Eakate elukvaliteet Eesti ühiskonnas (0)

TARTU ÜLIKOOL
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Sotsioloogia , sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika instituut
EAKATE ELUKVALITEET EESTI ÜHISKONNAS
Referaat
TARTU 2012
Rahvastiku kiire vananemine ja oodatav eluea tõus on tinginud selle, et käesolev aasta on kuulutatud „Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aastaks 2012“. Seoses sellega on hakatud rohkem rääkima vananemisest ja eakatega seotud probleemidest. Viiakse läbi rohkem eakatele mõeldud üritusi, konverentse ja teostatakse uusi uurimusi. Eesti ühiskonnas on kahjuks kujunenud negatiivne hoiak eakate suhtes, mida võimendavad meediakanalid . Referaadi eesmärgiks on vaadelda eakate elukvaliteeti mõjutavaid tegureid. Teades täpsemalt eakate vajadusi on ühiskonnal lihtsam neid mõista ja aidata ning parandada nende elukvaliteeti. Soovin peatuda sellistel teemadel nagu tervis, sotsiaalvõrgustik, üksindus, aktiivsus, sooline fenomen ja põlvkondadevaheline sidusus kuna minu arvates omavad need eaka elukvaliteedis suurt rolli.
Oodatav eluiga, rahvastiku üks olulisemaid näitajaid, Eestis pikeneb. Viimase aastakümnendiga on oodatav eluiga sünnimomendil pikenenud naistel 4 ja meestel 4,7 aasta võrra. 2009 aasta oodatav eluiga sünnimomendil oli läbi aegade kõrgeim, ulatudes naistel 80 ja meestel 70 eluaastani (Eesti Statistikaamet 2010). Vananevaks loetakse ühiskonda, kus ca 7% elanikest on 65-aastased või vanemad (Tulva, Viiralt 2003). Eesti Statistikaameti (2010) andmete järgi on 2009 aasta seisuga 65- aastaseid ja vanemaid kokku 17,2%. Mehi 12,3% ja naisi 21,5%. Ühiskonna vananemise põhjustena toob R. Sirotkina (2012) välja järgnevad tegurid: inimesed elavad kauem- keskmine eluiga on pikem, beebibuumi põlvkond on nüüdseks keskeas, sündivus on madal.
Eakate elukvaliteedi hindamisel arvestatakse elukeskkonda, sissetuleku suurust, harrastusi ja huvitegevuses osalemist, suhtlemist lähedaste ja ametnike võrgustikuga ning võimalust vajadusel abi saada. Kasutatakse nii objektiivseid kui ka subjektiivseid elukvaliteedi tegureid. Eakate elukvaliteedi säilitamisega tegelevad sotsiaal- ja tervishoiutöötajad, psühholoogid ja terapeudid (Tulva, Viiralt-Nummela 2008, ref. Saks 2006). Gothoni (2008) arvates ei ole heaolu kunagi seotud üksnes väliste asjaoludega, vaid oleneb paljuski sellest, kuidas olusid suudetakse ära kasutada ja kuidas suhtutakse oma elus ettetulevatesse piirangutesse. Lisaks sõltub heaolu eluväärtustest ning oskustest oma elukvaliteeti mõjutavad tegurid ära tunda. Vananemisel peab ta heaolu tugisammasteks mõistmise lisandumist, endale kuuluvat aega, vabadust ning toimivaid sõbra- ja peresuhteid.
