Elukvaliteet ja eluga rahulolu: Eesti rahvusvahelises võrdluses (1)

Elukvaliteet ja eluga rahulolu: Eesti rahvusvahelises võrdluses
Käesolevas töös on võrreldud eestlaste elukvaliteeti ja eluga rahulolu Euroopa riikidega. Eesmärk on teada saada kas eestlaste elukvaliteet erineb teistest Euroopa maadest.
Töö tulemusena on teada saadud, et eestlased on oma elukvaliteediga küllaltki rahul, kuid mitmed riigid on elukvaliteedilt kõrgemad kui Eesti. Tervelt 73% eestlastest on oma eluga rahul ja tunnevad end õnnelikuna. 2009 aastal, olid oma eluga kõige enam rahul põhjapoolsemate väikeriikide elanikud: Taani (98%), Soome (96%), Rootsi (96%) ja Norra elanikud (97%). Kõige vähem olid oma eluga rahul bulgaarlased , ungarlased ja lätlased.
Võtmesõnad: elukvaliteet Eestis, elukvaliteet ja rahulolu, üldine elukvaliteet, elukvaliteet Euroopas, Eesti Inimarengu Aruanne 2008, lapse elukvaliteet, eakate elukvaliteet, elukvaliteedi mõõtmine, eestlaste ja eurooplaste tööhõive, keskmised palgad, Rootsi sotsiaalpoliitika, norralaste elukvaliteet
Sissejuhatus
Elatustaseme tõus toob üldjuhul kaasa elukvaliteedi paranemise . Seda kinnitab ka Eesti inimeste elujärje märgatav paranemine ajavahemikus 2003–2007. Siiski ei määra arenenud ühiskonnas eluga rahulolu pelk ainelise rikkuse suurenemine. Kuna riigil raha napib, tuleks just majanduskriisi ajal pöörata suuremat tähelepanu elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele.
Elukvaliteedi teoreetilised alused
Kõige laiemas tähenduses iseloomustab elukvaliteet inimeste üldist heaolu. See näitab, kui hästi inimesed tulevad toime igapäevaelu erinevates ühiskonna olulisi väärtusi ja eesmärke kajastavates valdkondades ( Land 2001). Elukvaliteet on inimese subjektiivne hinnang oma positsioonile elus, inimese väärtussüsteemi ja kultuurikeskkonna kontekstis, kus hinnangud on seotud inimese eesmärkide, ootuste, elustandardite ja tajutud probleemidega.
Elukvaliteedi jaotus
Ühiskonna elukvaliteet (üldise elukvaliteedi ühiskondlikud ressursid ja barjäärid, nt institutsioonide kvaliteet: haridus , tervishoid , turvalisust tagavad institutsioonid jne)
Individuaalne elukvaliteet, mis omakorda jaguneb materiaalseks (materiaalsed vajadused) ja mittemateriaalseks (sotsiaalsed ja isiksuse arengule suunatud vajadused).
Elukvaliteedi uurimise seisukohast on oluline mõista, millised on need individuaalsed ja ühiskondlikud tegurid, millest individuaalne elukvaliteet oleneb. Mitmed autorid (Veenhoven 1999, Böhnke 2004, Delhey 2004) on leidnud, et individuaalne elukvaliteet on seotud ühiskonna üldise kvaliteedi ehk elamisväärsusega. Ühiskonna elamisväärsust mõjutavad paljud erinevad faktorid . Ühiskonna kvaliteeti näitab ühiskonna jätkusuutlikkus (loodus- ja inimkapitali säästmine) ja sotsiaalne sidusus (inimeste ja sotsiaalsete gruppide vaheliste sidemete tihedus ja tugevus, kõikvõimalike sotsiaalsete erisuste , ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimine, üldine turvalisus, solidaarsus ja usaldus).
Eeldatakse, et kui valitseb tasakaal individuaalsete vajaduste ja keskkonna poolt pakutava/ võimaldatava vahel, siis on ühiskonna üldine elukvaliteet kõrgem.
Elukvaliteedi mõõtmine
On olemas sisendipõhine ja väljundipõhine elukvaliteedi mõõtmine.
Sotsiaalse keskkonna mõju inimeste heaolule ja elukvaliteedile saab vaadata kui ühiskondade elamisväärsust, mida saab käsitleda kui ühiskonna elutingimusi, mis peaksid vastama inimeste vajadustele ja võimetele (rikkus, poliitiline vabadus, võrdsus, ligipääs haridusele jne). Sisendipõhisel elukvaliteedi mõõtmisel hinnatakse ühiskonna poolt loodud võimalusi kvaliteetseks eluks. Antud lähenemisele on heidetud ette kinnitamata eeldust , et paremad ühiskondlikud tingimused tähendavad automaatselt kõrgemat individuaalset heaolu, samuti on probleemiks inimeste vajaduste ja võimete määratlemine, millele ühiskondlikud tingimused peaksid vastama. (Noll 2002).
Väljundipõhine lähenemine uurib elukvaliteeti inimeste subjektiivse heaolu kaudu (näiteks hinnang terviseseisundile, eluga rahulolu, õnnelikkus või rahulolu ümbritseva elukeskkonnaga (koolisüsteem, tervishoiuteenused, infrastruktuur jne)) (Veenhoven 1996). Selle käsitluse kohaselt määrab ühiskonna elukvaliteedi selle liikmete keskmine elukvaliteedi tase.
Üldise elukvaliteedi ajalises või ruumilises võrdluses on oluline mõlema lähenemise ühitamine, nimelt üldine rikkuse kasv ühiskonnas ei tähenda seda, et õnnelikkus kasvaks samaväärselt. Cummins (2000) leiab, et üldine majanduslik kasv väljendub üldises subjektiivses rahulolus ainult siis, kui allpool vaesuspiiri oleva elanikkonna osakaal väheneb.
