Õendus II (0)

KIRURGILISED OPERATSIOONID

Kirurgilise operatsiooni all mõistetakse mehhaanilist vahelesegamist organismi kudede ja organite terviklikkusesse, mis on ette võetud ravi või diagnostika eesmärgil.
DIAGNOSTILISI OPERATSIOONE kasutatakse diagnoosi täpsustamiseks. Näiteks kasuatakse diagnostiliste vahelesegamistena biopsiat e. (proovitüki võtmist), proovipunktsiooni e. kehaõõntest või kudedest sekreedi võtmist), proovilaparotoomiat e. kõhuõõne avamist diagnoosi täpsustamiseks, torakotoomiat e. rinnaõõne avamist.
RAVIOPERATSIOONE teostatkse:

• haiguskolde eemaldamiseks
  
• patsiendi paranemiseks või tervistumiseks
  
• haige seisundi leevendamiseks
  

OPERATSIOONE VÕIB JAOTADA:
1.1 Plaanilised: haiguse iseloom ja patsiendi seisund võimaldavad haigel olla ootelehel e. operatsiooni järjekorras

• tähtajalised e. operatsiooni kuupäev on määratletud (mõnikord venivad operatsiooni ootejärjekorrad ka väga pikaks ning tähtajaline lõikus tuleb haige seisundi halvenedes teostada erakorralisena)
  
• tähtajatud e. operatsiooni kuupäev määratlemata
  

Erakorralised: haiguse iseloom ja patsiendi seisund määravad kiire või vältimatu operatiivse vahelesegamise

• Kiired
  
• Vältimatud e. ülikiire e. ekstreemne – niisugust operatsiooni vajavad haiged, kellel esineb suur verejooks , õõneselundi perforatsioon või mõni muu haigus, mis ilma kirurgilise vahelesegamiseta võib lõppeda haige surmaga. Need haiged viiakse operatsiooni tuppa ja vastavalt tema seisundile alustatakse operatsiooniga.
  

Eelnevad e ettevalmistavad operatsioonid . Operatsiooni käigus rajatakse näiteks kolostoom ja seejärel eemaldatakse vähkkasvaja

Etapilised Näiteks luupikendusoperasioonid, ortopeedilised operatsioonid

Ühemomentsed haiguskolle likvideeritakse operatsiooni käigus näiteks pimesoole eemaldamine

Radikaalsed Operatsiooni käigus eemaldatakse kõik kasvajast haaratud koed või ka kogu organ

Pallitatiivsed Operatsiooni käigus püütakse haige seisundit kergendada kuid haiguskollet ei ole võimalik likvideerida

Laiendatud Lisaks haigestunud organile eemaldatakse ka naaberorganeid ja lümfisõlmi
Kirurgiline haige vajab operatsiooniks ettevalmistust ja ka operatsioonijärgset õendushooldust. Kui aastaid räägiti pre-ja postoperatiivsest perioodist siis Kneedler ja Dodge (1987) jaotasid operatsiooniga seotud perioodi kolmeks ja seostasid selle ajafaktoriga. Perioperatiivse perioodi jaotus:

Preoperatiivne periood – algab patsiendile diagnoosi ja operatsioonivajaduse teatamisega. Haige operatsiooniga nõustumise korralalgab operatsiooniks ettevalmistus ning see periood lõpeb haige operatsioonituppa vastuvõtmisega. Selleks , et haige teeks otsuse operatiivse vahelesegamise suhtes peab ta saama kogu informatsiooni opertsioonist või kirurgilisest vahelesegamisest ning ka potentsiaalsetest alternatiivsetest teraapiatest. Haiget informeeritakse haigusest ning selle kulust, haige teab teda opereeriva kirurgi nime ja kvalifikatsiooni ning operatsiooniga seonduvaid riske ja komplikatsioone. Teave eelpoolkirjeldatud faktoritest on eelduseks, et haige saab anda informeeritud nõusoleku operatsiooniks. Haigel on ka õigus keelduda operatsioonist.

