integreerumist EL-iga. Ent vaid Venemaa on siin söandanud kasutada sõjalist vahelesekkumist. Armeenias surus ta peale oma sõjaliste baaside loomise majandusabi andmise ning Ažerbaidžaani juhtkonna Mägi-Karabahhi küsimuses survestamise peatingimusena. Nüüdseks on oma meelemuutusega Brüsseli pahameele alla sattunud Armeenia võimud teatanud, et soovivad pikaajalist majandusalast partnerlust Euroopa Liiduga ja sõjalist partnerlust Venemaaga. Gruusias genereeris Venemaa sõjalise konflikti, mille käigus okupeeris Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Ukrainas aga okupeeris Venemaa Krimmi ning tungis Ida-Ukrainasse. Ent see ei takistanud Gruusiat ja Ukrainat assotseerumast EL-iga. Küll aga püüab Venemaa praegu tekitada poliitilist ebastabiilsust Moldovas, et takistada tema tihedamat integreerumist EL-iga. 2013. aasta lõpul Chisinäud külastanud Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin lausus sealseile ajakirjanikele küüniliselt, et “ta loodab, et Euroliidust vaimustusse sattunud moldaavlastel ei hakka talvel külm.” Selle lausega andis Venemaa emissar selgelt mõista, et Moskva võib tõrksa Moldova vastu käiku lasta energiarelva kui see kavatseb sõlmida EL-iga vabakaubanduslepingu. Ka pole Venemaa täielikult loobunud veel Gruusia kallutamisest oma juhitavaisse liitudesse. On tal ju Gruusias mõjukaid juhtivpoliitikuid nagu näiteks oligarhist endine peaminister Bidzina Ivanišvili, kes veel 2013. aasta lõpul lausus välisajakirjanikele, et kaaluda võiks sedagi, kas Euraasia Liidul on Gruusiale midagi pakkuda. Ülejäänud kaks Idapartnerlusega haaratud riiki; Valgevene ja Azerbaidžaan suhtuvad idapartnerlusse üsna külmalt. Nad pole olnud märkimisväärselt huvitatud EL-iga assotseerumisest. Azerbaidžaanil küll on näiteks EL-iga tugevad energeetikaalased partnerlussidemed, aga samas poliitiliste reformide ega kaubandusdialoogi vastu, mis ei puuduta energeetikat, ei tunne Bakuu mingit huvi. Nii Azerbaidžaani kui Valgevene külm suhtumine idapartnerlusse kui ka Venemaa oskus pöörata viimasel hetkel ja kiirelt idapartnerluse süvendamise teelt Armeeniat näitasid selgelt Brüsselile, et on viimane aeg midagi ette võtta idapartnerluspoliitika täiustamisel ja muutmisel. Esimese järeldusena leidsid Euroliidu instituitsioonid ja tema liikmesriigid, et EL-il pole tema naabruses paiknevaile riikidele ligitõmbemonopoli. Süvenev maailma multipolaarsus on näidanud, et nii Venemaa, Hiina RV kui Pärsia lahe äärsed naftariigid võivad idapartnerluse sihtriikidele pakkuda köitvaid ahvatlusi – seda nii kaubavahetuse, investeeringute kui julgeolekukoostöö
- 14 -
kujul. Neile ahvatlustele on pahatihti raske vastu seista. Seda tunnetades on Brüssel leidnud, et on vajalik töötada välja mitmesuguseid “ligitõmbepakette”, mis suudaksid rahvusvahelisel pakkumisturul olla konkurentsivõimelised. Siit tulenevalt on Brüsselile saanud selgeks, et tal tuleb oma assotseerumis- ja vabakaubanduslepingute eeliseid kannatlikult ja tõhusalt selgitada riikidele, kes on ooterivis integreerumisel Euroopa Liiduga. Brüsselile on saanud selgeks, et kui ta seda ei tee, võib Moskva püsiv pealetung kaubanduspiirangute kujul või energeetika-alase survega vastavate riikide assotseerumisprotsessi isegi ummikusse ajada. Kõnealuse Moskva surve kahandamiseks on Brüssel nüüd katseliselt juba rakendanud Euroliidu siseturu ennakavamist riikidele, kes pole veel jõudnud sõlmida vabakaubanduslepinguid Brüsseliga. Nii toimis Brüssel näiteks Moldova ja Gruusiaga. Nüüdseks on Brüssel jõudnud ka arusaamisele, et on vaja jõudsalt liikuda edasi viisarežiimi liberaliseerimisega. Samas ei välista Brüssel kaubandussuhete määravat tähtsust oma partnerriikidega koostöös. On ju tõsiasi, et EL-iga assotseerumisleping on igale riigile ilma ulatusliku vabakaubanduslepinguta vaid kesine kahepoolne poliitilise värvinguga paberdokument. Ent eelnimetatust hoolimata on Brüssel mõistnud, et tal pole mõistlik lasta soiku minna koostöösuhetel ka nende riikidega, kes pole Euroliiduga sõlminud ulatuslikke vabakaubanduslepinguid. Nüüd on Brüsselis välja töötatud lepinguvorm, mida nimetatakse “naabruskoostöölepinguks”. Selline lepinguvorm sobiks riikidele, kes ei soovi või ei saa parajasti sõlmida Brüsseliga vabakaubanduslepingut, ent on huvitatud temaga koostöösidemete hoidmisest. Taoline lepinguvorm sobiks hästi näiteks Armeeniale, kes on surutud Venemaa poolt SRÜ Tolliliitu, mis välistab tal Brüsseliga vabakaubanduslepingu sõlmimise.
Seoses eeltoodud faktidega algas 2013. aasta lõpul Eestis terav poliitiline diskussioon selle üle, kas idapartnerlus on Euroliidus nüüdseks läbi kukkunud või pole. Läbikukkumise pooldajate eestkõnelejaks oli siis Riigikogu liige IRL-i fraktsioonist Marko Mihkelson. Hiljem on tema mõttekaaslastega liitunud EKRE juhtivpoliitikud eesotsas Mart Helmega, aga ka mitmed Vabaerakonna ja Keskerakonna aktivistid. Selle seltskonna argumentideks on: 1) Idapartnerluse riigid erinevad üksteisest tugevalt nii suuruse kui ajaloolis-kultuurilise tausta poolest ja neid pole mõistlik võrdselt ning sealjuures piskuga rahastada. Kui näiteks EL rahastas idapartnerluse sihtriike aastail 2011-2013 kokku 2,5 miljardi euroga, siis samal ajal oli üksnes väikese Moldova gaasivõlg Venemaale üle 3 miljardi euro ning samal ajal andis Venemaa Valgevenele majanduslikku abi 10
- 15 -
miljardit eurot. Seega pole Brüsseli majanduslik abi idapartnerluse riikidele domineeriv ja ainuüksi Venemaa finantsmõju ületab kordades Brüsseli pakutu. 2) Brüssel pole pakkunud idapartnerluse riikidele selget liitumisperspektiivi, ehkki see ei pruugi olla lubatav lähiaastail. Miks näiteks on selline pikaajalisem perspektiiv antud Türgile aga mitte Ukrainale ? 3) Euroopa Liidu välispoliitika ja ühtlasi tema koostisosana ENP koos oma ida-komponendiga on liigselt bürokratiseerunud. See hajub liikmesriikide kooris ja erinevais tahtmistes ning kokku lepitakse alati vaid vähimas. Samas rajab V. Putin Euraasia Liitu kui kadunud NSV Liidule aseainet. 4) EL-il puudub järjekindel ja ühishuve arvestav välispoliitika Venemaa suunal, kes järjekindlalt stoperdab nii sõjaliste, poliitiliste kui majanduslike vahenditega idapartnerlusriikide järjekindlat integreerumist Euroopa Liiduga, rajades viimasele vastukaaluks Euraasia Liidu.
Idapartnerluse kriitikuile on samas andnud vastulauseid mitmed parlamendipoliitikud nagu Marianne Miko, Sven Mikser ja teised, aga ka idapartnerluse ala juhtivad eksperdid. Viimastest on pikemalt senise idapartnerluspoliitika kaitseks sõna võtnud Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar. Tema vastuargumentideks idapartnerluse kritiseerijaile on: 1) Idapartnerluse näol on tegu poliitikaga, mille tulemusi saame hinnata alles pikkade aastate pärast. Praegu on aga olulisim selle poliitika toimima saamine. Kuna naabruspoliitika ühendab erineva suuruse ja kultuuritaustaga riike, siis seda teeb ka idapartnerlus selle osispoliitikana. Seega ei saa partnerlusriikide erinev suurus ja ajaloolis-kultuuriline taust siin takistuseks olla. 2) Mis puutuib liitumisperspektiivi puudumisse ENP sihtriikidel, siis tähtsam kui liitumisperspektiiv peab olema sihtriigi veendumus eurointegratsiooni õigsusesse ja pühendumus reformidele, mis viivad sihtriigi vastavusse EL-i liikmesriigile esitatavaile nõuetele. 3)
Mis puudutab idapartnerluse rahastusse, siis on seda pidevalt suurendatud . Aastaiks 2014-2020 on ENP-le eraldatud üle 15 miljardi euro, millest vähemalt pool summat suunatakse ENP idapartnerlusele. Venemaa on aga sügava majanduskriisi tõttu pidevalt vähendanud oma abi enda lähimaile partnerriikidele SRÜ-st. 4) Mis puudutab idapartnerluspoliitika bürokraatlikusse, siis tuleks seda puudust vaadelda laiemas kontekstis, mis eeldab, et Brüsselil on vaja üldse teha jõupingutusi ühtse välispoliitika ja sealhulgas ka Vene-suunalise välispoliitika väljatöötamiseks. On ju idapartnerluspoliitika vaid üks EL-i
- 16 -
välispoliitika kooostisosana toimiva ENP ida-suunaline komponent. Vahepeal Brüsseli poolt välja töötatud aluspõhimõtteid Vene-suunalise välispoliitika formeerimiseks tuleb nüüd aga Venemaa Ukraina-vastase agressiivsuse ja Süüria kodusõtta sekkumise tõttu tõsiselt üle vaadata.
- 17 -
V loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema: “Euroopa Liidu suhted Armeenia, Azerbaidžaani, Gruusia, Moldova ja Valgevenega kui Idapartnerluse peegeldus. Ukraina kui Idapartnerluse proovikivi.” (Koostas: J. Värk, PhD)
Idaparnerluse kui EL-i ühise välispoliitika olulise komponendi efektiivsusele hinnangu andmiseks tuleb esmalt vaadelda ning analüüsida Idapartnerluse sihtriikide kahepoolseid suhteid Euroopa Liiduga. Alljärgnevalt püüamegi seda lühidalt teha.