Lisaks üldisest keskkonnast tulenevale elukvaliteedile määravad elukvaliteedi inimese enda ressursid ja võimed. Elukvaliteedi ressurssidena tuuakse esmajärjekorras esile sissetulek ehk indiviidi või leibkonna materiaalne heaolu, millele järgnevad tervislik seisund, töö, suhted sõprade ja perega , kaasatus kogukonda , isiklik turvalisus, emotsionaalne heaolu (Cummins 1996), millele tänapäeva elustiili kontekstis on olulise ressursina lisandunud ka isiklik vaba aeg. Elukvaliteedi ressursid loovad võimaluse põhivajaduste rahuldamiseks, põhivajaduste rahuldatus loob individuaalset elukvaliteeti, mis väljendub indiviidi rahulolutundes ja positiivsetes hinnangutes oma elukorralduse kohta. Seega tuleb elukvaliteedi mõõtmisel lisaks objektiivsetele indikaatoritele vaadata subjektiivset individuaalset rahulolu. Subjektiivne eluga rahulolu koosneb rahulolust erinevates elusfäärides: rahulolu perekonnaelu , sõprade suhete, tervise, iseenda edukuse, majandusliku olukorraga jne ( Campbell 1981). Subjektiivsed indikaatorid ei peegelda ainult objektiivset olukorda, vaid näitavad ära ka lõhe ootuste ja tegeliku olukorra vahel. Seega toovad subjektiivsed hinnangud esile probleemsed elusfäärid, kus esinevad barjäärid eesmärkide (näiteks elamistingimuste või peresuhete parandamine) täitmiseks. Individuaalsed rahuloluhinnangud kujunevad erinevate sotsiaalsete võrdluste teel (võrrelduna referentgrupiga, varasema olukorraga või ideaalseks või sobilikuks peetavaga).
Sotsiaalsed suhted
Sotsiaalsed suhted on vahendiks indiviidi kuuluvus-, tunnustus- ja turvalisusvajaduse rahuldamiseks ning mõjutavad oluliselt individuaalset elukvaliteeti. Paugam ja Russel (2000) eristavad kolme tüüpi sotsiaalseid suhteid: suhted perekonnas ja leibkonnas; suhted sõprade, naabrite ja töökaaslastega; suhted ühiskondlike organisatsioonide ja institutsioonidega (sotsiaalne osalus). Nimetatud suhetesfäärid võivad üksteist tugevdada, kuid ühe suhtlussfääri domineerimine võib vähendada osalust teistes sfäärides. Erinevates ühiskondades ja kultuurides on erinevate suhtlussfääride olulisus erinev. Olagnero jt (2008) uurimusest selgub, et Euroopa riikide seas esindab Eesti Skandinaavia mudelit, mille kohaselt perekondlik toetus on vähem oluline kui perekonnavälised toetusvõrgustikud. Siiski ei tohiks perekonna olulisust elukvaliteedis alahinnata. Perekond on oluline inimese individuaalse elukvaliteedi kujundaja (Jeffers ja Dobos 1995). Perekonna peamine roll on sotsiaalse toetuse, abi ja turvatunde pakkumine. Samas on perekonna olulisus inimese elukvaliteedi mõjutajana sõltuvalt elufaasist pidevalt muutuv.
Lapse elukvaliteet
Lapse elukvaliteet moodustub perekonna kontekstis ja on otseselt mõjutatud perekonna (täiskasvanute perekonnakäitumuslikust, sotsiaalmajanduslikust, kasvatuslikust jne) toimetulekust. Olulised on perekonna elutingimused ja perekonna üldine ühiskonda integreerituse tase, samuti lapse väärtustamine laiemas sotsiaalses kontekstis. Lisaks suhtlemisele täiskasvanutega vajab laps suhtlemist eakaaslastega.
Lapsed ei tooda ühiskonna materiaalseid rikkusi. Nende ülesandeks on teadmiste seletav taastootmine ning edasikandmine ühelt täiskasvanute põlvkonnalt teisele. Erinevalt täiskasvanutest on laste töö ja selle eest saadav tasu ajaliselt lahus, st edukas investeerimine teadmistesse ja eluoskustesse lapsena loob aluse edukale toimetulekule täiskasvanuna. Lapsed ja täiskasvanud moodustavad kaks omaette sotsiaalset gruppi, kes esindavad poliitilistes diskursustes sageli erinevaid ja teineteisele vastukäivaid huve. Samas lapse elukvaliteeti mõjutavad nii need poliitilised otsused, mis on otse lastele suunatud, kui ka need, mis reguleerivad täiskasvanute heaolu – lapse elukeskkonda tema ümber.
Eakate elukvaliteet
Eakate elukvaliteedi käsitlustes räägitakse palju tervisest sõltuvast elukvaliteedist ning kohati kiputakse seda samastama üldise elukvaliteediga. Selline lähenemine on asjakohane konkreetsete haiguste ravi hindamisel ning haigusest tingitud toimetulekuprobleemide käsitlemisel, kuid ei asenda elukvaliteedikäsitlust laiemalt. Vananemisega kogevad inimesed oma elus enamasti mitmeid kaotusi (tervis, elukaaslane, töö, sissetulek, positsioon jne) ning eakate subjektiivne elukvaliteet sõltub suurel määral psühholoogilistest reservidest nende kaotustega toime tulemisel. Nii on üheks eduka vananemise võtmeks oskus rakendada valikulisust, optimeerimist ja asendamist vananemisega kaasnevate väljakutsetega toimetulemisel (Baltes ja Baltes 1990). Materiaalse heaolu poolest on eakad suuresti sõltuvad solidaarsusel põhinevast ühiskonnapoolsest toest, teenuste ja toetuste kättesaadavusest, sest praegustel pensionäridel on olnud vähe võimalusi enesele materiaalsete ressursside kogumiseks.
Andmed ja tulemused
Elukvaliteet ja eluga rahulolu: Eesti rahvusvahelises võrdluses