Intraoperatiivne periood – hõlmab õendustegevusi haigega operatsiooni toas ja lõpeb tema ärkamistuppa viimisega .

Postoperatiivne periood – saab alguse ärkamistoas, intensiivravipalatis või kirurgislise osakonna palatis ja lõpeb operatsiooniga kaasnenud sümptoomide kadumisel ning täieliku tervenemise saabumisel või patsiendi optimaalse tegevusvõime saavutamisel oma igapäevastes toimingutes.
Perioperatiivne lähenemisviis õenduses on seega küllaltki uus ning rõhutab patsiendikesksust, haige individuaasusega arvestamist, haige enesemääramisõigust, õenduse järjepidevust ning humanistlikku ning holistlikku inimkäsitust. Antud inimkäsitus näeb patsienti kui oma arengu subjekti, kes on teadlikult toimiv, vastutusvõimeline ja vaba oma valikutes. Tähelepanu pööratakse ka haige individuaalsusele ja suhetele keskkonna ning kultuuriga . Patsiendikesksuses rõhutatakse ka tema turvalisuse tagamist.
PREOPERATIIVNE PERIOOD
Sel perioodil algab haige ettevalmistus operatsiooniks ning see nõuab õenduse järjepidevust erinevates õendusabi valdkondades. Nii võib haige preoperatiivne ettevalmistus kulgeda haige kodus, perearstikeskuses, kirurgi juures või kirurgilises osakonnas . Oluline on informatsiooni liikumine koos haigega näiteks perearstikeskusest haigle osakonda .
Plaaniliste operatsioonide korral võetakse haige kirurgilisse osakonda päev varem või ka operatsioonipäeva hommikul . See sõltub haigusdiagnoosist ning patsiendi üldseisundist. Mõnikord vajavad diabeeti põdevad haiged, tugevasti kõhnunud patsiendid või alkohoolikud ka pikemat lõikuseelset ettevalmistust haiglas . Erakorralistel haigetel on preoperatiivne periood küllaltki lühike, mille jooksul on vajalik koguda andmeid ning läbi viia diagnostilised uuringud ning ettevalmistus operatsiooniks.
Haige vastuvõtmisel osakonda tutvustatkse talle „kodukorda“, seejärel viiakse läbi intervjueerimine ning tellitakse vajalikud analüüsid ning uuringud. Haige intervjueerimine ja andmete kogumine on oluline haige probleemide väljaselgitamiseks ning preoperatiivse õendusplaani koostamiseks. Informatsiooni kogumiseks kasutatakse läbimõeldud küsitlust. ( vt. kirurgilise haige konspekt)
Informatsiooni kogumisel õde hindab:

• haige teadmisi eelseisvast operatsioonist, tema ettevalmistust operatsiooniks
  
• missugust informatsiooni ja kellelt haige vajab
  

Haigele selgitakse:

• operatsiooniks ettevalmistust
  
• preoperatiiveid uuringuid ning selleks ettevalmistust
  
• operatsiooniosakonnas toimuvast
  
• millal võivad teda külastada omaksed ja kuidas nad saavad infot patsiendi kohta
  