Armeenia-EL suhted

Armeenia näol on tegu valdavalt kristliku usutunnistusega väikeriigiga, kus elab 2015. aasta seisuga 2974693 inimest 29743 ruutkilomeetrilisel pindalal. Tegu on suhteliselt vaese riigiga, millise SKP per capita on 6188 USD-d. Armeenia ja Euroopa Liit sõlmisid 1996. aastal partnerlus - ja koostööleppe, mis jõustus 1999. aastal Seejärel võeti 2006. aastal vastu viieaastane Euroopa naabruspoliitika tegevuskava ehk teisisõnu Action Plan. Läbirääkimised assotseerumislepingu (Association Agreement) sõlmimiseks, mis asendab varem sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut ning hõlmab ühtlasi vabakaubanduslepingut (Deep and Comprehensive Free Trade Agreement – DCFTA), algasid 2010. aastal ning olid algselt paljulubavad. 2010. aastal novembrikuus allkirjastati ühtlasi EL-i ja Armeenia teineteisemõistmise memorandum kõikehõlmava institutsioonide ülesehituse raames (Comprehensive Institution Buiolding), mis aitaks reformida Armeenia avalikke institutsioone ja tuua neid lähemale EL-i standarditele. 2013. aastal Armeenia äkitselt keeldus alla kirjutamast juba praktiliselt ette valmistatud EL-i ja Armeenia vahelistele assotsiatsioonilepingule ning vabakaubanduslepingule. Selle asemel liitus ta hoopis SRÜ Tolliliiduga, mis oli Moskva jõulise vahelesegamise ja kulissidetaguse töö tulemus. Siiski jõuti varem alustatud viisalihtsustusprotsessi ja tagasivõtulepingute formeerimisega lõpusirgele välja ning need jõustati EL-i ja Armeenia juhtkonna poolt 2014. aasta jaanuaris. See näitas, et Armeenia pole soovinud Idapartnerluspoliitika raames suhteid EL-iga lõpetada. EL omakorda eraldas Armeeniale kohtureformi ja haldusreformi läbiviimiseks aastail 2014-2017 170 miljonit eurot. Neid reforme teeb Armeenia üsnagi aktiiivselt ka Eesti kaasabil, kasutades siin ära Eesti Idapartnerluse Keskuse (Tallinn, Tõnismäe tänav 2) poolt pakutavaid võimalusi. Nii on käinud paljud Armeenia riigiametnikud, kohtunikud ja ajakirjanikud
- 18 -
õppereisidel Eestis, osaledes ühtlasi Eesti Idapartnerluse Keskuse korraldatud üritustel.
Azerbaidžaani-EL suhted
Azerbaidžaani näol on tegu valdavalt islamiusulise ning suurte naftavarude tõttu suhteliselt rikka riigiga, kus elab 9593000 elanikku 86600 ruutkilomeetrilisel pindalal. Nagu Armeenia, sõlmis ka Azerbaidžaan 1996. aastal EL-iga partnerlus- ja koostööleppe, mis jõustus 1999. aastal. 2005. aastal võeti vastu viieaastane Euroopa naabruspoliitika tegevuskava. Azerbaidžaani suurimaks huviks suhetes EL-iga on oma kohalolu suurendamine Euroopa energiaturul. 2006. aastal sõlmis Azerbaidžaan EL-iga vastvava strateegilise energiapartnerluse lepingu. Läbirääkimised assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks EL-iga algasid 2010. aasta juulis, kuid erinevalt teistest Idapartnerluse sihtriikidest ei hõlma need vabakaubanduslepingut, kuna Azerbaidžaan pole ühinenud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga WTO. Kuigi Azerbaidžaan on palju kõnelenud oma huvist viisavabaduse vastu EL-iga, pole ametlikud läbirääkimised isegi viisalihtsustuse ja tagasivõtulepingu osas veel alanud. Selles osas on korraldatud vaid nn ajutiste kontaktgruppide kohtumisi 9. detsembril 2013. aastal loodud EL-i ja Azerbaidžaani Vabariigi vahelise koostöönõukogu raames. Samas on Azerbaidžaan kasutanud aktiivselt ära Eesti Idapartnerluse Keskuse (EIK) pakutud võimalusi. Nii on EIK kahepoolse koostöö raames korraldanud Azerbaidžaani riigiametnikele kvalifikatsiooni tõstmise kursusi ja seda eriti e-valitsemise osas.

Gruusia-EL suhted

Gruusia näol on tegu valdavalt kristliku usutunnistusega elanikkonnaga ning vaesepoolse riigiga, kus elab 4469200 inimest 69700 ruutkilomeetrilisel pinnal, millest veidi üle 10% on okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näol Venemaa poolt. Ka Gruusia, nagu Armeenia ja Azerbaidžaangi, sõlmis EL-iga 1996. aastal partnerlus- ja koostööleppe, mis jõustus 1999. aastal. 2006. aastal aga aktsepteeris Gruusia EL-i naabruspoliitika viieaastase tegevuskava, mille täitmist häiris tugevalt 2008. aasta sügisel puhkenud Vene-Gruusia sõjaline konflikt. Selle konflikti käigus oli EL lepitaja rollis kahe vaenuliku riigi
- 19 -
rahuläbirääkimistel. Olgu siinkohal lisatud, et EL saatis pärast sõjategevuse lõppemist Gruusiasse 250-liikmelise vaatlusmissiooni (European Union Monitoring Mission), keda Vene osapool pole lubanud tänaseni okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia aladele. Venemaa ilmutatud eriline sõjakus Gruusia vastu vaid kiirendas Gruusia läbirääkimiste alustamist EL-iga assotseerumiseks. 2010. aasta juulis algasidki Gruusia-EL läbirääkimised assotseerumislepingu sõlmimiseks, mis hõlmas ka vabakaubanduslepingut. Juba sama aasta oktoobris sõlmiti ka teineteisemõistmise memorandum kõikehõlmava institutsioonide ülesehitamise raames, mis aitas tugevdada Gruusia avaliku halduse suutlikkust. Ka sõlmis EL sama aasta detsembris Gruusiaga lennunduslepingu, et lõimida Gruusia Euroopa ühise lennundusturuga. Oluliseks kujunes Gruusiale 2012. aasta juunikuu, mil EL alustas Gruusiaga viisadialoogi. 2013. aasta alguses esitas Brüssel Gruusiale viisanõude kaotamise tegevuskava esimese etapi osa. 2014. aasta sügiseks oli see etapp täidetud ning Gruusia sai EL-ilt vastava tegevuskava teise etapi ülesanded. Siis teatas EL-i Ministrite Nõukogu, et Gruusia on astunud pika sammu viisavabaduse saavutamiseks. Tähtsaks päevaks Gruusiale kujunes 27. juuni 2014., mil Brüsselis kirjutasid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid Euroopa Ülemkogu tippkohtumise raames alla Gruusia ja Moldovaga assotseerumislepingud ning mida hakati kohaldama juba 1. septembrist 2014., ootamata ära selle ratifitseerimist EL liikmesriikide parlamentides. 17. septembril 2014. aga toimus Euroopa Liidu ja Gruusia assotseerumisnõukogu esimene kohtumine. See on sõlmitud assotseerumislepingu kohaselt kõrgeim ametlik organ, mis teostab järelevalvet kõnealuse lepingu rakendamise üle. 2015. aasta 26. veebruaril ja 12. mail kohtus EL-i eesistuja Donald Tusk Gruusia värske peaministri Irakli Garibašviliga ning arutas temaga assotseerumislepingu rakendamist ja ettevalmistusi viisavabaduse rakendamiseks Gruusias. Euroopa Ülemkogu president D. Tusk tunnistas siis Gruusia rolli idapartnerluse esirinnas. Kuna Gruusia on Eesti arengukoostöö üks sihtriike, siis on Eesti Idapartnerluse Keskus korraldanud Gruusia riigiametnikele hulgaliselt riigihalduse alaseid seminare ja tutvustanud Gruusia farmereile Eesti eesrindlikke taime- ja loomakasvatusühistuid. Arvo Ott E-Riigi Akadeemiast ja Siim Sikkut Riigikantselei Strateegiabüroost aga on korduvalt käinud Gruusias jagamas Eesti e-riigi kogemust. Samas on EV Keskkonnaministeerium oma Gruusia kolleegidele tutvustanud meie keskkonnakaitse eesrindlikku kogemust. Esimene vastav delegatsioon käis Gruusiast Eestis juba 2014.
- 20 -
aasta oktoobrikuul. 2014. aastal alustasid aga Eesti juhtivad kommunikatsioonireksperdid Gruusia ametnike ja ajakirjanike koolitamist.

Moldova-EL suhted

Vaatamata Moldova väiksusele, sest tema 2913281 inimest elab vaid 33846 ruutkilomeetrilisel pindalal, on Moldova osutunud idapartnerluse raames üheks kõige edasijõudnumaks riigiks. Moldova ja EL kirjutasid partnerlus- ja koostööleppele alla juba 1994. aastal. Samas tegevuskava (Action Plan) võeti vastu 2005. aastal ning 2010. aastal alustati assotsiatsioonilepingu formeerimist, mis hõlmab ühtlasi vabakaubanduslepingut. 27. juunil 2014 kirjutati alla EL-i ja Moldova vahelisele assotsiatsioonilepingule ja seda hakati kohaldama juba 1. septembrist 2014, ootamata ära selle ratifitseerimist EL-i liikmesriikides. Tunduvalt varem, 28. aprillil 2014, kehtestati Moldovale ka viisiavabadus EL-i suhtes. EL-i ja Moldova vahelise Assotseerumisnõukogu esimene kohtumine toimus 16. märtsil 2015. Seal leiti, et Moldovas on vaja hoogustada mitmete hädavajalike poliitiliste ja majanduslike reformide läbiviimist. Kuna Moldova on Eesti jaoks arengukoostöö üks sihtriike, siis on Eesti-Moldova koostöö pidevalt intensiivistunud. Eesti on Moldovas propageerinud arvutustehnika võimalusi. Ühele Moldova keskkoolile kingiti kogunisti terve arvutiklassi täissisustus. Koolitatud on Moldovale nii maksuspetsialiste kui piirivalvureid ning tõstetud on Moldova riigiametnike pädevust.

Valgevene-EL suhted

Teiste idapartnerluse sihtriikidega võrreldes on 9,475 miljonilise elanikkonnaga Valgevene suhe EL-iga kõige keerulisem. Juba 1997. aastal peatati partnerlus- ja koostööleppe ratifitseerimine ning järgmisel aastal lisas EL lõviosa Valgevene kõrgjuhtkonnast oma persona non grata nimekirja. Aastal 2008., mil Valgevene protesteeris Venemaa poolt Gruusias sõjalise konflikti käigus okupeeritud alade vastu ja nõudis nende alade tagastamist Gruusiale, hakkasid Valgevene-EL-i suhted märgatavalt soojenema. Peagi liitus Valgevene idapartnerluse initsiatiiviga. Ent 2010. aasta presidendivalimiste valimisvabaduse jõhker rikkumine A. Lukašenkot toetavate võimude poolt ja opositsionääride vangistamine halvendas taas järsult suhteid Minski ja Brüsseli vahel. See konfliktsus
- 21 -
viis selleni välja, et 2011. aastal lahkus Valgevene delegatsioon täies koosseisus protestina Valgevene-suunalisele EL-i kriitikale Varssavi tippkohtumiselt. Samas leidis Valgevene liider A. Lukašenko, et riigi madalama taseme ametnikud peaksid ikkagi hoidma sidemeid EL-iga idapartnerluse alasele koostööle viidates, sest mine tea, kuidas koostöö muutliku meeleoluga Venemaaga tulevikus sujub. Taoline samm oli üsnagi ettenägelik, sest 2014. aastal okupeeris Venemaa Krimmi ja tungis Ida-Ukrainasse. Kõik see sundis Valgevenet taas läkitama teravaid kriitikanooli Moskva suunas, mis samas rõõmustas Brüsselit. Viimases otsustati piiranguid Valgevene suhtes järsult lõdvendada. Minskiga lepiti EL-i juhtivtasandil kokku, et peagi alustatakse Valgevenega dialoogi viimase kaasajastamiseks vajalikele reformidele kaasaitamisega ehk teisisõnu Valgevene Brüsselile suupäraseks tegemisega. Ka lubas Brüssel Minskile tehnoloogilist dialoogi kokkulepitud valdkondades, toetust kodanikuühiskonna väljaarendamiseks ja viisalihtsustuse läbirääkimiste jätkamist ning laialdast koostööd idapartnerluse mitmepoolse mõõtme kaudu. Küll aga andis Brüsswel Minskile mõista, et kui viimane ei hakka näitama edusamme inimõiguste valdkonnas, võib Brüssel rakendada Valgevenele taas täiendavaid piiranguid. Selles osas teatas Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk tänavu suvel, et Valgevene idapartnerluses osalemise tase sõltub EL-i ja Valgevene vaheliste suhete üldisest arengust seoses rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste järgimisega.
Kõik see on pannud A. Lukašenko Valgevene diktaatorina segasesse seisu, sest ühest küljest pakub Brüssel ahvatlevat idapartnerluse raames koostööd. Teisalt jällegi teatas Moskvast V. Putin, et kui Valgevene ei ühine EL-i vabakaubanduslepinguga, avanevad tema ees ahvatlevad võimalused Euraasia majandusliidu raames. Samas ei meeldi Valgevene pealikule sugugi V. Putini soov luua Venemaa võimas õhujõudude baas Valgevene territooriumil. Nii kõigubki A. Lukašenko oma ladvikuga Brüsseli ja Moskva tuulte vahel ega tea, kuhu pidama jääda.