Euroopas, 2009 aastal, olid oma eluga kõige enam rahul põhjapoolsemate riikide elanikud: Taani (98%), Soome (96%), Rootsi (96%) ja Norra elanikud (97%). Kõige vähem olid enda eluga rahul bulgaarlased (40%), ungarlased (44%) ja lätlased. Eestlased on enda eluga üldiselt rahul (73%) ning peavad end õnnelikeks.
Eesti paigutub nii individuaalse kui ka ühiskondliku elukvaliteedi poolest kõige madalama elukvaliteediga riikide hulka Euroopas, edestades ühiskonna kvaliteedi poolest üksnes Lätit
ning individuaalse elukvaliteedi osas ka Slovakkiat. Eestiga samas riikide grupis on kõik teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (v.a Sloveenia ), samuti Portugal . Kõrgeima elukvaliteediga riigiks osutus Taani, kus kõik elukvaliteedi näitajad on ühtlaselt kõrged. Taanile järgnevad Norra, Rootsi, Soome ja Austria. Kõikide Põhjamaade asumine elukvaliteedi pingerea tipus ei ole ilmselt juhus , vaid iseloomustab valitud ühiskonnakorralduse jätkusuutlikkust ja head toimimist. Huvipakkuv on, et madala ja kõrge elukvaliteediga riikide gruppide vahel on suur vahe, mis annab tunnistust mitte ainult elukvaliteedi taseme erinevusest, vaid väljendab ka selle erinevuse kvalitatiivset olulisust.
Eesti elanike madal individuaalne elukvaliteet on vastavuses ühiskonna madala elamisväärsusega. Pikaajaline majanduskasv on parandanud inimeste elujärge, kuid ei ole olnud piisav euroopaliku elukvaliteedi saavutamiseks. Kuna ühiskonna elukvaliteet ei ole oluliselt kasvanud, siis võib see juba lähitulevikus hakata negatiivselt mõjutama ka individuaalseid heaoluvõimalusi. Ühiskonna võimalused üldise elukvaliteedi tõstmisel avalduvad paljudel erinevatel tasanditel. Elutingimuste üldine paranemine on saavutatav, suurendades tööhõivevõimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõstes ühiskondliku turvalisuse taset ja vähendades kuritegevust, parandades üldist sotsiaalset infrastruktuuri ja pakkudes senisest tõhusamat sotsiaalset kaitset sotsiaaltoetuste- ja –teenustevõrgu arendamise teel. Üldise sotsiaalse sidususe tõstmine eeldab vähemarenenud piirkondade mahajäämuse vähendamist, võrdsete võimaluste laiendamist ja sotsiaalse tõrjutuse kahandamist. Inimestevaheliste sotsiaalsete sidemete tugevdamisel on oluline toetada ja kasvatada ühiskondlikku solidaarsust.
Materiaalne olukord
Sissetulekute kasv Eestis viimase nelja aasta jooksul on olnud ligikaudu 1,6-kordne, jagunedes erinevate leibkonnatüüpide vahel enam-vähem ühtlaselt, kuid keskmisest vähem on kasvanud vanemaealiste inimeste sissetulekud. Lasteta kooselupaaridel on suhteliselt kõige parem materiaalne olukord – nendes peredes oli keskmine ekvivalentsissetulek 2006. aastal keskmisest sissetulekust ligi veerandi võrra kõrgem. Kõige madalamad on üksielavate eakate (keskmisest ligi poole väiksemad) ja üksikvanemaga perede (keskmisest poolteist korda väiksemad) sissetulekud.
Materiaalse elukvaliteedi tõusu kinnitab ka elanike tarbimisvõimaluste kasv 2008. aastal. 80% inimestest leiab, et nende perel jätkub raha eluasemekulude katteks ja korralikuks toitumiseks. Alla ühe viiendiku on neid, kes leiavad, et mõnikord on korralikuks toitumiseks ja eluasemekulude tasumiseks rahast puudu jäänud.
Üldine rahulolu oma sissetulekutega on kasvanud (ligikaudu 70% leidis, et saab oma praeguse sissetulekuga hästi või rahuldavalt hakkama, võrreldes 55%-ga 2004 aastal) ning oma majanduslikku olukorda probleemseks pidavate inimeste osakaal on kahanenud 44,5 %-lt 2004 aastal 30,4 %-le 2008 aastal. Majanduslikult kindlalt tunneb end kolmveerand 15–24- aastastest noortest , kõige eakamatest aga alla 60%, kusjuures erinevused on 2008. aastaks 2004. aastaga võrreldes pigem kasvanud kui kahanenud.
Eesti keskmine palk mullu III kvartalis oli 13 693 krooni võrreldes Läti 11 092 krooni ning Leedu 10 484 krooniga . Soome keskmine palk oli 2009 teises kvartalis 2940 eurot ehk ligi 46 000 krooni, Rootsis ja Taanis on keskmine palk veelgi suurem. Bulgaarias on aga keskmine palk ja sisemajanduse kogutoodang inimese kohta umbes poole väiksemad kui Eestis.
Tööhõive
Elukvaliteedi oluline osa on rahuldust pakkuv töökoht ning töökohakindlus. Majanduslangusest tulenevalt on viimase aasta jooksul töötus hoogsalt kasvanud. 2010. aasta jaanuari alguse seisuga on Eestis registreeritud töötuse osakaal tööjõust 13,4%, Euroopa Liidu liikmesriikidest oli tööpuudus madalaim Hollandis, Belgias ja Luksemburgis (3,6%) ning Austrias (4,8%), kõrgeim aga Lätis (19,7%) ning Hispaanias (19,3%), mistõttu võib eeldada, et tööturusituatsiooni halvenemine halvendab inimeste tööga seotud elukvaliteeti.
2008. aastal oli oma tööga rahul 72% eesti inimestest, nendest 22,6% olid väga rahul.