• postoperatiivse perioodi kulgu
  

PREOPERATIIVSED ÕENDUSPROBLEEMID

Hirm ja ärevus seoses kirurgilise vahelesegamisega ja mitteteadaolevate tulemustega
Haiged tunnevad hirmu eelseisva operatsiooni ees. See on väga loomulik inimlik reaktsioon ning mõne inimese hirm ja ärevus on suurem kui teisel. Seda mõjutavad ka inimese stressitaluvus, tema vaimne seisund, eelarvamused anesteesia ja operatsiooni suhtes ning eelnevad kogemused. Haiged kardavad ka postoperatiivset valu, anesteesiat, komplikatsioone, surma, vähkkasvajaid, organi kaotust, teadvusetust ja kontrolli kaotamist oma eksistentsi üle.
Haige hirmud võivad olla väga varieeruvad ja selleks, et patsient saaks ennast avada on vajalik usaldusliku suhte loomine. Patsientide võivad oma hirmu väljendada tavapäratu käitumisega, olles väga endassetõmbunud või sõnaaher, abitu, sõjakas, põiklev, nutune, abitu, desorienteeritud. Õel on oluline hinnata nii patsiendi verbaalset kui ka mitteverbaalset käitumist ning arvestada sellega, et operatsioonikogemus on igale haigele individuaalne.
Mida saab teha õde, et patsient saaks üle operatsioonieelsetest hirmudest ja kartusest?
Hästiinformeeritud patsient on teadlik ja rahulikum ning tal on vähem postoprtaiivseid komplikatsioone kui teadmatuses haigel. Seega on õe ülesanne aidata patsiendil kohandeda haiglakeskkonnaga andes informatsiooni ja selgitusi haigla kodukorrast, külastus- ja söögiaegadest ning ettevalmistusest eelseivateks protseduurideks ning uuringuteks. Haigel on oluline teada pre-, intra - ja postoperatiivse perioodi ebamugavusi näiteks kui ta vajab intensiivravi või juhitavat hingamist operatsioonijärgses perioodis . Haigel antakse võimalus teda huvitavate küsimuste esitamiseks ja antakse nii palju informatsiooni kui ta teada tahab.

Teadmiste puudus (preoperatiivsetest uuringutest ja protseduuridest) ning postoperatiivsest perioodist.
Haige ettevalmistus operatsiooniks hõlmab ka tema diagnostilisteks uuringuteks ettevalmistust, haige nõustamist dieedi ja vedelike piirangute osas, naha ja operatsioonipiirkonna ettevalmistust, püsikateetri asetamisest jne. Preoperatiivses perioodis alustatakse ka haige postoperatiivsete probleemide ennetamist ning haige saab teavet postoperatiivse perioodi kulust, intensiivravi vajadusest, valuvaigistamisest, köhimistehnikatest, lihtsamatest harjutustest, haava hooldusest ning dreenide asetusest, dieedi piirangutest ning totaalse parenteraalse toitmise vajadusest, voodirežiimist jne.

Preoperatiivsed uuringud. Olenevalt operatiivsest vahelesegamisest ning haige üldseisundist võib haige vajada väga erinsevaid uuringuid. Kõik uuringud on näidustatud diagnoosi täpsustamiseks ja patsiendi füsioloogilise seisundi hindamiseks. Enne operatsiooni on oluline hinnata haige elulisi näitajaid ( RR, kehatemperatuur , pulsifrekvents, hingamissagedus ) ning laboratoorsetest analüüsidest teostatakse nii vere kliinilist kui ka biokeemilist uuringut. Võetakse uriinianalüüs, näidustustel teostatakse kopsu röntgenuuring ja EKG.
2.2. Naha ettevalmistus. Naha ettevalmistamisel on oluline osa postoperatiivsete haavatüsituste vältimisel. Haige nahka hinnatakse vigastuste, haavade ja haavandite, ärrituste ja löövete suhtes. Kõik nahainfektsioonid operatsioonihaava piirkonnas kujutavad ohtu postoperatiivse haavainfektsiooni tekkeks. Naha ettevalmistus algab operatsioonile eelneval õhtul kui haige käib dušši alla ning peseb ennast korralikult. Üldpesu vähendab nahal olevate bakterite hulka ning peab arvestama sellega, et mida kauem patsient enne operatsiooni haiglas viibib, seda rohkem erinevaid mikroorganisme jõuab ta enda nahale koguda. Jumestus ja küünelakk eemaldatakse, sest operatsiooni ajal on tarvis kontrollida näo, huulte ja küünte värvust.

• Operatsioonipäeva hommikul pestakse hoolikalt hambad ja suu, eemaldatakse proteesid.Teadvusehäirega patsiendi puhul on suu puhtust vaja kontrollida.
  