Ukraina kui idapartnerluse proovikivi

Idapartnerluse sihtriikidest suurim on kahtlematult Ukraina oma 42813557 inimese ja 603700 ruutkilomeetriga. EL-iga assotseerumislepingu osas läbirääkimistega alustas Ukraina juba 2007. aastal Sellele eelnes partnerlus- ja koostöölepe , mis allkirjastati 1994. aastal ning jõustati 1998. aastal. Plaanis oli Kiievil assotsiatsioonilepe, mis haaranuks vabakaubanduslepet, jõustada Brüsseliga juba 2014. aasta
- 22 -
kevadel. Paraku hakkas Ukraina president Viktor Janukovitš just sellel ajal salaja kauplema Hiina RV ja USA-ga Krimmi pikaajalisele rendile andmise üle, soovides neilt saada rentimise heakskiidu eest liiga suurt altkäemaksu. Asjast teada saanud Venemaa otsustas kiirelt reageerida ning okupeeris Krimmi, kasutades ära samal ajal Kiievis puhkenud Maidani veriseid kokkupõrkeid. Kõik see päädis president V. Janukovitši põgenemisega Ukrainast ja uue režiimi võimule tulekuga. Ent veel enne seda jõudis V. Janukovitš keelduda EL-i assosatsioonilepingule alla kirjutamast. Kiievis tulid aga võimule pealtnäha läänemeelsed, ent korruptiivsed jõud. Neid hakkasid toetama ka mõned oligarhid, kellede hulgast õnnestus Petro Porošenkol tõusta isegi ausate valimistega presidendiks. Tänaseks on selgunud, et V. Janukovitši Ukrainat olid valitsenud sisuliselt riigi vaeseks rüüstanud oligarhid, kelledest osa on kolinud üle Venemaale ja osa lääneriikidesse. Ukraina majandust hoidsid aga püsti Venemaalt Ukrainale müüdud energiakandjate soodushinnad ja Kremli-meelse V. Janukovitši valitsusele antud arvukad Venemaa subsiidiumid. Kui aga Kiievis võimule tuli läänemeelse Arseni Jatsenjuki juhitav valitsus, lõpetas Moskva Kiievile igasuguste soodudtuste andmise. Tänane Ukraina on suurtes võlgades, mida aitavad kustutada nii Euroopa Liit kui USA oma abisummadega, aga ka rahvusvahelised finantsinstitutsioonid eesotsas IMF-iga (Rahvusvahelise Valuutafondiga) oma sooduskrediitide abil. Samas on Venemaa oma invasiooniga Ida-Ukrainasse ja sealsete separatistide toetamisega sundinud Ukraina võime teostama kulukaid terroritõrjeoperatsioone “Vene roheliste mehikeste” ja Ida-Ukraina separatistide vastu. Kui edukalt õnnestub Ukrainal täita Idapartnerluse raames endale võetud kohustusi, sõltub suurenisti EL-i ja USA poolt Ukrainale osutatavast poliitilisest (neljapoolsed nn normandia stiilis läbirääkimised Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa osavõtul) ning majanduslikust toetusest. Praegu elab Venemaa läbi sügavat majanduskriisi ning tema finantsressursid ei võimalda laialdase sõjategevuse arendamist Ukrainas. Liiati on tal kaelas kulukad ründeoperatsioonid Süürias B. al-Assadi režiimi püstihoidmiseks, kes omakorda võimaldaks Venemaal Süürias edasi pidada oma sõjaväebaase. Samas vaevab EL-i massiline põgenikevool Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast, mille üheks katalüsaatoriks on olnud terroristlik “Islamiriik ISIS”. Seega ei saa praegusel ajal ka Euroopa Liit osutada Ukrainale piisava suurusega finants - ja humanitaarabi. Tundub, et kui USA suudab normaliseerida oma suhted Venemaaga ning Euroliit suudab Türgile osutada piisavat finants-majandusabi põgenike voolu tõkestamiseks EL-i
- 23 -
riikidesse, siis oleks võimalik hakata normaliseerima ka olukorda Ukrainas, kes vajab hädasti nii struktuurireforme kui korruptsioonivastast puhastust. Siis oleks mõeldav ka Ukraina täiemõõduline osalemine Idapartnerluse suurtes programmides. Praegusajal tuleb aga nõustuda endise Eesti välisministri ja praeguse Europarlamendi liikme Urmas Paeti poolt Europarlamendi täiskogul Strasbourgis 2015. aasta mais öelduga, et raskes olukorras olevad idapartnerluse sihtriigid Ukraina, Moldova ja Gruusia ei saa Euroliidult piisavalt tuge. Seni on EL Ukrainale andnud humaniotaarabi 140 miljoni euro ulatuses ning lubanud seitseaastakul , st 2014-2020 eraldada Ukrainale vähemalt 11 miljardit eurot, mis on aga Ukraina seniseid võlgu arvestades ilmselt ebapiisav summa.
- 24 –
VI loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema: ENP nn Lõunadimensioon kui selle poliitika Lõuna-suunaline komponent, selles osalejad, selle aluseks olevad “Barcelona protsess” ja EL-i Vahemerepoliitika. (Koostas: J. Värk, PhD)
Euroopa Liidu naabruspoliitika nn Lõunadimensioon ehk Lõunamõõde hõlmab Vahemere idakaldal ja lõunakaldal 10-t Euroopa Liidu naaberriiki. Nendeks on Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, Palestiina, Süüria ja Tuneesia. See ENP komponent- poliitika baseerub eelloetletud ENP sihtriikide kahepoolsetel suhetel Euroopa Liiduga, mille aluspõhimõtted on kujundanud nn “Barcelona protsess” ja selle põhjal välja töötatud EL-i Vahemerepoliitika. Reageerides Euroopa Liidu lõunapoolses naabruspiirkonnas viimastel aastatel kiirelt arenevaile sündmustele nagu nn “Araabia kevad”, “Islamiriik ISIS-e” sõjalised aktsioonid jne, visandas Euroopa Komisjon koos EL-i välisasjade kõrge esindajaga 8. märtsiks 2011 Vahemere lõunakalda riikidele mõeldud poliitika korrigeerimiseks dokumendi pealkirjaga “Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”. Selle sisuliselt Vahemere lõunapiirkonnale mõeldud poliitika ümbersõnastatud tekstiga dokumendi kiitis heaks Euroopa Ülemkogu ning sellele avaldas toetust ka Europarlamendi täiskogu. ENP Lõunamõõtme õiguslikeks alusteks on: 1) Euroopa Liidu lepingu artikkel 8. 2) Euroopa Liidu lepingu välistegevust kajastav V (viies) jaotis; 3) Euroopa Liidu toimimise lepingute kaubandust puudutavad artiklid 206 – 207 ja rahvusvahelisi lepinguid puudutavad artiklid 216 – 219.
Euroopa Liidu tähtsaimad Lõunamõõdet puudutavad kahepoolsed dokumendid on kahtlematult assotseerumislepingud EL-iga, mis on jõustunud Egiptusega 2004. aastal, Alžeeriaga 2005. aastal, Iisraeliga 2000. aastal, Jordaaniaga 2002. aastal, Liibanoniga 2006. aastal, Marokoga 2000. aastal, Palestiina Omavalitsusega vahelepingu näol 1997. aastal ja Tuneesiaga 1998. aastal. Assotseerumisleping Süüriaga ei jõudnud aga veel allkirjastamiseni, kui avalike meeleavalduste vägivaldne mahasurumine Süüria valitsuse poolt 2011. aastal tingis EL-i poolsed piiravad meetmed Süüria suhtes. EL-i-Liibüa raamlepingu läbirääkimised aga peatati 2011. aasta veebruaris ning neid ei ole uuesti alustatud. Praegusajal kehtib Euroopa Liidul oma lõunapoolsete partneritega 7 kahepoolset tegevuskava. Neis on kehtestatud poliitiliste ja majandusreformide kavad kolme- kuni viieaastaste lühiajaliste ja keskpika perioodi prioriteetidega. ENP tegevuskavad peegeldavad EL-i ja iga tema partneri vajadusi, huve ja suutlikkust – demokraatlikke, sotsiaalselt õiglaste ja kaasavate ühiskondade arendamine, majandusliku
- 25 -
integratsiooni ja majandushariduse edendamine, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning põllumajanduse arendamine, inimeste piiriülese liikumise hõlbustamine ning finantsabi ja tehnilise koostöö pakkumine, võimaldamaks sihtriikide standardite ühtlustamist EL-i standarditega. Alžeeria, Liibüa ja Süüria puhul ei ole ENP veel täielikult “aktiveeritud”, kuna need riigid pole EL-i pakutud ENP tegevuskavadega valdavas osas senini nõustunud. Kõnealuseid tegevuskavu rahastatakse üldiselt Euroopa Naabrus- ja Partnerlusinstrumendi (ENPI) abil. Lisaks pakub Euroopa Komisjon lõunapartneritele rahalist abi toetuste vormis. Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank aga täiendavad seda laenudega. Kuna demokraatia ja hea valitsemistava arendamisel EL-i partnerriikides on tähtis roll kodanikuühiskonnal, siis toetab Euroopa Liit 2011. aastal loodud kodanikuühiskonna rahastu kaudu ka oma lõunapartnerite vastavaid ühiskondlikke organisatsioone. Teatavasti on EL-i välspoliitika aluse ühtedeks moodustajateks kindlasti iga-aastastes ENP eduaruannetes sisalduvad hinnangud . Sealjjuures rakendatakse kõigi EL-i kavandatud algatuste suhtes suuremate pingutuste eest suurema toetuse põhimõtet – seda nii poliitikamuudatuste kui ka rahalise abi osas (välja arvatud humanitaarabi, kodanikuühiskonna toetused ning pagulaste ja välispiiri haldamise vahendid). Ambitsioonikaid poliitilisi reforme ellu viivatele EL-i partneritele võidakse pakkuda ka põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduslepinguid ning liikuvuspartnerlust.
Kuna ENP Lõunamõõtme funktsioneerimises on oluline roll mängida EL-i ja tema Lõunamõõtme sihtriikide vahelistel kahepoolsetel suhetel, siis alljärgnevalt vaatlemegi neid sihtriikide kaupa.
Maroko ja EL-i suhted
Lõunapoolsetest partnerriikidest on EL-il kõige paremini arendatud välja suhted Maroko Kuningriigiga, kus tänasel päeval elab rahvaloenduse andmeil 33848142 inimest. 2008. aastal andis EL Marokole nn edasijõudnud riigi staatuse ning nüüd pannakse erilist rõhku kahepoolsele poliitilisele dialoogile ning riigi õigusraamistiku ühtlustamisele EL-i seadusandlusega (acquis communautaire). EL soovib hoida Marokoga kui stabiilse ja rahumeelse riigiga eriti tihedaid suhteid ning toetada tema majanduslikke ja poliitilisi reforme. Esmatähtsad on sealjuures rändeküsimused ja hiljuti EL-iga jõustunud uus kalanduskokkulepe.
- 26 -
2013. aasta juunis sõlmiti EL-i ja Maroko vahel liikuvuspartnerlusleping. Maroko on esimene Põhja-Aafrika riik, kes on alustanud EL-iga
läbirääkimisi viisalihtsustussüsteemi ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna üle.
Vaatamata Maroko kuningriiklikule staatusele algatati Europarlamendi ja Maroko Parlamendi vahelised tihedad koostöösuhted juba 1981. aastal. Uuele tasemele viidi need 2010. aastal parlamentaarse ühiskomisjoni loomisega.
Alžeeria ja EL-i suhted
Alžeeria, kus elab viimastel andmetel 39542166 inimest, on Euroopa Liidu suuruselt viies energiatarnija ja strateegiline partner . Partneritevahelises koostöös keskendutakse poliitilistele ja sotsiaal-majkanduslikele reformidele ning korruptsioonivastasele võitlusele. EL toetab ka Alžeeria kodanikuühiskonda kui riigi demokraatlike protsesside olulist edasiviijat. Praegusajal soovib EL, et Alžeeria roll suureneks mahajäänud Magribi, Sahara ja Saheli piirkonnas. Pikaajaline on koostööpraktika EL-i ja Alžeeria parlamentide vahel. Teatavasti toimus esimene Europarlamendi ja Alžeeria Parlamendi vaheline kohtumine juba 1986. aastal. Europarlament külastas aga Alžeeriat viimati 2013. aastal. 2012. aastal aga osales Europarlament Alžeeria parlamendivalimiste EL-i vaatlusmissioonil.
Tuneesia ja EL-i suhted
Tuneesia, kus elab viimastel andmetel 10982754 inimest, on tugevalt Euroopa Liidule orienteeritud. EL on selle riigi suurim kaubanduspartner, haarates ligi 70% tema väliskaubandusmahust. 2011. aasta oktoobris kohtus Tunises EL-i – Tuneesia rakkerühm, mis oli esimene sellelaadne kohtumine, mis toimus EL-i reformitud naabruspoliitika raames. Kõnealune kohtumine keskendus EL-i poliitilisele ja majanduslikule toetusele. Fakti, et 2014. aasta jaanuaris võeti Tuneesia uus põhiseadus vastu konsensuse alusel, hindab EL suure sammuna riigi demokraatia jaoks. Oluline on ka see, et Tuneesia suhted EL-iga on pidevalt arenenud positiivses suunas. Tuneesia on Maroko järel tähtsuselt teine EL-i lõunapoolne partner . Ta kirjutas 2014. aasta märtsi alguses EL-iga alla liikuvuspartnerluslepingule. Tuneesia Parlamendi ja Europarlamendi suhted loodi 1983. aastal. Alates Tuneesia revolutsioonist 2011. aastal on seda riiki külastanud mitmed
- 27 -
Europarlamendi esindajad, kaasa arvatud selle presidendid Jerzy Buzek ja Martin Schulz ning EL-i valimisvaatlusmissiooni liikmed.
Europarlamendi parlamentaarse demokraatia edendamise amet on teinud Tuneesia Põhiseadusliku Assambleega tihedat koostööd, pakkudes selle liikmetele ja töötajatele koolitust ning õppekülastusi.
Liibüa ja EL-i suhted
Liibüal, kus elab viimastel andmetel 6420000 elanikku, pole praegusel ajal EL-iga lepingulisi suhteid. Küll aga on Liibüa kodusõja ajal ning pärast seda EL-il olnud oluline roll täita selle riigiga seotud asjades. Koos teiste rahvusvaheliste osapooltega koordineerib EL Liibüa abistamist side, kodanikuühiskonna ja piirihalduse valdkondades. EL on käivitanud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni, mis hõlmab ka Brüsselist komandeeritud 160 töötajat, kes aitavad Liibüal ehitada üles piirihaldussuutlikkust. Praegusajal on EL Liibüa suurim doonor. Europarlament pidas enne Liibüa liidri kolonel Muammar Gaddafi režiimi kuklutamist riigiga 4 parlamentidevahelist kohtumist. Europarlamendi viimane külaskäik Liibüasse korraldati 2010. aastal. Kuna kodusõja ajal tekkis riigis kaks mitteametlikku parlamenti, siis polnud võimalik Europarlamendil ka nendega kui legitiimsete parlamentidega kohtuda. Praeguseks on Liibüal siiski olemas üks enamtunnustatud parlament – Rahvuskongress, kellega lähitulevikus kavatseb Europarlament ka kohtuda.
Egiptuse suhted EL-iga
EL-i ja Araabia riikide suurima esindajaga Egiptusega, kus elab viimastel andmetel 82079636 inimest, reguleerib suhteid 2004. aastal jõustunud assotseerumisleping. Pärast nn Araabia kevade raames toimunud revolutsiooni, mille käigus kukutati Hosni Mubaraki korrumpeerunud režiim ning võimule tuli Muhammed Mursi juhitav rõhutatud islamistliku suunitlusega valitsus, seadis EL endale ülesandeks toetada selle režiimi demokraatlikke arenguid. 13. ja 14. novembril 2012 toimus Kairos EL-i ja Egiptuse rakkerühma esimene koosolek, kus arutati ärisuhteid, majandusalast koostööd, turismisuhteid, poliitilisi reforme, varade tagasisaamist, inimõiguseid, valitsemistavasid, infrastruktuuriküsimusi, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate alast koostööd ja ka teaduskoostööd. Paraku on kokkulepitu neis valdkondades
- 28 -
realiseerimisfaasis takerdunud, sest peagi haaras Egiptuses võimu armee ülemjuhataja kindral Abd Khalil as-Sisi juhitav sõjaväeline hunta, kes
kukutas M. Mursi islamistliku režiimi ja tõi võimu juurde tagasi mitmeid Hosni Mubaraki lähikondlasi. Hunta kindralist juht, kes nimetas end presidendiks, aga lasi end valida 2015. aasta sügisel taas Egiptuse riigipeaks ning riigis vohab taas korruptsioon. Olukord Egiptuses on terroristlike rühmituste tegevuse tõttu ka ebastabiilne, mis takistab tõsiselt EL-i ja Egiptuse koostöö edasist arendamist. Enne Hosni Mubaraki režiimi langemist jõudis Egiptuse Parlament pidada Europarlamendiga 4 kohtumist. Viimane EL-Egiptuse parlamentidevaheline kohtumine, mis oli järjekorras kümnes, toimus 2012. aastal. Praegune Egiptuse sõjaväelise juhtimisega režiim püüab tihendada sõjalist ja ka majanduslikku koostööd Venemaaga, ega ole eriti huvitatud koostööarengust EL-iga.
Jordaania ja EL-i suhted
Viimati Jordaania Hašimiidi Kuningriigis läbi viidud rahvaloenduse kohaselt elas kuningas Abt Allah II juhitavas riigis 8117564 elanikku. Jordaania on EL-i oluliseks partneriks, kellel on Lähis-Idas mõõdukas ja stabiliseeriv roll, kuna Jordaania aitab tugevalt kaasa Iisraeli-Palestiina rahuprotsessile ning tugevndab nende maade vahelist poliitilist ja majanduslikku dialoogi. Jordaania oli pärast Marokot teine Vahemeremaa, kes sai partnerluses EL-iga niinimetatud edasijõudnud riigi staatuse. Jordaania Parlamendi ja Europarlamendi vahel on peetud 6 parlamentidevahelist kohtumist, viimane neist toimus Ammanis 2012. aastal. Europarlament osales ka Jordaanias 2013. aastal valimisvaatlusmissioonil.
Süüria ja EL-i suhted
Viimati 2009. aastal Süürias läbi viidud rahvaloenduse andmeil elas selles riigis 22500000 elanikku. Ent tänaseks on Süürias aastaid kestnud kodusõda seda arvu mitme miljoni inimese võrra vähendanud. Sõjategevus algas Süürias 2011. aastal, kui riigi juhtkond alustas valitsusvastaste meeleavalduste vägivaldset mahasurumist. Kõik see sundis EL-i rakendama Süüria vastu järjest piiravamaid meetmeid. EL-i välisasjade nõukogu teatas 2011. aasta mais, et kõik EL-i ja Süüria
- 29 -
valitsuse vahelised kahepoolsed koostööprogrammid peatatakse , nagu ka kõik uuendatud kahepoolse koostöö ettevalmistused. EL toetab Süüria

rahukõnelusi, millesse oleksid kaasatud kõik konflikti osapooled. Alates Süüria konflikti puhkemisest 2011. aastal on EL koos oma

liikmesriikidega eraldanud humanitaarabina rohkem kui 2,6 miljardit eurot, mis on suunatud nii Süüriale kui ka kogu kõnealusele piirkonnale. Ka parlamentidevahelised suhted on EL-iga kodusõja tõttu peatatud. Enne Süüria presidendi Bashar al-Assadi vastase ülestõusu algust oli Süüria parlamendi ja Europarlamendi vahel peetud 11 kohtumist. Viimane neist toimus Damaskuses 2011. aastal. Peatudes Süürias lahvatanud kodusõjal, tuleb nentida, et see on komplitseerunud viimaste aastatega, kuna sinna on sekkunud terroristlik “Islamiriik ISIS”, USA ja tema liitlaste poolt moodustatud koalitsiooniväed ning 2015. aasta hilissuvel sõjategevusse lülituinud Venemaa õhujõud ja Musta mere laevastik. Kuna viimased toetavad Bashar al-Assadit ja ei soovi toetada USA juhtimisel loodud koalitsioonijõude koos al-Assadi vastase opositsiooniga, kes ründavad nii “Islamiriik ISIS-e” jõude kui B. al-Assadi vägesid, siis see on tekitanud potensiaalse ohu, et Süürias võiks toimuda ka USA ja Venemaa õhujõudude vaheline kokkupõrge. Õnneks tegi B. al- Assad 2015. aasta oktoobris ootamatu visiidi Moskvasse ning andis mõista, et on valmis talle opositsioonis olevate jõududega läbirääkimisui alustama. Ka Venemaa teatas seejärel, et ei ürita enam rünnata B. al-Assadi vastaseid opositsioonijõudejõude ning et Moskva soovib nüüd ühised jõud suunata “Islamiriik ISIS-e” vastu kui Lähis-Ida suurima terrorismiallika vastu. Kõik sellised arengud annavad lootust ka ENP programmide jätkamiseks Süürias.