Suhteliselt kõrge keskmine rahulolu oma tööga on varjutatud aga suurtest hinnangute erinevustest sotsiaalsete gruppide lõikes. Keskmisest rohkem on rahul kõrgema sissetulekuga inimesed (80%, madalama sissetulekuga inimestest 63%). Ilmneb, et kõrgem haridustase suurendab tööga rahulolu: kõrgharidusega inimestest üle kolme neljandiku on oma tööga rahul, samas põhiharidusega inimestest 65%. Kõrgharidusega inimeste tööga rahulolu võib tuleneda nende töötamisest juhtivatel töökohtadel. Näiteks ilmneb, et need inimesed, kes tajuvad, et neist endist ja nende tööst oleneb organisatsiooni käekäik, on oma tööga rohkem rahulolevad.
Kõige positiivsemalt on tööturu arengute suhtes meelestatud hollandlased (68% usuvad olukorra paranemisse), samuti leedukad (53%) ja rootslased (46%). Olukorra halvenemist kardavad ungarlased (61%), Küprose elanikud (55%), kreeklased (55%) ja portugallased (52%).
Sotsiaalsed suhted
Perekonnaelu. 2008. aastal oli 80% elanikest oma perekonnaeluga rahul (üsna rahul 45 ja täiesti rahul 35 protsenti), seejuures abielus ja lastega paaride seas olid 87% peresuhetega rahul. Põlvkondadevaheline toetus on suurenenud: perekonna nooremalt põlvkonnalt abi saajate hulk on kasvanud 32%-lt 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi lastehoiul või majapidamistöödes abistavate vanavanemate vm sugulaste hulk 28%-lt 39%-le. Võib eeldada, et pereelul, sh kodutööde tegemisel ja lastekasvatamisel, on erinev mõju meeste ja naiste elukvaliteedile. Kuigi Eesti naiste panus kodutöödesse ja laste eest hoolitsemisse on suurem kui meestel (Telpt 2008), ei pruugi see tähendada naiste suuremat rahulolematust pereeluga, sest rahulolematus on üldjuhul tingitud hoiakute ja tegeliku käitumise mittevastavusest – kui suurem osalus on tajutud ebavõrdsena, siis rahulolematus kasvab (Lyonette jt 2007) ja võib väljenduda madalamas üldises eluga rahulolus.
Kui võrrelda Eestit teiste euroopa riikidega, siis Kreekas tegid naised meestest üle 7 korra rohkem majapidamistoid, Hispaanias üle 4 korra. Väikseimad olid erinevused Rootsis, Soomes ja Eestis. Eesti jäi oma kogunäitaja (naised teevad 11% enam tööd) poolest keskmiste riikide hulka. Kõige ebavõrdsem oli töösse panustamine Kreekas, kus naised tegid meestest 34% enam tööd. Kõige vähem oli ebavõrdset tööjaotust Rootsis (36%), Soomes (43%), Eestis (43%) ja Hollandis (44%), kõige rohkem Kreekas (72%), Hispaanias (57%), Ungaris (57%) ja Saksamaal (56%). (Sotsiaalministeerium)
2004. aasta Euroopa sotsiaaluuringu andmetel ilmneb, et ligemale ühel kolmandikul vastanutest on vähemalt kord kuus lahkarvamusi kodutööde jagamise osas, sagedamini esineb lahkarvamusi nooremate ja lastega paaride seas. Rahaküsimustes esineb eriarvamusi ühel neljandikul paaridest, nooremaealiste paaride seas isegi sagedamini (kolmandikul alla 40-aastastest inimestest on selles osas partneriga lahkarvamusi vähemalt kord kuus). Vanemaealiste isikute elukvaliteeti mõjutab terviseseisundi kõrval oluliselt sotsiaalsete kontaktide olemasolu, sh suhted laste ja lastelastega (Farquhar 1995). 1990. aastate alguse ühiskonna muutustega kaasnenud sotsiaalsete riskide ja ebakindluse kasv (Kutsar 1997) tõstsid olulisele kohale perekonnasidemete ja mitteformaalse võrgustiku abi ning toetuse elukvaliteedi säilitamisel, samas aga võib eeldada, et ressursse, millega aidata, nappis. 1994. aastal sai täiskasvanud lastelt majapidamistöödes abi 32% inimestest ja vanematest 28% aitas oma täiskasvanud lapsi. Kümme aastat hiljem on abisaajate hulk kasvanud 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi abistab lastehoiul või majapidamistöödes 39% inimestest. Seega on põlvkondadevaheline toetus suurenenud. Ühelt poolt võib öelda, et põlvkondadevahelised sidemed on tugevnenud, kuid teisalt võib see peegeldada sotsiaalteenuste ebapiisavust, mis on tinginud mitteformaalse abi suurenemise. Näiteks on vanavanemate osa lapse hoidmisel suhteliselt suur: 2004. aastal tõi üks kolmandik vastajatest esile, et last hoiab peamiselt vanavanem ning ühe neljandiku puhul oli üks vanem ise kodune (ESS 2004). Kuigi viimasel ajal on lasteaiakohtade kättesaadavus paranenud , võib siiski arvata, et vanavanemad on oluline ressurss pereelu igapäevases korralduses. Siiski, teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eesti elanike ootused perekonnapoolsele toetusele madalamad, sarnanedes Taanile, Prantsusmaale ja Soomele (Olagnero jt 2008).
Pere ja leibkond on kogu Euroopa kodanikele põhilised abi allikad ning 42% kõigist eurooplastest on oma pereeluga väga rahul. Euroopas elavad lapsed kauem koos vanematega ja märkimisväärne vähemus elab koos oma vanematega ka pärast elukaaslase leidmist. Laste hooldamise eest vastutavad endiselt peamiselt naised, kes pühendavad sellele keskmiselt rohkem kui kaks korda enam aega kui mehed, ning see vahe püsib vähemal määral ka siis, kui emad teevad tasulist tööd.