Enne operatsiooni eemaldatakse: kaelakeed, sõrmused ja muud ehted, prillid , läätsed ning proteesid.
Väärtasjad pannakse suletavasse kotti, markeeritakse patsiendi nime jm. andmetega ning täidetakse väärtasjade arvele võtmise akt. Väärtasjad, samuti raha ja dokumendid pannakse seifi või mujale valvatavasse kohta. Õenduspersonal vastutab patsiendi äraolekul tema asjade eest!
Operatsioonipiirkond valmistatakse ette osakonnas või ka operatsioonitoas. Selleks pestakse operatsioonipiirkond laialdaselt seebi ja veega, loputatakse hoolikalt. Ihukarvad raseeritakse ziletiaparaadiga või jäetakse raseerimata.

Sedetrakti ettevalmistus. Operatsioonieelset seedetrakti ettevalmistus on vajalik selleks, et vähendada oksendamist või maosisu aspiratsiooni võimalust anesteesia ajal ning vältida kontaminatsiooni soolesisuga seedetrakti või siseelundite operatsioonide ajal. Seedetrakti ettevalmistus hõlmab endas söögi ja joomise piiramist, vältimaks oksendamist anesteesia ajal. Et vältida ohtlike tüsistuste teket soovitatakse 7-10 tundi enne operatsiooni mitte süüa. Patsiendile tuleb selgitada, et ta ei või süüa ega juua, nätsu närida ega suitsetada operatsioonipäeva hommikul. Klistiir ei ole rutiinne protseduur ning seda tehakse sõltuvalt operatsioonist (näiteks pära- ja jämesooleoperatsioonide korral)

Anesteesiaks ettevalmistus (vt. ka anestesioloogia konspekt) Anesteesiaks ettevalmistus sõltub valitud anesteesiameetodist ning seda mõjutavad haige vanus, haigus, füüsiline ja psüühiline seisund, läbiviidav kirurgiline protseduur, kirurgi ja haige eelistused anesteesia osas, haige eelnev anesteesiakogemus.

Puhkus ja uni. Oluline on enne operatsiooni tagada haigele rahulik uni. Selleks manustatakse talle opeartsioonieelsel õhtul sedatiivseid või und soodustavaid vahendeid.

Patsiendi õpetamine postoperatiivse probleemidega toimetulekuks. Haigele õpetakse hingamisharjutusi, köhimistehnikaid, sügavat hingamist, võimlemisharjutusi kätele ja jalgadele . Hinnata patsiendi seisundit ning planeerida õpetamiseks sobivaim aeg.

Hingamisharjutused. Võib teha nii haige istuvas kui ka lamavas asendis. Jälgi, et riided ei takistakse hingamisharjutuste tegemist. Õpetatakse diafragma –kõhuhingamist ( hingatakse sügavalt läbi nina sisse ja seejärel läbi suu aeglaselt välja kõhulihased pingulduvad ning õhk surutakse kopsudest välja) Hingamisharjutusi tehakse 5-10 minutit tunnis. Hingamise kergendamiseks võib kasutada ka õrna rindkerele koputamist. Selleks pane näpuotsad kokku nagu hoiaksid nende vahel hernest . Koputa kergelt roietele ülevalt alla ja vastupidi, tekitades positiivse vibratsiooni. Lõpeta koputamine kui haige hakkab köhima. Puhastavat hingamisharjutust võib haigele õpetada ka hingates välja läbi kokteilikõrre või peenikese vooliku. Asetades kõrre vette võime muuta hingamise efektiivsemaks. Hingatakse läbi nina sisse ning seejärel läbi kõrre välja.

Köhimisharjutused. Hingatakse sügavalt sisse ja siis välja. Seejärel lühike sissehingamine ning köhimine. Rindkere ja kõhuhaavadega patsiendid peavad kasutama haava toetamiseks patja , et vähendada pinget ja valu haavapiirkonnas. Patja surutakse tugevasti köhimise ajal vastu haava. Köhimis- ja hingamisharjutused aitavad eemaldada hingamisteedesse kogunenud lima ning väldivad kopsuatelektaasi ning pneumooniat postoperatiivselt.