Liibanoni ja EL-i suhted
Liibanoni suhted EL-iga tuginevad 2006. aastal jõustatud EL-i ja Liibanoni vahelisele assotsiatsioonilepingule. Euroopa Liit toetab sealjuures Liibanoni ühtsust, stabiilsust, sõltumatust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. See on Liibanonile äärmiselt oluline asjaolu, kuna olukord on viimastel aastatel märgatavalt halvenenud naaberriigis Süürias. Viimane on juba pikki aastaid korraldanud provokatsioone ja terroriakte Liibanonis, et kallutada see riik oma sõiduvette. Praegusel Liibanoni liidril Tammärm Salamil, kes on nii president kui peaminister, on õnnestunud oskusliku laveerimispoliitikaga pingeid kahe naaberriigi vahel maandada. Ent sellele vaatamata eraldas EL rohkem kui 26%
- 30 -
ulatuslikust humanitaarabist, mida on antud reageeringuna Süüria kodusõjale, Liibanonile. Eeltoodule lisaks tuleb rõhutada Liibanoni
Parlamendi ja Europarlamendi vahelist intensiivset koostööd. Vastavaid parlamentidevahelisi kohtumisi on toimunud juba 12 korda. Viimane neist toimus Beirutis 2013. aastal.
Märkus: Lõunadimensiooni ehk Lõunamõõtme sihtriikideks on ka Iisrael ja Palestiina Omavalitsus . Ent nende riikide omavahelisi suhteid ja suhteid EL-iga ENP kontekstis käsitletakse eraldi järgmises loengupaaris.
Kuna Lõunamõõtme kujundamise aluseks on saanud nn Barcelona protsess, mille põhimõtteile omakorda rajaneb Vahemere Liit ja selle arengustrateegia, siis käsitleme alljärgnevalt ka neid.
Teatavasti võttis Euroopa Komisjon 20. mail 2008 vastu ettepanekud suhete laiendamiseks Vahemere piirkonna partneritega Vahemere Liidu loomist käsitleva alusdokumendi “Barcelona protsess” kaudu. Kõnealust alusdokumenti ja selles sisalduva Barcelona protsessi struktuuri tutvustas Barcelonas 2008. aastal toimunud Ülemkogul eurovolinik Benita Ferrero-Waldner. Kõnealune struktuur hõlmab Vahemere küsimuste sekretariaadi rajamist ning Euroopa Vahemere piirkonna esindajate alalise komitee loomist. “Barcelona protsessis” kui eelkõige poliitilises dokumendis esitatakse ka ideid projektide kohta, mille abil saaks Vahemere piirkonna elanike elukvaliteeti ja toimetulekut nähtavate ja reaalsete jõupingutustega parandada. Kõnealune dokument deklareerib, et Vahemere piirkond on EL-i jaoks nii majanduslikus kui poliitilises mõttes jätkuvalt olulise strateegilise tähtsusega. Euroopa Komisjoni tolleaegse presidendi J.-M. Barroso sõnul tähistab “Barcelona protsess” pöördepunkti EL-i ja Vahemere piirkonna partnerite suhetes. Nende suhete praktilist tihendamist hakati aga arutama juba Euroopa Ülemkogu Pariisi tippkohtumisel 13. juulil 2008. aastal. Seal võeti vastu ka Vahemere Ühisdeklaratsioon, mille alusel loodi Vahemere Liit. Eelöeldu juures ei tohi ka ära unustada asjaolu, et kuigi “Barcelona protsess” sai nö tuule tiibadesse alles 2008. aastal, räägiti selle põhimõtetest esmakordselt juba 1995. aastal Barcelonas toimunud Euro-Vahemere välisministrite konverentsil. Juba siis rõhutati partnerluse vajadust, mis hõlmaks Euroopa Liidu ja Vahemere-äärsete riikide vahelist koostööd poliitika, majanduse ja kultuuri valdkondades. 2008. aastal panigi selline partnerlus aluse Vahemere Liidu loomisele. Selle Liidu toimimise strateegia ehk Vahemere strateegia on lühidalt ära toodud ka eelnimetatud Vahemere Ühiosdeklaratsioonis. Seal on rõhutatud, et Vahemere Liidu põhieesmärgiks on edendada EL-i ja Vahemere maade suhteid ning
- 31 -
tugevdada ühisvastutuse põhimõtet, ehk teisisõnu, rakendatakse EL-i riikide ja Lõunadimensiooni sihtriikide võrdset kohtlemist. Vahemere
strateegias on leitud, et esmatähtsad on partnerriikdele järgmised teemad: 1) Vahemere puhastamine saastest; 2) Maismaa ja mereteed; 3) Päikeseenergia rakendamine; 4) Elanikkonnakaitse; 5) Haridus ja teadusuuringud; 6) Väike- ja keskmised ettevõtted.
Oluline on eeltoodule lisada, et EL Ministrite Nõukogu erikohtumisel Marseilles`s 2008. aasta novembris otsustati, et Vahemere Liidu eri tasandite kohtumistest peaksid osa võtma kindlasti ka Araabia Liiga esindajad. Sellel kohtumisel otsustati ka, et rakendatakse nn muutruumilisuse (inglise keeles variable geometry) põhimõtet, mille kohaselt otsuste vastuvõtmisel tuleb arvestada partnerriikide põhjendatud eriseisukohti ja huve.
Eeltoodu juures on oluline teada, et “Barcelona protsessi” on selle algidee väljakäimisest alates 1995. aastast Euroopa Komisjon toetanud 16 miljardi euroga. Praegusajal osaleb Vahemere Liidu tegevuses 28 Euroopa Liidu liikmesriiki ja Lõunadimensiooni sihtriigid Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Maroko, Süüria, Palestiina, Süüria ja Tuneesia ning uued selle liidu partnerriigid Albaania, Bosnia ja hertsegoviina, Mauretaania, Monaco, Montenegro ja Türgi, kelledest mitmed pretendeerivad EL-i täisliikmelisusele. Neist kõige keerulisemad suhted on tänaseks kujunenud Türgiga. On teada, et Prantsusmaa ei soovi Türgit näha Euroopa Liidus ja soovitab pidevat teda Vahemere Liidu juhtivriigiks kuulutada. See on pidurdanud tõsiselt Türgi liitumisläbirääkimisi EL-iga. Hiljuti teatas Türgi president Recep T. Erdogan, et Türgi võib liitumise edasise venimise korral kaaluda hoopis liitumist Euraasia Majandusliiduga, mis pole Brüsselile kuidagi meeltmööda. Samas sõltub Türgist väga palju 2015. aasta hilissuvel lahvandunud Euroopa põgenikekriisi lahendamine. Seega peaksid suhetes Türgiga nii Brüssel kui Pariis välja minema kompromissile.
- 32 -
VII loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema: Euroopa Liidu suhted Iisraeliga ja Palestiinaga ning probleemid nende kahe riigi vahelistes suhetes. (Koostas: J. Värk,PhD)
Iseloomustades Euroopa Liidu suhteid Iisraeliga ja Palestiinaga ei saa üle ega ümber nende kahe rahvusvahelise subjekti omavaheliste suhete analüüsimisest. Etteruttavalt öeldes on nii Iisraeli kui Palestiina Omavalitsuse suhted Euroopa Liiduga probleemsed. Nende omavahelised suhted on aga käesoleval ajal väga keerulised. Konflikt iisraeli ja palestiina rahva vahel sai alguse juba 19. sajandil, mil nii palestiinlaste kui juutide hulgas algasid rahvuslikud liikumised. Samal ajal toimusid Vene impeeriumis massilised juutide-vastased pogrommid ja sealsed juudid emigreerusid suurte massidena sel ajal Ottomani imüpeeriumisse kuuluvatele aladele. Võib öelda, et juutide naasmine nende ajaloolisele kodumaale Juudamaale süvenes 19. sajandi lõpul kiiresti. 1897. aastal toimus Šveitsis Baselis esimene sionistide maailmakongress, kus tõstatati vajadus juutide riigi loomisest nende ajaloolisel kodumaal Juudamaal. Samal ajal hakkas Ottomani impeeriumis võrsuma araabia natsionalism ja seda eriti süürlaste rahvusliku liikumise näol. Nii juudid kui natsionalistlikult orienteeritud süürlased hakkasid koonduma Jeruusalemma ümbrusesse. Toimusid mitmed nende vahelised verised kokkupõrked. Et üha paisuvat konflikti araablaste ja juutide vahel likvideerida, sõlmiti 1916. aastal Sykesi-Picot` lepe, millega araabia maailm jagati kahe suurriigi; Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. 1917. aastal aga allkirjastasid need riigid Balfouri deklaratsiooni, millega sätestati konkreetselt juutide kodumaa asukohaks Jordani jõe mõlemad kaldad. 1919. aastal, mil Iraagi kuningas Faisal I ja Juudi Maailmakongressi president Chaijim Weizmann kirjutasid alla araabia-juudi koostööleppe Lähis-Idas, tekkis lootus kahe rahva vastasseisu likvideerimiseks. Lubas see kokkulepe ju ka juudiriigi loomist Palestiina aladele. Süüria äärmusnatsionalistide vastuseisu tõttu ja nende poolt kukutatud kuningas Faisal I režiim aga nullisid kõik sellised lootused. Nüüd alustasid olukorra normaliseerimist diplomaadid. 1920. aastal sõlmisid juudid ja araablased Sevre`i lepingu Prantsusmaa pealekäimisel ning peagi ilmus sellele Brittide pealekäimisel lisa, mis andis Transjordaania territooriumi tulevase autonoomse araablaste riigi tarvis. 1921. aastal andsid britid selle ala Hašemiitide klannile, kelledest võrsusid tulevased Jordaania kuningad. 1923.a. tunnustas Briti valitsus Transjordaania Hašemiitlikku Autonoomset territooriumi. Sellega olid
- 33 -
lõppenud juutide lootused kuulutada välja oma riik. 1930ndatel aastatel, kui Saksamaal tulid võimule natsid eesotsas Adolf Hitleriga ning NSV Liidus hakkas stalinlik režiim taga kiusama juute, hakkasid mõlemast riigist juudid massiliselt emigreeruma Briti mandaadi all olevaile Palestiina aladele. Juba II Maailmasõja algul toimusid verised kokkupõrked Palestiina araablaste ja juutide vahel, sest sealsed araablased kartsid kaotada pidevas juutide juurdevoolus oma identiteeti, ehkki 1937. aastal Briti kindral Peel moodustas komisjoni araablaste ja juutide vaheliste konfliktide rahumeelseks lahendamiseks Palestiinas. See komisjon pani ette koguni luua lähiajal iseseisvad Palestiina riik ja Juudiriik Palestiina aladele. Paraku Palestiina araablasi, keda ässitasid tagant Saksa natsid, kes lubasid “kurjajuurest juudid” üldse maa pealt likvideerida, see lahendus ei rahuldanud. Nad pöördusid A. Hitleri poole abipalvega aidata kiiresti luua Palestiina riik. A. Hitler andiski selleks lootust. Ent varsti lõppes II Maailmasõda Saksamaa kaotusega, ning palestiinlaste probleemidega hakkas tegelema vastloodud ÜRO Peaassamblee otsusega 1947. aastal moodustatud Palestiina erikomitee. Viimane otsustas, et loodav Palestiina Araabia riik peab asuma 11000 ruutkilomeetrilisel ala koos väikese juudi kogukonnaga. Paralleelselt loodav Juudiriik peab asetsema selle kõrval 15000 ruutkilomeetril koos väikese araabia kogukonnaga. Eraldi sõltumatu rahvusvahelise linna staatuse pidi aga saama Jeruusalemm. Selline asjade lahendus ei sobinud ei juutidele ega araablastele. Nähes, et ÜRO-st ei saa asja juutidele sobiliku riigi loojana ning toetudes NSV Liidu diktaatori Josif Stalini pakutud moraalsele ja materiaalsele abile relvade ja raha näol, kuulutasid juudid 1. mail 1048. aastal ühepoolselt välja oma riigi. Juba järgmisel päeval otsustasid Palestiina araablased seda riiki rünnata iraaklaste, jordaanlaste, süürlaste ja egiptlaste relvajõudude abil. Kestnud mitmekuise verise võitluse tulemusel jäi juudiriik Iisrael püsima. See aga ei kindlustanud püsivat rahu Iisraeli ja tema Araabias paiknevate naabrite vahel 1967. a. puhkes Egiptuse-Iisraeli sõda, kus Egiptuse enam kui 300 sõjalennukit ründas Iisraeli. Seejärel liikusid Iiisraeli territooriumile Egiptuse tankid ja jalavägi. Kuue päevaga suutis Iisraeli armee purustada nii Egiptuse õhujõud kui tankiväed ja suure osa ta jalaväest. Siinai piirkond ja Egiptust toetanud Süüriale kuulunud Golani kõrgendik läksid Iisraeli alla. 1973.aastal puhkes lühikene Jom Kippuri sõda, kus Egiptus ja Süüria püüdsid omi kaotatud alasid edutult Iisraelilt tagasi saada. Otse vastupidiselt, nad loovutasid Iisraelile ka Siinai kõrbe. Alles 1982. aastal
- 34 -