Hea tervis on äärmiselt suur väärtus isiklikul tasandil, samal ajal on see oluline ka majanduskasvu ja ühiskonna arengu kontekstis (Sirotkina 2012). Toetudes 2009 aastal läbi viidud „ Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuringule“, toob R. Sirotkina (2012) välja kurva fakti, et 60% 50- 74 aastastest Eesti elanikest on pikaajalisi kroonilisi haigusi või terviseprobleeme. Oluliseks küsimuseks vanemas eas peab ta nii vaimset kui füüsilist tervist. Kuna eakad tajuvad tõrjutust enda suhtes, siis kutsub see esile hirme, depressiooni ja pettumust (Tulva, Viiralt 2003). Tähtsat rolli vaimse tervise juures omavad minu arvates emotsioonid . M. Gorbunova ja L. Figlin (2010) toovad oma uurimuses välja, et emotsioonid määravad, millisesse sotsiaalsesse gruppi me kuulume. Nende meelest on emotsioonidele omane kaks põhilist sotsiaalset funktsiooni: esiteks emotsioonid struktureerivad sotsiaalseid situatsioone, teiseks on emotsioonid ise indiviidi sisemisteks ressurssideks millega on võimalik vahetada. Uuringu autorite arvates on tähtis, et emotsioonide struktuurist arusaamine võimaldab kirjeldada etteennustamatuid sotsiokultuursete protsesside muutuseid. Samuti ka kirjeldada konkreetse sotsiaalse grupi empiirilisi tunnetusi ja kujutlevat maailma. Vaimsele tervisele mõjuvad negatiivselt sotsiaalne ja emotsionaalne üksindus, alistuv või eitav suhtumine vananemisse, järsud elumuutused, ebatervislikud töö- ja elamistingimused, töötus, harrastuste või aktiivse tegevuse puudumine (Tulva, Viiralt 2003).
V. I. Laidmäe, T. Tulva jt. (2011) poolt läbiviidud uurimuses „Tervis ja elukvaliteet vanemas elueas“ ilmnes, et mida vanemat earühma vaadelda, seda vähem oli hea tervisehinnanguga vastajaid. Mehed hindavad oma tervist paremaks kui naised. Erinevatest tervisevaevustest uuringus esines vanemaealiste hulgas kõige sagedamini südame- ja veresoonkonnahaigusi (66%), levikult järgnesid luustiku ja lihaskonna ning sidekoehaigused. Samuti viitasid uuringu andmed, et 60% vastajatest esines unehäireid mõnikord ja veel 30% on uuritavaid, kellel esines neid tihti või pidevalt. Naised väitsid end olevat hädas unehäiretega poolteist korda sagedamini, kui mehed. Uurimuse läbiviijad rõhutavad, et unetus muremõtete ja eluraskuste tõttu võib oluliselt halvendada tervist ja elukvaliteeti, sest end tuntakse pidevalt väsinuna ja pinges, puudu jääb elutahtest, kogetakse ärritust ja ärevustundeid, ei suudeta kontsentreeruda igapäevatöödele, tuntakse end üksikuna ja õnnetuna depressiooni tõttu.
Üksindus on vananeva rahvastiku suurim probleem. Üksi elavate inimeste arv maailmas kasvab. Uurimused näitavad, et 7-10% eakatest tunneb pidevalt ja 30% sageli üksindust. Üksindus võib tekitada depressiooni, väsimust jt. psühhosomaatilisi vaevusi (Tulva, Viiralt 2003). Üksindus on inimese sisetunde probleem. Vajadus ühelt poolt sotsiaalse seotuse ja teiselt poolt ka üksilduse järgi on inimeseti erinev. Üksindust tunneb see, kel on igav, mida aitavad peletada huvid, soov midagi teha. Eaka aktiivsus on eneseabi võtmesõnaks. Eestis on loodud mitmeid eakate ühinguid, kus tegeletakse elupõliste ja uute huvialadega. Aktiivsete eakate tegevusega liitumiseks pakub häid võimalusi mittetulundushüving Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing (VENÜ), mille peaeesmärk on eakate mobiilsuse tõstmine, reintegratsioon ühiskonda. Näidata teistele vanuserühmadele, kuidas eakal on ka üksi jäädes võimalik palju ära teha enda ja kaaslaste toetuseks (Viires 2005). S. Jaame ja L. Rätsep (2005) toovad välja, et seoses linnakultuuri aina ühekülgsemaks muutumisega võib see tekitada eakates isoleeritust ja üksindust. Nende arvates vajavad nii põliselanikest seeniorid kui ka uued seeniorelanikud linlikku kollektiivsust. Selliseks kohaks võiks saada nende meelest seeniorite kohvik . Interneti kiire leviku tõttu Eestis on hakanud meil levima virtuaalne hoolekandeteenus (VIRTU). A. Rasu (2012) sõnul on VIRTU eesmärk toetada vanemaealiste kodus elamist ja sotsiaalset suhtlemist, parandada nende elukvaliteeti ja suurendada turvalisust.