Haigel õpetatakse voodis pööramist iga 1-2 tunni möödumisel. Kui haigel on dreene ning veenikanüüle või põiekateeter tuleb teda selle juures abistada.

Harjutused jäsemetele. Nende sooritamine aitab vältida haigel vereringeprobleeme, ennetab tromboflebiiti ning kergendab venoosset naasu südamesse.
Õe tegevused operatsioonipäeval enne operatsiooni:

• Mõõdab haige elulised näitajad ja dokumenteerib need ( vererõhk, kehatemperatuur, pulsi- ja hingamissagedus)
  
• Enne voodist tõusmist pannakse haigele jalga kompressioonsukad
  
• Toimub naha ettevalmistus ja ihukarvade eemaldamine
  
• Kontrollitakse, et haige ei ole söönud 10 tundi ega joonud 6 tundi enne operatsiooni
  
• Haige tühjendab kusepõie või asetatakse püsikateeter
  
• Haige puhastab suu, eemaldb proteesid
  
• Haigele antakse puhas operatsioonipesu ja sukad
  
• Pikad juuksed palmitakse ja kinnitatakse
  
• Vahetatakse voodipesu kui haige tuleb tagasi oma palatisse
  

INTRAOPERATIIVNE PERIOOD
Patsiendi operatsioonituppa toimetamine toimub kanderaami või voodiga. Operatsioonitoas tegelevad haigega anestesioloog, anestesist, kirurg ja operatsiooniõde. Haigega koos tuuakse operatsioonituppa ka kogu tema haiglasoleku informatsioon ning operatsioonisaali personal tagab tema turvalisuse enne operatsiooni alustamist ja operatsiooni ajal. Haige aidatakse operatsioonilauale ning kaetakse soojalt tekiga. Alustatakse anesteesia sissejuhatamisega ning anesteesia saabudes antakse patsiendile sobiv operatsiooniasend, et tagada hea ligipääs opereeritavale piirkonnale.
Haiget võib opereerida järgnevates asendites:

• Seliliasend: See on tavaline asend, mida kasutatakse südame, rinna, kõhu ja jäseme- operatsioonide korral. Patsiendi pea alla asetatakse väike padi . Üks käsi asetatakse käetoele, teine käsi asetatakse kas kõhule või küljele ja kinnitatakse. Jälgitakse, et patsient ei puutuks kokku operatsioonilaua metallosadega, eriti kui kasutatakse diatermiat. Lamatisele on disponeeritud eriti ajaliselt kauakestvate operatsioonide korral kukal, abaluu , tuharad, küünarnukid, kannad
  
• Küliliasendit kasutatakse rindkere, puusaliigese operatsioonideks. Alumine jalg on painutatud, ülemine on sirge.
  
• Neeruoperatsioonide korral on haige operatsioonilaual külili, tema keskkoht tõstetakse ülesse, pead ja jalgu langetatakse, pealmine käsi asetatakse loogale, et tagada parem juurdepääs ja jalad fikseeritakse rihmaga. Tuleb vältida pealmise käe venitust õlaliigesest.
  
• Kõhuli asendit kasutatakse selja- ja turjalõikustel. Pea pööratakse küljele.
  
• Trendelenburgi asend leiab kasutamist alakõhu ja väikevaagna operatsioonide korral, kus haige pea on allpool ja jalad veidi ülespoole tõstetud. Kasutatakse ka madala vererõhuga haigetel venoosse naasu parandamiseks.
  
• Litotoomia ja günekoloogiline asend: teostatakse günekoloogilisi, uroloogilisi, rektumi piirkonna ja lahkliha operatsioone. Patsient on selili , jalad on tõstetud üles täisnurga all.
  