Turvatunne. Alates 1990. aastate algusest on turvalisuse tunne ühiskonnas kasvanud. 1994. aastal leidis 43% inimestest, et nad ei karda tänaval langeda kallaletungi ohvriks, aastaks 1999 kasvas see 8 protsendi võrra ning 2006. aastal jõudis juba 60%-ni. Siiski tulevad esile erinevused: 2008. aastal oli isikliku turvalisusega täiesti või üsna rahul 86% eestlastest ja 63% venekeelsest elanikkonnast. Samuti on suured erinevused maa- ja linnaelanike vahel. Linnaelanikest on oma turvalisusega täiesti rahul 15%, maal elavate inimeste seas on rahulolevaid kaks korda rohkem.
Austrias, Taanis ja Rootsis ei tunne vaid iga kümnes elanik end oma naabruskonnas turvaliselt, Lätis ja Leedus aga iga teine elanik.
Lapse elukvaliteet
Vaesusuuringud Eestis on jätkuvalt välja toonud lapsed kui kõige enam haavatava vaesuse riskigrupi. Poliitilistes otsustes kasutatakse kergekäeliselt ära lastevanemate vähest jõudu laste heaolu kaitsta. Nii näiteks on pensionikindlustuse kulude osakaal SKP-s viimastel aastatel püsinud kuue protsendi piires, kusjuures tegelikud pensionide väljamaksed on suurenenud ligi kaks korda. Kuid peretoetuste (sh lastele suunatute) osakaal SKP-s on reaalselt kahanenud. Lapse elukvaliteet perekonnasuhete süsteemis sõltub otseselt sellest, kuidas täiskasvanud oma sugulaste ja hõimlaste võrgustikus ning võrgustikuga toime tulevad. Tänapäeval on lapsed Eestis üha sagedamini ja üha varasemas eas vastakuti muutuvate sotsiaalsete ja bioloogiliste sidemetega – päris-, pool- ja kasuõdede- vendade ning omade ja „omandatud” vanemate, vanavanemate ja sugulastega.
Eakaaslased. Eakaaslaste tähtsus lapse elus kasvab koos vanusega. Enamusel teismelistest on vähemalt kolm sõpra, kusjuures sõpradeta on siiski umbes üks protsent teismelistest. Vähemalt korra nädalalas ollakse vahetult pärast tunde koos sõpradega ja umbes neljandik suhtleb sõpradega peaaegu iga koolipäeva lõpul. Veidi väiksem on suhtlemisaktiivsus sõpradega õhtuti, kuid see kasvab koos vanusega. Umbes 40% teismelistest suhtleb iga päev sõpradega sms-i või interneti teel, internet suhtlusvormina on olulisel kohal umbes 70%-l teismelistest. Peale aktiivsete näost-näkku suhtlemisvormide (nt muusikakuulamine ja tantsimine – 47%; sportimine – 43% jne) märkis aga umbes pool teismelistest, et käivad sõpradega lihtsalt niisama ringi.
Kool. Laps veedab koolis suurema osa oma ajast, kuid kool suhtlemiskeskkonnana on lapse elukvaliteedi mõttes probleeme sisaldav. Koolis meeldib poistele vähem kui tüdrukutele ja kooli meeldivus kahaneb üldiselt koos vanusega. Võrreldes teiste maadega on Eesti lapsed kooli suhtes kõige kriitilisemad. Ilmselt on Eesti koolikorralduses midagi sellist, mis poistele ja vanematele teismelistele vähe sobib, kuid päris kindlasti on laste probleemid seotud koolis valitseva atmosfääriga. Teiste maade taustal on Eesti kool laste hinnangutest lähtudes suhteliselt vägivaldne, kuigi valitud maade võrdluses on sarnane olukord ka teistes Balti riikides. Põhja- ja Lääne-Euroopa maade koolides on aga olulisel määral vähem koolikiusamise ohvriks langenud teismelisi.
Lapse majanduslik toimetulek . Perede majanduslik olukord on oluliselt enam paranenud EL-i uutes liikmesmaades, nagu näiteks Baltimaades ja Poolas, kuid jääb siiski oma tasemelt Põhja- ja Lääne-Euroopa maadele oluliselt alla. Euroopa võrdluses on Eesti lapsed suhteliselt vaesed, veel vaesemad on vaid Leedu ja Läti lapsed, samas kui naaberriigis Soomes on vaeste laste mediaansissetulek vaid kümnendiku väiksem kui vaesuspiir (Poolakese ja Reinomägi 2008). Vaesemast perest pärit laps kogeb suurema tõenäosusega majanduslikku ilmajäetust eakaaslastega võrreldes – tal on vähem taskuraha , rohkem puudust vajalikest asjadest ning võimalusi osalemiseks eakaaslaste tegevustes. Neil on endi hinnangul vähem sõpru kui teistel ja nad on vähem iseendaga rahul (Kutsar jt 2004).
Rahvusvahelise kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu alusel on lapsed valdavalt rahul oma eluga. Siiski ilmneb oluline oma eluga rahul olijate osakaalu langus teismeea vanemas grupis. Tüdrukute hinnangud oma eluga rahulolule on kriitilisemad kui poistel ja kõikides maades seotud majandusliku jõukuse tasemega (suurem rahulolu seostub perekonna parema majandusliku olukorraga). Lääne- Euroopa ja Põhjamaade lapsed Ida- ja Kesk-Euroopa lastega võrreldes on rohkem eluga rahul, kusjuures Eesti laste hinnangud on siirderiikide esindajate hulgas ühed kõrgemad. Euroopa kõige rahulolevamad 15–18-aastased noorukid elasid 2004. aasta uuringu andmetel Šveitsis, Soomes ja Rootsis.