Oluline on tõsta inimeste teadlikkust aktiivsena vananemise olemusest ja võimalustest. Aktiivsena vananemine tähendab pikemat tööelu, paremaid töötingimusi, aktiivse kodanikuna ühiskonnaelus osalemist ja iseseisvust igapäevaelus (Sirotkina 2012). Aktiivsusteooria seisukohast lähtuvalt on võtmesõnadeks aktiivsus, tasakaal, kohanemine rollikaotustega ja rahulolu eluga. Selle teooria kohaselt peetakse eduka vananemise eelduseks aktiivsuse säilitamist ja võimalike kaotuste korvamist mingil aktiivsel viisil. On kolme tüüpi aktiivseid tegevusi: suhtlemine sõprade ja naabritega , aktiivne osalemine vabatahtlikus tegevuses ja huvialane aktiivsus. Kui indiviidi poolt väärtustatud tegevusi ja huvisid piiratakse, võib see selle teooria kohaselt kutsuda esile kriise, mis viivad alaväärsustunde tekkimiseni ja masenduseni (Tulva, Viiralt 2003).
Vananemisega seotud probleemid on meestel ja naistel erinevad, ka eri sugupooltele suunatud kultuurilised ootused erinevad üksteisest. Naistelt on hakatud ootama kortsude peitmist ning oma kalendrieast nooremana näimist. Meestele on see eest antud „luba“ vananemiseks. Nõnda on bioloogiline vananemine seotud naise eaga . Mis sunnib naisi kasutama rohkem kosmeetikat ja isegi plastilist kirurgiat. Vananemise käsitlemisel tuleb arvestada eaka sooga ning seda sotsiaalhooldajate ja sotsiaaltöötajate väljaõppes enam tähtsustada, samuti eakate hooldamisel ja neile teenuste pakkumisel ning abivahenditega varustamisel (Tulva, Viiralt 2003)
Eakate elukvaliteedi tõstmise kaudu püütakse tagada inimarengu jätkusuutlikkus, mille oluliseks teguriks on piisava põlvkondliku ja kogukondliku sidususe olemasolu. Sidususe probleem hõlmab erinevaid ühiskonna kihte ja rühmi. Eesti ühiskonna sidususe küsimused tulenevad selle demograafilistest arengutest, esmajoones rahvastiku vananemisest ning tervisliku seisundi halvenemisest, seda eriti vanemas eas (Tulva, Viiralt-Nummela 2008). Sotsiaalministeeriumi kodulehel (2012) on Eesti vanuripoliitika üheks eesmärgiks soodustada põlvkondadevahelist solidaarsust, vastastikust arusaamist ning koostööd. Väljatoodud on toodud järgnevad tegevussuunad: riik ja kohalik omavalitsus soodustavad nii seadusandluse tasandil kui ka rahaliste vahenditega noorte ja vanade inimeste koostööd; soodustada avalikke arutelusid perekonna osast, innustada perekondi aitama oma eakaid liikmeid, eriti neid, kes elavad üksi; omavalitsused pakuvad toetust perekondadele, kes hooldavad vanurit kodus; tuleb arendada ka tugivõrgustikku (naabrid, sõbrad, vabatahtlikud).
Haiguskeskne paradigma on loomas tõrjuvat suhtumist vanadesse inimestesse, nn ageismi. Vanaduse kohta käibivad müüdid on eakatele kahjulikud, pannes neid tihti käituma nii nagu vastaksid müüdid tõele (Tulva, Viiralt 2003). Seetõttu on „Aktiivse vananemise ja põlvkondade vahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012“ raames ühe teemana välja toodud positiivse kuvandi loomine vananemisest ja eakatest. Mis on oluline integratsiooni ja osaluse tagamisel. Positiivset kuvandit on võimalik kujundada vanemaealiste ressursse ja panust esile tõstvate meediakampaaniate ja koolide õppekavade kaudu (Sirotkina 2012). Ka Eesti vanuripoliitika üks eesmärkidest on kutsuda meediat kajastama vanemate inimeste probleeme, nende toimetulekut ning nende osalust ühiskonnas.