kirjutati alla Iisraeli-Egiptuse rahuleping, mille alusel Iisrael tõmbas oma väed, ja seda küll suure venitamisega, okupeeritud aladelt ja loovutas araablaste võimu alla tagasi enamiku varem vallutatud alasid. Ent lokaalsed konflitid Iisraeli ja mitmete araabia relvastatud rühmituste vahel jätkusid edasi. Alles 1993. aastal tunnustasid Iisrael ja Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) eesotsas Yassir Arafatiga teineteist. See võimaldas hiljem fikseerida ka Iisraeli piirid, mis haaravad 20770 ruutkilomeetrilist maaala. Ka praegune mitteriikliku staatusega Palestiina Omavalitsuse territoorium on üldjoontes fikseeritud. See paikneb valdavalt Gaza sektoris ja Jordaania Läänekaldal ning laiub 6242 ruutkilomeetrilisel alal. Seoses PVO liidri Yassir Arafati surmaga väidetavalt polooniumimürgituse läbi, milles kahtlustatakse nii Araabiamaade kui ka Venemaa eriteenistusi, on Palestiina Omavalitsuse juhiks alates 2005. aastast paramilitaarse Palestiina organisatsiooni “Fatah” üks juhte Mahmud Abbas. Viimane on küll püüdnud arendada Iisraeliga rahumeelseid suhteid, ent talle mitte alluv Palestiina päritolu terroristlik rühmitus “Hezbollah” pole seda võimaldanud realiseerida. Siiski hindavad nii ÜRO kui Euroopa Liit kõrgelt Palestiina Omavalitsuse juhtkonna head tahet. Sealjuures on Euroopa Liit juba pikki aastaid toetanud Palestiina Omavalitsust mitmesuguse sihitusega toetusrahadega. 2013. aasta detsembris aga lahvandus skandaal nende abirahade ümber. Nimelt tõid siis Euroopa Kontrollikoja audiitorid oma aruandes välja, et Brüsselist Palestiina võimudele suunatavad vahendid leiavad üsna kahtlast kasutust . Näiteks nenditakse selles aruandes, et EL maksab oma eelarvest palku Gaza sektoris Palestiina Omavalitsuse ametnike nimekirjas olevaile isikuile, kes tegelikult seal ei töötagi ja on seda ka audiitoreile siiralt tunnistanud. Tollest auditist ilmneb, et ligi veerand Palestiina omavalitsuse Gaza sektori haridus- ja tervishoiuametnike nimekirjas olijaist tegelikult seal ei tööta ega pole kunagi seal tööranudki. Tänaseks on selgunud, et Palestiina võimude palgalehel on üle 170000 ametniku, kelledest ligi 90000 isiku eest maksab EL oma Pegase nimelise programmi summadega. Euroaudiitorite sõnul saab neist enamik Gaza sektoris kirja pandud ametnikest palka ilma tööl käimata. Selle probleemi tuumaks on tõsiasi, et alates 2007. aastast on Palestiina territooriumid lõhestatud. Kui Jordani jõe Läänekaldal on võim ametlikult Palestiina Omavalitsuse käes, siis Gaza sektoris on sellest ajast võimutsenud

- 35 -

radikaalne Hamasi rühmitus. Palestiina omavalitsus on vaid paberil ja mitte de facto selle piirkonna eest vastutav. Palestiina Omavalitsuse ametnikud ei saa sellises olukorras täiesti mõistetavalt oma tööd normaalselt teha. Euroopa Kontrollikoda ei saa aga mõistetavalt sellise olukorraga lõputult leppida. Ta on leidnud, et ei Euroopa Komisjon ega EL-i Välisteenistus pole selle nö “õhku makstud” raha probleemiga üldse tegelenud ja on seda olukorda isegi varjanud Kontrollikoja eest. Selle probleemi kohta käivad viited puuduvad ka arvukaist programmi Pegase aruannetest. Samas selgub, et ainuüksi aastail 2008 kuni 2012 kulutas EL läbi Pegase programmi Palestiina Omavalitsuse toetuseks üks miljard eurot. Hoopis efektiivsemalt on toiminud Palestiina aladel milleeniumi algusaastail alguse saanud Euroopa Liidu Politseimissioon (EUPOL COPS), mis aitab kaasa jätkusuutliku ja tõhusa politseisüsteemi loomisel ning Palestiina kriminaalametnike nõustamisel, et Palestiina liiguks õigusriigi loomise suunas. Alates 2006. aastast on kõnealune missioon olnud oluline osa EL-i üldisest toetusest Palestiina riigi ülesehitamisele. Alates 2014. aasta juunist on selle missiooni juhiks Prantsuse kodanik Rodolphe Mauget. EUPOL COPSi peakorter asub Eam Allahis.