Intraoperatiivses perioodis tagatakse patsiendi turvalisus ning välditakse tüsistuste teket ning haavainfektsiooni.
POSTOPERATIIVNE PERIOOD
Postoperatiivne periood algab siis kui patsient viiakse ärkamistuppa, intensiivravi palatisse või osakonna palatisse ning lõpeb siis kui patsient ei vaja enam operatsiooniga seonduvat õendushooldust.
Postoperatiivses õendushoolduses on oluline hinnata haige elulisi näitajaid, et vältida anesteesia ja operatsiooni tüsistusi. Hinnatakse hingamissagedust , vererõhu väärtusi, pulsisagedust, teadvust, vedelikubilanssi, haava seisundit ja patsiendi üldseisundit. Elulisi näitajaid fikseeritakse varajases postoperatiivses perioodis 15-20 minuti järel, haige kriitilisese seisundis või juhitava hingamise korral on ta monitooringjälgimisel. Anesteesia ja lihasrelaksantide kasutamine võib põhjustada varajases postoperatiivses perioodis rida kõrvalmõjusid nagu hingamise pärssimine ja jääkrelaksatsioon. Hinnatakse ka haavavalu, mis võib haigel pärssida hingamist ning tekitada hüpoksiat.
ÕENDUSPROBLEEMID POSTOPERATIIVSES PERIOODIS

Võimalikud muutused respiratoorses funktsioonis seoses postanesteetilise seisundi, postoperatiivse immobiliseerituse ja valuga.
Üldanesteesias läbiviidavate operatsioonide korral jälgitakse haiget vabade hingamisteede osas. Patsienti ei ekstubeerita enne kui ta suudab iseseivalt hingata , kui on taastunud refleksid, ta suudab köhida, neelata ja ei toimu keele „ tahalangemist“, mis suleb hingamisteed ja tekitab haigele hüpoksiat. Varajases postoperatiivsese perioodis võib tekkida hingamistakistus ka sekreedi kogunemisest hingamisteedesse, keele tahalangemisest, larüngospasmist või ka kõritursest.
Oluline on jälgida haige hindamissagedust, hingamisrütmi, hingamissügavust ja vaadelda naha värvi või kasutata pulssoksümeertia andmeid. Haige võib halvenenud hingamisfunktsiooni tõttu muutuda tsüanootiliseks, ahmida õhku, muuta hingamissagedust, olla rahutu või ärev, võivad muutuda vererõhk ja pulsisagedus ( kiirenenud pulss)
Vajaliku ventilatsiooni tagamiseks ja haige hapnikuga varustamiseks antakse talle lisahapnikku hingata maski või hapnikusondiga, tõstetakse peaalust ja vajadusel aspireeritakse hingamisteid.

Potentsiaalne oht hüpostaatilise pneumoonia tekkeks. Oluline on viia patsiendiga läbi hingamisharjutusi, tead aktiviseerida, abistada asendivahetusel ja röga ning sekreedi väljaköhimisel.

Potentsiaalne oht hüpovoleemia ning postoperatiivse shoki tekkeks.
Haige vererõhu väärtusi võrreldakse preoperatiivsete näitudega. Vererõhu langus võib tingitud anesteesiast, medikatsioonist, asendivahetusest, verekaotusest, hingamise muutustest. Haigel jälgitakse vererõhku, pulssi , naha värvust, hingamissagedust ja haava olukorda. Tahhükardia ja vererõhu langus on ähvardavad sümptoomid, mis viitavad shoki või verekaotuse tekkele. Kardiovaskulaarse seisundi hindamisel jälgitakse ka haige diureesi , turseid ja kehatemperatuuri. Madalate vererõhuväärtuste korral suurendatakse hapniku andmist, lastakse patsiendil sügavalt hingata, tehakse lihtsamaid harjutusi jäsemetele, vesteldakse temaga.