Referaati kirjutama asudes kartsin, et ei leia antud teemal piisavalt kirjandust. Õnneks on Eestis päris palju inimesi, kellele lähevad korda ühiskonna vananemine ja eakate elukvaliteet. Tehtud on mitmeid uurimusi ja avaldatud on selle teemalisi raamatuid. Eriti tõstaksin esile Taimi Tulvat, kes on sellel alal minu arvates teinud ära suure töö. Tema arvates vajavad Eestis uurimist järgnevad teemad: lesestunud eakate probleemid, elukestva õppega seotud küsimused ja koostöö eakatele kompleksteenuste pakkumisel ning võrgustikutöö küsimused (T. Tulva, Viiralt-Nõmmela 2008). Minu poolt sissejuhatuses välja toodud eakate elukvaliteeti mõjutavad tegurid on leidnud Eestis tehtavates uuringutes olulisel määral kajastamist. Seoses sellega julgen arvata, et tervis, sotsiaalvõrgustik, üksindus, aktiivsus , sooline fenomen ja põlvkondadevaheline sidusus on olulisel kohal eakate elukvaliteedis.
Kasutatud kirjandus
Eesti Statistikaameti kodulehekülg. (2012). http://www.slideshare.net/Statistikaamet/eesti-statistika-kvartalikiri-12010-quarterly-bulletin-of-statistics-estonia-22010 .
Gorbunova, M., Figlin, L. (2010). Emotsioonid, kui sotsioloogiliste uuringute objekt: bibliograafiline analüüs. Ajakiri „Социологические исследования“ ,nr 6 (lk 13-22).
Gothoni, R. (2008). Vana ja väärikana. Eakate vananemise kogemused Eesti ja Soomes. Toim. T. Tulva. TLÜ kirjastus (lk 7-13).
Jaame, S., Rätsep, L. Ühtne seenioride Euroopa: eakate meenutuste kogumine. . Eaka heaolu ja toimetulek . Artiklite kogumik. Toim. T. Tulva. TLÜ kirjastus (lk 90-104).
Laidmäe, V. I., Tulva, T. jt. (2011). Tervis ja elukvaliteet vanemas elueas. Eesti Arst 90(8) (lk 372-379)
Rasu, A. (2012). Virtuaalsete hoolekandeteenuste arendusprojekti kogemusi. Sotsiaaltöö 1 (lk 16-18).
Saks, K. (2006). Hooldusest sõltuv elukvaliteet, hoolduse kvaliteet ja hoolduse juhtimise kvaliteet. Care Keys Eesti uuringu tulemused. Tartu Ülikooli kirjastus.
Sirotkina, R. (2012). Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012- kuidas me oleme nende teemadeni jõudnud. Sotsiaaltöö 1 (lk 8-15).
Sirotkina, R. Vananemine- statistika, terminoloogia, vananemise teooriad. Loengu ainekursuse „Sotsiaaltöö alused“ raames. 07.04.12. Loenguslaidid ( https://www.is.ut.ee/pls/ois_sso/!tere.tulemast ).
Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg (2012). Eesti vanuripoliitika alused. http://www.sm.ee/sinule/eakale/taiendav-teave/eesti-vanuripoliitika-alused.html .
Tulva, T., Viiralt, I. (2003). Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus. Toim. S. Väljataga. Tallinn.
Tulva, T., Viiralt-Nummela, I. (2008).Vananemine kui sooline fenomen: Eesti üksi elavate eakate toimetulek ja selle toetamine . Eakate vananemise kogemused Eesti ja Soomes. Toim. T. Tulva. TLÜ kirjastus (lk 73-84).
Viires, L. (2005). Aktiivsena eluteel. Eaka heaolu ja toimetulek. Artiklite kogumik. Toim. T. Tulva. TLÜ kirjastus (lk 72-81).
6