Eeltoodu jätkuna võiks arvata, et Iisraelil on EL-iga palju vähem probleeme kui Palestiina Omavalitsusel. Erinevalt Palestiina Omavalitsusest on Iisraelil oma sõltuimatu ja suveräänne riik, kus elab 2013. aasta rahvaloenduse kohaselt 8134100 inimest. Samas tuleb riigi SKP-d inimese kohta tervenisti 29531 USD-d. Riigi president Reuven Rivlin on sellise elatustaseme näitajaga igati rahul. Ka EL-i juhtkond ei pea sellist rikast riiki rahalise toetuse vääriliseks. Küll on nii Brüssel kui Washington mures Iisraeli valitsusjuhi ja Likudi nimelise poliitilise bloki liidri Bingiamin Netanyahu agressiivse hoiakuga nii oma naaberriikide kui Palestiina Omavalitsuse vastu. Varemalt Iisraeli valitsust juhtinud Yehud Olmert kirjutas 2008. aasta novembris Pariisis alla EL-i kõrgete esindajatega ühistel väärtustel ja ühistel ohtudel põhineva kahepoolsete suhete deklaratsiooni, mis nägi ette ka suhete normaliseerimist Palestiina Omavalitsusega. Uus Iisraeli peaminister B. Netanyahu ei taha aga oma eelkäija sõlmitud leppeist midagi kuulda. Ta leiab, et Iraaniga relvastusalast ja muud salajast koostööd tegev Palestiina Omavalitsus on suureks ohuks Iisraeli julgeolekule, mistõttu viimasega ei saavat mingit mõistlikku koostööd arendada. Kõik see teeb peavalu EL-ile. Viimane on küll sõlminud Iisraeliga pikaajalise soodustusi andva vabakaubanduslreppe. Ent sellest ei paista Iisraelile enam suurt kasu
- 36 -
tõusvat, sest enamik EL-i liikmesriike keeldub Iisraeli tooteid, mis on valmistatud Ida-Jeruusalemmas, Judeas või Samaarias, tunnistamast Iisraeli toodeteks, kuna need on faktiliselt valmistatud kohalike araablaste poolt. Siit tulenevalt ei saa Iisrael nende toodete müügil ka EL-ilt soodusrežiimi. Iisraelil on alates 2008. aastast ka “kana kitkuda” ÜRO Inimõiguste Komisjoniga, kes süüdistab Iisraeli Gaza sektoris palestiinlastele blokaadide korraldamise eest ja turvatarade püstitamise pärast iisraellaste ja palestiinlaste elukvartalite vahele. Iisrael omakorda süüdistab URO-s palestiina terrorirühmitusi, kes korraldavad Iisraeli aladele vahetevahel nn “raketikümnepäevakuid”. Näiteks 2008. aastal tulistati iga sellise “kümnepäevaku” jooksul Iisraeli suunas keskmiselt 170 raketti ja kahurimürsku. Kuigi maailmast kõlab üleskutseid, et EL peaks tunnustama Palestiinat riigina, ei soovita seda praegusajal teha isegi sellised rahumeelsed ja demokraatlikud riigid nagu Soome ja Eesti, kes leiavad, et Palestiinal puuduvad veel mitmed riigile omased tunnused. Sellele vaatamata tunnustas esimese EL-i riigina 2014. aasta oktoobris Palestiinat riigina Rootsi Kuningriik, mille kiitis heaks ka Europarlament. Samas on põikpäine B. Netanyahu teatanud, et tema juhtimise all ei tagastata iialgi Palestiinale nende kunagiseid alasid, ent nüüd juutidele “pühadeks paikadeks” saanud alad nagu Hevron, Beit Lehem, Beit El ja Shilo. Sellise avalduse peale teatas 15. septembril 2014 tollane Soome välisminister Erkki Tuomioja, et sõjaka Iisraeli vastu tuleks rakendada sarnaseid sanktsioone nagu Lääneriigid rakendavad nüüd Moskva vastu seoses viimase sõjalise invasiooniga Ukrainasse. 2015. aasta 23. märtsil aga teatas USA president B. Obama oma intervjuus BBC-le, et Iisraeli ja Palestiina konflikti lahenemine on lähitulevikus ebatõenäoline. Samas olevat B. Netanyahu Palestiina vastased avaldused taas pingestanud USA-Iisraeli suhteid. 2014. aasta suvel saatis terrorirühmitus Hamas Iisraeli territooriumile pidevalt oma enesetaputerroriste ja nugadega rappijate gruppe, pingestades Iisraeli suhteid Palestiina Omavalitsusega. Siiski õnnestus Egiptuse, EL-i ja USA ühisel survel panna kisklevad pooled sõlmima vaherahu, mis sündiski 27. augustil 2014. Selle tulemusel avas Egiptus oma Rafahi piiripunkti. Palestiina Omavalitsus aga võttis üle Gaza piiri valvamise. Ka Iisrael avas mitmed oma piiripunktid ning lubas Gaza sektoris laiemat juurdepääsu mereäärses osas palestiinlastest kalameestele. Nüüd aga püüavad Iisraeli-Palestiina suhetesse üha rohkem oma mõju avaldada nii Egiptuse kindralist president al-Sisi ja Katari naftašeigid. Viimasel ajal on sekkunud kahe
- 37 -
riigi suhetesse ka Saudi-Araabia, kellele ei meeldi Egiptuse pürgimus saada selles regioonis oma kätte juhtroll. Ent viimase tegevust on üha rohkem hakanud häirima “Islamiriik ISIS-e” terroristlikud aktid Egiptuse turismipiirkondades. Kõik see on sundinud omakorda Iisraeli karmistama turvameetmeid nii Jeruusalemmas kui Gaza sektoris ja Palestiina äärealadel. Pinge Palestiina aladel on viimasel ajal kasvanud. Iisraeli territooriumile on aga taas tungimas palestiinlastest nugadega rappijad ja enesetaputerroristid. Pole siis ka ime, et USA grand old man diplomaatias Henry Kissinger kirjutab oma memorandumis, et Iisraeli jonnakalt agressiivne poliitika Lähis-Idas B. Netanyahu juhtimisel võib lõppeda 2020. aastal Iisraeli riigi täieliku hävinguga, sest enamikul maailma riikidest on juba kõriauguni Iisraeli kisklemisest Palestiina aladel. Küll on aga selge, et ilma USA, EL-i ja Egiptuse aktiivse osalemiseta seda Palestiina riigi loomise probleemi ja tema rahustamist Iisraeliga ei saagi kunagi toimuma.
Märkus: Iisraeli-Eesti suhted on olnud pikaajaliselt väga head. Kahe riigi vaheline kaubavahetusekäive moodustas 2013. aastal 20,2 miljonit eurot ning kaubavahetuse mahult oli Iisrael 2013. aastal Eesti 46. kaubanduspartner. 2014. aastaks oli Iisrael Eestisse teinud 5 miljonit eurot otseinvesteeringuid. Tartus tegutseb edukalt Eesti-Iisraeli ühisettevõte Playtech. Ekspertide arvates on Eesti-Iisraeli koostööl veel palju kasvuruumi.
- 38 -
VIII loengupaar õppeaines “Euroopa Liidu naabruspoliitika”. Teema: “Euroopa Liidu ja Venemaa suhted kui ENP nõrkuse peegeldus. Araabia kevad ja Ukraina konflikt ENP muutuste katalüsaatoritena.” (Koostas: J. Värk, PhD)
Euroopa ja Venemaa suhted on pika ajaloo jooksul olnud ning on ka praegu väga vastuolulised. Viimase 200 aasta jooksul on Venemaa pidanud Euroopat ohuks oma julgeolekule. Sealjuures viitab Kreml sageli kolmele ajaloolisele suursündmusele, mis olevat viinud Venemaa huku äärele. Nendeks on 1812. aasta Napoleoni sõjakäik Venemaale, keiserliku Saksamaa alustatud I Maailmasõda 1914. aastal ja Hitleri-Saksamaa kallaletung NSV Liidule 1941. aasta suvel. Samas on aga Venemaa olnud huvitatud tehnilis-majanduslikust ja kaubanduslikust koostööst Euroopaga, tunnetades, et ilma selleta ei suuda Venemaa vajalikul määral moderniseerida oma tööstust ja majandust tervikuna . Eelnimetatud vastuolu julgeolekulise ohu ja moderniseerimisvajaduse vahel on kõigi märkide järgi kandunud üle ka tänase Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistesse suhetesse. Põhilised sündmused, mis on mõjutanud viimaste aastakümnete EL-i ja Venemaa vahelisi suhteid, on järgmised: 1) 24.juunil 1994 EL-i ja Venemaa vahel sõlmitud Partnerluse- ja Koostööleping (PCA), mis sisuliselt on Euroopa Ühenduse ja NSV Liidu vahel 1989. aasta 18.detsembril sõlmitud kaubandus-majandusliku koostöölepingu laiendatud ja konkretiseeritud variant. 2) 1. mail 2004 toimunud EL-i suur laienemine, mis võttis maha Venemaa kaubanduslik-majanduslikud piirangud endistelt sotsmaadelt, sealhulgas topelttollid Eesti kaupadelt Vene turgude tarvis. 3) 2005. aasta maikuul kinnitati Moskvas EL-i ja Venemaa nn teekaardid ühistele koostööruumidele. 4) 2006. aasta mais EL-i ja Venemaa Sotši tippkohtumisel otsustati alustada partnerlust määratleva uue alusdokumendi loomist. 5) 2007. aasta aprillis Eestis toimunud pronksiöö sündmused viisid Eesti ja Venemaa vahelise kriisini, mille puhul Euroopa Komisjoni juht J.-M. Barroso rõhutas, et EL seisab kindlalt Eesti poolel ning et Venemaa rünnak Eesti vastu on ka rünnak EL-i vastu. 6) 2008. a. augustis toimus Gruusia-Venemaa 5-päevane sõda, mille 6-punktilise rahuplaani töötas välja Prantsusmaa, ent mida Venemaa pole senini nõustunud täielikult täitma. Seetõttu katkestas EL ka läbirääkimised uue EL-Venemaa partnerluse alusdokumendi loomise üle. Sisuliselt viis see Venemaa väljaarvamiseni ENP raames kavandatavaist koostööprojektidest ja programmidest. Kuigi 2008. aasta lõpul käivitusid partnerlusalased läbirääkimised uuesti, toimusid need Venemaa vähese huvitatuse tõttu loiult ja tulemusteta kuni 2010. aastani,
- 39 -
mil nad taas katkesid. Põhjusena toodi siis asjaolu, et pooled ei jõudnud kokkuleppele kaubanduse ja investeerimise suhtes. 7) 1. jaanuaril 2009 lõpetas Venemaa gaasitarned Ukrainale, jättes sellega gaasita ja osaliselt külma suured Kagu-Euroopa piirkonnad. EL-i terava protesti tõttu see kriis lahenes küll mõne päevaga, ent tõstatas Brüsseli ette vajaduse leida teed Venemaa energiatarnetest sõltuvuse vähendamiseks. See EL-i ülesandepüstitus hirmutas Moskvat sedavõrd, et ta nõustus EL-iga 2009.a. 16. novembril alla kirjutama varajase energiatarnete hoiatuse mehanismi kokkuleppe. 8) 1.juunil 2010 käivitasid EL ja Venemaa uue moderniseerimispartnerluse ning lepiti kokku salastatud teabe vahetamise ja hoidmise protseduurides. Ühtlasi avaldati lootust peatse viisarežiimi lihtsustamise alase leppe sõlmimises. 9) 22. augustil 2012 sai Venemaa WTO liikmeks. Samal päeval teatas president V. Putin, et loodab varsti koos Kasahstani ja Valgevenega käivitada Euraasia Tolliliidu, mis aga olnuks vastuolus WTO reeglitega ja ENP põhimõtetega. 10) 21. novembril 2013 Ukraina president V. Janukovitš teatas, et assotsiatsioonileping EL-iga allakirjutamiseks on valmis. Peagi järgnesid Maidani sündmused. 11) 2014.aasta märtsis Venemaa annekteeris ja okupeeris Krimmi 12) 6. märtsil teatasid EL-i riikide juhid, et Ukraina kriis tuleb rahumeelselt lahendada ning antud olukorras katkevad EL-i ja Venemaa viisavabaduse alased läbirääkimised. 13) 17. märtsil 2014 kehtestas EL sissesõidukeelu ja varade külmutamise mitmeile Venemaa ja Ukraina kõrgametnikele. 14) 28. aprillil 2014 kehtestas EL nn teise ringi sanktsioonid Venemaa vastu, lisades “musta nimekirja” veel 15 mõjukat Venemaa ametiisikut. 15) 5.juunil 2014 teatas riikideklubi G-7 Brüsselis, et ei luba oma tööst osa võtta agressiivsel Venemaal ja ei toeta tema vastuvõttu OECD-sse ning Rahvusvahelisse Energiaagentuuri. Samas tühistati EL-i ja Venemaa tippkohtumine. 16) 31. juulil 2014 jõustas EL kolmanda ringi sanktsioonid Venemaa tundlike majandussektorite (finantssektor, kaitsetööst5us, energiasektor, kaubandus jms) vastu. 17) 2014.a. augustis kehtestas Venemaa EL-ile vastusanktsioonid toiduainete ja mitmete tööstuskaupade impordikeelu näol. 18) 18. detsembril 2014 EL kehtestas mitmed investeeringukeelud Krimmi. 19) 16. veebruaril 2015 laiendas EL sanktsioone Venemaa 151-le üksikisikule ja 37-le juriidilisele isikule.