Näiteks Norra on saavutamas eesmärki, mille kohaselt kõigil lastel peab olema võimalik käia lasteaias. Täielik lasteaiakohtadega varustatus on oluline väikelaste vanemate tööelus osalemise seisukohast ja on üks põhjuseid, miks Norra sündimusnäitajad püsivad Euroopa riikide kõrgemate seas. 2009. aastal astusid Norra võimud järjekordse sammu lasteaias käivate laste arvu suurendamiseks , muutes lasteaiakoha saamise kõigi 1–5- aastaste laste seaduslikuks õiguseks. Püüdluste tõttu tagada piisavat arvu lasteaiakohti saavutas lasteaedade ehitamine 2008. aastal rekordiliselt kõrge taseme. Siiski ei soovi kõik vanemad lapsi lasteaeda saata. Seetõttu pakuvad Norra võimud igakuist rahalist toetust vanematele, kelle lapsed lasteaias ei käi. Selle toetuse eesmärk on tagada riikliku abiraha võrdne jagunemine perede vahel, vaatamata nende eelistatud lapsehoolduse liigile.
Enamik Norra lapsi ja noori kasvab üles heades tingimustes. Nad elavad turvalises keskkonnas, olles majanduslikult piisavalt kindlustatud. Laste- ja Võrdõiguslikkuse Ministeerium valib igal aastal välja Aasta Omavalitsuse, kes on laste ja noorte probleemidega tegelemise poolest silma paistnud. Sellega soovitakse innustada omavalitsusi parandama noorte inimeste arengukeskkonda ning pöörama tähelepanu pikaajalise ja konstruktiivse laste- ja noortepoliitika väljatöötamise vajadusele. Nimetatud auhinnale kandideerimiseks peab omavalitsus aktiivselt edendama mitmesuguste kohalike asutuste ja teenistuste omavahelist suhtlemist ning samuti avaliku ja erasektori koostööd. Omavalitsus peab kaasama oma tegevusse lapsi ja noori esindavaid huvigruppe ning tegema kõik võimaliku selleks, et lastel ja noortel oleks ka tegelik võimalus mõjutada kohalikul tasandil tehtavat.
Eakate elukvaliteet
Ühiskonlik aktiivsus. Eesti vanuriuuringu andmetel on üle 65-aastased inimesed suhteliselt vähe ühiskondlikult aktiivsed. Vaid 15% eakatest vastas, et nad võtavad osa ümbruskonnas korraldatavatest üritustest, umbes poole vastanute jaoks saab määravaks halb tervis, viiendik aga väitis huvipuudust. Eakate päevakeskustes käib regulaarselt umbes 15% eakatest. Kirikueluga on seotud ligikaudu veerand eakatest. Eakate madala ühiskondliku aktiivsuse põhjuseks on muuhulgas eakatele suunatud võimaluste vähesus. Ligi viiendik sooviksid osaleda ühisüritustel või kirikuelus, kuid mingil põhjusel ei saa seda teha. Eriti paistavad madala aktiivsusega silma mehed. Mehe elukvaliteet eakana sõltub enam leibkonnasisestest ressurssidest, samas kui naine kombineerib neid enam leibkonnaväliste ressurssidega.
Tervis. Eesti eakate uuringutest selgus, et rohkem kui kaks kolmandikku 65-aastastest ja vanematest inimestest olid oma eluga üldiselt rahul. Eakate subjektiivne heaolu sõltub suurel määral tervisest ja toimetulekust ning tervishoiu- ja hoolekandeteenuste kättesaadavusest. Eestis ületab halva tervisega inimeste arv hea tervisega inimeste arvu juba enne 65. eluaastat, samas kui EL-s ilmneb selline muutus alles pärast 75. eluaastat. Kokkuvõttes, Eestis halveneb eakate tervis tunduvalt kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt, seega terviseseisund on oluliseks eakate elukvaliteeti alandavaks teguriks .
Hooldusvajadusega eakad. Hooldus peab pakkuma abi igapäevastes elamistoimingutes, toetama abist sõltuva inimese iseseisvat toimetulekut ja sotsiaalseid suhteid ning pakkuma emotsionaalset tuge.
Koduhooldusel olevate inimeste elukvaliteet on parem nendel, kelle suhtumus iseenese vananemise suhtes on positiivsem ning kes on rahul teenustega , mida neile pakutakse. Oluline on turvalisuse tunne ja kontrolli hoidmine oma olukorra ja teenuste üle. Hooldusasutuses viibivate eakate elukvaliteeti mõjutavad positiivselt rahulolu pakutud teenustega ja neid abistavate inimestega, kuid samuti võimalus ise osaleda oma hooldusega seotud otsuste langetamisel ning igapäevaelu planeerimisel, võimalus täita oma vaba aega mõtestatud ja huvipakkuva tegevusega . Perekonna ja sõprade kaasamine hooldusesse parandab ka hooldusasutuses elavate inimeste elukvaliteeti. Hooldusest sõltuvatel inimestel muutub mõnevõrra erinevate dimensioonide tähendus üldisele heaolule, eriti tähtsaks muutuvad toit ja söögikordadega seonduv ning võimalus ruumist välja saada (Saks jt 2008).
Näitena saab väga hästi tuua Rootsi. Rootsis on keskmine eluiga väga kõrge ja vastavalt sellele on ka riigis suur eakate osakaal: vanemaid kui 65 a on 17% elanikkonnast; 80-aastaseid ja vanemaid inimesi üle 5% elanikkonnast. Keskmine eluiga on naiste puhul 83 ja meestel 78 aastat. Põhiliselt vajavad sotsiaalhoolekande teenuseid 80-aastased ja eakamad.
Rootsi paigutab oma sisemajanduse kogutoodangust eakate sektorisse väga suure osa. Näiteks 2005. aastal oli see 2,8% SKT-st, millise näitaja alusel on ta OECD riikide hulgas esikohal. Valdav enamus eakatele kuluvast rahast tuleb kohalikust eelarvest ja riiklikest eraldistest. Umbes ¾ tervishoiu ja meditsiiniteenuse maksumusest tuleb riigi maksulaekumistest, riiklikud abirahad moodustavad ca 20% ja patsiendid ise peavad katma 3% kõigist tervishoiu ja meditsiini kuludest .