Potentsiaalne oht kesknärvisüsteemi kahjustustele seoses operatiivse vahelesegamise ja anesteesiaga
Teadvuse seisundit kontrollitakse haigega vesteldes ja temaga kontakti saades. Reflekside taastumine postoperatiivselt on vastupidine narkoosi ajal nende kadumisele: teadvusetus, reageering puudutusele ja helile ning valule, uimasus, ärkvelolek kuid desorienteeritus, haige on ärkvel ja orienteeritud. Hilisemas postoperatiivses perioodis võivad esineda ka tromboemboolilised tüsistused põhjustades aju imfarkti.

Potentsiaalne oht neerupuudulikkuse tekkeks
Diureesi jälgimine postoperatiivses perioodis annab informatsiooni organismi homoöstaasist. Vedeliku tasakaalu häired võivad operatsiooni järgselt olla tingitud sellest, et haige piiras vedeliku tarbimist preoperatiivselt, ta kaotas vedelikku ja verd operatsiooni ajal ning operatsioon kui stress -situatsioon soodustab vedeliku ja soolade peetumist organismis. Neerupuudulikkuse tekkes on oluline ka jälgida haige vererõhku. Shokk ja vererõhu langus potentseerivad ägeda neerupuudulikkuse teket.
Oluline on jälgida naha turgorit, tunnidiureesi, eritusi haavadreenist, vedeliku bilanssi ning vedelike ülekandeid.

Potentsiaalne oht uriinipeetuseks
Püsikateetriga haigel jälgitakse tunni- ja ööpäevast diureesi. Kui operatsioonist on möödunud 6 tundi ja haige pole avaldanud soovi urineerimiseks tuleb tema põie täitumist kontrollida. Kõikidel spinaalanesteesiaga opereeritud haigetel ning epiduraakateetiga haigetel kateteriseeritakse kusepõis postoperatiivseks perioodiks . Sageli haiged ei suuda urineerida lamavas asendis või on nende urineerimine raskendatud.

Potentsiaalne oht verejooksu tekkeks.
Jälgitakse haige elulisi näitajaid ning üldseisundit, samuti haava seisundit ning eritisi dreenidest. Järsk vererõhu langus võib olla ka seesmise verejooksu sümptoom.

Potsentsiaalne oht tromboflebiidi tekkeks
Operatiivne vahelesegamine on seotud alati ka veenide vigastusega. Moodustunud trombid võivad muutuda põletikuliseks ning see väljendub 1-3 postoperatiivsel päeval intensiivse punetusena haava ümbruses. Flebiit võib tekkida ka kanüleeritud veenides ning varikoossetes veenilaiendites.
9. Potentsiaalne oht tromboemboolilisteks tüsistusteks.
Tromboosi ja tromboembooliliste tüsistuste (näiteks kopsuarteri trombemboolia) profülaktikas aktiviseeritakse haiget varajases postoperatiivses perioodis, toetatakse südametegevust, kasutatakse kompressioonsukki ning rakendatakse antikoagulantravi. Tromboosi tekke riskifaktoriteks on pikaajaline voodiravi, haige vanus üle 50.aasta, hüpovoleemia, hüpertooniliste ja teisi perifeersete veenide seinu ärritavate ravimite manustamine, infektsioon organismis, alajäsemete veenide põletikud ja varikoos , läbipõetud müokardi infarkt ning südame klapirikked. Kõrge tromboemboolilise riskiga on üldkirurgilised, ortopeedilised, onkoloogilised ja günekoloogilised operatsioonihaiged.
10.Potsentsiaalne oht paralüütilise iileuse tekkeks.
Paralüütiline iileus võib avalduda seoses üldanesteesia ja kõhuõõneoperatsioonidega kui on pärsitud soolemotoorika. Seni kuni ei ole taastunud sooletegevus on haige nasogastraalaspiratsiooniga ja totaalsel parenteraalsel toitmisel. Sooleperistaltika taastumist on võimalik kontrollida kõhuõõne auskultatsioonil või ka haige küsitlusel: kas ta tunneb gaasi liikumist ning kas gaasid on väljunud iseeneslikult? Kui gaaside väljutamine on takistatud tuleb haigele paigaldada gaasitoru .