Nagu teame, olid need EL-i sanktsioonid mõeldud vastusammuna Venemaa Krimmi ja Sevastopoli linna annekteerimise ning okupeerimise aga ka märtsis-aprillis 2014 Ida-Ukrainasse tehtud invasiooni vastu. Samas on EL ette näinud ka Venemaa võimalikud vastusanktsioonid.
- 40 -
Need on paratamatult kahjustanud EL-i riikide majandushuve – ent mitte sedavõrd nagu on nüüd oma tegude eest maksnud Venemaa. Viimase puhul on EL-i riikides sageli küsitud, et kas Moskva püüab oma Gruusia, Moldova ja Ukraina aktsioonidega taastada NSV Liitu. Täna võib öelda täiesti kindlalt – ja seda tunnistas hiljuti ka president V. Putin, et NSV Liitu taastada või mingit uut impeeriumit luua Venemaa ei ürita. Küll aga näitavad Moskva kõrgametnike poolt ajakirjandusele antud nopped, et Moskva üritab ümber mängida NSV Liidu lõppu ja selle juriidilisi ning geopoliitilisi järelmeid. Täpsemalt öeldes üritab Moskva propageerida Venemaad kui Nõukogude liiduvabariikide “emamaad”, kelle ees olevat NSV Liidu kokkuvarisemisel sealt lahkunud liiduvabariikidel kohustusi, mis olevat rõhuvas enamuses kahjuks senini täitmata. Nende hulgas olevat piirangud NATO ja EL-iga ühinemiseks, kaubavahetusrežiimid, vene keele staatus jne. Et seda olevat nüüd “viimane aeg” Moskval teha, siis soovib Venemaa nüüd taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldava põhimõtte. Gruusia sõja puhul Venemaa oma mõjusfääride taastamise soovi kui sõja tegelikku ajendit küll kramplikult vältis, teatades, et püüti Gruusias vaid Vene kodanikke ja venekeelse elanikkonna õigusi kaitsta. Ent Ida-Ukraina invasiooni puhul Moskva enam sellist sõnade maskeraadi ei kasutanud. Rahvusvahelisele üldsausele anti Moskvast mõista, et üldtuntud rahvusvahelisi käitumisreegleid küll rikuti, ent siiski vaid samal määral ja sarnaselt Lääneriikide poolse reeglite rikkumisega Kosovos. Veelgi otsekohesem oldi Krimmi annekteerimise ja okupeerimise põhjuste selgitamisel. Selle aktsiooni õigustamisel küll Moskva esiotsa selgitas, et tegu olevat ajalooliselt Venemaale kuuluva alaga, mis on peamiselt asustatud venelastega. Ent seejärel hakkasid kõrged vene ametnikud ka juba selgitama, et Ukraina presidendi V. Janukovitši kukutamise järel olevat tekkinud reaalne oht, et Venemaa Musta mere laevastik kihutatakse Krimmist minema ja tema koha võtavad üle Venemaad tõsiselt ohustavad NATO mereväebaasid. Seega olevat Venemaa pandud sundolukorda, kus tuli radikaalselt käituda. Kommunikatiivselt tähendas selline seletus, et Venemaal on nüüdseks kõrini Lääne kahepalgelisusest, mistõttu Moskva soovib edaspidi pidada ausat ja avameelset arutelu Läänega viimase mängureegleist ja mõjusfääridest. Taolise protsessi algatamiseks aga võtnudki Moskva enesele Krimmi, mis küll rahvusvahelise õiguse järgi talle ei kuulu, ent õigluse poolest pidanuks talle ikkagi kuuluma. Viimasel ajal on nii Moskva kui Brüssel tõdenud, et
- 41 -
elatud on kogu postsovietliku perioodi otsekui paralleelmaailmades, kus kehtivad erinevad reeglid ja erinevad arusaamad ühtedest ja samadest sündmustest. Vaja oleks siin jõuda ühistele seisukohtadele ja ühistele arusaamistele. Ent kui Lääs näeb Moskvat oma paralleelmaailmas ründajana, siis Moskva vastupidiselt peab end Lääne ees kaitsja-rollis olijaks. Lääne soovide kohaselt on Moskva nõustunud Saksamaa Ida ja Lääne osade ühendamisega, Balti riikide NATO-sse minekuga, Varssavi Pakti laialisaatmisega, Kesk- Aasia riikidesse USA baaside paigutamisega ja palju muuga. Nüüd olevat Lääs oma soovidega Moskva “punasel joonel ”, kust kaugemale ei saavat Venemaa enam järeleandmistega minna. Tänaseks olla NATO isegi Moskva seletustest aru saanud ega soovivat ligselt Venemaa piiride lähedal askeldada. Küll aga olevat nüüdseks EL taas oma Idapartnerlusega ja selle Moskvat ärritavate tegevuste ja ettepanekutega lagedale tulnud. Idapartnerluse raames Ukrainale pakutud EL-i assotsiatsioonileping koos vabakaubanduslepinguga pidavat Moskvale mõjuma erilise reetlikkusena ja lausa vaenuliku aktina. Brüsseli seisukohast need asjad küll ei halvendavat Vene kaupade olukorda Ukraina turul ega ujutavat Ukrainat üle EL-i odava kaubaga, nagu väidab täna ametlik Moskva retoorika. EL-i seisukohalt olevat tegelik Moskva viha põhjus hoopis selles, et kõnealuste EL-i lepingutega liitumine teeb automaatselt võimatuks Ukraina liitumise Euraasia Liiduga. Viimane on aga oma olemuselt Venemaa katse leida lõpuks omale sobilik viis Läänega integreerumiseks. Pole ju saladus, et Venemaa ei ole soovinud ega soovi ka praegu lõimuda Läänega viimase tingimustel. Samas pole Venemaal õnnestunud Läänele peale suruda omi lõimumistingimusi. Hiljuti loodud ja hingevaakumise äärel olevat Euraasia Liitu tuleb aga vaadelda kui Moskva katset formeerida endale majandusblokk, mis saaks rääkida kui võrdne võrdsega nii EL-iga, NAFTA -ga kui ASEAN-iga. Kuigi Euraasia Liitu ei saa ju vaadelda mingi Euroopa Liidu vastase ühendusena, oli ta siiski Moskvale abivahendiks, mille raames viia endised liiduvabariigid eesotsas suure Ukrainaga tihedale koostööle EL-iga. Nüüd aga näeb Moskva, et endised liiduvabariigid Ukraina, Azerbaidžaan, Moldova, Gruusia, Valgevene jt soovivad Euroliidu ühistegevusse minna iseseisvalt läbi EL-i Idapartnerluse programmi ja ilma Moskva kujundatud reeglite ning raamideta. Eriliselt ärritas Moskvat fakt, et esimesena alustas sellist protsessi suurim endine liiduvabariik Ukraina, mis on ju väiksemaile endistele liiduvabariikidele ahvatlevaks eeskujuks. Seetõttu võtab tänane Moskva EL-i tegevust Idapartnerluse poliitika aktiviseerimisel kui
- 42 -
teadlikku katset õõnestada Vladimir Putini Euraasia Liidu projekti ja kui tõket Venemaa globaalseks suurvõimuks taasvõrsumisele. Teisisõnu leiab Kreml, et EL oma Idapartnerlusega püüab suruda Venemaad “halli regionaalse võimukeskuse” rolli. EL on pikka aega Moskvale püüdnud selgitada oma motivatsiooni, ent see ei jõua kahjuks kohale. Selle peapõhjuseks pole kaugeltki Venemaa kultuurilised ega ka hariduslikud eripärad. Peapõhjuseks on pikaajaline Moskva tava kuulata Läänt läbi filtrite; see tähendab, et Vene ühiskond saab Lääne tegevuse kohta infot läbi tsensuuri, autoritaarse režiimi propagandamasina, taasärganud natsionalistliku patriotismi ja jõustruktuuride loodud üldise usaldamatuse õhkkonna. Kõik see teeb praegusajal Venemaa elanikkonnale pea lootusetuks mõista neile Idapartnerluses peituvaid positiivseid võimalusi.
Ent ka Lääs ei ole teinud kõike temast sõltuvat, et Venemaaga suhteid parandada. Juba 2008. aastal ei mõistnud Lääs Gruusia sõja sõnumit. Ka praegu ei mõista ei EL ega USA Moskva motiive. Arvatakse, et Moskva tegeleb senini geopoliitilise ekspansionismiga, samal ajal kui Moskva signaliseerib Brüsselile ja Washingtonile, et on kriisist ja sanktsioonidest väsinud ning püüab nüüd Läänega kokku leppida. Ent praegu näib pigem nii olevat, et Venemaa ajab joru oma tõe ja EL oma õigusega. Venemaa tõde seisneb selles, et tal olevat eriline missioon siin maailmas täita ja seetõttu tema demokraatia erinevat Lääne omast. Lääne õigus olevat aga vaid regionaalse ulatusega õigus, millega polevat “Venemaa avarustel” midagi teha. Siiski ollakse Läänes nüüd arusaamisel , et koostöö EL-i ja Venemaa vahel saab edasi arenenda vaid sellisel juhul, kui kumbki pool ei tunne end täieliku kaotajana ideede ja mängureeglite konkurentsis. Kõik see eeldab aga kompromisse ning muutustevalmidust mõlemal poolel. Siit johtub aga ka tõsiasi, et EL peab muutma oma Naabruspoliitikat. Õnneks hakati seda mõistma juba 2015. aasta kevadel, mil EL hakkas Ukraina konflikti ja nn “Araabia kevade” revolutsiooniliste sündmuste mõjul Naabruspoliitikat ümber vaatama. Siis teatas Euroopa Komisjoni esimees J.-C. Junker oma avalduses, et EL-il on aeg Ukraina ja Lähis-Ida sündmuste mõjul oma Naabruspoliitika põhimõtteid hakata ümber kujundama. Euroopa Liidu välispoliitika juht Frederica Mogherini aga lisas, et “EL peab loobuma põhimõttest “üks suurus sobib kõigile” ning andma võimaluse meie partnerite erinevatele väärtustele ja huvidele”. Euroopa Komisjon leidis, et EL-i huvides on luua oma naabritega tugev partnerlus. Viimasel ajal on rahvusvahelised sündmused püstitanud EL-i ette uusi tõsiseid väljakutseid majandusliku surve ja illegaalse migratsiooni näol. Hiljuti tunnistas Euroopa Komisjoni
- 43 -
naabruspoliitika ja laienemisvolinik Johannes Hahn ajakirjanikele, et ta on sunnitud ühinema kriitikute väitega, et Brüssel läks 2013. aastal Ukrainat assotsiatsioonilepinguga ühinemiseks survestades liiale. F. Mogherini siiski pole sellega nõus. Ta leiab, et EL-il pole poliitikaid, mis sunniks üht riiki teisele vastavduma ja seda ka Venemaa ning Ukraina suhtes. Vastupidi, EL-i välispoliitika juht leiab, et EL-i poliitikad kutsuvad riike üksnes koostööle. See käib ka Venemaa kohta. Brüssel on avatud koostööle kõigi riiklidega, sealhulgas ka Venemaaga tingimusel, et austatakse rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. EL suutis oma Naabruspoliitikat kohendada 2011. aastal seoses “Araabia kevade” sündmustega. Nüüd vajab EL oma Naabruspoliitika uut kohendamist seoses Ukraina konflikti, Euroopa põgenikekriisi ja terroriorganisatsiooni “Isölamiriik ISIS” hiljutiste veriste terroriaktidega nii Lähis-Idas kui Pariisis 13. novembril 2015. On selge, et selliste superülesannetega on EL suuteline toime tulema vaid senisest veel suurema ühtsuse ja koostöövalmidusega.
- 44 -
EKSAMIKÜSIMUSED ÕPPEAINES “EUROOPA LIIDU NAABRUSPOLIITIKA” (Koostas J. Värk, PhD)