Kui vaadata eakate hoolekande kulutusi (näiteks 2005. aastal oli kogusumma üle 80 miljardi SEK-i), siis umbes 90 % eakate hoolekande kuludest tuleb kohalike omavalitsuste kaudu ( maksud ), 4% kogu valdkonnale minevast kogusummast on patsientide enda finantseerida ja väikese osa doteerib ka riik teatud programmide läbi.
Rootsi vanuripoliitikat reguleerivates dokumentides on eesmärgiks seatud, et inimestele tuleb ka kõrges vanuses kindlustada iseseisev ja kõrgekvaliteediline elu. Ka vanadele inimestele peab olema tagatud aktiivne, turvaline ja sõltumatu elu ühiskonnas, respekteeriv kohtlemine ja tervise- ning sotsiaalhoolekande teenuste kättesaadavus. Üks olulisemaid Rootsi eakate hoolekandesüsteemis on põhimõte, et riigi abi tuleb viia abivajajani nii kaua kui see on võimalik sellisel moel, et inimene saaks säilitada oma iseseisvuse ja elada võimalikult kaua omaenda kodus.
Rootsis on üleüldine vastutus vanade inimeste eest hoolitsemisel riigil. Riksdag ja valitsus on seadustanud juhtnöörid, kes ja kuidas peavad vastavaid teenuseid pakkuma. Rootsis kehtivad samad heaoluriigi põhimõtted kogu riigis ühtmoodi. Vanainimeste tervise ja sotsiaalse heaolu eest hoolitsemine on riigisektori prioriteetseks ülesandeks ja see hoolitsus peab jõudma inimesteni kvalifitseeritud abi kaudu.
Enamus Rootsi vanadest inimestest (94%) elab oma tavalistes kodudes. Eakate inimeste elatustase on üldjuhul väga kõrge. Eakate inimeste jaoks, kel on toimetulekuraskusi või tekkinud mõnu puue , on olemas väga palju spetsiaalseid koduteenuseid, mis aitavad vanadel inimestel jääda oma koju elu lõpuni.
Nagu mainitud vastutab kohalik omavalitsus koduteenuse kättesaadavuse eest üldiselt. See sisaldab poekäimist, puhastus- ja koristusteenust, toiduvalmistamist, isiklikku hügieeni neile, kes ise ei tule sellega oma kodus toime. Enamus kohalikke omavalitsusi on kombineerinud sinna juurde ka lisateenuseid nagu toitlustamine , turvaalarmid ja täiskasvanute päevahooldus. Isegi kombineeritud terviseprobleemidega inimesed saavad elada oma kodus kuna üksikutel juhtudel pakutakse ka koduhoolde teenust ööpäev läbi. Eakad ja puudega inimesed, kes ei saa kasutada regulaarset ühiskondlikku transporti on õigustatud kasutama spetsiaalset transpordivõimalust, mida pakub kohalik omavalitsus Tavalisim võimalus, mida omavalitsus pakub, on taksoteenus, kuid tihti on võimalik kasutada ka spetsiaalseid (kohandatud) liiklusvahendeid, eriti puudega inimestel. Kui transporditeenuse kasutamise vajadus väljub kohalikust teeninduspiirkonna alast, võimaldatakse eakale inimesele transporditoetus ka erinevate omavalitsuste vahel liikumiseks. ( Kirch , M)
Kokkuvõttes on Eesti eakate elukvaliteet teiste Euroopa Liidu riikide eakatega võrreldes madalam. Kõige olulisemateks elukvaliteeti alandavateks teguriteks on vanemate inimeste halb tervis ja toetavate teenuste ebapiisav kättesaadavus. Samas on aktiivse ja eduka vananemise mudeli rakendamine Eestis toimunud suhteliselt edukalt. Paljud terved ja toimetulevad pensioniealised inimesed jätkavad töötamist ja leiavad soovi korral sobivaid vabaajategevusi.
Kokkuvõte
2009. aastal olid Euroopas oma eluga kõige enam rahul põhjapoolsemate väikeriikide elanikud: Taani (98%), Soome (96%), Rootsi (96%) ja Norra elanikud (97%). Kõige vähem olid enda eluga rahul bulgaarlased (40%), ungarlased (44%) ja lätlased. Eestlased on enda eluga üldiselt rahul (73%) ning peavad end õnnelikeks.
Eestlaste elukvaliteet on võrreldes rikaste ja kõrge heaolutaseme riikidega madal. Heaolu kasvuks loob aluse see, kuidas ühiskond arvestab oma liikmetega ja arendab vastastikust usaldust, mitte aga üksikisiku rikastumine. Just sotsiaalne usaldus on see, mis paneb riigi arengu kiiremini liikuma. Sotsiaalset usaldust on võimalik arendada - eelkõige vajab see poliitikute tahet ja selget tulevikuvisiooni.
Inimest ei tee õnnelikuks mitte ainult rikkus, vaid ka sotsiaalne staatus ja suhteline jõukus.
Eestlased võivad tegelikult uhked olla, et lühikese ajaga on saavutatud sellise elukvaliteet nagu ta meil praegu on. Ei saa ju öelda, et toimuks midagi katastroofilist.
Kõik me tahaksime elada sellises sotsiaalhoolekandega riigis nagu Rootsi, Norra, Taani, aga juba Eesti väiksuse tõttu ei saa me taolisteks ja Eesti majanduslikus olukorras ei ole meie inimesed võimelised maksma riigile nii kõrgeid makse kui teevad seda Rootsi, Norra, Taani kodanikud.
Nii Eesti riik kui kogu rahvas peavad mõtlema, kuidas säilitada iga pere toimetulek ning tagada ühiskonna suutlikkus majandusraskustega hakkama saada ja uuesti tõusuteele jõuda.
Kasutatud allikad:

Cummins, R. A. (2002) „ Objective and subjective quality of life: an interactive model. Social Indicators Research“

Farquhar, M. (1995) „Elderly people’s definitions of quality of life. Social Science and Medicine “

Jeffers, L. W., Dobos, J. (1995) „Separating people’s satisfaction with life and public perceptions of quality of life in the environment. Social Indicators Research 34 (2)“

Kirch, M. „Eakate hoolekandesüsteemist Rootsis“

Kutsar, D. „Multiple Welfare Losses and Risk of Social Exclusion in the Baltic States during Societal Transition.“

Land, Kennet C. (2001) „Models and indicators. Social Forces“

Lyonette C., Crompton, R., Wall , K.(2007) „Gender, occupational class and work -life conflict. Community, Work and Family“

Noll, H-H (2002) „Towards a European system of social indicators: theoretical framework and system architecture. Social Indicators Research“

Olagnero, M., Torrioni, P., Saraceno, C.(2008) „Patterns of sociability in the enlarged EU.“

Paugam, S., Russell , H. (2000)„The effects of employment precarity and unemployment on social isolation.“

Poolakese, A., Reinomägi, A. (2008) „ Vaesus ja sotsiaalne kaitse. Lapsed.“

SA Eesti Koostöö Kogu „Eesti Inimarengu Aruanne 2008“

Saks, K., Allev, R., Soots , A., Kõiv, jt.(2002)“Eakate tervishoid ja hoolekanne Eestis.“

Telpt, E. (2008) „Hoiakud ja tegelikkus palgatöö ja majapidamistöö ühitamisel: Euroopa riikide võrdlus.“

Veenhoven, Ruut (1996) „ Happy life-expectance: A comprehensive measure of quality-of-life in nations. Social Indicators Research“.