Potentsiaalne oht eventratsiooniks/evistseratsiooniks. Evistseratsioon on haavatüsistus, mis võib tekkida kõhuõõneoperatsioonide järgselt, kus haav avaneb täies ulatuses ning kõhuõõneorganid satuvad kõhu eesseinale. Ohustatud on korduvalt opereeritud ning kahhektilised ja nõrgestatud patsiendid. Niisuguse tüsistuse tekkimisel kaetakse sooled ja kõhuõõneorganid steriilse linaga mida niisutatakse steriilse füsioloogilise lahusega ning haige viiakse erakorraliselt operatsioonile.

Potentsiaalne oht haava dehisentsiks e. suppuratsioon e. haava lahtiminek.
Suppureerunud või dehiseerunud haavaga on tegemist siis kui haav avaneb või avatakse kuni lihaskoeni. Sagedasem põhjus on hematoom, seroom või haavainfektsioon.

Potentsiaalne infektsiooni tekke võimalus seoses operatsioonihaava, drenaaztorude, kateetrite, paigaldatud proteeside jne.
Infektsiooni vältimiseks järgitakse a-ja antiseptikat ning hinnatakse põletiku sümptoome.

Muutused mugavuses : valu seoses operatsioonihaava ja kirurgilise vahelesegamisega

Aktiivsuse mittetalumine seoses valu ning nõrkusega

Enesehoolduse defitsiit ( täpsusta missuguses ulatuses) seoses piiratud liikuvuse ja valuga

Võimalikud muutused soole kaudu eritamises : kõhukinnisus seoses langenud sooleperistaltikaga. Seda võib põhjustada anesteesia ning kasutatavad valuvaigistid .

Muutused toitumises. Haige saab toitaineid vähem kui ta keha vajab. Operatsioon on stresssituatsioon ning seetõttu on vaja enam vitamiine, valku. Need on olulised ka haava paranemise seisukohast . Haigel on tihti postoperatiivselt dieedipiirangud, valu, iiveldus ja oksendamine .

Oksendamine. Seda põhjustavad postoperatiivselt anesteetikumid, operatsioon, hüpoventilatsioon, vererõhu langus,valu, valuvaigistid ja söömata olek.
Oksendamise korral pööratakse haige koheselt külili, antakse kerge Trendelenburgi asend, abistatakse suu aspireerimisel ja puhastamisel.

Teadmiste puudus koduse hoolduse, haavahoolduse, aktiivsuspiirangute ja komplikatsioonidele viitavate sümptoomide osas.
Kirjeldatud pre-ja postoperatiivsed õendusprobleemid on valdavalt kõikide üldkirurgiliste vahelesegamistega haigetel. Sõltuvalt haige diagnoosist ja kirurgilisest operatsioonist võivad nii pre-, kui ka postoperatiivsed probleemid varieeruda.
Kõikide kirurgiliste haigete ootused ravitulemuste suhtes on sarnased. Haige loodab, et ei tekiks kahjustusi, komplikatsioone ja infektsiooni, et tema haav paraneks tüsistusteta ja kiiresti, et ta saaks aru missuguseid psühholoogilisi ja füüsilisi probleeme toob endaga kaasa kirurgiline vahelesegamine ning missugused on postoperatiivsed rehabilitatsiooni võimalused.
Kirjandus:
Iivanainen, A.; Jauhiainen, M.; Korkiakoski, L. (1997). Õenduse käsiraamat. Tallinn: Medicina
Iivanainen, A.; Jauhiainen, M.; Pikkarainen P. (2003). Õendusoskused. Medicina.
Korte,R., Rajamäki, A., Lukkari, L., Kallio , A. (1996) Perioperativinen Hoito. Porvoo
Smeltzer, S. C., Bare , B. G. (2003) Brunner & Suddarth’s Textbook of Medical Surgical Nursing. Philadelphia: Lippincott Williams &Wilkins, 1071.
Õe käsiraamat. 2001. Tallinn: Medicina, 208-209.