Mis on Euroopa Liidu (EL) naabruspoliitika eesmärgiks ja millel põhinevad EL-i suhted naabruspoliitika sihtriikidega ?

Milles väljendub EL naabruspoliitika sihtriikide eristaatus kahepoolsetes suhetes EL-iga ?

Milline Euroopa Komisjoni peadirektoraat tegeleb EL naabruspoliitika rahastamisküsimustega ja millised on tema põhifunktsioonid EL naabruspoliitika osas ?

Kes ja millal oli Põhjamõõtme idee algatajaks ning millised regioonid, organisatsioonid ja riigid seal osalevad ?

Loetlege Põhjamõõtme sihtriikide koostöövaldkonnad ?

Miks ei soovi Venemaa enam osaleda Põhjamõõtme poliitikas ?

Loetlege Idapartnerluspoliitikas osalevad riigid ja selle poliitika neli aluspõhimõtet ?

Milliste riikide jaoks töötas Brüssel välja lepinguvormi, mida nimetatakse “naabruskoostöölepinguks” ?

Milliste peamiste argumentidega kritiseeritakse praegusajal Idapartnerluspoliitikat ?

Loetlege EL naabruspoliitika Lõunamõõtme sihtriigid ja nendega kahepoolseid koostöösuhteid kujundavad alusdokumendid ?

Kuidas hindab Euroopa Liit oma suhteid Marokoga ?

Kelle jaoks loodud strateegia on Vahemere strateegia ja millised on tema partnerriikide tähtsaimad koostööteemad ?

Mis asi on EUPOL COPS ?

Kuidas mõjutas 5-päevane Vene-Gruusia sõda 2008.a. EL-i ja Venemaa vahelisi suhteid ?

Mis ärritab Venemaad enim Idapartnerluse sihtriikide tegevuses ?